pühapäev, 29. juuli 2018

Rootsi-Norra, juuli lõpp 2018

Tõnniga oleme pikalt mõelnud, et peaks kunagi Alaska või Kanada põhjaosa kalapüügi ära proovima. See eeldaks ilmselt valmisolekut korralikuks matkamiseks. Veendumaks, et me endiselt suudame ja ka tahame seda teha, otsustasime ennast proovile panna Põhja-Norras. Juhuks, kui me ei peaks vastu pidama, meelitasime Mihkli ka kaasa - noh rookied pannakse ju ikka varustust tassima:-). Plaan oli proovida vähemalt kolme jõge ja ühte järve. Millised täpsemalt pidime valima käigu pealt.Alustasime Väylänpäält suunaga Rootsi poole.

Kõikide põhjapõtrade pildistamiste päev

Esimeseks peatuspaigaks valisime Jockfalli. Algatuseks selline kerge ja tavainimesele kergelt kättesaadav püügipaik. Lisaks polnud Mihkel ennem hüppavat lõhet näinud ja paremat paika selle demonstreerimiseks pole. Lisaks polnud Mihkel ka põhjapõtru näinud.

Kella üheks päeval olid mõlemad eesmärgid täidetud. Põhjapõtradest pidi muidugi igaüks pildi peale jääma. Kõik need kakskümmend:-) Esimene pool nii roosiline polnud - lõhe hüppeid oli aga ikka armetult vähe. Samas kala jões oli - 4200 lõhet on juba üles läinud, eile tervelt 300. Võtsime endale 77 euro eest mökki ja seadsime ennast sisse.

Tõnn luba ei ostnud - tahtis enne vaadata, et kas on mõtet. Me Mihkliga võtsime. Ja Mihkel ostis lausa kaks lanti. Ütlesin küll, et sellest piisab 10ks minutiks...

Luba algas alles kella kahest, enne seda valitses mökki ees optimistlik ritvade sättimine. Mihkel lubas kolme esimese viskega kala ära võtta. Landikadu, mida ma ennustasin, ei võtnud ta üldse kuulda.

Kahest marssisime jõe äärde ja veerand tundi hiljem olid mõlemad landid Mihklil jõe põhjas. Laenas mult kolmanda juurde ja kui selle ka põhja jättis, panime pillid kokku. Päike kõrgel taevas, otsustasime et õhtul võiks suuremad lootused olla.

Pealelõunal tegime väikse rännaku kosest ülesvoolu. Mihkel peksis pöörlevat, meie Tõnniga suvitasime niisama. Hiljem uurisime kalatreppi, kust väidetavalt lausa 6 liiki see aasta üles roninud - lõhe, merikas, harjus, latikas, siig ja ... miski Ide nimeline kala. Google meid ka eriti ei aidanud. Ei saanudki aru kes too on.

Õhtul seadsime sammud lante vette loopima. Poole seitsmest kella 11ni välja. Tulmuseks mul kaotatud 5 lanti, Mihklil 3. Otsustavaks sai see, et ta leidis mingi rakenduse, kus tamiili lipsu paksus lausa 2 mm. Nii kaua kui see rakendus alles oli, suutis ta landikadu vältida. Peale selle põhja jätmist kiirelt paar lanti juurde kaotas. 

Ise kasutasin Urmase kingitud Hiina nööri. See oli ikka paras köis - suutis isegi ühe konksu pooleks tõmmata. Tegin ise ka millimeetrisest tamiilist lipsu ja landid kestsid päris palju kauem, aga lõpuks ikka võttis loodus oma.

Kui päeval lõhe ei kippunud hüppama, siis õhtul narritasid ikka täiega. Oma sada hüpet nägime küll ära. Suuri kusjuures palju ei olnud. Enamus tittilõhed.

Õhtu jooksul peale meie oma kümme meest lisaks püüdmas olid. Enamus putuka rakendusega. Ei saanud keegi meist ega neist võtu poegagi. Takkatipuks lõhkus Mihkel õhtul veel ridva ka ära. Lanti visates läks lant vastu ritva ja katki ta oli.

...

