laupäev, 21. juuli 2018

Tornio jõgi, 19-20. juuli 2018

Neljapäeval tegi kolm kraadi vähem sooja ja juba tundus olukord poole normaalsem. Õhtul kell pool kaheksa läksin üheks ja pikaks tiiruks peale. Pikaks sellepärast, et päevane lõunatuul ei olnud veel vaibunud ja nii kulgesin kuni rootsi poole suure kivini ... lausa 2 tundi. Aerudega tööd tegema sisuliselt ei pidanud, kui siis vaid paadi külgsuunalisteks liikumisteks.

Uuele tiirule minna ei viitsinud, polnud esimese jooksul ühtegi hüpet näinud ja otsustasin hoopis taktikat vahetada. Sõitsin üle jõe pumba augu juurde kaldasse. Jälgisin siis paarkümmend minutit külma õlle seltsis jõge, kuni üks kaladest ennast ära näitas. Seejärel paat aerudega kalda äärt pidi ülesvoolu ja laskumine otse kalale peale.

Lõhe polnud pumba augus, vaid pisut ülesvoolu olevas nn kahe voolu ristumise nurgas. Seal madala veega üsna keeruline sõuda - paremale jääb kivine madalik, kuhu paat põhja peale kinni jääb. Kuna suur kivi kohe sügavama ala alguses, siis see madaliku serval ukerdamine niimoodi, et landid ka kivi taha läheksid, osutus päris keeruliseks. Esimesel katsel ei õnnestunudki, teisel jagasin kuidagi matsu ära.

Kammisin kivitaguse sügava ala kenasti läbi, kuid nähtud kala võtma ei saanud. Lõpuks tüdinesin ja laskusin alla ära. Peale kärestikke panin pillid kotti.

Seltskond keda sai sõidutatud - vasakul lõhe putukas, siis punane edi, siis teine punane edi (mustad triibud) ja viimasena HK koos putukaga. Kärestiku eel sain HK korralikult krussi keeratud, nii et jälle kümme meetrit tamiili maha pidin võtma...

...

Reedel üsna sama ilm mis päev varem. Talutav. Reisi alguses kasutasin sellise sooja kohta hoopis teisi sõnu - tundub et inimene harjub kõigega:-)

Kuna laupäeval pidin juba asju pakkima, pere rongi peale viima ja virost tulevad kaks maadeuurijat vastu võtma, siis sisuliselt oli tegemist viimase püügipäevaga. Kaks nädalat jõel aerudega tööd tehtud, tulemus suur ja ümmargune null. Usk, et midagi tuleb, kadus tõsi küll mõne esimese päeva järel, kui veetemperatuur kõrgustesse hakkas tüürima. Peale seda natukene automaatreziimil sõitnud.

Jõe peale seadsin seekord juba kella poole seitsme paiku. Tahtsin seda õhtu eelset meeldivat tuult ära kasutada ja nii kergema vaevaga püüda. Lantides tegin jälle vahetusi: putuka ja punase EDI jätsin, kolmandaks läks lillakas poppeli ja teise äärde punane joonas. Teist putukat ei hakanud enam panema.

Esimene ja üliaeglane tiir kestis kuni rootsi suure kivini. Saare kõrval nägin kolme hüpet viie minuti jooksul. Tundus vähemalt kaks erinevat kala - üks tume kui tont, teine hele. Sõudsin tuule abil kõva pool tunnikest selles tsoonis, ilma et ridvad oleksid reageerinud.

Harjuse ritv aeg-ajalt laksatas, aga kala sort on viimaste päevade jooksul selgelt alla käinud, nii ei ole juba mitu päeva midagi ära võtta olnud.

Teise tiiru võtsin soome randa pidi. Jaanuse maja aluse kivi juurest paremalt poolt möödudes sain kena tünga. Kivi kõrval olles vaatasin, et ohhoo keegi on oma punase landi kivi peale kinni sõitnud. Pisut lähemale tüürides nägin juba landil rohelisi triipe ... ja siis jagas pea lahti, et mu enda EDI lant kivi peal kinni. Tamiil läks voolu mõjul allavoolu ja jättis seeläbi mulje, et lant kusagil eemal ilusasti vees... Lahti landi sealt kuidagi sain ja kulgesin edasi.

