pühapäev, 25. august 2013

Vigala jõel uut kohta proovimas, 24. august 2013

Vanadest vimmapüügi kohtadest hakkab vaikselt isu täis saama ja nii tekkis plaan leida mõni uuem koht, kus ehk ka midagi huvitavat veest välja võluda õnnestuks ...

Sedapuhku võtsin avastusretkeks Rumba kärestikust paar kilti allavoolu oleva sügava kääru. Olen seal talviti käinud, aegajalt midagi trehvanud, kuid eldoraado pole see kunagi olnud. Samas teiste käest kuulnud jutte, et suviti seal latikat esineb. Kuna ma ise ei ole seal kunagi õngitsemas käinud, sai see viga täna parandatud.

Alustasin nagu pühapäeva kalastaja ikka, lõuna paiku:-) Täpsemalt sain oma kodinatega kella kaheks vee äärde. Ilm soe, kakskümmend plusskraadi, päike ja vahel mõni üksik pilv, tuul põhjast, õnneks nõrk. Esmalt oma tavapärane sööt sisse ja siis lihtkäsikas järgi. Kõrvale panin ühe tonka, mis leotas sööta jõe keskel, sügavamates kohtades. 

Käsika püügisügavus nii neli meetrit ja vaevalt sai see ussiga põhja ligi kui läks rüüstamiseks - särg, ahven, kiisk ja ka üksik latikalaps. Ja nii järgmised neli tundi pea vahetpidamata. Mingi hetk õnnestus alla meelitada ka keegi suurem - toimus kaks rahulikku aga konkreetset võttu ööussi otsa; esimene kord haakisin liiga vara ja kala ei jäänud kinni ning teisel korral haakisin oma 0.2 mm lipsu otsast ära ...

Vahepeal sai poovitud edutult maisiga. Väikesed punnid nokitsesid, kuid suuremad ei tundnud mingit huvi selle vastu.

Ilus ilm oli jõele toonud üsna palju paate, kes kõik usinalt haugi trollisid. Päeva stiilsemad püüdjad olid kolm kena tütarlast, kes töristasid ringi väga ägeda paadiga, mis tuunitud täpselt selliseks, et saaks nii kala püüda kui pikniku pidada. Kes ütles, et kalapüük vaid meest harrastus on!

Kella viieks oli mu peibutussööt otsas, ussitagavara nulli viidud ning ise mudilaste püügist täiesti tüdinenud, nii et ei jäänudki õhtust võtuaega ootama ning tulin tulema. Päeval siia kohta küll tagasi pole mõtet tulla ...

reede, 23. august 2013

Pärnu jõel latikat püüdmas, 22. august 2013

Reedel pidi meile palju külalisi tulema ja suitsuahi vajas täitmist. Latikaga täitmist. Ning suund sai võetud Pärnu peale.

Kohale jõudsin kella 13ks, parkisin auto vanemate juurde ning sammusime isaga jõe äärde, sõudebaasi lähedale. Isa oli mõned päevad kohapeal käinud, platsid kõrkjatest niitnud, kohad sisse söötnud ja ka esimesi tulemusi nautinud. Reklaam kõlas umbes nii, et "mul ei miskit vaeva, viska ainult sööt sisse ja võta kalad välja":-)

Alustuseks mõned söödapommid teele ja seejärel kaks tonkat sisse. Üks söödatopsiga, teine tavalise tinaga. Ilm ka just paras päevaseks püügiks - päike ja pilv vaheldumisi ning korraliku lainet tekitav tuul.

Läks vast tunnike, kui isa tõmbas esimese nilbaka latika välja. Mul selle aja jooksul keegi aegajalt togis, kuid konkreetselt võtuks ei läinud. Kui siiamaani sai tonka ritvu hoitud püsti ja ritva ots kergelt paindesse keritud, siis nähes, et isal toimiv süsteem annab tulemuse, minu oma aga mitte, asetasin ridvad ümber.
Ritv jäi nii, et asetses maapinnaga paralleelselt ja ridva ots ning tamiil jooksid otse. Rõngaste vahel sikutasin tamiili natukene alla ning panin kõrkja raskuseks (kui kala tirib, siis kõrkjas koos tamiiliga kerkib). Kogu krempli mõte oli, et kala ei tunneks üldse vastupanu, kuniks allavajutatud "look" on sirgeks tõmmatud.