"Kui lõhet ketti tuleb"

Hommikul jätsime Rootsiga hüvasti ja kulgesime läbi Soome ning Norra Stabburselva jõe äärde. Tagasilöök saamata kala näol jäi piiri taha.

Kunagi ammu ammu, kui rohi rohelisem ja õlut sai Eestist osta, sai sellel jõel paar korda käidud. Siis sai sealt ka paar lõhet ja paaliat saadud. Nii vantsisime uuesti tärganud optimismiga püügilitsentse nõutama. Esmalt tegime muidugi varustuse pesu. Desifitseerimine teise nimega. Kui kahlakad olid enne pesemata, siis nüüd said nad puhtaks. Hiljem selgus, et rulle loputasime hiljem vist kehvasti - nii minul kui Mihklil rulli käik raskeks läks.

Seejärel tühjendasime pangaarved loa eest . Lõpuks toppisime rahakoti nõutavaid pabereid täis. Kokku läks 1000 noki 24 tunni eest, millest 200 saab tagasi kui peale püüki statistika paberi tagastab. Load olemas vaatasime ööbimise poole. 950 noki, neljakohaline koos kempsu ja dushiga. Noh oleks ka kallimaid saanud:-)

Poole seitsme paiku panime lõpuks varustuse kokku ja sättisime peale. Esmalt muidugi paar kilomeetrit kand ja varvas enne kui lubatud tsooni jõudsime. Hiljem selgus, et ega ikka ei jõudnud küll. Tuli välja et ikka kaarti valesti lugesime ja liiga vara püüdma hakkasime.


Tõnn lubas ritva lahti võttes, et kohe hakkab ketti tulema. Et kui ahvenat tuleb ketti, miks siis lõhet mitte. Tõesti, miks ka mitte:-)

Järgnes 5 tundi nii, et Mihkel ja mina ühes (parempoolses) ja Tõnu teises (vasakpoolses) kaldas. Käisime umbes 5 kilomeetri peal ära, tulemuseks null võttu (kui üks väikse mudilase haare välja arvata). Mihkel ühte 4-5 kilost kala hüppamas nägi, me Tõnu ühtegi muud elumärki ei tuvastanud. Nagu kaevu vaataks.

Tagasiteel ei viitsinud me Mihkliga enam jõge ületada ja tulime otse (egas vanad kogemused teemal "otse = ringi" ei tähendanud midagi). Loomulikult selgus et väga väga vale mõte oli. Ronisime järsku mäkke, siis mäest alla ja lõpuks soo ka veel ette jäi... Kell väitis et 55 m kõrguste vahet tegime... Tõnnist sisuliselt 25 minutit hiljem kohale jõudsime.

Järgmiseks päevaks oli plaan mökkit pikendada ja siis minna õhtuni peale. Priimus ja pann kaasa. Süüa kaasa ei plaaninud võtta - kala pidime jõest võtma. Ehk siis kindla peale minek:-)

...

"Süüa ei võta - kala võtame jõest, kindla peale minek"

Hommikul olime kella kümnest registratuuris mökkit pikendamas ja veerand tundi hiljem juba autos. Otsustasime lõigata autoga paar kilomeetrit. Sõitsime maanteesillast üle just samal hetkel kui esimeses tsoonis lennuka püüdjal kala otsa kargas. Parkisime ruttu ära ja kiirustasime uudistama. Kutt väsitas kala, olles ise kümme meetrit kaugemal. Kala oli juba mõne meetri kaugusel kaldal, kui see ootamatult ära kukkus.

Suurest motivatsioonipuhangust innustatult kiirustasime autosse ja sõitsime edasi. Parkisime rippsillast veel kildi jagu kaugemale ja siis vantsisime minema. Mihkel kolis üle jõe, meie jäime Tõnuga vasakule kaldale.

Katsusime algatuseks läbi eilsed kohad ja siis vaikselt kobisime ülesvoolu edasi. Ilm keeras tasakesi päikest peale kuigi oli lubanud pilvist päeva. Vett jões ikka maru vähe ja enamus paikasid kõrgelt kaldalt päikese käes selgelt loetavad. No ei ole kala. Ei kusagil. Igal pool põhi näha v.a. päris suurte kärestike alused sügavamad vaod. Neid siis enamasti tampisimegi.

