pühapäev, 29. detsember 2019

Aasta viimane püük, Rumba all, 28. detsember 2019

Jõulud seljataga. Väike kolamine Läti riigis samuti. Eile tulime tagasi ja otsustasin selle aasta viimase püügi ära teha. Ridvad autosse ja Rumba alla. Kaare peale.

Väljas selline natukene talve moodi ilm. Vähemalt õhutemperatuuri järgi. Kenake miinus üks näitas auto temperatuuri näitaja, kui kella kolme paiku kohale jõudsin. Maapind samas must, mis must. Kerge põhjatuul oli pilved laiali lükanud ja üle mitme mitme päeva näidati taevas ka päikest. Vesi oli kukkunud Kasaril ka juba normaalsemale tasemele, +95 peale.

Kolm kaigast töökorda ja sisse. Üks ussidega, kaks kalatükkidega varustatud. Ühe panin päris sügava peale, puust kaare suunas ja kaks tükki tavalisse kohta. Päikese kadudes hakkas tempretuur kenasti kukkuma. Hea, et talvekombe selga olin taibanud panna ja käpikud kaasa haaranud.

Videvik tuli maru aeglaselt ja ei pakkunud midagi huvitavat - kaikad seisid liikumatult külma käes. Panin kolmandale ridvale samuti vimma filee otsa ja sättisin valguspulgad valmis. Umbes sel ajal, kui palja silmaga ilma lisavahendeid kasutamata ridvapitsi eemalt enam ei näinud tegi esimene kelluke häält. Korralikult, ühe korra nagu oleks kivi otsast alla sadanud ... ja jäi vait. Noh kell ei olnud pool viis ka veel, nii et vara lutsuvõtuks kah nagu.

Pool viis tuli esimene laine. Esmalt keskmine ritv võnkus mitu korda kenasti ja kui arvasin, et nüüd on juba kenasti sisse söönud ning kummardasin ritva haarama ... too tardus paigale. Kala loobus neelamisest. Hilisem kontroll tuvastas, et söödaga oli kõik korras, lihtsalt miski ei meeldinud sööjale.

Seejärel teisel pool puud olev ritv. Lasin sellel ka kenasti võnkuda enne kui ära haakisin. Käsi sai limaseks. Selline 40 alla isend läks jõkke  kasvama tagasi. Samal ajal, kui kalaga askeldasin, kolistas keegi juba teist äärmist ritva. Selleks ajaks, kui lõpuks oma toimetamised tehtud sain ja selle ridva juurde tagasi jõudsin, oli too juba rahunenud. Otsas ka kedagi polnud - järjekordne pooleli jäetud neelamine. Ei tea kas said liiga suured kalatükid konksule pandud ja need osutusid sööja jaoks liiga suureks suutäieks?

Natukese vaikuse järel jälle sügava peale pandud ritv häält tegi. Ja jälle keegi toimetamise pooleli jättis. Minutit kümme vaikust ja keegi keskmist korraks puudutas ja jälle vaikus. Väga pirtsakad sööjad olid.

Poole kuue paiku otsustas üks ikka pakutavale tuule alla teha ja teine alamõõduline käis karget õhku nautimas. Tuli sama ridva otsa, millega ka esimene.

Peale seda võtmine katkes ja otsustasin, et teist lainet seekord ootama ei jää. Kaldaäär külmast vaikselt juba jäässe kiskus ja minu sisemine värske õhu vajadus rohkemat külma ja pimeda käes passimist ei nõudnud. Kell kuus tulin ära. Temperatuur oli selleks ajaks juba -3 peale langenud ja kukkus kenasti edasi. Aga kahjuks esmaspäeval juba soojaks tagasi läheb.

pühapäev, 22. detsember 2019

Rumba all lutsutamas, 21. detsember 2019

Sedapuhku sai jõe äärde mindud ainult kolmeks tunniks - lihtsalt maale sai laupäeval nii hilja jõutud. Kella neljast jõe äärde jõudes oli väljas juba hämar.  Seetõttu ei hakanud sedapuhku isegi Vanamõisani vurama, parkisin neljarattalise Rumba kääru äärde ära. Üks auto silla juures parkimas ja kaks kääru peal ka veel lisaks. Jõulueelne lutsutamine käib täies hoos.