Kas oli see nüüd sellest või millestki muust, kuid koheselt tekkis ka minu ritvadesse elu. Tõsi küll, pudinate näol. Paar latikapoega, paar ahvenat ja kamaluga ussihävitamisi...


Mängisin vaheldumisi erinevate söötadega: mullauss, sõnnikuuss, mais, kärbsetõuk. Maisile tõmbasin esimesena kriipsu peale, selle terad nihverdati niimoodi ära, et midagi ei märganud. Kärbest väga ei tahetud. Nii saigi õhtuseks ajaks ainult usside peale üle mindud, enamasti suuremate peale, kuna väikesed sõnnikussid hävinesid aplate õgardite tõttu kohutava kiirusega.

Kella viie paiku õnnestus väikeste mudilaste vahelt lõpuks ka normaalne kala kätte saada. Latikas haakis ennast ise otsa, mulle jäi ainult väljakerimise vaev.  Seejärel jälle väikeste mudilaste show jätkus. Närvilised tegelinskid sikutasid ussi otsast meeletu
aktiivsusega, andmata võimalust rahulikult istuda.


Kella seitsme paiku, kui panin oma söödatopsiga tonkat sisse ja sättisin kõrkjat tamiili all hoidma, sikutas keegi samal hetkel mul tamiili näppude vahelt. Kuna otsa kedagi ei jäänud, tõmbasin tamiili uuesti tagasi ja asetasin kõrkja rippuma. Selle liigutuse peale läks "seal" keegi kohutavalt närvi ja tõmbas tamiili niisuguse hooga, et kõrkjas lendas laias kaares tamiililt maha ja ritv pani korralikult võnkuma.  Ja seejärel vaikus. Ootasin läbematult ridva juures, et võtaks nüüd uuesti, aga täielik vaikus ... Viis minutit oodanud ja mitte midagi toimumata otsustasin ridva välja kerida ning ussi kontrollida. Haakisin ja ... keegi istus otsas. Latikas lihtsalt magas konks suus mu söödakorvi kõrval:-)

Latikas otsast, uss uuesti otsa ja vette tagasi ning järgnes koheselt uus võtt. Ka see tuli kenasti kaldale. Uuesti uus uss otsa. Jälle võtt, korraks nagu kännu taga kinni ja siis kergelt kaldale. Latikapoeg ühe lipsu otsas, teine lips aga kadunud... Niikaua kuni uut lipsu sidusin parv aga lahkus ...

Tunnike hiljem kondas latikaparv uuesti alt läbi ja õnnestus veel paar võttu saada ja ka üks kala kaldale võtta. Peale kaheksat valitses jõel aga vaikus. Kalade poolelt - paadid koos igasuguste troppidega, kes musa krappides põhja olid

keeranud, tuuritasid jõel endiselt edasi. Ei meeldi mulle see linnas püük ...

Üheksast tulime tulema. Kokku siis neli ok latikat (paaril kaal ilmselt üle kilo, kahel alla) ja hunniku mudilasi. Neljast latikast kolm tulid söödatopsiga rakendusega. Isal üks korralik latakas ja paar suuremat nurgu. Suitsuahju eesmärk sai täidetud:-)

teisipäev, 20. august 2013

Vigala jõel õngitsemas, 19. august 2013

Vara küla ja Emajõgi selja taha jäetud ning maale tagasi jõutud, sättisin ennast mõneks tunniks jõe äärde kalale. Kohaks valisin vimmapüügi paiga enne Rumba kärestikku ja katsetamiseks trampisin endale uue koha kõrkjate vahele, nii viiskümmend meetrit allavoolu vanast kohast.

Ilm ilus päikeseline, päeval oli küll kõvasti sadanud, kuid kella poole viieks olid pilved laiali hajunud ning kena suveilm valitses jõe ääres. Tuul puhus kergelt lääne suunast, tekitades kerge laine vastuvoolu.

Tatsanud endale kõrkjate vahele piisavalt ruumi saatsin sööda sisse. Komponendid nii nagu ikka, vaid kama jäi sedapuhku panemata. Seejärel käsiõng söödastatud maisiteradega sisse ja püük algas. Kohe alguses oli särjeparv all. Nokitses ükshaaval terasid ära ilma korralikult võtmata. Korra suutis keegi korralikult korgi uputada ja korraks oli keegi (ilmselt vimb) ka otsas, kuid kukkus siis otsast ...

