kolmapäev, 29. jaanuar 2014

Pärnu jõel ida tuult trotsimas, 29. jaanuar 2014

Ajasime ennast isaga jõe äärde kella kümneks. Jääväli üsna tühi, silmapiiril vaid nii kümme-viisteist meest püüdmas, enamasti telkides. Ilma järgi arusaadav ka miks, miinus 15 kraadi külma ja pea piki jõge puhuv vali tuul oli ilmselt hommikused seltsimehed juba koju tagasi ajanud. Õnneks vähemalt päike paistis ja natukene üritas leevendada seda karmi kliimat.

Seadsime sammud sedapuhku ülesvoolu, konsa alla ja sealtki edasi. Esimesed augud andsid üllatuskülalised - ogalikud all. Ja nii kolmel augul järjest. Ronisime aina edasi ülesvoolu ja peagi vaheldusid ogalikud kiiskadega. Teisi kalu aga nagu polekski.

Jõudnud jõel kitsama ala peale saime lõpuks augud, kus ogalikku polnud. Pika mängitamise peale ei suutnud matõllist kiusatusele üks vimb vastu panna, paari minuti pärast järgis sama eeskuju ahvenapunn. Vajasid ikka kõvasti meelitamist enne kui kirbu otsa kinni jäid, enne togisid üsna mitu korda ilma sööta neelamata. Rohkem aga sellest august ei tulnud midagi.

Järgmine auk kümme meetrit eemale ja sama laul, pisike vimb, pisike ahven. Kolmandas augus asendus ahven särjega, kuid "meloodia" jäi samaks.  Lõpuks ka paar nurgu välja sai meelitatud, kuid kõik võtud kuidagi väga väga trotslikud, vaid põhja pealt  ja tundus, et kirbu mängitamine pigem kala eemale ajas kui meelitas. Ülimalt passiivsed kalad. Isa sai põigiga ka lõpuks käe valgeks - vimmapoeg ja ahvenapunn ühest august üsna järjest, kuid muudes ukudes täielik vaikus.

Kuna koht oli avatud tuulele ja võtt oli nii nagu oli, siis võtsime jalad selga ja vantsisime sõudebaasi poole eilsetele aukudele. Lootsime, et ilm seal vähegi soojem. Kohale jõudes selgus, et pole ühtigi. Tuul puhus sealt läbi nagu tuuletunnelist ja kaldäär ei pakkunud mingit kaitset.Ka kalaga sama nutune nagu eespool olnud kohas. Üks kaks vimmapunni august, kõik mikromõõtu. Isa sai oma kamraadidega pisut infot vahetada, enne kui need ennast koju vedama hakkasid. Neil päris nullitiir...

Passisime jonnakalt kuni  kella kaheni, lootuses et toimub mingigi muutus, seejärel andsime külmale järele ja tegime vehkat.

Kokku käis jääpeal viisteist vimmapoega, ükski neist polnud isegi mitte mõõdu ligi. Paar nurgu, mõni ahven, särg lisaks. Ja loomulikult ohtralt ogalikku ja kiiska. Kuidagi nutune värk.


teisipäev, 28. jaanuar 2014

Pärnu jõel, 28. jaanuar 2014

Hommiku kell 9 startisin Tallinnast Pärnu poole. Kohale jõudes vitsutasin ema tehtud juustusaiadest kõhu täis, võtsin isa peale ja suundusime uuest sillast ülesvoolu. Plaan oli tunnike siin proovida ja kui elumärke pole siis linnavahele minna.

Kell kaksteist kõndisime jääle. Väljas kõva miinus viisteist kraadi, vali ida tuul, mis jõepeal astudes näkku puhus ja pidi kõrvad peast viima. Sättisime ennast kaldast pisut eemale, vimma soone peale ja tegime kumbki kolm auku. Isa püüdis põigi, mina kirptirguga. Võtte ei olnud. Pisut vähem kui tunni pärast olime autos tagasi. Linna. Sõudebaasi kanti.

Seal ilm natuke mõnusam, kuna jõe parempoolne kallas kattis suurema tuule ära. Rahvast jõe peal suhteliselt vähe ja needki kes püüdmas olid üsna laiali. Isegi tünni all ei paistnud mingisugust kogunemist olevat. Isa võttis suuna oma vanade kamraadide poole, et juttu puhuda, mina puurisin augu sisse ja kukkusin mõllima.