Väljas täispilves ilm, kerge kagutuul. Vihma ei lubanud ja seda ei tulnud ka. Kuud ei paistnud kusagil olevat. Vantsisin õunapuu alla augu peale ja lajatasin kolm ritva sisse. Vesi kõrge, +125 Kasaril, aga languse trendis. Kuna õhtul kell pool kaheksa pidi Leicesteri mäng algama, siis oli püügile ajalimiit ette paika pandud.

Algus oli päris tore. Kell pool viis, kui valguspulgad külge olin pannud hakkas sikutamine pihta. Imelikul kombel ühe ja sama ridvaga, sellega mis oli sügavama poole sätitud. Esmalt väga kena ja rahulik ridvapitsi vedrutamine. Poleks seal otsas olnud vimmafilee, siis oleksin kahtlustanud vimma võttu. Natukene lasin neelata ja haakisin ära. Luts kenasti taga. Augupoolses servas on paha asi see, et rohuriba on seal kole kaugel kaldast ja parajalt kõrge. Isegi sellise kõrge veega turritas osa rohust veest välja. Olin kala välja kerimisel liialt aeglane ja sinna rohu taha ta ennast seetõttu ära ka parkis. Venitasin, mis ma venitasin, lõpuks andis lips järgi...

Sain vaevu uue lipsu otsa seotud ja sööda vette visatud, kui sama ritv uuesti võnkuma pani. Teisel katsel olin tehtud veast järeldused teinud ja kiire taganemisega tõmbasin kala hooga üle rohuääre. Selline neljakümnene lutsupoiss. Saatsin ta koju tagasi.

Järgmist võttu ei tulnud samuti kaua oodata. Vast kümme minutit hiljem nagistati sama tonka kallal. Nagistas natukene aega ja siis võtt pooleli jäi. Sellega võis esimese laine lõppenuks lugeda. Teisi ritvu ei puudutanud selle aja jooksul keegi.

Poole tunnise vaikuse järel tuli teine laine. Olin keskmise ridva natukene sügavale lähemale toonud ja näpupikune lutsupoiss venitas selle tonka konksule asetatud kahte mullaussi. Lugesin manitsussõnad peale ja saatsin ta kasvama. Uueks söödaks panin usside asemele kalafilee ja sama ritv võnkus peagi uuesti. Järgmine, aga ka alamõõduline, käis õhku hingamas. Siis veel paar võttu, mis aga pooleli jäeti. Kuidagi pirtsakas lähenemine... Ja kella kuuest valitses jõe ääres vaikus.

Punkt kell seitse tulin tulema. Sama hästi oleks võinud ka tunnikene varem lahkuda...Kolmas ritv, mis sügava peale ei küündinud, seisis terve õhtu liikumatult.

PS! Külmaprognoos enne jaanuari esimest kolmandiku jääd ei luba. Krt...

pühapäev, 15. detsember 2019

Kasaril, 14. detsember 2019

Leidmaks erinevusi viimasel mõnel nädalavahetusel, tuleks ilmselt kaevuda sügavatesse detailidesse. Üldine pilt on aga endiselt sama - pikk pikk sügis muudkui kestab kestab kestab. Venelaste ilmaprognoos nüüd midagi peale jõule nagu lubaks, aga kindlasti keeravad nad selle pildi ka veel teistsuguseks... Laupäeva õhtuks tegi jälle koerailma, tugev kagutuul, laus-pilvisus, pidev vihma tilkumine paari kraadise sooja juures... ja otsustasin teha oma tavalise mõnetunnikese pimeduses mediteerimist.

Vanamõisa juurde jõudsin poole neljaks. Jõgi kõrgem veel kui eelmine nädalavahetus, veetase +129 juures, kuid langeva trendiga. Nädala sees oli suurte sajude tulemusena vesi isegi +189 juures ära käinud. Põllud seetõttu vett täiega täis.