Pikapeale hakkas pidev maisi asendamine pinda käima ja asendasin sööda ussiga. Esimene tiir uue peibutajaga ei olnud veel poole pealgi, kui keegi korralikult korgi uputas ja selle vee all eemale vedas - esimene vimb käes. Möödas oli pool tundi püügi algusest.

Viskasin sööta juurde ja panin uue ussi otsa. Tiirust uuesti pool läbitud kordus sama ja teine vimb ronis veest välja. Pommitasin uuesti sööta juurde lootuses, et parv jääb alla pidama. Aga ei jäänud, viis minutit hiljem olid vimmad läinud ja särjed jälle tagasi. Katkusin siis mõned neist kassidele kaasa, enne kui panin konksu otsa korraliku mullaussi, millest pisemad kalad enam jagu ei saanud ja selle rahule jätsid.

Läks kõva tund enne kui uuesti vimmavõtud tagasi tulid ja kahest võtust ühe ka ära suutsin realiseerida. Ja jälle ei jäänud parv pidama...

Kella seitsme paiku tekkis aga vee all täielik vaikus. Särjed enam ei võtnud, ka viidikad, kes ennist allavajuvat sööta ründasid ja põhja peale järgi tulid olid kadunud. Kork sõitis tujutult veepinnal ilma ühtegi takitsust kohtamata. Vaikus kest pea tund aega kui lõpuks vimmaparv sööda üles leidis ja sööma tuli. Neljas vimb  leidis tee sumpa. Seejärel koheselt teine võtt, ei jäänud otsa ning peale uue ussi panekut järjekordne vaikus. Veerand tundi veel ootasin ja siis tulin koju sauna ära.

Ei õnnestunud seekord vimmaparve pidama saada ...





esmaspäev, 19. august 2013

Suurel Emajõel nurge kiusamas, 18. august 2013

Suured sünnipäevad Varal tähistatud, sättisime Margusega ennast pühapäeva lõuna paiku Emajõele kalale. Ilm suviselt soe, 25 kraadi, päike ja õnneks tugev ja jahutav lõunatuul, mis alles õhtul nõrgenes. Eesmärk oli saada latikaid.

Alustasime Luunja silla juurest. Vaatasin sillalt üle sõites, et hea koht kuhu kahekesi mahub oli vaba, parkisime auto ning sättisime koos kodinatega ennast sinnapoole tipa-tapa teele. Kohale jõudes tabas meid ebameeldiv üllatus - koht oli ikkagi vallutad. Uurisime kuidas tulemused (hommikust saati paigal olnud, latikat pole tulnud) ning tegime kand ja varvas auto juurde tagasi. Suvitajate seas püüda ei tahtnud ning otsustasime suunduda ikkagi peale Kavastut tuleva RMK maja juurde. Teine katse andis meile püügikoha, kuhu kenasti kahekesi oma ridvad ära mahutasime.

Suvisele ajale kohaselt oli minu ussipurk üsna tühjake ja nii sai kokku lepitud, et enne õhtut kasutame ainult maisi, muidu söövad meid kiisad tunniga ussist tühjaks ... Kuna meil mõlemal oli kaasas ka söödakorv, siis keerasin kokku ka ämbritäie peibutussööda. Sai teine üsna kleepuv tänu lisatud pudrule, aga kadus voolu mõjul kenasti korvist nii kümne minuti jooksul.

Sööt ja mais pani koheselt allolevad nurud toituma. Võtte oli pidevalt ja mõned nurud-särjed jäid ka otsa Suurem kala aga vaikis.

Kell oli juba seitse, kui lõpuks muutus suvine jõgi elavamaks. Kui päeval kalamängu sisuliselt ei olnud, vaid üksik kupuvaht andis oma olemasolust ülejõe olevas rohus märku, siis nüüd läksid liikvele teisedki kalad. Ka latikas käis paaris kohas pinnas, meist sadakond meetrit eemal. Nüüd oli ussi aeg ja varustasime tonkad ussidega.

Algus oli tõeliselt jama - kiisk, kiisk, kiisk. Nii kolis Margus peagi maisile tagasi. Kella kaheksa paiku aga jäi kiisk vakka ja ilmselt suuremad kalad tulid alla. Toimus paar kena võttu, millest ühepuhul latika (tõsi küll nilbaka) lõpuks ära nägime.