Vaevalt sai kirp põhja puudutada, kui keegi selle üles tõstis ja noogutilt painde kaotas. Haakisin, vastu nina sai keegi. Uuesti kirp alla ja jälle vastu nina. Mõni aeg hiljem ronisid riburada pidi kolm vimmapunni august välja. Neljas, mis väikese pausi järel jääle ronis oli vähe lubavam, selline mõõdu piiril olnud isend andis lootust, et äkki suuremaid ka leiab. Paar punni tuli veel samast august ja siis kadus kala alt. Puurisin natuke eemale ja sama trall uue augu all. Kala sort ikka väga väike, vahele lausa kümnesendiseid pojakesi viskas...

Isa tuli ka lõpuks oma sotsiaalselt missioonilt tagasi ja asus püüdma. Teistel kamraadidel hommikupoole polevat midagi olnud...

Kõkerdasin natukene uuel augul, tüdinesin punnidest ja otsisin edasi. Teritatud puuriterad lausa kutsusid uusi auke tegema ja nii kammisin üsna korraliku maaala läbi. Enamustes kohtades väike vimb alla, kuid ei ühtegi suuremat kala. Ja siis tuli vool. Üsna korralik, nii et ei saanud enam korralikult põhja kätte. Panin suurema kirbu, mis jäi kenasti pidama, kuid kesktalvise kala jaoks tundus see liiga suur olevat. Võtte praktiliselt polnud. Või pani kala suu lukku?

Poolteist tundi hiljem vool rauges ja sain väiksema kirbuga uuesti põhja kätte. Kala aga ei närinud enam. Vaikus kestis kuni peaaegu päikeseloojanguni, kui vee alla toimus aktiivsuspuhang ja väike kala nagistas mõnuga sääsevastset. Korra õnnestus ka kopsakam kala võtma meelitada, kuid kukkus ära.  Kuna isa kasutatava põigi vastu ei tundunud keegi huvi ja päikese lahkudes kiskus ilm aina külmemaks, siis panime poole viie paiku asjad kokku ja tulime tulema.


Kokkuvõtvalt. Ilusat kala täna ei saanudki. Kokku käis jääpeal elu uudistamas nelikümmend kaks vimmapoega, paar nurgu (üllataval kombel nurg täna üldse ei närinud), mõned ahvenapunnid ja kiisad. Võtud enamasti üsna mokaotsast ja põhja pealt.

On olnud paremaid päevi. Aga no isale sai vähemalt ära tehtud:-)






pühapäev, 26. jaanuar 2014

Pärnu jõel väikest vimba kiusamas 26. jaanuar 2014

Hommikul autot käivitades näitas temperatuur väljas -17 kraadi. Ainult, käis peast läbi, eile ju -23 oli olnud. Kell üheksa sai suund võetud Pärnu poole.

Linna jõudes otsustasin alustada lennuki kandist.Plaan oli lihtne, tunnike siin ja kui vee all valitseb talvine vaikus, siis kolin linna alla. Puur kokku ja jõele. Kell veerand üksteist. Päike säras taevas, tuult vähe ja aru ma ei saanud millise kandi pealt - tiirutas pidevalt. Ilus talveilm missugune. Puurisin esimese augu sisse ja võttis võhmale. Terad nürid mis nürid. Varuterasid ka kaasas polnud. Jää muidugi kangesti tihe ka... Punane marmõss koos sääsevastsete kimbuga põhja. Viie minuti pärast edasi. Puurimine nii vaevaliselt edenes, et sai keha kenasti soojaks. Kammisin niimoodi viie minuti kaupa kuus auku erinevates kohtades läbi. Ei saanud ühtegi võttu. Selge, linnavahele.

Sõudebaasi juurde jõudsin kella kaheteistkümneks. Siin kole vastik ja kõle tuul. Kuna puur nüri, siis otsisin ühe kasutatud augu ja läks mõllimiseks. Teise tiiru alguses esimene võtt. Vimmapoeg. Paar minutit hiljem üks nurg ja siis hakkas riburada pidi väikest vimba tulema. Vahel väike vaikus ja siis punnid edasi. Mõtlesin juba, et vahetan asukohta, sest vaevalt et lasteaias mõni kasvataja kohal on... kui järksu vähe kenam vimb all vonka vonka tegi. Jäin paigale. Seejärel pea kümme vimmapoega jutti ning siis jälle vähekene normaalsema suurusega isend. Peale järgmise pisipoegade seeria algust otsustasin ikkagi eemalt proovida - mujal kindlasti parem:-)


Valisin kümme meetrit kalda poole oleva vana augu. Siin algas sama laul. Alguses paar punni, siis üks mõõdukala ja siis jälle punnid. Tüdinesin sellestki peagi ning rändasin viiskümmend meetrit ülesvoolu. Proovisin paar auku läbi, üks nurg ja üks vimmamudilane ning enamasti vaikus. Pool tundi hiljem olin tagasi algses tsoonis.