Minu traditsiooniline nurgake oli kahe Haapsalu venelase poolt hõivatud, nood olid päev otsa seal püüdnud ja terve kiisa kätte saanud... seetõttu seadsin sammud jõekaare teise äärde. Sealsest põhjast mul sotti polnud ja nii seadsin kurve lõppu ridvad sisse nii, et vahemaad nende vahel jäid päris pikaks. Oma kolmkümmend meetrit kaikad üksteisest eemal.

Hämarik ei pakkunud midagi. Keskmist ritva, mille juures laagris olin, paar korda nagu puudutati, aga see võis ka voolu ja tuule ühismõju olla. Tänu tundmatule püügipaigale jäin peagi esimesest rakendusest ilma. Seega hämarikuga lõppes püük -1 minu kahjuks:-)

Seekord läks pimedamaks, kui eelmine kord. Kell pool viis oli juba nii pime, et mingi hetk mobiililt pilku tõstes ei saanud esimese hooga aru, kus pool seejõgi on. Seis oli paljulubav. Selleks ajaks olin konksud vimmafileega asendanud, millele stopperiks konksu peale veel ussijupike.

Kell viis, rutiinse kontrolli käigus, avastasin alumise ridva vaikselt vetrumas. Kellukest vastutuule tõttu laagripaika ei kuulnud. Lasin kalal natukene neelata ja haakisin ära. Täitsa kobe tükk võitles teises otsas. Kaldarohu joone juures jäi aga kinni. Käisin siis sikutades edasi tagasi, lootes leida õiget nurka, mille abil kala rohu tagant liikuma saada ja leidsingi selle üles. Tuli teine koos rohutuustakuga, aga välja tuli. Kenake 45 sentimeetrine luts. Kui meenutada foorumi nalja, et mere lutsud tulevad mere poolt ja jõe lutsud jõe poolt, siis see oli mereluts:-)

Teised ridvad kella viiest võtulainet ei pakkunud. Söödad jäeti puutumata. Ilmselt ei leidnud söödad tundmatus lõigus lutsu rändeteid üles. Kell kuus kobistas ülemise ridva otsa üks väiksem libedike esindaja ja nii uskumatu kui see ka pole, siis järgmise kahe tunni jooksul ei puudutanud söötasid mitte keegi. Kas põhjuseks oli kella poole kuue paiku tõusnud kuu, mis oli nii suur, et isegi läbi pilvekihi õrnalt kumades valguse jõe äärde tõi ... või hoopis mingi üldisem söömise streik libedike poolt ... või neid selles paigas neid lihtsalt polnud ... vastust teab vaid tuul. Kell kaheksa tulin tulema.

Tuleks juba see talv.

pühapäev, 8. detsember 2019

Kasaril, 07. detsember 2019

Vesi jões jälle tõuseb...hm äkki neljas kord juba sellel sügisel. Jääd ei paista kusagilt. Vahepeal aasta lõpuks külmemat ilma nagu lubas, nüüd on sellegi prognoosi ära muutnud. Sügis muudkui kestab ja kestab...

Laupäeval oli väljas paras koerailm. Marutuul puhus edelast, lausa mingi tormihoiatus anti. Lisaks hoiti pidevalt vihmakraan lahti. Õu oli vett täis. Tundus selline paras lutsuilm olevat ja hämaraks sättisin ennast ka paariks tunniks jõe äärde. Ikka Vanamõisa alla. Kaugemale soparallit autoga teha ei tahtnud.

Kaare peal alumises otsas üks mees juba passis, rohkem kedagi näha polnud. Hiljem pimedas sügava poolt ka taskulambi välgatusi tundus olevat. Laotasin oma kolm kaigast viiekümne meetri peale laiali ja laagri sättisin keskmise ridva juurde paika. Lageda peal vilises see tuul veel hullemini, nii võis kindel olla, et vastutuult oleva tonka kellukest kindlasti ei kuule.

Hämaraks said mullaussid otsa seotud ja kella poole viie paiku kolisin kaks ritva vimmafilee peale üle. Vaikus. Ei kedagi.