Kolmveerand üheksa panime rutuga ridvad kokku, et enne laste magamaminekut koju jõuda ja naiste püha viha vältida:-)

Kojus jõudes netis surfates sai lugeda foorumist, et täna oli Atlantise otsas ühel mehel õnge haaranud tõeline koll, keda kuus tundi väsitas ja kes seejärel plehku pani. Ilmselt säga. Väga karm püüdja vaatenurgast, korralikult pool päeva vatti näinud ja ikkagi lahkuda teadmatuses, milline see kala oli ... Karm, kui see muidugi kōik tōsi oli...

esmaspäev, 12. august 2013

Lääne Soomes, 12. august 2013

Lapsed  põõnasid hommikul, naised põõnasid hommikul, ma siis põõnasin ka. Kell võis pea kaksteist olla kui lõpuks vee peale jõudsin. Hommikukohvi joodud, keeras päike ennast pilve taha ja sadu algas. Ootasin esimese valangu ära ja otsustasin teisi pilvi trotsida ning keerasin paadinina allavoolu...

Võtsin esmalt ette saaretaguse, kus ei toimunud midagi ja seejärel saarest ülespoole oleva sirge. Eesmärk oli uue kohaga tuttavaks saada. Jõgi oli paljulubav, sügavused vaheldusid ja põhi oli kajaloodi järgi hinnates justkui kartulivagude rägastik. Röövkalade jaoks kui palju varistsuspaiku. Kulutasin ca tunnikese ning kammisin paar kohta läbi. Tulemuseks kaks haugipulka ja mõned ahvena togimised. Kohavõttu ei olnud.

Kuna jigitamise isu ei olnud siis sättisin ennast viimaseks tunniks õngekorgi taha. Sööta sedapuhku ei olnud. Mökerdasin ühe võileiva leivakääru vesiseks ja üritasin uputada, aga või hoidis suure osa tulemusest vee peal... leotasin seal ja trotsisin hoovihmasid, kuni lõpuks särjeparv alla tuli.

Niikui ussi otsa panid oli tilluke särg otsas. Peagi tüdinesin neist ja kolisin maisi peale üle. Väikesed enam ei seganud ja iga natukese aja tagant ilmus välja mõni suurem särjepoiss, kes suutis kolm maisitera korraga alla kugistada...Korra keeras ka keegi suurem punaseuimelisem püügikohas, kuid võtuks sedapuhku ei läinud ...

Lõpetuseks tegin veel samas kohas kolm viset jigiga, korjasin välja kilose haugi ja lasin jalga.


Kokkuvõte: augustis sellise sooja veega ei ole siin koha... õngitsemine on sel ajal hulga põnevam tegevus:-)

Lääne Soomes, 11. august 2013

Täna olin eriti tubli ja jõudsin jõele juba 10.30:-) Ilm udune ja tuulevaikne - suund sai võetud otse merele.

 Nii kui merele jõudsin lõi kerge tuul udu laiali ja välja ilmus päike. Tundus kena suvepäev tulevat.

Esimene peatus eilsel ahvena kohal. Esimene vise ja paarisajane ahven kasti. No ei saa olla paremat algust, nüüd hakkab tulema, käis peast läbi ja saatsin järgmise viske teele. Edasi järgnes aga nii nagu eile. Väike togimine, paar tühja viset, uus togimine, lantide vahetus, jälle togimine, üks ahven otsa ... Tund aega kügelesin ühe koha peal enna kui vihaselt minema põrutasin.

Sedapuhku teise kaldasse. Jälle kohe esimese viskega ahven. Ja edasi nagu ikka...

Kuna lõuna aeg sai ka juba kätte otsustasin jigi nurka visata ning trollides lõunastada. Tegin pika tiiru merele ja tagasi. Null võttu. Mingi hetk tegin peatuse, panin jigi uuesti otsa ja võtsin välja haugipoisi. Järgmised visked ei andnud midagi. Nuta või naera - igas peatusese esimese viskega kala ja kogu edasine püük selles kohas täiesru mõtetu... Trollisin edasi, kuni tekki nii nagu eilegi tuul ja kolisin trollimisega jõe peale üle.

Esimese käänaku taga, üsna samas kohas kus eile üks kala otsas käis, aga lahti pääses, toimus löök ja sidur hakkas laulma. Võtsin käigu välja ja keskendusin kalale. Kala istus põhjas ja eriti ei liigutanud, vaikselt nihkusin paadiga allavoolu kalale ligemale. Aeg-ajalt tegi kala mõnemeetriseid sööste, et uuesti põhja istuda. Paar minuti jännanud, tundus, et hakkab juba väsima, kui kala tegi uue sööstu ja kukkus lihtsalt ära. Krt... no lõhe vähemasti polnud, lohutasin ennast.