Pisikalade närimispidu jätkus endise hooga. Kolm neli kala jutti, siis väheke vaikust, siis uuesti. Vahepeal sättisid paar meest ka kõrvale põiki vehkima. Paar pudinat õnnestus neilgi välja venitada. Ja mu suureks üllatuseks otsustati üks neist pudinatest koguni parajaks kotikalaks kuulutada. Tule taevas appi, mida selle kahekümne viie sendise luu ja nahaga küll peale kavatseti hakata. Tasuta kalasupp töötutele?

Kuna suuri kalu ei paistnud olevat ja kätel hakkas vaikselt külm, siis kadus tasapisi ka püügimõnu ja nii panin kella poole nelja paiku riistad kokku. Mõtlesin küll, et äkki teeb ikkagi suu päikeseloojangu ajal suu lahti, aga kannatust nii kaua külmetada enam ei olnud.

Kokku sai tagasi lastud kolmkümmend seitse vimmapoega ja kolm riigi poolt ametlikult täiskasvanuks kuulutatud vimba. Ilusaid pätse sedapuhku aga ei leidnudki. Üks vähe kenam pea kahesaja grammine ahven ka sekka. Nurge vimmaparve seast  ka nii kümme tükki. Kala näris üsna põhja pealt ja ülespoole järgi ei kippunud tulema. Juba palju tuli mõlli vahetada, niikui sääsevastne vähegi närbuks muutus, hakkasid sööjad kohe pirtsutama. Tundus, et kala liikus all üsna palju, kuna vahele lõi ka veerandtunniseid pause, et siis sama augu peal uuesti alustada.




laupäev, 25. jaanuar 2014

Kasari jõel vimba otsimas, 25. jaanuar 2014

Otsustasin, et ei lähe seekord Karjamaa augule vaid vaatan vanad vimmakohad üle - mine tea äkki kala ilusal talvepäeval aktiivne.

Hommikul -23, ootasin, kuid päike juba tunnike väljas ja läksin siis autot käivitama. Läks käima, ei mingit probleemi. Asjad pagasnikusse ja suund jõe poole... Kohale jõudes -21 kraadi, täiesti pilvitu taevas, särav päike ja ei tuuleiiligi. Kraadid olid küll suured, aga vast kannatab siiski mõllida.

Jõel neli meest ees ootamas. Tegin juttu kolme venelasega, kes mõned augud jõudnud läbi proovida, kuid võtte polnud. Sättisin neist paarsada meetrit ülesvoolu, kohta kus ennegi vimma saadud. Sügavust sirka kuus meetrit. Punane vimmakirp otsa, kaheksa sääsevastset pintslina rippuma ja sööt sügavustesse...

Nii kui põhjalt esimest tiiru alustasin laksas keegi tormakalt otsa. Sajaviiekümnene ahven. Pole paha algus. Kirp uuesti alla ja paari tiiru pärast eelmisest natuke väiksem ahven jää peal. Vähemalt kasside kala on nüüd olemas. Rohkem sellest august võtte ei tulnud.

Tegin uue, mõni meeter eemale. Kiisk. Siis veel uue, ahven ja vaikus... Siis veel uue ja jälle kiisk. Mängitasin augud korralikult läbi, kõrgete tiirudega, ikka nii, et käsi üle metsa ääre ulatus...kuid võtud ainult põhja ligidalt. Tunni pärast otsustasin, et ahvena pärast siia ei tulnud ja ronisin sada meetrit edasi. Järgmisele vimma augule.

Esimene auk, kiisk. Veel üks kiisk. Peale kolmandat kiiska kolisin viis meetrit edasi. Siin ahven, ahven, ahven...Tõmmanud neid tükki viis välja otsustasin, et panen roo äärde unna ka likku. Las vedeleb seal. Sain unna kenasti sisse, marssisin tagasi ahvena augule ja ei jõudnud veel püüdmagi hakata kui lipp püsti. Lönta lönta vaiksel sammul teisele poole jõge unna juurde tagasi. Lipp püsti, kuid tamiil ei liigu. Näppisin jääkooriku vaikselt katki ja ootasin. Ei miskit. Ilmselt jättis võtu pooleli? Haarasin tamiili, sikutan, ei - ikkagi otsas. Neljakümne sendine haugipunn ahvena kenasti suhu haaranud. Paar klõpsu kaameraga, suukoopa operatsioon nüri noaga ja auku tagasi ta läks. Panin värskema ahvena otsa ja saatsin unna uuesti tööle.