Nurgapealne ala sai korralikult läbi kammitud. Tulemusteta. Seejärel võtsin landid välja ja kulgesin kalda äärt pidi üle madala kärestikust mööda. Püüda seal polnud võimalik. Vett mõnes kohas vaid 20 cm. Peale kärestiku tõmbasin paadi uuesti kaldast eemale ja panin landid vette tagasi. Paadi suund sai võetud eile nähtud kala asukoha peale.

Seekord sain landid kivi taha juba esimesel katsel. Sikk-sakitasin seal kivi taga minutit kümme ja siis võtsin sügavama ala laiemalt ette. Ikka kakskümmend meetrit vasakule, paat otseks ja siis kohe kakskümmend meetrit paremale augu teise serva. Niimoodi kammisin selle mõnekümne meetri pikkuse sügaviku läbi, ilma et lõhet närvi oleksin suutnud ajada. Seadsin mõtted juba järgmisele püügipiirkonnale, kui paati otseks tõmmates tegi vasakult teine (punane edi) ritv kerge nõksatuse, nagu oleks põhja kraapinud. Ja seejärel hakkas ritv vaikselt vajuma.

Käed vajutasid automaatselt aerudele ja hetke pärast kisti ritv korralikult paindesse ja vallandus kärr. Mitte ühtlane vaid mehiselt jõnksutav. See millest käed olid kohe aru saanud jõudis vaikselt ka kupli alla kohale - lõhe otsas. Tõmbasin jõuga paati ligi sada meetrit ülesvoolu. Saatjaks meeldiv ja ühtlane kärr. Kerisin käigult teised ridvad välja ja suundusin seejärel maa poole.

Paat kalda äärde, jalgupidi vette, ritv ühes käes ja paat teises, liikusime kindla maa suunas. Sain paadi kuidagi kaldasse kinni ja keskendusin kalale. Lõhe oli sisuliselt sada+ meetrit allavoolu, üsna samas piirkonnas, kus otsa oli tulnud.  Liikusin siis vaikselt talle kalda äärt pidi vastu kuni pumba auguni välja. Seal oli jalgupidi vees hea rahulik toimetada, piisavalt sügav ja vähe teravaid kive, mille taha kalal hiljem oleks peitu pugeda.

Järgnes veerand tundi väsitamist. Korra sain kala peaaegu jalgade juurde, kui järgmine hetk ta juba viiskümmend meetrit tamiili laenas ja keskvee poole minema sööstis. Pulss oli täiega püsti, spordikell näitas hiljem maksimumiks 129 lööki minutis...

Lõputud paari-kolmekümne meetrised sööstud, mis iga minutiga natukene lühemaks jäid. Hüppeid lõhe ei teinud, aga kärri rohkem kui rubla eest. Lõpuks lõhe jalge juurde tagasi venitasin. Selleks ajaks oli ülevalt mökkist peremees ka oma abi pakkuma tulnud - kongits kaasas. Aga otsusasin ikka ise toimetada, siis pole kedagi teist süüdistada, kui kala minema pääseb.

Esimesel haaramisel kongitsaga ... panin mööda. Õnneks ka tamiilist. Kala oli selleks hetkeks piisavalt loid, et ei saanud midagi aru ja nii haarasin koheselt teist korda. Seekord rabamine õnnestus ja võiduhüüu saatel sööstsin kiirelt randa. Tehtud! Kaks nädalat tühja sõudmist oli lõpu saanud. Nii palju vaeva pole enne ühe kala pärast näinud. Aga saadud emotsioon oli seda väärt.

7.4 kilone isalõhe. Pikkust kaalu kohta päris palju - 98 cm. Ja rabas kella poole üheteiskümne ajal ikka ja seda sama punast-roheliste triipudega EDI lanti. Ainukene lantidest mida oli kaks nädalat tamiili otsas hoidnud. Lant oli täiega kurgus, mõlemad kolmikud kahe haruga korralikult kinni. Mul ikka joppab nende reisi viimaste laskumistega:-)

Sellega siis juulikuine Lappi ühel pool. Ootamas on ees matk põhja, tundmatusse.


1 kommentaar:

  1. Pellon Kalakerho r.y. ruulib (Kalakauppiaat (vähittäismyynti))

    VastaKustuta