Esimene lutsulaine tuli punkt kell viis. Nagu kellavärk. Alumine ritv kõlises ja esimene libedik käis kaldal. Ilmselt samal ajal tehti ka teiste tonkadega mehetegusid. Kontrolli käigus selgus, et ühe otsas, kalatükiga varustatud, oli veel üks luts ja teise otsas olid ussid ära äestatud. Ja siis tekkis uuesti vaikus.

Kaks tundi tuule vilinat ja vihma krabinat vastu jopet. Sättisin ritvu ümber erinevatele liinidele, liigutasin sööta, vahetasin fileetükke. Ei miskit. Ei võtu poegagi.

Kell seitse läks jõeäär korraga valgemaks. Pilvede vahele tekkis mingi auk ja ilmselt kuuvalguse mõjul muutus jõeäär kordades heledamaks. Muutus kestis umbes veerand tunnikest ja tõi teise võtulaine. Kolm võttu, kaks lutsu käisid kaldal, üks jäi kaldarohtu kinni. Kõik sellised ühepikkused 30-40 sentimeetri vahel - pääsesin järjekordselt kala kojuviimisest. Ka see kala, mis vehkat tegi ei tundunud suurem olevat. Ühel lutsupoisil oli väga kentsakas kahjustus - pealaelt oleks justkui skalp maha võetud. Pole enne sellist näinud.

Ja siis hakkas uuesti sadama. Passisin veel mõnda aega ja kui United äppi vahendusel City vastu juhtima oli asunud, otsustasin, et seda ilmaimet peab oma silmaga kaema minema. Vabandus lahkumiseks leitud, lasin jalga.

Vesi jões tõusis kogu aeg. Püügi alguse +136 pealt õhtu jooksul+141-ni. Üks ritvadest, madalama kaldaga lõigu peale asetatud, oli püügi lõpuks kuivalt maalt vette ümber kolinud... Järgmiseks hommikuks oli veetase juba +157-ni välja roninud. Jõgi on ääreni täis. Jälle.

pühapäev, 17. november 2019

Traditsiooniline "lutsuvõistlus" Kasaril, 16. november 2019

Sulev uuris nädala sees, et kas iga-aastast lutsupüüki see aasta ei tulegi. Kuna minu pere pidi minema nädalavahetuseks Tartusse, siis sai peagi plaan laupäevale paika pandud. Seltskond sedapuhku neljaliikmeline - Sulev, Ain, Tõnu, mina. Kusjuures teema initsiaator traditsiooniliselt ise üldse püüda ei kavatsenud:-)

Ise läksin juba reedel maale ära. Teised saabusid laupäeval kella poole kolme paiku. Kiire riietevahetus ja juba me jõe suunas auto liikuma panime. Sihtmärgiks Vanamõisa. Kuna veetase kõrge (+116), siis leiutama ei hakanud. Vanasse tuttavasse käärdu, seal vähemalt kannatab püüda kõrgema veega.

Üllataval kombel oli kella kolme paiku autot parkides jõekäär järjekordselt täiesti tühi. Kuna tuul oli kagust, siis sättisime ennast kääru ülemisse otsa - ikka vähe mugavam olla, kui tuul selja taha jääb. Jätsin oma eelmise korra püügipaigad Ainile ja Tõnule ning sättisin enda ridvad neist ülesvoolu. Rohuäär oli seal küll tihedam, aga polnud seal enne proovinud ja tahtsin katsetada.

Tonkad sisse, öökatega varustatult ja siis läks "seltskondlikuks vabaõhu ürituseks". Mingi aeg lõkke ka veel üles tegime. Puukorvist pidi jätkuma mõneks tunniks sooja.

Ilm suhteliselt soe, nii 7-8 kraadi... ja kuna tuul polnud ka just väga tugev ning sademeid ei tulnud täispilves taevast tilkagi, siis oli suhteliselt mõnus olla. Õhtupoole tuli samale kääru teise otsa veel neli pealampi juurde.

Enne hämarat sain paar võttu, mis mõlemad pooleli jäeti. Pimeduse hakul, kella viie ümber, veel kolm võttu. Esimeseks turvapunn - Tõnu reeglistiku kasutades, kuulutasin ennast koheselt ka maavõistluse võitjaks:-) Teise võtu tulemuseks kalatükiga konksu otsas alla neljakümnene lutsupoiss. Kolmas ridva liigutamine, söödaks samuti kalatükk, jäeti aga kahjuks pooleli. Sellega oli esimene võtulaine läbi.