Edasi trollima. Ülesvoolu. Mingi hetk haug, siis teine. Kõik sellised kilo piiri peal. Ei ühtegi ilusat. Ühel hetkel, mõnisada meetrit enne põõsast ilmus kajaloodile latikaparv.  Kerisin landi sisse ja sõitsin kohast uuesti üle - parv oli paigal. Tõmbasin paadi kaldasse ja ehitasin kiiruga miski tonkarakenudse oma spinna otsa ja lajatasin sisse. Esialgu vaikus ja siis poole kilone nurg. Siis vaikus ja poolekilone laitkas. Ja siis ahven ja siis nurg ja siis nurg ... Passisin tunnikese ja sättisin minekule.  Uuesti kohast üles sõites oli parv lahkunud.

Trollisin edasi ülesvoolu. Jõel oli korralik laine ja mingit jigitamise isu polnud. Paar haugi ronis otsa ja paar ära minekut.  Mingi hetk pühendasin ennast eile kaduma läinud ankru otsimisele - olin pika varrega kahva kaasa võtnud ja kobistasin teda vastu põhja. Metalli kolinat oli kuulda, kuid kahva haarata ei õnnestunud. Vett ka piisavalt palju, et  sukelduma ei tihka minna. Loobusin tigedas tujus peale poole tunnist tühja rabelemist ...




Ühel hetkel sai sellest kõigest villand ja tüürisin paadi kümne märgi alla, et lihtkäsiõngele  võimalus anda. Söötsin esmalt koha sisse voolu piirile ja sain peagi aru, et see oli viga - minu kork oli lihtsalt liialt niru sellise voolu jaoks. Kolisin seejärel vooluvaikse ala peale, saarekese taha ja söötsin sinna uuesti pudru sisse. Sama koht mis eile.

Kui eile ronisid kohe nurud otsa, siis nüüd valitses vaikus. Mingi aja pärast leidis esimene nurg siiski maisi üles ja arvasin,  läheb ralliks ...aga ei läinud. Vaikus endiselt all, kuni ühel hetkel keegi väga jõhkral moel korgi uputas. Minutike väsitamist ja kahva ilmus säinas (või turb?) kaaluga 1,05 kg. Tegin modelliga fotosessiooni ja saatsin maisi uuesti vette. Natuke vaikus ja sarnane võtt ja jälle korralik raskus otsas ... aga ära pudises.

Mõnda aega vaikust ja kolmas sarnane võtt. Aga otsa ei jäänud. Ja seejärel tulid nurud ...

Päikeseloojangu aeg sai kodu ära mindud. Ei ole koha kala ...

pühapäev, 11. august 2013

Lääne Soomes, 10. august 2013

Hommikul ruttu bensiini järgi, naised-lapsed auto peale ja siis sain lõpuks veele. Kell 11. Varahommik:-)

Ilm päikeseline, soe, lääne tuul, mis päeva peale tugevaks keeras.
Võtsin kohe suuna mere poole. Poolel teel tegin kiire peatuse, proovisin mõned visked ja põrutasin edasi. Järgmine peatus põõsast merepoole, sügavas augus. Jälle mõned visked, miski haugitatt käis korra otsas ... panin edasi. Aga tiksudes. Jesset järgi vedades.

Võtsin kogu kalda ääre ilusti läbi, üks haugipoiss ja rohkem ei miskit. Tiksudes jõudsin peagi punase maja alla. Tamur oli siit eelmine nädal ahvenaid saanud, poole kiloseid, ja otsustasin ankrusse jääda. Esimesed kaks viset sai tehtud randile, vaikus. Järgmised kaks 45 kraadi peale. Vaikus. Panin "vale mootoriõli" otsa ja uuesti randile. Paadist 7-8 meetrit eemal räike laks. Ja otsas. Ja sipleb ning siplev. Haug? Aga ei, hoopis kena 600 grammine ahven leidis tee kasti...

Järgmine vise piki ranti ja enne kui jigi põhja künnab, tirib keegi teda mere poole. Sedapuhku kilone haug. Panin selle ka ahvenale seltsiks. Ja see järel vaikus. Mängin läbi erinevad värvid - hõbedase rõveda lilla sabaga, punase (sest ahvenale see ju meeldib), miski porgandi värvi (ise ka ei tea miks), veel üks hele-punankas, mis kevadel töötas ... ei ühtegi võttu. Panin uuesti "vale mootoriõli" ja tonks. Piinasin kala niikaua kui ära võttis - kolmesajane ahven ...