Mõllimise juurde tagasi jõudnud jätkasin ahvena augul. Pudinad. Puurisin natuke eemale. Seal sama lugu. Ok. Edasi. Vaja ikka suure sügava peal ka ära käia. Vantsisin käänakuni ja tegin uued augud. Ja jälle väike ahven. Või siis kiisk. Pool tunnikest mässasin ja siis tegin veel ühe kand ja varvas ülesvoolu. See ei olnud hea mõte. Vahepeal oli ilm niipalju soojenenud (päeval käis emhi andmetel temperatuur -11 kraadi peal ära), et sain selja märjaks. Ja kuna ilm oli nii palav, siis jahtumiseks kulus päris palju aega. Lisaks polnud siin kala, isegi kiisk ei konnanud all.

Lõpuks maha jahtunud vantsisin tagasi. Kontrollisin vanad augud üle, vaikus. Ka kiisk vaikis. Korjasin unna kokku ja vantsisin parkimiskohale lähemale. Venelased olid vahepeal lahkunud ja nüüd sain proovida veel ühte vimma auku. Esimese augu all kiisa parv. Peale kolmandat puurisin uue augu. Siin vaikus. Mängisin pikalt-pikalt ja ühel hetkel paarkümmend sentimeetrit põhjast noogutil korralik plumps. Otsa ei jäänud. Mängisin edasi, kuid kümne minuti jooksul ei järgnenud ühtegi puudutust. Puurisin uue augu samale liinile paar meetrit eemale, siin kiisk. Sättisin pisut teisele liinile jälle kiisk. Pool tundi hiljem läksin võtu pakkunud augule tagasi ja kolmanda tiiru ajal ujub keegi pihta, kuid ei võta. Kala on all, kuid võtma ei saa.

Tunni pärast andsin alla ja kolisin päikeseloojangu ajaks veel sada meetrit allavoolu. Siin valitseb aga vaikus. Päike loojunud, sättisin ennast minekule.

Kokkuvõtvalt imeilus päev. Temperatuuri järgi küll kole külm ilm, kuid tänu päikesele ja tuule puudumisele andis terve päev paljaste kätega mõllida. Väike ahven ja kiisk üsna agaralt närisid, vimb aga südatalviselt passiivne. Vara veel.



teisipäev, 21. jaanuar 2014

Paunküla veehoidla, 22. jaanuar 2014

Hommikul kratsisin pikalt kukalt, et kas minna või mitte minna. Paganama külm tundus olevat. Jõin maailmatu hulga kohvi ära ja lõpuks langetasin mineku otsuse. Peale otsustamist vaatasin ussikarpi, nädalavahetuse sääsevastsed veel kuidagi elasid, kuid neid oli nii vähe, et otsustasin Salmo pole avamise ära oodata. Aru ma ei saa, miks nad oma poe nädala sees alles kell 10 avavad.

Kümneks vurasin autoga poodi ja kuulsin halvaks üllatuseks, et neil matõlli pole. Homme alles tuleb. No mida ma selle teadmisega küll täna peale hakkan. Ise tahavad veel korralik kalastuspood olla ja ei suuda ennast kuidagi sääsevastsega varustada. Tigedalt tulin tulema.
Otsustasin, et kui juba plaan sai tehtud siis tuleb see ikka ellu viia. Vast jätkub olemasolevast söödast ja kui vaja, siis panen põiki.

Kell üktseist parkisin masina veehoidla äärde. Kaks autot seltsiks. Väljas miinus seitseteist ja pimestavalt ere päike. Tuul täiesti nullis. Autouksest välja astudes tundus päris karm, aga kui riided seljas ja tatsasin jää peale, ei tundunudki enam nii hull.

Teised püüdjad parkla lähedal kanali kõrval kalda ääres püüdsid. Ma sammud järvele sättisin. Väikese rohusaare juurde, mis paadilaenutuse vastas. Nädalavahetusel ilmselt kõvasti püüdjaid käinud, auke polnud just vähe. Ja loomulikult ka pürgi maha jäetud. Keski tropp oli miski grillimislaadse asjanduse vedelema järgmistele tarbimiseks jätnud...

Saare ümber neli auku sisse, kollane väike põik otsa ja läbi kammima. Kümne minuti pärast järgmised neli auku. Vaikus. Vahetasin põiklandi kirplandi vastu ja kammisin uuesti läbi. Sama vaikne kui enne. Otsustasin seejärel vahetada paika nii nelikümmend meetrit ja sealt proovida. Natuke sügavamalt ja saarest eemalt.