Passisime lõkke ääres ja lasime õllel hea maitsa. Sulev oli oma kangema alkoholi majja unustanud - olime just startinud, kui selle avastasime ja ei viitsinud siis enam tagasi minna. Nii pidime ilma soojarohuta hakkama saama.

Ootasime teist võtulainet. Kell kuus ei juhtunud midagi. Peale selle, et üks "konkurentidest" teisest kääruotsast lahkus. Kell seitse, ikka vaikus. Ei aidanud ei ümbervisked ega ka sööda liigutamised. Kell pool kaheksa läks viimane halg lõkkesse ja kümme minutit hiljem andsime alla. Teist lainet me ära oodata ei jõudnudki...

Tõnu ja Ain sai kenasti nullipeal hoitud. Midagi nad alamõõdulistest ja mingitest valedest kaladest habemesse pomisesid, miinuspunktid ja muud vabandused ka veel sekka... õnneks täiesti neutraalne kohtunik Sulev mind võitjaks kuulutas:-)

Kogutulemus seega kahjuks veelgi kehvem kui eelmine nädal:-( Paistis, et ka sügava ala peal ei toimunud midagi - kaks seal olnud autot lahkusid meiega umbes samal ajal. Ikka vara veel...

laupäev, 16. november 2019

Kalahind kargas lakke :-)

Laupäeva hommik. Istun kohvilauas ja tuulan netis. Ilm on väljas vastikult hall nagu ikka novembris.
Õhtuks on plaan koos kolme sõbraga kummikud mudaseks teha ja lutsu piiluma minna. Vesi on nädala sees vahepeal jälle kõrgemale tõusnud, hetkel Kasaris +116. Sügis nagu sügis ikka - veetase käib muudkui üles ja alla. Vimmafilee on sügavkülmast välja võetud ja sulama pandud. Ridvad valmis seatud. Kummikud seisavad ootevalmis asendis ukse kõrval...

...

Näoraamatu Tornio jõe grupis torkas silma üks väljavõte põhjanaabrite ajalehest. Kalakontroll sealpool lahte toimib. Päris kalliks läks ühele mehele kalapüük:



pühapäev, 10. november 2019

Esimene lutsutamine, 09.november 2019

Paar nädalat on kenasti kõrgemat vett teinud. Ilmad olnud sellised vastikult hallid, mille puhul muu kala püüdmise, peale lutsu, väga mõelda ei viitsigi. Kalendri järgi küll natukene vara veel, aga mine sa tea... Umbes sellise mõttekäigu tulemusena startisingi maja juurest umbes kella kahe paiku. Olles enne seda mööda erinevaid panipaiku tonkavarustusi kokku kraapinud - viimane korralik tonka leotamine oli vist varakevadel, kui mälu ei peta.

Kloostri natukene kauge kant, nii valisin esimeseks sügispüügiks Vanamõisa. Kohapeal üks auto teeveeres juba parkimas. Panin asjad kokku, auto lukku, lennuka sammuga üle elektrikarjuse ja veel kümmekond meetrit edasigi... kui korraga tardusin paigale. Midagi oli valesti. Paar sekundit hiljem keerasin otsa ümber - olin oma "poolakad" kenasti majja külmkappi unustanud ja ilma ühegi söödata kalale tulnud. Udupea selline.

Egas midagi, andsin oma mazdale valu ja proovisin märja kruusatee võlusid pisut kiiremal tempol kui tavaliselt. Pool tunnikest hiljem olin tagasi, et uuele katsele minna. Auto oli punase värvi asemele mingi hoopis teise tooni omandanud:-)

Tipa-tapa kääru keskele. Panin paar kaigast sisse ja hakkasin tokke otsima. Uskumatu lugu, nagu keegi poleks siin pikka pikka aega käinud. Pika otsimise tulemusena kaks tükki lõpuks leidsin, nii pidi kolmas ritv seljakotti tokina kasutama.