Vahetasin ankru kohta viske pikkuse jagu, mõni kaootiline toks...

Peagi tüdinesin kaootilistest togimistest ja suundusin
edasi mere poole.  Noppisin ühest peatusest haugi ja otsustasin edasi merele trollima minna. Kilt edasi ja kilt tagasi, tulemuseks vaid läänetuule tugevnemine ja laine, mis ajas lõpuks südame läikima. Panin kiiruga minema, ei peatunud isegi ahvena kohas.

Jõudsin nurga taha, kus laine pisut vaiksem ja trollisin kuni põõsani välja. Kohe alguses jäi taha üks korralik kala, tegi natuke sidurit ja kukkus ära. Ilmselt haug, kuna sealt ennegi limatuube tulnud... Rohkem aga võtte ei tulnud. Ei ühtegi.

Jätsin kilomeetri vahele ja trollisin edasi. Tulutult. Nördinult otsustasin, et aitab lantidest ja otsisin kaldaääres koha, kus korki leotada.

Segasin kaerahelbe pudru ja poesööda kokku ja saatsin orbiidile. Püügisügavust oli poolteist meetrit, kenasti rohusaarte vahel. Siin pidi kala olema! Ja ei läinudki palju mööda, kui maisi tuli himustama esimene kala. Kork kerkis ja ujus konkreetselt minema. Haakisin ja kala pani jooksu. Lihtkäsiõng kuue meetrine, teist sama palju tamiili veel otsa. Sellest piisas nibin nabib, et kala hoog viimasel hetkel pidama saada.


Olles vaevu ta pidama saanud, pani too teise suunda plagama ja otse rohtu. Kinni. Kurask. Meelitasin ja sikutasinn, jõudu eriti ei julenud kasutada. Pika meelitamise tulemusena lendas lõpuks rohi kahte lehte ja kala, tormates paadi suunas, konutanud natuke paadi all, andis lõpuks alla.

Tõstnud paati jäin jänni liigi tuvastamisega. On see säinas või turb? Kaalu täpselt sajagrammise pitsi jagu vähem kui kilo. Kasti.

Uus mais otsa ja orbiidile. Peagi järgnes samasugune võtt ja samasugune sööst. Seekord pani rohtu kinni ja pääses. Loopisin sööta usinalt juurde, kuid tundus, et äraminek viis ka teised liigikaaslased.  Maisi tuli himustama hoopis särg. Ja vahel nurg. Ja vahel kala, kelle nimegi ma ei tea, oli nagu roosärje moodi, aga liiga lai...  Ja nii uskumatu kui see ka pole, siis ka kaks paarisajast ahvenat ronis maisi otsa.

Paar väiksemat säinast (või hoopis turba) käis veel paadis, kuni lõpuks ridva kokku panin. Tirisin ankru välja, tuli teine kuidagi liiga kergelt ja vaatan mõistmatul ilmel pihku jäänud nööriotsa. Ankur kurat, oli kuidagi aasa küljest ennast vabastanud ja vedeles põhjas. Üritasin sonkida aeruga, kahvaga ... ei saanudki kätte. Vanduma võttis, ja mitte vähe...

Uuesti trollima. Pool tundi trollitud, tüdinesin ja jigitasin veel paaris kohas. Üks poole kilone ahven  vääris veel ära võtmist, muud head ei tulnud. Haugitatt pea igas peatuses vabastada tuli ...

Õhtu otsustasin veeta hoopis kümne märgi all latikat meelitades. Latikat ei olnud kodus, kuid umbes poolsada nurgu käis külas. Suurimad nii poole kilo kanti. Ühest pardast sisse ja teisest välja.

Päikeseloojangu aegu andsin alla, puhastasin kalad ja sõitsin koju. Randudes tõstsin puhastatud kaladega ämbrit sillale, libastusin ja kalad kukkusid kõik vette. Jõudsin paar tükki rabada, enne kui ülejäänud põhja vajusid. Kuradi kurat. No mis päev. Koukisin kahva välja ja üritasin põhjast kalu üles leida. Kõik peale ühe poolekilose ahvena lõpuks ka leidsin ... Oli see vast kentsakas päev ...






laupäev, 10. august 2013

Lääne Soomes, 09. august 2013

Eile tulime mitmekesi (Katti ja Rasmus ning Reet ja Sander)  kohale. Naistel ja lastel on plaan Muumimaa vallutada, mina lebotan jõe peal.