Esimesest august kohe väike sininina, kes unna otsa sai pandud. Teisest august paar väikest ahvena poissi. Kala pika pika meelitamise peale võttis ja sedagi kole passiivselt justkui moka otsast.

Tegin järgmise augu ja siin sain juba alloleva ahvena pisut aktiivsemaks. Tükki viis ronis august välja, et teisest august tagasi minna. Paar tükki juba saja grammised. Mõtlesin, et neid nadi fileerida ja ei hakanud kotti kala pistma. Veel üks auk ja kobistas ühe kotikala (150gr). Keski kenam veel paar korda proovis, sikutas mul matõlli otsast ja kui uuesti värske söödaga alla lasin, siis juba suu kinni oli pannud.

Kella ühe paiku vallutasid pilved päikese ja tekitas korraks ka kerget tuult. Maru vilu tundus. Õnneks tuul siiski peatselt vaibus ja kuna pilve all temperetuur tõusis, siis oli täitsa mõnus edasi mõllida. Mõned uued augud, mõned uued punnid. Proovisin vahepeal uuesti põigiga, kuid ei saanud isegi togimist. Peagi pani ahven suu täiesti lukku.

Saanud juba küllalt ühe paiga peal passimisest, sättisin sammud paarsada meetrit eemale. Sügava peale. 7-8 meetrit vett. Üksikud vanad augud ees ootamas. Puurisin ka oma kuus auku juurde, kammisin nad paarikümne minutiga läbi, saamata ühtegi märki kalast. Tagasi varasematele aukudele.

Võtsin vanad augud uuesti läbi, kuid ahven ikka eriti kehva isuga. Ühest august paar tükki meelitasin välja, teises veel miski punn pikalt kiusas mu kirpu, otsa jäämata, kuid ülejäänutes täielik vaikus.



Poole nelja paiku panin asjad kokku ja tulin tulema. Viisteist ahvenat käis jää peal ära, neist vaid kolm üle saja grammist. Unda ei puudutanud keegi.

Auto juurde jõudes avastasin, et ka teised olid varakult lahkunud. Küllap olid kartulikotid ahvenat täis saanud ja läksid neid puhastama:-)

pühapäev, 19. jaanuar 2014

Kasari jõel, "karjamaa augul", 19. jaanuar 2014

Laupäeva õhtul tegime korraliku sauna ja õlled ning seadsime mõtetes pühapäevaseks plaaniks uue koha valmis. Ostsime load ja päikesetõusu aeg startisime Matsalu looduskaitse ala poole.

Ilm hommikul põrgulikult külm, miinus kuusteist kraadi. Pakane oli liiast Tõnu vanale diislile, mis keeldus käivitamast. Nii minu masinale hääled sisse pidime ajame. Bensukal mingeid käivitumisraskusi polnud...

Paiga leidsime juhendamise järgi kenasti üles. Teisi kalamehi polnud, kuid paik oli kui sõelaks puuritud. No oma viis-kuuskümmend eilset-üleeilset auku oli kindlasti. Kui keegi niipalju vaeva nägi, siis pidi siin olema ka see, kelle pärast vaeva nähti. Andsime puurile tööd ja kukkusime püüdma. Tõnn ja Urmas tirkude, mina väristasin kätt.
Auk augu järel liikusime piki jääd allavoolu suunas nurgani, kus peavoolu haru vastu tuli. Iga minutiga kasvas pettumus. Mitte ainumastki võttu. Korra Ummile tundus, et nüüd äkki võttis ja mul mõni aeg hiljem hakkas kujutlusvõime juba noogutit liigutama, aga ... Mõttes sai kõvasti siunatud, et mis kuradi hea koht see selline on, kus pead tavalisele kalastuskaardile veel lisaks maksma, kuid kala siin nagu ei elakski... Pika punnitamise peale sai lõpuks üks kiisk ära meelitatud, kuid see oli ka kõik.

Lõuna paiku saatsime Tõnu ilma varustuseta luurele, et mingu kilt allavoolu ja vaadaku kas seal on püüdjaid ja püügikohti.

Tagasi tulles vastus, et püüdjaid küll mitte. Siis rändas kutt ülesvoolu ja tuli sealt peagi tagasi, ka olematu infoga. Otsustasime, et siis ronime oma kodinatega vaikselt ülesvoolu ja proovime sonni (või mis iganes see peavoolust kõrval olev haru ka poleks) teisest otsast. Ka seal oli kõvasti puuritud.