Vahepeal selgus, et ees oodanud kaks meest olid nn jõetuttavad ja peale pikka lobisemist varustati mind õhtuseks püügiks ööussidega. Panin enda "poolakad" kohe kõrvale, nood olid ikka nii kribud... ja toppisin suured "maod" konksu otsa. Ja siis ootama.

Hämar möödus vaikuses. Pimeda hakul hakkas juhtuma. Olin ühe oma tonkadest pannud meetrit viiskümmend eemale, kui ühel hetkel avastasin, et valguspulka pole pimedusest enam vastu vahtimas. Kohale vantsides selgus, et too vedeles ridva juures maas, olles ilmselt millegi mõjul ridvalt alla sadanud. Imelikul kombel polnud kõrina häält küll enne kuulnud. Ridva kontrollimisel selgus, et rakendus on põhjas kinni... natuke jõnksutamist ja venitamist, ning lahti ta kusagilt pääses. Raskus ka taga. Vimb. Oli ennast peale ussi pintslisse panemist talveunele sättinud?

Järgmise tunni jooksul sain veel viis võttu. Üks vimb, üks kohalik lutsupliiats, kaks korraliku võttu mis pooleli jäeti ja siis üks nagistamine ka veel otsa, mis samuti mitte kuhugi välja ei jõudnud. Poolaktiivne õhtupoolik võttis tuurid kella kuue paiku täiesti maha, et siis seitsmest uuesti pooleks tunniks käivituda. Üks kolmesajane luts kaldal käis, midagi korralikumat peale pikka võitlust ennast kaldarohtu kinni sõitis ja siis otsast pudises. Tundus ikka suurem olevat kui vimb, nii kilo tuuri. Vaimusilma raudselt mereluts. Paar aktiivset võttu veel, mis aga pooleli jäeti, peale ööussi poolikuks rüüstamist.

Poole kaheksa paiku lasid teised jalga, olles samuti paar pliiatsit ja ühe neljakümne sentimeetrise välja meelitanud. Minnes jätsid mulle päranduseks kogu ussitagavara. Võtte see ööussi ohtrus mulle aga juurde ei toonud ja nii panin ise poole üheksast samuti asjad kokku. Täitsa mõnus oli pimedas istuda olnud. Sokk haukus seljataga metsatukas ja vastaskaldas mingi kahtlane kassimoodi olevus hääli tegi. Ega ometi ilves, sest ühtegi talu seal küll läheduses pole.

Loomad üldse kuidagi aktiivsed olid. Tagasiteel kitsekarja alla pidin ajama ja korra ka jänesega mootorid joonele panime. Paarisaja meetrine võidujooks mööda kruusateed päädis lõpuks tema võiduga, sest põllu peale ma talle järgi keerata ei tihanud:-)

Veetase oli 100+ millegagi, temperatuur juba alla 5 kraadi. Õhk aga oli pehme ja sompus, 7 kraadi sooja ja väga õrna kagutuulega. Olla oli mõnus, ilmselt korraliku lutsu võtu jaoks liigagi.

pühapäev, 27. oktoober 2019

Lennat Emajõel ujutamas, 26. oktoober 2019

Nädala sees sai varakult plaane tegema hakatud. Kevadel ostetud paat oli suve jooksul vaid korra vette saanud ja vajas hädasti ujutamist. Kas või selle pärast, et ostu põhjendus naisele "mul on seda paati hädasti vaja ja ma kasutan seda mitu korda aastas" vajas tõestamist. Head paati suvalisel jõel pole mõtet ujutada ja nii sättisime plaani Emajõe peale. Seda enam, et plaane tehes lubas laupäevaks kuiva ilma.

Laupäev ise näitas aga juba totaalselt teist palet. Hommikul kella seitsme paiku startides oli veel üsna kuiv olukord, aga juba Pärnus hakkas sadama. Meie plaane see ei muutnud, pigem tekitas trotsi juurde, et peame ikka peale minema. Vee peale minnes sadas samuti ja tuul oli päris metsik. Päris toreda ilma olime valinud. Üllataval kombel ei olnudki me ainukesed, sest kaks paadikäru oli Jõesuu parklas juba ees ootamas. Lisaks veel mingi vend maja juures kummiülikonda selga tõmbas ja ilmselt Võrtsjärve võimast lainet mingi tuulele toetuva vahendiga proovima läks.