Peale asjade autost mökki vedamist oli esimene asi poiste ja Reedaga usse leotama minna. Mökki vastas oleva "kapsaaia" servast võtsime tunnikese jooksul kõvasti särge ja roosärge välja, kuniks poisid tüdinesid ja muid mänge nõudsid.

Õhtul tegin veel kiire paaritunnise tiiru lähedal asuvate kohtade peale. Saare taga, kümne märgi all, koskineni võrgu augus... Trollisin natukene suure jõe peal. Tulemused nirud - kolm haugipunni, paar ahvena togimist ja üks koha toks. Need kõik jigitades, trollimine ei andnud mingit tulemust.

Vesi pruun (eile öösel oli siingi kõva äike), natuke kõrge augusti kohta; kümne harus ka ülimalt sogane (üllataval kombel suur jõgi oli küll "kohvi" aga prahti eriti ei ujunud). Vesi 20,5 kraadi.

Järgmised kaks päeva kavatsen merele lähemalt otsida.

kolmapäev, 7. august 2013

Vigala jõgi, 06-07. august 2013 - vimba otsimas

Teisipäeval sai üksi maale tuldud, palava linnakorteri eest plehku. Maal hea jahe tuba ja mõnus jõevesi ujumiseks. Kuna sellise palavaga ma midagi kasulikku ei suuda teha, siis sättisin koos kahe "sassiga" õhtul seitsmeks ennast jõe äärde.


Päike oli juba natukene madalamal ja temperatuur ei tundunudki kole hull. Võtsin koha sisse paarkümmend meetrit allpool juunikuisest vimmakohast. Sööt sisse ja ridvad samuti. Möödus tund, ei miskit. Ja siis ühel hetkel kork lõpuks vajus. Turb. Sisse tagasi, samasugune võtt, kuid otsa ei läinud. Dejavu pühapäevase püügiga ...

Peale turbasid tekkis uuesti vaikus. Nautisin oma õllet ja ootasin õhtust võttu. Kuid ootamatult otsustas minu taga oleval põllul traktor tööd tegema hakata .. vuristas metsani ja siis tagasi, tee äärde välja... müra rohkem kui Tallinna kesklinnas ... niipalju siis õhtusest võtust, kirusin omaette. Istusin veel mõnda aega, korjasin välja paar särge ja päikeseloojangu ajal lahkusin. Null vimba.

Juba õhtul sai mõeldud, et nii seda asja jätta ei saa ja nii sättisin ennast kolmapäeva lõunaks uuesti jõe äärde. Meelega ei läinud hommikul, et traktorist saaks oma tööga ühele poole. Kuna paar viimast korda ei olnud andnud vimba, siis otsustasin kohta vahetada ja sättisin ennast sirge keskele, sinna kus kohalikud kaks vana aegajalt vimba kakkumas käivad. Täna neid polnud ja koht ootas püüdmist.

Kodus kokku keeratud möks (poesööt + kiirkaerahelbed + liiv + muld + kama + mais) sisse ja püüdma. Ilm oli täna hoopis teine mis eile. Tugev läänetuul puhus korralikult piki jõge ja jahutas päikese kuumuse kenasti maha. Esimest heidet tehes käis peast läbi, et peaks oma kaheksa meetrise stella millegi robustsema vastu asendama, kuid jätsin siiski ridva tuult trotsima.

Koht, kus püüdsin, oli enamvähem sama sügav kui eelmine, kuid jõgi ise natukene kitsam - väheke rohkem voolu tundus olevat. Nii kui oma konksustatud maisi vette saatsin läks laulupeoks lahti. All oli väike särg, kes kergitas ja sikutas maisiteri niikaua kuni lõpuks konksu välja tiris. Asendades lammutatud sööda uuega, kordus sama nali uuesti ... nii kuni umbes poole tunni pärast esimene vimb alla tuli ja korralikumat võttu demonstreeris. Kena kala rändas sumpa. Olin kindel et nüüd hakkab tulema, aga ei ühti ... särg jätkas söögiga mängimist. Kulus umbes veerand tundi, kui lõpuks uuesti kork vee alla vajus ja teine vimb sumpa elama kolis.