Väliskurvedes sellel jõel tavaliselt suur kõrge kallas, nii mõnikümmend meetrit kõrge. Ühe sellise juurde jõudes, tõsi see tavalisest oluliselt kõrgem, mõtlesime Tõnuga alguses kaldaäärt pidi liikuda, aga tee läks päris keeruliseks. Järsk nõlv veeni väljas, vees oleks saanud vast liikuda, aga tundus kole karm, sest see teekond kõva 300-400 meetrit oleks olnud. Mõtlesime, et turnime siis kõrgendiku otsa...

See sai olema väga karm. Kahlakad jalas, kroksid nende otsas. Pind kivine ja kruusane. Paganama järsk nõlv veel lisaks. Poolel teel vaatasin korraks alla, ei olnud väga julgustav vaatepilt. Lõpu osas juba puujuurikaid kasutasime, et ennast kuidagi üles vinnata. Karm, karm, karm. Aga kohale jõudsime. Teist korda seda küll ette ei kipuks võtma. Avanev vaatepilt oli muidugi turnimist väärt.


Jätkasime kõrgendiku pidi kuni järgmise kärestikuni ja proovisime sealt. Mihkel oli selleks ajaks vastaskaldal ka meile järele jõudnud. Enne kärestikku ka päeva ainust kalameest jõel nägime. Lennukaga. Lahkus peagi. Piitsutasime kärestiku aluse, kärestiku enda ja ka pealse korralikult läbi. No ei ole kala...

Kell tiksus vaikselt omas taktis ja andis märku meie püügiaja lõpu lähenemisest.  Tegime siis kand ja varvas kodule lähemale, katsudes lubavamaid kohti uuesti läbi. Endiselt ei midagi.

Kell kuus kerisime ridvad kokku ja lükkasime priimuse tulele. Aeg oli kartuliputru keeta. Hea et panni ikka maha jätsime, sinna poleks midagi panna olnud.

Õhtul istusid kutid mobiilis ja googeldasid ümbruskonna jõgesid - Russelva, Borselva, Lakselva .... Valik missugune - pidavat kindel värk olema:-) Entusiasm ei olnud sugugi surnud.

...

"We don´t need luck, we have skills"

Kolmapäeval (no ma arvan et kolmapäeval - päevad ja kellaajad olid ikka totaalselt sassis) jõudsime Borselva jõe äärde.. Enne veel uurisime Lakselva jõe lubasid, need olid kõik välja müüdud ja nii polnudki meil teist varianti. Borselva ja tsoon 2, sest teised tsoonid olid juba välja müüdud. Tagantjärgi targana oleks pidanud juba paar kuud varem netist kõik load ja mökkid ära broneerima - oleks ilmselt oluliselt libedamalt kõik sujunud ja ka paremaid lõike saanud avastada. Samas sellisel ehku peale minekul ka natukene teie võlu...

Borselvas tegime kämparis load ja broneerisime kaheks päevaks mökki. Õnneks mitte selle kõige väiksema, kus oleks vist nagu silgud pütis maganud. Mökki 600 sotti ja luba 590 raha. Lubade ja öömaja broneerimise lõpetanud soovis kena perenaine meile "kalaõnne". Mihkli vastus oli küll kulda väärt "We don´t need luck, we have skills" :-)

Kell neli läksime lube ära registreerima ja tühjendasime kohaliku poe norra õllest. Paar meest sillast ülespoole püüdsid, õnneks seekord kellelgi neil kala otsas polnud. Mõttest käis läbi, et vast on see parem enne, kui eelmise jõe ääres nähtu.

Plaan oli minna peale peale õhtust vihma ja olla kuni püügiaja lõpuni (järgmise päeva õhtu kell 18) jõe ääres. Toiduvarud, priimused jms. sai kottidesse topitud. Tsoonis vantsimise maad paarkümmend kilomeetrit ja sinna 20 püügiluba välja antakse. Nii et ruumi natukene peaks ikka olema.