Paat vees, asjad sees... suund otse Pedja jõe suudmesse. Tonkatajate ridvad jätsime sõidupealt kaasa haaramata:-) Lood sisse, pisut põhja uurimist, ankrusse ja jigitama. Kolme tunni jooksul katsusime vist kõik jõekäänakute sügavamad lõigud läbi. Enamasti aeglustatud triivis püügiga, sest meie ankur oli nii kerge, et tuule ja voolu ühismõjul tõusis ta pidevalt põhjast lendu. Peab ikka vähe suurema ankru muretsema.

Paaris ankrupaigas mõned imelikud võtud - kraapimised ja nökerdamised. Need sai latikanimede alla ära ristitud. Ühes ankrupaigas ka üks paadialune "tõste", nii et silikoon jigikonksult maha kisti. Käsi aga oli aga endiselt valgeks saamata. Kuna vihm ja tuul olid ikka põrgulikud, siis keerasime peale kolmandat tundi suuna sadama poole tagasi. Läks trollimiseks.
Peagi kajaloodile latikaparv ilmus ja selle veerde ennast proovimiseks uuesti ankrusse panime. Teine vise, kerge nöks, haakimine... Miski taga, aga ei mingit liigutust. Kerisin nööri pausidega kokku, vahepeal kaardus ridvapitsilt tõestust kalale otsides. No ei mingit liigutamist, kuni paadini välja. Alles siis hakkas ritv kergelt ja aeglaselt vetruma - jigiotsas maganud latikas avastas, et midagi vist ei klapi. Ain sirutas käe kiirelt kahva järgi ja järgmised viis minutit sain ma korraliku kõhutäie naerda.

Esiteks oli kahv selline, millega väikesed tüdrukud aias liblikaid taga ajavad:-) teiseks suutis ta kahvata kala kuidagi nii, et kahva võrk oli veepeal, latikas selle all ja landilõks siduva elemendina seal vahel, mõlemat poolt omavahel kokku viies. Kuna latikas oli seljauimest ka veel kinni, siis ega ta seal kahva all paigal ei püsinud. Keerutas ja sahmerdas edasi-tagasi, vett pritsides. Lõpuks Ain kala jigipeast tõstes kuidagi paati upitas. See oli ikka ime, et see kala üldse paati jõudis:-)

Sain samast ankrust veel ühe võtu ja kellegi ka otsa, kuid kukkus ära. Trollisime seejärel sadama poole minema, kui korraga kajaloodil pilt kadus. Õigemini, kadus anduri info. Ekraan töötas, aga veealusest elust mingit infot sinna ei laekunud. Nökerdasin, mis ma nökerdasin, aga olukord sellest paremaks ei muutunud. See pani pitseri meie trollimise plaanile (ohh, kus me oleks alles lammutanud, kui veealust infot oleks olnud:-)).

Proovisime siis veel mõned juba tuttavamaks saanud käänakud uuesti läbi ja saime kumbki ka ühe korralikuma võtu. Kuna see nägi välja selline "kolmekordne agressiivne ja kiire neelamise katse", siis võib vist mürki võtta, et kohaga tegemist ei olnud.

Peale kella nelja tulime maha, sai sellest vihmast ja tuulest villand. Pole tükk aega nii koleda ilmaga kalal käinud... Kuulutasime oma esimese Emajõe avastamise jigi-retke lõppenuks. Suutsin oma 1:0 eduseisu kenasti lõpuni hoida ja Aini nulli peale jätta. Võimas võit, teiste sõnadega:-)

Kolm tundi hiljem sai tänu saunale ja kangemale kraamile soojatunde kehasse uuesti tagasi.