Kella ühe paiku saatsime söödad jää alla ja kohe läks andmiseks. Nooguti ei tahtnud enam üldse rütmis liikuda - pidevalt mingid rütmihäired ahvenapoiste poolt tekitatult.

Tirgumehed said ka kontakte, kuid kala ainult togis ja ära ei võtnud. Esimesed ahvenad, mis jääle ronisid olid üsna sinininade kasvu, vahele aga viskas sekka ka normaalsema suurusega isendeid (suur oleks ilmselge liialdus nende kohta öelda, sest päeva lõpuks ei saanud suurim ahven 200 grammi ka täis - kriipsuke sellest puudu jäi).

Peale paari ahvena välja võtmist, enamasti puuritud augus huvi rauges; tehes paar meetrit eemale uue augu kordus jälle paari minutiline action. Nii me siis puurisimegi selle jää üsna auklikuks. Paaris augus õnnestus ka nii viie-kuue kalane kett käima saada, enne kui poolest veest ära pääsenud kala selle aktsiooni jõu ära tappis.
Tirgumehed vahetasid peagi oma varustuse kirptirgu vastu ja said võtte, kuid kaladega jäi kuidagi lahjaks. Urmas meelitas ühe nurupoisi välja, kuid Tõnni hoidsime juba teist päeva nulli peal (siia sobiks vist hüüda - tehtud!). Võtt kestis vahelduva eduga kolmeni, et siis raugeda. Päikese loojudes tegime veel viimased pildid fotokaga ja sammusime kodu poole.

Kokku siis käis jääl 40 ahvenat. 11 tükki (1,5 kilo kokku) kannatas ka ära võtta. Paar kiiska ja üks viidikas ka veel sekka (mingi hetk viskasin ridva pisut eemale nii, et marmõss jäi pool meetrikest vee alla ning tagasi tulles istus konksu otsas unnakala). Ujutasime haugi lootuses ka undasid, korra keegi isegi proovis viidikat, kuid lasi peale hambajälgedega sööda markeerimist selle seejärel kohe lahti.

Pealelõunane koht oli mõnusalt tuulevaikne, nii ei pannud kümne kraadist pakast tähelegi ja terve püügiaeg sai tegutsetud paljaste kätega. Päris mõnus päikeseline ilm oli.



laupäev, 18. jaanuar 2014

Sõpradega Pärnu jõel, 18 jaanuar 2014


Hommiku kella üheksa paiku startisime kolmekesi - Tõnu, Urmas, mina - Vigalast suunaga Pärnu. Ilm külm, miinus neliteist kraadi, Pärnus ka kerge tuul. Vaatasime lehvivaid lippe ja otsustasime, et ei taha külmetada Pärnu lahe peal ja suundume parem jõele.

Isa juurest pätsasime tuura ja vurasime lennuki alla. Seal paar meest peal, testisime jääd ja suundusime jõele. Toksisin tuuraga ees, teised riburada pidi järgi. Jää täiesti timm, kuus-seitse sentimeetrit julgelt. Kahjuks piki jõge kõle kõle tuul. Pool tunnikest maadlesime vooluga - uskumatult tugev vool oli jões ja otsustasime linna alla ümber suunduda.

Parkisime auto sõudebaasi lähedale ja jääle. Rahvast üsna palju, enamus küll rohkem tünni poole. Sättisime ennast sõudebaasist natukene ülesvoolu ja tegime augud. Siin jääd veel sentimeetrike enam kui eelmises kohas. Mõll punase kirptirgu otsa ja teele...

Esimene auk täielik vaikus. Viis minutit mängisin üles ja alla ning tegin uue augu. Siis jälle pikk mängitamine, kui lõpuks põhja pealt nurupoiss noogutit kergitas. Jälle pikk-pikk vaikus ja veerand tundi hiljem teine ning kolmas otsa. Ja jälle vaikus. Korraks mingi ahvenapunn ärkas ja ainukeseks see jäigi ... Kala võttis ikka väga pika mokaga ja ainult põhja pealt. Tundus, et mängimine pigem kahjuks tuli, aga tahtsin ju vimba pigem saada ja jätkasin vanas rütmis. Mõnest august mõni nurg või kiisk tuli, enamasti aga vaikus. Ummil ka mõni nurg ja kiis käis, aga Tõnni hoidsime edukalt nulli peal:-)
Lõunapaiku otsustasime et soojendame ennast jalutuskäiguga pool kilti ülesvoolu ja proovime sealt. Polnud seal aga eldoraadot, särg, kiisk ...Tunni pärast vantsisime tagasi. Enamus rahvast jõe pealt juba lahkunud, kui sättisime ennast vana paiga lähedale istuma. Jätkasime samas rütmis, aegajalt mõni nurg, siis kiisk... Mingi hetk pani Urmas õnge kokku ja mõnda aega hiljem süüdistas Tõnu tamiili pahatahtlikus sõlme minemises ja pakkis samuti ridva kokku. Nii me kella kolme paiku ennast auto juurest leidsimegi. Selleks ajaks olid jõele jäänud üsna vähesed - ilmselt ei närinud kellelgi ja külm ilm tegi oma töö.