Kalu oli sealt jõest natukene rohkem saadud. Nii alumistest kui ka ülemistest tsoonidest. Vesi tundus samas ka madal nagu Stabburselvas.

...

Visadus viib sihile.

Peale kolmetunnist padukat ja tunnist ilu-und sõitsime jõe äärde. Nii kella üheksa paiku õhtul. Parklas ees ootamas juba üks soomlaste auto, kellelt pisut maad uurisime. Seejärel hakkasime riide panema. Umbes samal ajal tuli üks kohalik ilge kummivilinaga, haaras oma ridva ja tormas jõe äärde. Kellelgi oli väga kiire…

Meil oli aga aega küll. Sammusime aeglaselt esimest järsakust alla jõe äärde. Oli see vast mägi. Tagasitulekul ees ootavale tõusule koos kümnekiloste lõhedega ei tahtnud mõeldagiJ

Peagi esimene katsumus ees ootas – jõe ületamine. Väike jõgi ja ka mitte eriti sügav, aga metsiku vooluga. Saime kuidagi üle, kui Tõnn otsustas teisele tiirule minna. Oma kuldse rulliga varustatud teleskoopridva oli ta teisele poolele jõekaldale unustanud:-)

Siis kand ja varvas ning umbes kilomeetri pärast jahtumise peatus koos proovimisega. Paari esimese pausiga ka esimesed mudilased landi otsa kargasid. Stabburselvas neid kätte ei saanudki, ei tea mis häda seal ikkagi oli.

Vantsisime nii 10+ km piki jõe kallast allavoolu (hiljem otseteed autoni tulles oli see ca 5.5 km kaugusel). Enamused käänakud ikka korralikult läbi. Vaid mõnest lõikasime tee otseks. Seejärel jõudsime mingi kena kaljudega ümbritsetud kohta (norrakas väitis selle Lauri nimeliseks - kirjapilti ei tea). Kenad kõrged kaljused jõe kaldad, pisut sügavam vesi ja kalju ääres põhjatu auk.

Veetsime selles paigas mõne tunnikese. Aeg-ajalt mõned põngerjad otsas käisid, aga korralikust kalast ei kippu ega kõppu. Isegi ei näidanud ennast.  Kohe jõe järgmise käänaku taga püüdsid needsamad parklas nähtud Helsingist pärit soomlased. Neil üks 5-6 kilone oli tulnud sügavast august pinnas ujuva putukani ning ilma putukat haaramata tagasi keeranud. Lisaks ühte hüpet enne meie tulekut meie tsoonis olid näinud.

Mingi aeg öösel otsustasime edasi kulgeda. Mujal on alati parem... Tegime veel mõned kilomeetrit piki jõge. Huvitavaid kohti vähe - pidev ühtlane langus ilma vaiksemate poolideta. Lõpuks ühe pisut lubavama kohani jõudsime, kus pikemalt ennast laagrisse sättisime ja lõkke üles tegime. Korralikust kalast endiselt ei midagi, aga päris võttudeta õnneks öö ka ei meeldinud. Pudinad ikka näitasid ennast.

Vantsides olime ühes kohas mingite leedukate endisest laagripaigast möödunud. Ida kultuuri kombed olid kenasti põhja kaasa võetud - läbu joodud taara ja prahi näol oli endast maha jäetud. Maha oli jäetud ka kolm purki leedu õlut. Tegime neile "trahvi" ära ja konfiskeerisime õlled.

Öö oli pikk ja jahe. Soojendasime ennast lõkke ääres ja mingi aeg sündis otsus tagasi vantsida. Eelmisse kohta, see tundus paljulubavam ja käies uuesti soojaks saaks.

Kohale jõudes jäi Mihkel eelmisse ülemisse käärdu lante kaotama, meie võtsime vanas laagripaigas koha sisse. Kaks soomlast olid just meie lõiku proovima tulnud ja nii me Tõnuga vaatasime niisama. Tundub, et üsna ässitavalt vaatasime – soomlase ujuvat putukat haaras ühel hetkel lõhe. Kala valge kere kerkis veest, haaras putuka ja väändus ümber oma telje keerates vette tagasi. Järgnes paindes ritv ja soomekeelne karjatus "lohi".