PS! Hea et auto ja paat punased on - muidu oleksid pildid täiesti must-valged:-)

teisipäev, 15. oktoober 2019

Viimane päev, 14. oktoober 2019

Selle hooaja viimane päev. Soomes. Üritasin sellest võtta, mis võtta annab. Ärkasin juba poole kaheksa paiku ja pool tunnikest hiljem siirdusin juba vee peale.  Pole tükk aega nii vara koha püüdma läinud:-) Väljas alles hämar ja kaunis külm. Öösel miinust küll ei teinud, aga oli piisavalt jahe, et vesi pool kraadi võrreldes eilsega külmemaks läks.

Suundusin joonelt linna äärde. Ilma trollimata, kohe sügava peale ankrusse. Järgmised kaks tundi käisin nagu ogar erinevaid ankrupaikasid läbi ja kogu selle vaeva tulemuseks paar hädist kohapunni. Kuna alammõõt minu paadis algab 45 cm-st (ametlik alammõõt Soomes peaks olema 42 cm), siis 43 sendised elavad rahus edasi...Hommikust actionit ei paistnud kusagil. Ilm oli ometi nii paljulubav, sompus ja vahel uduvihma tegi. Tuul ka nullis, nagu voolgi. Aga ei miskit...

Mingi hetk tüdinesin ankru sisse ja välja venitamisest ja otsustasin triivi püüdma hakata. Oli see nüüd juhus või sattus samale ajale hetkeline kalade aktiivsuse puhang, aga sain pea koheselt neli võttu. Ja kõik need võtud otse paadi alt. Kaks kala jäi otsa ka, üks neist rändas kasti.

Proovisin paaris piirkonnas veel sama taktikat ja veel mõned võtud. Kalakasti lisa aga ei tulnud ja lõuna paiku keeras jõgi kolmeks tunniks lõunaunele. Ei aidanud jigitamine, ei aidanud trollimine, üks hüperaktiivne haug oli ainukeseks võtuks selle perioodi peale... See-eest oli mõnusalt soe - päike paistis, linnud laulsid, väike tukk ronis peale...See värvide mäng, mis puude lehtedega toimub, on ikka fantastiline. Mitte ei saanud jätta pildistamata:-)

Kella kolme paiku hakkas jõgi vaikselt mingeid elumärke uuesti näitama. Trollimine oli järjekordselt null, aga triivis jigitamine aeg-ajalt midagi nagu pakkus. Kui hommikupoole olid võtud paadi alt, siis õhtupoole eranditult kaugelt. Külmakasti teine kala lisandus, mõned punnid pealekauba.

Hommiku poole toiminud (noh kui need vähesed võtud üldse lähevad toimivuse alla:-) must kp paitsi otsustas pealelõunal mõttetuks landiks. Tema asenduseks sai mingi roosaka "halvaks läinud kohupiima" kõhualuse värvi ja halli/lillateralise seljavärviga kp paitsi. Seda oli mul landikastis täpselt 1 tükk, nii sai teda nagu silmatera hoitud. Päris lõpupoole otsustas temagi mitte kellelegi huvi enam pakkuda...

Tulin natukene varem maha, et päevavalguses asjad kokku panna. Aga ega päris õhtul miskit eldoraadot ei tekkinud ka - Anti/Mehis 6 koha, Bonder/Ormi 2 koha. Mõlemad paatkonnad teisel pool linna ringi vuristasid.


...

Minu jaoks oli sellega selle aasta kohahooaeg Soomes ühel pool. Aitab küll. Pisut kehvapoolne see lühikesevõitu hooaeg oli, aga pole hullu - kevadised kohafileed sügavkülmas veel söömata. Sügisestest piisab kevadeni küll:-) Ja kuidagi ei haaranud ning köitnud mind sellel aastal jigitamine. Suur osa selle süüst oli kindlasti tõbises olekus, aga jah... miski mind tagasi kutsuma hetkel ei kipu. Kala ju jões justkui oli, aga selle aktiivsus oli otseses seoses vooluga, ja voolu sain neljast päevast vaid ühel. Voolu "kraani keeramise jumal" oli kuidagi kitsi...

Paat sai mitme mehe abil kaldale tiritud. Paadipõhi on endiselt täitsa korras, vett polnud kopikatki sisse tulnud. Mootori ja muu kalavarustuse vedasin koju kaasa - äkki päris sügisel miski emajõgi/pärnu jõgi tee peale ette jääb.