pühapäev, 28. jaanuar 2018

Kasaril ja Velisel, 28. jaanuar 2018

Eilne päev oli olnud üsna lubav ja teiseks püügipäevaks valisime majale lähemal oleva kandi. Kasarile vimba otsima.

Hommikul lubasime endale pool tundi pikema une ja alles kolmveerand üheksa paiku startisime jõe poole. Kruusateed on selle pika ja vesise sügisega jõhkralt auklikeks muutunud. Aini mazda sai päris kõvasti vatti, enne kui Vanamõisa kandis põllule ennast parkisime. Esisild läheb vist küll reguleerimisele. Seejärel kand ja varvas üle vettinud maastiku jõeni.

Väljas sompus ilm. Nulli tuuri temperatuur. Kui kõndima hakkasime, hakkas ka veel sadama. Lörtsi. Tuul õnneks risti jõge, lõuna kaarest puhumas.

Jõe äärde jõudes ootas meid ees +102 kõrgune vesi. See tähendas lahtist kaldaäärt, millest üle saamine tundus esmapilgul lootusetu. Lõpuks leidsime ühe koha, kus kandva jääni oli paar meetrit ja miskite puuhalgude abiga saime isegi Tõnu oma matkasaabastes kuivalt jää peale. Jää ise aga väga timm - nii 11+ sentimeetrit.

Võtsime ennast laagrisse samasse kanti, kus eelmine nädal. Tänu vee kõrgusele oli vool üsna tugev ja läks sobiva suurusega marmõssi leidmiseks. Lõpuks kõige suurem punane kuidagi voolus pidama jäi. Suur ta ju oli, aga Pärnus sellega saadud küll. Miks ei peaks siis Kasaris toimima?

Järgnes kaks tundi kammimist erinevates paikades. Mina mõlliga, poisid lisaks ka tirkude/põikidega. Null mis null. Tõnn küll väitis, et keegi oli kirpu puutunud, mul ka kaks korda viirastus midagi noogutilt vastu. Igaljuhul kala me ei saanud hoolimata sellest, et ka lucki väitis üsna mitme augu all kalade olemasolu.

Pool kaksteist otsustasime jõge vahetada. Velisele. Jäält mahasaamine läks aga raskeks. Ma läksin esimesena ja kõik tundus korras olevat. Teisena tuli Tõnu ja teisele halule toetudes tema jalg libastus... järgnes selline kiirus kalda poole, mida pole Tõnu vist paarkümmend aastat suutnud näidata. Matkasaabas oli kerge sõõmu vett hauganud...

Siis tuli Aini kord. Kui tema Tõnut alt vedanud halule astus, vajus too ootamatult vee all olnud jääkihist kolinaga läbi. Sellega oli Ain esmalt ühe jalaga põlvist saati vees ja järgmisel hetkel maandus juba ette poole käte peale. Koheselt käivitus neliveos süsteem ja kutt ronis kiirelt nagu mingi roomik kaldale välja. Jalad jäid täiesti kuivaks - õiged riided kannatavad vees tatsamist küll.
Kahju et kogu seda nalja videosse ei taibanud võtta, oleks ka delfisse nädala video tootnud:-)

Kella kaheteistkümne paiku olime Velisel. Ka siin vesi kõrgem kui tavaliselt (+73), kuid jääpeale saamisega probleeme polnud.  Sättisime ennast alguses ahvena ja hiljem särjepiirkonda.

Vahet väga polnud. Ahven ei võtnud ja särjepiirkonnas võtud sellised, et otsa lihtsalt kala ei saa. Ei aidanud ka ühe sääsevastsega meelitamine. Tänu voolule ei saanud ka väiksemaid kirpe kasutada ja nii see nullitamine kestis.

Mingi hetk otsustasime idanaabrite kombel söödakorvi kasutada ja nii mõnedki punnid välja meelitada. Tulemuseks jälle sellised ülinõrgad võtud, millest kaks lõpuks ära realiseerisin - ahvenapunn ja kiisk. Vähemalt oli midagi unna otsa panna. Teised ei saanud miskit. Tõnn oli otsustanud Ainilt õppust võtta ja nullitas samuti usinalt.