Pikalt pidu ei kestnud. Paarkümmend sekundit pingelist jõnksutamist, üks küünal ja konks tagastati koos ühe soomusega. Vähemat väike motivatsioonisüst oli antud nii püüdjale kui vaatajatele.

Hommiku veetsime seal. Me Tõnniga enamasti lõket tehes ja riideid kuivatades – niisked kahlakad jalas nii pikka aega muutusid häirivaks komponendiks. Lolli peaga olin veel sooja pesu ka alla pannud, nüüd seegi vajas kuivatamist. Mihkel muidugi andis korralikult hagu, käis mööda kalju äärt edasi tagasi nagu mingi kaljukass. Vahepeal ta midagi kalju otsas alla põrnitsema jäi - me Tõnuga kahtlustasime juba enesetapu mõtteid noore kaaslase peas, aga tundus et pessimism läks lõpuks ikka üle:-)

Ennelõunal hakkas korralik kalailm, mis öösel oli valitsenud (pilves, pilves ja veelkord pilves) üle minema ja päikest vaikselt näitama. Keerasin kivi peal ennast unele. Tunnikene taastumiseks ja siis pildusin edasi.

Tõnni usk lõppes umbes lõunapaiku, mina andsin paar tundi hiljem alla. Ainukene kellel duracellilikku vaimu  jagus oli Mihkel. Ta oleks ilmselt veel mitu tundi loopinud. Seda enam et päikese käes leidis ta lõpuks ühe lõhe jõge vaadeldes ka üles. Kiusas toda erinevate vahenditega, lõpuks isegi kiviga pildusJ Lõhel polnud sellest sooja ega külma, ujus sügavasse koopasse lihtsalt tagasi.
Kolme paiku pakkisime laagri kokku ja võtsime ette tagasitee. Plaan oli enne püügiaja lõppu veel kanjoni alt proovida. Tegime otsetee üle platoo – pisut üle tunni kulus. Võrreldes öise ajaga ikka kordades vähem.

Mingi pooli juures enne kanjonit nägime kahte püüdjat. Üks vees, teine järjekorras ootamas. Panime oma asjad maha ja läksin juttu tegema. Mees oli hommikul ühe väikese lõhe saanud, aga kurtis üldiselt kehva aastat. Liiga soe, liiga vähe vihma, liiga vähe vett... Samal aja pani Mihkel pooli teises otsas landi lendu ja esimese viske peale kohe võtt. Ja korralikum poiss jäi otsa. Peale kerget võitlust näitas lõhe ennast peagi väsinuna, aga niipea kui talle lähedale läksid, pani kohe uued sööstud käima - üle kivide, kaks katset ümber minu jala ujuda. Lõpuks väsis. Ja väsis nii ära, et sain ta lihtsalt kahe käega kaldale visata. 1.62 kilone lõhe. 

Mihkli esimene lõhe. Tunnustasime Tõnuga tõsiasja, et järjekindlus viib sihile! Ilma selle kalata, oleks vist pidanud ülaltoodud jutu pigem matkablogisse panemaJ

Lisaks sai Mihkel endale ka ühe uue norrakast sõbra, kes talle tasuta tarkust jagas:-)

Vantsisime edasi. Kanjoni juures loopisime ka veel pisut ja siis seisis ees korralik katsumus, selleks et autoni jõuda. Jõe ületamine. Vesi oli vahepeal oluliselt tõusnud ja ületamine sai päris karmiks katsumuseks. Samm sammult, et jalg kindlalt maas oleks, kepp toeks käes, käega kividest kinni hoides… lõpuks saime ilma kadudeta üle. Väga karm värk oli. Rohkem seda proovida ei tahaks. Ei kujuta ette, kuhu oleks välja triivinud, kui vool oleks jalad alt viinud.


Matka lõpuks muidugi kena tõus ka veel otsa. Kõrguste vahet nii 50+ meetrit. Kokku sai 24 tunni jooksul maha vantsitud 50 000 sammu ja seda niisketes kahlakates. Nii polnud ime, vill lõpuks jala  üles leidis.