Kokkuvõtvalt käis jää peal sirka kümme nurgu, särg, ahven ja paar kiiska sekka. Vimmast mitte märkigi. Urmasel mõned nurud ja kiisad ning Tõnn täna kalaga oma käsi määrima ei hakanud - ta väikseid ei püüa, aga suuri selles jões pole:-) Kuidagi nutune Pärnu jõe kohta.

Enne ära minekut lõbustas meid veel üks reinuvader, kes roo äärt mööda linnapoole vantsis. Diskoteeki minek laupäeva õhtul?



reede, 17. jaanuar 2014

Esimene jää, Paunkülas, 17. jaanuar 2013

Esimene jää on tavaliselt kalameestele ülihea saagi pakkuja. Minu kogemus on pigem vastupidi - pea iga esimese jää püük on andnud üsna kesised tulemused. Eelmine aasta mälu järgi Pärnu jõel vaid nurupudinaid sain, mõni aasta tagasi Kasari peal poole päeva peale üks kiisk jne. Nagu needus või midagi sellist oleks selle esimese jääga. Tavaliselt peale seda kõige esimest jääd alati paremaks läinud. Ja nii kevadeni välja.

Kuna nädalavahetusel on plaanis sõpradega (võimaluse korral) merele minna, siis otsustasin et teen oma "needuse" all oleva püügi eelnevalt ära. Algne plaan oli minna kolmapäeval, aga ei julgenud, kartsin et äkki veel ei kanna ja seetõttu sai mõte realiseeritud täna. Väljasõit linnast andis park hotelli juures üle tee jooksva musta kassi. No teadagi mis:-)

Veehoidla äärde jõudsin üheteistkümne paiku. Ilm ulmeliselt ilus - päike paistis, värske lumi, mille peal sätendas miljoneid päikesekiiri, nii et otsisin päikeseprillid välja. Tuul täiesti nullis, õhk karge (-10 kraadi).

Ees ootas üks auto ja nende püüdjate jalajälgedes ma vee äärde ka vantsisin. Selgus, et nad kanalist kaugemale ei olnudki läinud...

Jää kanalis 6-7 sentimeetrit ja järve poole liikudes vähe õhemaks kippus minema. Mitte ühtegi jäljerada ka sinnapoole ei läinud ja nii sättisin ennast ka kanalile ja ei läinud esimese "pääsukesena" järvele lume sisse samme tegema... Kohal olnud vene paarikesel erilist võttu ei olnud, kõmpisin neist sada meetrit eemale elektriliinide alla. Kunagi üsna ammu, siis kui aastaid tagasi viimati siinkandis jääl sai käidud, katkusin siin kõva tormi ja tuisuga tulblisti valget prahti... Võiks ju nüüdki kassidele midagi viia.

Esimesed augud polnud viga, keskid olid kohe all ja peagi mõned ahvenapunnid jää peale ronisid.

Seejärel aga kõik kuidagi hangus - ei miski togimist ega närimist. Huvitav kas jõudsin kohale hommikuse võtu lõpuks ja nüüd lõunapaus? Puurisin piirkonna sõelapõhjaks, kuid nooguti vaikis kangekaelselt.

Tunnike mässatud, vaatasin üle tee järve poole. Vahepeal olid mõned püüdjad juurde tulnud, kes kõik piki kalda äärt roo tagant püüdsid. Sättisin ennast ka vabasse lõiku ja nullitasin koos teiste kambalistega. Ühe eesti mehega sai juttu tehtud, tal unna otsas üks peenike haug ja mõlliga kolm-neli ahvenat.


Vahepeal käis üks vene meestest tuuraga ka järve keskel ära, aga tuli sealt ruttu tulema. Igaks juhuks jätsin jänese püksi ja ei roninud suurele veele:-) Teise tunnikese tiksusin samas seltskonnas ja siis vantsisin tagasi eelmisele kohale.


Siin endiselt vaikus. Raiskasin veel ühe tunni ilma võttu saamata ja tulin tulema.