Kella kolmeni passisime, siis tulime tulema. Täiesti uskumatu antivõtt, aga noh võit sai koju jäetud ja teised nullil hoitud:-). Mida sellest kalatust püügikorrast õppida on, siis vast seda, et kui Kasaris vesi üle +90 siis kirbutama pole mõtet minna. Vähemalt mitte kesktalvel. Tänasele võtule vajutas ilmselt olulise pitseri kolinaga kukkunud õhurõhk. Eilne 762 mm asendus pühapäeva pealelõunaks 749 mm-ga. Ei tea kas Pärnus oleks ka nullitanud?

Kahe päeva lõpptulemus oli siis selline, et Ain, kes kaks päeva nullitas läks kotitäie vimbadega koju:-)

laupäev, 27. jaanuar 2018

Kuidas Aini nulli peal hoida, Pärnu jõgi 27. jaanuar 2018

Kui kogu selle nädala kalapüügile pisut põhjalikumalt läheneda, siis alguse sai kogu see asi esmaspäeval, mil Tõnu tuli arvutit installeerima. Selle järel toimunud lõõgastuse raames sai paika pandud nädalavahetuse plaan - esmalt Pärnu jõgi ja seejärel Kasari. Ain sai ka teemasse pühendatud ja kuna ta otsustas meile näidata, kuidas see kalapüük tegelikult käib, oli plaan koos.

Reedel kogunesime Vigalasse. Esmalt paar kärtsu, siis  korralik saun ja korralike poistena läksime kell kaksteist tuttu. Plaan oli hommikul kell pool kaheksa üles tõusta.

Öö möödus rahutult. Rasmus oli otsustanud, et tema jääb nüüd haigeks ja öise norskamise laine alustas just nimelt tema; järgnes Tõnu ettekujutus eurovisiooni viisidest ja kui Ain lõpuks oma plaadi peale pani... Põhimõtteliselt ma siis ei maganud. Kõige lõpuks otsustas haige pesamuna kell 7 üles ärgata...

Lollikindel kalapüügiplaan oli lapse poolt veel omakorda tuult tiibadesse saanud ja nii peksin kaks kalameest pool kaheksa üles. Tõele au andes, karjus Aini mobla juba pikemat aega mingeid pioneerilaagri fanfaare.... Kiire kohvi, asjad autosse ja teele.

Meie suurepärane plaan oli pea minuti täpsusega ajastatud. Veerand kümme olime kohal. Parkisime auto ära ja läksime peegelsiledat jõge imetlema. Kas see jää tõesti kannab? Paarsada meetrit ülesvoolu nägime ühte tonti jää peal ja nii võtsime oma julguse kokku ning sikutasime talvevammused selga.

Tee tõotatud maale oli sillutatud väikese takistusega - jõeääre jää ei kandnud ja nii kasutasime esimese viie meetri ületamiseks tasakaalu harjutamist üle langetatud puu. Tõnu muidugi näitas oma akrobaatilisi oskusi, kõikudes ühest äärest teise kordumatu arvu kordi, enne kui purre sai ületatud. Nalja sai palju. Jalad jäid ka kuivaks. Edasi ülesvoolu siia ja ahvena püügi tsooni.


Jääd üle kümne sentimeetri, käid nagu peegli peal. Tuul lõunast, ilm udune ja pilves. Veetase päris kõrge ja vool korralik. Esimese tunnikese kõõlusime jõgede ristis. Poole tunni peal tegin alla kahesajase ahvenaga seisuks 1:0. Teised passisid oma nooguteid tülpinud näoga... Edasi kulgesime ülesvoolu. Paar kontrollkohta, tulemus null. Siig kas magas või teda polnud.

Vahepeal mängisime elektroonikaga. Olin aliexpressist lucki nimelise kajaloodi muretsenud. Maksnud selle eest miski 40 tugrikut. Nüüd oli aeg seda testida... Tulemuseks - kala ei näidanud, aga sügavust küll. Isegi kui jääpeal andurit järgi lohistasid. Kenasti näitas sügavuse muutuse ära...

Mingi aeg vahetasin kuldse marmõssi punase vastu ja jätkasime kambakesi ülesvoolu kulgemist. Kaldal oleva lageda koha juures tegime järgmise peatuse. Auk jäässe ja juba esimese tiiru järel andis keegi märku, kuid ära võtma ei kippunud. Tükk aega meelitamist, kuni lõpuks keegi liimile läks. Vimb. Noh, olin lootnud siiga - see ju ikkagi nende tsoon. Mõõdus kala rändas Aini kasti.