Õhtul selgus, et meie vahetuse ajal said siis 20 püüdjast tsoonis nr. 2 kala vaid kaks meest. Üks siis veel peale Mihkli. Teistes tsoonides polnud päev ka parem – lõhe see päev ei käivitunud. Ei tea kas veetõusust?

Järgmine öö magasime suurest väsimusest kõik nagu kotid. Isegi Tõnu norskamine ei seganud. Hommikul kella 10 paiku panime kraami autosse, vaatasime kanjoni turistide vaatenurgast üle ja võtsime autoga suuna kodupoole.

...

Paaliat järvedest

Tee peal proovisime järves x paaliat püüda. Kuna üks naisterahvas oli kaldal loopimas, siis uskusime, et seal võiks midagi olla. Seda enam et ühes kohas järve kaldal oli soomuste hunnik... Järvevesi umbes 20 kraadi. Null võttu, null kala nägemist.

Tunnike hiljem kulgesime edasi.  Järgmisele järvele – nimetame selle siis y-ks. Seal ilus liivarand, kus poolsaar liivaluitena paarisaja meetri kaugusele järvele välja küündis. Ühel pool luidet madal, teises meetri jagu vett. Pommitasime seal nii pöörlevaid kui ka plekki ja ühel hetkel mul merika vikingu peale kala järgi ujus. Selline 30 cm pikkune ja paksukese turjaga. Lanti haaramata otsa ümber keeras ja siis tagasi sügava poole suundus. Kui talle uuesti landi ette saatsin sain isegi võtu kätte. Selles järves ikkagi oli kala.

Mingi aeg hiljem tuli üks kohalik mees randa ujuma ja jutu käigus soovitas ta vantsida piki luidet edasi, kuni järve keskosas ca 3m sügavune jõe säng vastu tuleb. Mõeldud tehtud, läksime varbaid leotama. Vesi ju soe. Kõndisime siis luidet pidi edasi, samal ajal loopides ja ühel hetkel hakkas juhtuma. Mepsi vikerkaare värvides pöörleva peale ahven otsa kargas ja kui teda endani venitasin, siis saatsid 6 samasugust ahvenat konksu otsas olevat venda minuni välja. Mind nähes panid muidugi leekima.

Saimegi siis luitel jalutades käed kalaseks. Kenad 200-300 grammised ahvenad, mida UL ridvaga oleks tore venitada. Kahjuks 15-40 testiga see nii atraktiivne ei tundunud. Üks hetk ühe kilo+ haugi ka välja meeltasin - no ikka tasus kohe Norra kalale tulla:-). Kõik kalad muidugi CjaR, sest kes neid puhastama oleks viitsinud hakata.

Lõpuks see ahvenate meelitamine ära tüütas ja siis vaatasime veel sama järve teise kohta. Jõe suudmesse. Koht megalt sobiv forellidele, aga neid vist polnud kodus. Null võttu. Päikesene päevaaeg ka muidugi…

Õhtu lähenes ja vurasime autoga edasi.  Öö Unto metsamökkis  veetsime. Laupäeva hommikul tegime viimased 900 km, et järgmist ööd juba kodudes veeta. Nädalane uitamine põhjas oli otsa saanud.

Mida siis sellest pooleldi kala pooleldi matka tripist õppida:
1)  Load tuleks internetist varakult ära osta (Lakselva lehelt saab ligi teiste jõgede omale; n: Borselva oma: www.johkai.com)
2)   Eeltöö annaks ilmselt parema tulemus
3)   Lennukapüügi peaks ära õppima, kui uuesti tahta minna (ilmselt on asi madalas ja soojas vees, aga lantidega kalade raporteerimisi Borselvas sisuliselt polnud - kõik ikka putukaga)
4)   Teiste norskamise vastu kõrvatropid kaasaJ

Üldiselt tore reis oli – nädalapäevadest ja kellaaegadest polnud üldiselt õrna aimugi. Polaarpäev on ikka äge. Ja jaksasime ning tahtsime küll:-)

Lõpetuseks üks lause millest saab ainult Mihkel aru - silmviburlased paljunevad pikipooldumise teel-:)

laupäev, 21. juuli 2018

Tornio jõgi, 19-20. juuli 2018

Neljapäeval tegi kolm kraadi vähem sooja ja juba tundus olukord poole normaalsem. Õhtul kell pool kaheksa läksin üheks ja pikaks tiiruks peale. Pikaks sellepärast, et päevane lõunatuul ei olnud veel vaibunud ja nii kulgesin kuni rootsi poole suure kivini ... lausa 2 tundi. Aerudega tööd tegema sisuliselt ei pidanud, kui siis vaid paadi külgsuunalisteks liikumisteks.