Vast nüüd sai nädalavahetuseks esimese jää needus maha võetud:-)


reede, 10. jaanuar 2014

Lutsule, 10. jaanuar 2014

Plaan oli täna teha viimane tonkapüük - jää ju kohe-kohe tuleb (no kui üldse tuleb...). Aknast jõge vaadates tundus olukord üsna lootusetu. Vesi öö jooksul veel oluliselt tõusnud ja korralikud pilliroo saarekesed triivisid vaikselt allavoolu. Aga noh, vaja ikka proovima minna...

... Vedasin siis ennast poole kolme paiku Rumba juurde. Tatsasin jõe äärde... Jõgi pea ääreni vett täis (EMHI järgi 143 cm), kõiksugu paska ujus pidevalt allavoolu. Olukord selline nagu oleks äsja jää läinud... Lajatasin tonka sisse ning kerisin viie minuti pärast koos kümne kilose sitaga välja ... ja astusin auto suunas tagasi. Lutsule see ilm ja vesi ilmselt meeldib, aga püüda siin küll ei saa. Parem sauna kütan ja õlut joon.


Ja kala vahest mõni teine kord püüan.

Vanamõisas lutsul, 09. jaanuar 2014

Pealelõunal vurasin maale ja kui hämarak kiskus veeresin juba jõe poole edasi. Rumba all rahvast kui muda, veeresin edasi. Vanamõisas ka kõik "esirea kohad" juba hõivatud. Sättisin siis ennast Vanamõisas "teise ritta" - miski imelik koht, kehva kaldaga.

Ilm pilves, vahel peenikest uduvihma, kerge lõunakaare tuul, sooja viis kraadi. Kevad mis kevad.

Vaevalt sain oma kodinad jõe kaldale asetatud, kui kõrval seisvatel seltsimeestel juba käed tööd täis. Vesi mega kõrge (EMHI andmetel Kasari veetase 120cm) ja luts asus tegutsema üsna varakult. Sättisin oma püügivahendid korda ja saatsin sööda vette. Kaks tonkat, kolm konksu ussidega, üks konks räime tükiga. Istutasin ennast mugavamalt tooli, et puhkan natuke enne kui koletumaks actioniks läheb...

Ootasin ja ootasin, mitte kui midagi ei toimunud. Naabrid kummalgi poolel vehkisid elu eest, mul ei võtu poegagi. Hakkasin juba mõtlema, et peaks miski järgmise paiga otsima, kuid siis ka naabrite võtud lõppesid. Peast käis kohe läbi, et kui kellelgi ei võta, siis pole ju mõtet uut kohta otsima hakata:-) Ja mugavus sai võitu....

Kella poole seitsmeni polnud minu tonkasid mitte keegi puutunud. Hoolimata regulaarsetest ümbervisetest, erinevatest kaugustest ja erinevatest püügisügavustest. Siis halastas kalajumal ja kinkis mulle mõningad lutsupojad, mis suurest lahkusest sai vetevalitsejale tagasi saadetud. Edaspidi aegajalt keegi uudistas pakutavat kraami, kuid sellist korraliku actionit polnud. Ka teistel mitte.

Nii vabaneski kella kaheksast üks parem püügipaik ja kolisin oma ritvadega sinna ümber. Ja kohe läks andmiseks. Mõlemad ridvad aktiveerusid kordamööda ja lutsuposid ronisid riburada pidi veest välja. Kala sort armetult väike, enamasti 100-300 grammi vahele, vast üks isend oli selline pea neljasaja grammine. Paar viga saanud lutsu korjasin kassile, ülejäänud lasin aga vabaks. Näris luts imelikul kombel ainult ussi, kalatükk jäi täiesti puutumata ja üsna sageli kala just ülemise lipsu otsas.

Korralik trall kestis enamvähem poole kümneni ning tegi seejärel peenikese pausi.

Kella kümne paiku mõtlesin, et peaks vast lõpetama, kui naabrid vähe kenama lutsu välja võlusid. Otsustasin pisut veel oodata, et äkki ikka suurem ka närima hakkab... Aga tutkit. Vaikselt tilkus peenikest kala edasi, kuni poole üheteistkümneks püügiisu otsa sai ja võtu pealt tulema tulin.

Päeva lõpuks tuleb nentida, et püügirõõmu mahtus õhtusse enam kui kuhjaga. Käest käis läbi pea kolmkünned lutsu. Sortiment oli nagu oli, aga mõnes
mõttes isegi hea, et suuremat ei tulnud - kala puhastamise vaev jäi ära:-)
Luts kohe kudema hakkab - niisk isastel ja mari emastel kaladel täiesti lahti.