Loopisin sööta regulaarselt juurde, lootuses et parv jääb alla pidama. Kuid ei jäänud, jälle tekkis pikem vahe, mille jooksul mõned särjed välja võtsin, enne kui järgmine vimb jaole sai. Niimoodi väikeste pausidega tuli vimba kuniks mu söödaämber tühjaks oli saanud. Kuus-seitse vimba olid sumbas ja kratsisin kukalt - päev alles poisike, et kas minna koju või ...otsisin pagasnikust uue söödakoti välja ja segasin uue möksi kokku.

Tuul keeras aga aina enam tuure juurde ja ühel hetkel juhtus see, mis juhtuma pidi. Sain oma ridva ülemise pitsi kala välja võttes katki. Krt. vandusin ja tirisin pagasnikust robustsema kaika välja. Kohe oleks pidanud selle võtma.

Uus sööt toimis samamoodi nagu vana. Mingi pikema aja tagant toimus vimma võtt, muul ajal  aga maiustasid usinalt särjed. Ühel hetkel otsustasin, et paneks otsa poola keelt kõnelevad ussid. Sai neid nr4 suuruses usse pakike (15tk) ostetud ja kuna sooja käes olid nad karbis kindlasti veel pruunimaks küpsenud ... siis pidi ju proovima. Esimene uss otsa ja vaevalt sai kork asendi sisse võtta, kui keegi tema ujumisvõimet testima tuli ... haakimine ja vimb kaldale. Tohhoo, kas tõesti peaks ussiga püüdma, käis peast läbi. Uuesti ussiräbal sisse ja järgnes särg. Kuna jäänused olid juba sellised, et ei saanud neid kasutada, sikutasin karbist teise ussi välja. Lugesin sõnad peale, et võtku eeskuju eelmisest ussist...

Too aga ostutus isekaks ja edevaks ussiks, kes mehkeldas kõigiga peale vimma. Särg, viidikas, särg ja läinud ta oligi. Koukisin välja kolmanda ussi ning sättisin otsa. Vahtinud mõnda aega tuimalt seisvat korki, siunasin mõttes ussi. See vingerdis ei tahtud üldse kellegagi klappida, tundus nagu ta peksaks oma sabaga kalu hoopis eemale. Vaikus kestis umbes viis minutid kuniks vimb ussi üles leidis. Palusin mõttes ussi käest vabandust ja saatsin ta järgmise vimma järele. Tõi ka selle koju. Peale kolmandat kala saatsin poola mao lõpuks pensionile - tubli uss oli:-)

Proovisin mõnda aega veel tulutult ussiga ja otsustasin seejärel maisile tagasi minna. Nii kui mais otsa sai pandud, vimb otsas. Tundus, et väga vahet ei olnud millega püüda, kui alla tuli siis võttis kõike. Särg oli küll maiam maisi peale, kuid aegajalt haaras ka tema elusamat sööta.

Kella viieks oli minu järjekordne peibutussööt otsas ja panin pillid kotti. Lugesin vimmad üle (12 tükki) ja saatsin nad jõkke tagasi. Suuremad särjed ja turvad rändasid samuti tagasi ning väiksemad võtsin kassile ära. Vähemasti on nüüd jões kaksteist vimba, keda saab püüda:-)


esmaspäev, 5. august 2013

Vigala jõgi, 04. august 2013 - kas augustis on vimb jões?

Suured sünnipäevapeod peetud ajasime isaga ennast pühapäeva lõuna ajal jõe äärde. Ilm südasuviselt palav, 25-26 kraadi, kaitsvaid pilvi ei kusagil, olematu läänetuul - puhas rannailm ...

Segasin sööda sedapuhku kiirkaerahelveste pudruga kokku. Tuli selline kleepuv ja üldsegi mitte meeldiva välimusega plöga ... Lajatasime selle jõkke ja sättisime ridva püügikorda. Eelmiste kordade kogemused ütlesid, et aega on... Ja aega muudkui kulus, samal ajal kui korgid sihitult jõe keskel hulpisid. Paari tunni pärast ujus korraks alla turvaparv, paar tükki tulid kaldale kassidele söögiks ja siis ujusid ülejäänudki minema.
Kolm tundi hiljem ei olnud meil ühtegi vimba ja sättisime varustuse kokku.

Miks nihu läks? Või pole kala jões?
Sööt läks kindlasti aia taha. Liialt kleepuv, ilmselt ei viinud väikeseid osakesi piisavalt kaugele, et kala kohale meelitada.  Kõrkjate puudumine hirmutab kala? Vaja uus koht leida?

See nädal on aega, saab veel proovimas käia...