Uuele tiirule minna ei viitsinud, polnud esimese jooksul ühtegi hüpet näinud ja otsustasin hoopis taktikat vahetada. Sõitsin üle jõe pumba augu juurde kaldasse. Jälgisin siis paarkümmend minutit külma õlle seltsis jõge, kuni üks kaladest ennast ära näitas. Seejärel paat aerudega kalda äärt pidi ülesvoolu ja laskumine otse kalale peale.

Lõhe polnud pumba augus, vaid pisut ülesvoolu olevas nn kahe voolu ristumise nurgas. Seal madala veega üsna keeruline sõuda - paremale jääb kivine madalik, kuhu paat põhja peale kinni jääb. Kuna suur kivi kohe sügavama ala alguses, siis see madaliku serval ukerdamine niimoodi, et landid ka kivi taha läheksid, osutus päris keeruliseks. Esimesel katsel ei õnnestunudki, teisel jagasin kuidagi matsu ära.

Kammisin kivitaguse sügava ala kenasti läbi, kuid nähtud kala võtma ei saanud. Lõpuks tüdinesin ja laskusin alla ära. Peale kärestikke panin pillid kotti.

Seltskond keda sai sõidutatud - vasakul lõhe putukas, siis punane edi, siis teine punane edi (mustad triibud) ja viimasena HK koos putukaga. Kärestiku eel sain HK korralikult krussi keeratud, nii et jälle kümme meetrit tamiili maha pidin võtma...

...

Reedel üsna sama ilm mis päev varem. Talutav. Reisi alguses kasutasin sellise sooja kohta hoopis teisi sõnu - tundub et inimene harjub kõigega:-)

Kuna laupäeval pidin juba asju pakkima, pere rongi peale viima ja virost tulevad kaks maadeuurijat vastu võtma, siis sisuliselt oli tegemist viimase püügipäevaga. Kaks nädalat jõel aerudega tööd tehtud, tulemus suur ja ümmargune null. Usk, et midagi tuleb, kadus tõsi küll mõne esimese päeva järel, kui veetemperatuur kõrgustesse hakkas tüürima. Peale seda natukene automaatreziimil sõitnud.

Jõe peale seadsin seekord juba kella poole seitsme paiku. Tahtsin seda õhtu eelset meeldivat tuult ära kasutada ja nii kergema vaevaga püüda. Lantides tegin jälle vahetusi: putuka ja punase EDI jätsin, kolmandaks läks lillakas poppeli ja teise äärde punane joonas. Teist putukat ei hakanud enam panema.

Esimene ja üliaeglane tiir kestis kuni rootsi suure kivini. Saare kõrval nägin kolme hüpet viie minuti jooksul. Tundus vähemalt kaks erinevat kala - üks tume kui tont, teine hele. Sõudsin tuule abil kõva pool tunnikest selles tsoonis, ilma et ridvad oleksid reageerinud.

Harjuse ritv aeg-ajalt laksatas, aga kala sort on viimaste päevade jooksul selgelt alla käinud, nii ei ole juba mitu päeva midagi ära võtta olnud.

Teise tiiru võtsin soome randa pidi. Jaanuse maja aluse kivi juurest paremalt poolt möödudes sain kena tünga. Kivi kõrval olles vaatasin, et ohhoo keegi on oma punase landi kivi peale kinni sõitnud. Pisut lähemale tüürides nägin juba landil rohelisi triipe ... ja siis jagas pea lahti, et mu enda EDI lant kivi peal kinni. Tamiil läks voolu mõjul allavoolu ja jättis seeläbi mulje, et lant kusagil eemal ilusasti vees... Lahti landi sealt kuidagi sain ja kulgesin edasi.

Nurgapealne ala sai korralikult läbi kammitud. Tulemusteta. Seejärel võtsin landid välja ja kulgesin kalda äärt pidi üle madala kärestikust mööda. Püüda seal polnud võimalik. Vett mõnes kohas vaid 20 cm. Peale kärestiku tõmbasin paadi uuesti kaldast eemale ja panin landid vette tagasi. Paadi suund sai võetud eile nähtud kala asukoha peale.

Seekord sain landid kivi taha juba esimesel katsel. Sikk-sakitasin seal kivi taga minutit kümme ja siis võtsin sügavama ala laiemalt ette. Ikka kakskümmend meetrit vasakule, paat otseks ja siis kohe kakskümmend meetrit paremale augu teise serva. Niimoodi kammisin selle mõnekümne meetri pikkuse sügaviku läbi, ilma et lõhet närvi oleksin suutnud ajada. Seadsin mõtted juba järgmisele püügipiirkonnale, kui paati otseks tõmmates tegi vasakult teine (punane edi) ritv kerge nõksatuse, nagu oleks põhja kraapinud. Ja seejärel hakkas ritv vaikselt vajuma.

Käed vajutasid automaatselt aerudele ja hetke pärast kisti ritv korralikult paindesse ja vallandus kärr. Mitte ühtlane vaid mehiselt jõnksutav. See millest käed olid kohe aru saanud jõudis vaikselt ka kupli alla kohale - lõhe otsas. Tõmbasin jõuga paati ligi sada meetrit ülesvoolu. Saatjaks meeldiv ja ühtlane kärr. Kerisin käigult teised ridvad välja ja suundusin seejärel maa poole.

Paat kalda äärde, jalgupidi vette, ritv ühes käes ja paat teises, liikusime kindla maa suunas. Sain paadi kuidagi kaldasse kinni ja keskendusin kalale. Lõhe oli sisuliselt sada+ meetrit allavoolu, üsna samas piirkonnas, kus otsa oli tulnud.  Liikusin siis vaikselt talle kalda äärt pidi vastu kuni pumba auguni välja. Seal oli jalgupidi vees hea rahulik toimetada, piisavalt sügav ja vähe teravaid kive, mille taha kalal hiljem oleks peitu pugeda.

Järgnes veerand tundi väsitamist. Korra sain kala peaaegu jalgade juurde, kui järgmine hetk ta juba viiskümmend meetrit tamiili laenas ja keskvee poole minema sööstis. Pulss oli täiega püsti, spordikell näitas hiljem maksimumiks 129 lööki minutis...

Lõputud paari-kolmekümne meetrised sööstud, mis iga minutiga natukene lühemaks jäid. Hüppeid lõhe ei teinud, aga kärri rohkem kui rubla eest. Lõpuks lõhe jalge juurde tagasi venitasin. Selleks ajaks oli ülevalt mökkist peremees ka oma abi pakkuma tulnud - kongits kaasas. Aga otsusasin ikka ise toimetada, siis pole kedagi teist süüdistada, kui kala minema pääseb.

Esimesel haaramisel kongitsaga ... panin mööda. Õnneks ka tamiilist. Kala oli selleks hetkeks piisavalt loid, et ei saanud midagi aru ja nii haarasin koheselt teist korda. Seekord rabamine õnnestus ja võiduhüüu saatel sööstsin kiirelt randa. Tehtud! Kaks nädalat tühja sõudmist oli lõpu saanud. Nii palju vaeva pole enne ühe kala pärast näinud. Aga saadud emotsioon oli seda väärt.

7.4 kilone isalõhe. Pikkust kaalu kohta päris palju - 98 cm. Ja rabas kella poole üheteiskümne ajal ikka ja seda sama punast-roheliste triipudega EDI lanti. Ainukene lantidest mida oli kaks nädalat tamiili otsas hoidnud. Lant oli täiega kurgus, mõlemad kolmikud kahe haruga korralikult kinni. Mul ikka joppab nende reisi viimaste laskumistega:-)

Sellega siis juulikuine Lappi ühel pool. Ootamas on ees matk põhja, tundmatusse.