Järgnevad paar tunnikest kammisime paarisaja meetrist lõiku. Igal pool vimb all, aga võtt selline jube närv. Kerge nöks, vaid paar konkreetsemat puudet. Kui esimesel võtul kala otsa ei jäänud, siis järgmised meelitamised tulu enam ei toonud. Pigem tasus uus auk jäässe puurida ja hiljem tagasi tulla.

Tuterdasime seal  kandis pea kaheni välja, noppides aegajalt vimbasid. Parim tsoon tundus olevat elektriposti juures, kus Tõnn paar tükki välja meelitas ja endal ka mõned jääle õnnestus meelitada.

Kella kaheks tüütas kogu see asi mind ära. Otsustasin tagasi vantsida, et pisut rohkem siiatsoonis passida. Tulemuseks ... järgmised vimmad ja null siiavõttu.


Ilm kõikus kogu selle aja päikesepaiste ja saju piiril. Vahel korralikult vett taevast alla kallas. Ain ja Tõnu ennast selle peale vaikselt auto poole tüürisid, kui mina samal ajal ennast esimese vimma toonud paika ankrusse istutasin. Kuni õhtuni passisin samas tsoonis, istudes enamasti ühel augul ja vahelduseks paar auku juurde puurisin. Tulemuseks paar vimba, paar ahvenat ja üks korralik litter, mis äkki ikka....no vähemalt soovunelmates... oli siia oma. Mingi aeg tulid teised ka samasse tsooni tagasi ja nii passisime seal kuni õhtuni välja.

Peale päikese loojangut komberdasime auto poole minema. Lõpptulemuseks: mul 11 vimba (suurim 550 gr), neist 7 mõõdus, lisaks neli ahvenat ja üks korralik nurupäts; Tõnul 4 vimba (suurim 450gr), 1 nurg, 1 ahven, 1 kiisk ja... kogu selle pangestamise peale suutsime Aini nulli peal hoida. Aini unnad passisid täiesti tühja. Tõsi ta on, et õhtul hiljem pinksi mängides maksis Ain meile selles eest korralikult kätte:-)


PS! Õhurõhk päeva jooksul 762 mm ja see ei muutunud. Temperatuur +2 kraadi.

pühapäev, 21. jaanuar 2018

Kasaril, 21. jaanuaril 2018

Nädala jagu on kenasti külma teinud, kuid miski imeliku valemiga oli laupäeval maja alune jõgi keskelt ikka veel lahti. Õhtune -15 tegi lõpuks oma töö ja pühapäeva hommikuks tõmbas ka selle jõelõigu lõpuks kinni.

Kuna hommik oli veel päris korraliku pakasega, siis seadsin sammud auto poole alles poole üheteistkümne paiku. Temperatuur  selleks ajaks kenasti miinus kümnelt viie miinuskraadini kerkinud. Varasema külma kätte lihtsalt ei mallanud minna, alles sai miski viiruserünnak ohtra küüslaugu ja meetagavaraga tagasi löödud.

Suund sai võetud Vanamõisa alla. Autoga sai kenasti pool põlluteed läbitud, teise poole jätsin jalgade vaevaks. Väike ennelõunane jalutuskäik ei tee ju paha. Võtsin suuna otse sirge keskpaiga peale, oma põhilisele vimmakohale.

Kohale jõudes ootas püügipaigas ees kaks vene meest, kes hommiku otsa põiki tagunud ja jää sõelapõhjaks puurinud. Tulemuseks kahe peale üks suur ja ümmargune null... Ei ühtegi võttu ka. Võtsin nende lahkel loal samasse kanti platsi sisse ja tegin esimesed kolm auku platoo serva peale.  Jääd maailm, kõva 16-17 sentimeetrit kindlasti. Punane kirp otsa, pintsel sääsevastsetest konksu varrele. Ei tea kas vanasti oli rohi tõesti rohelisem või milles asi, aga nüüd peab korraliku pintsli saamiseks juba üle kümne vastse konksule ajama, kui ennisti sai 7-8 tükiga hakkama.


Võtsin kolm puuritud auku rahulikus tempos ette ja istusin igal ühel oma kümme minutit. Vaid ühes oli kiisk segamas, samas kui teised täiesti vaiki olid. Jätsin oma baaslaagri sinnasamasse ja kolisid teisele poole jõge. Maidu lemmikkohta proovima.

Esimene auk puuritud, kirp vees juba teise tiiru laskumisel, kui keegi pihta ujus. Haakimine mingit takistust ei pakkunud ja jätkasin samast kohast edasi mängides. Kirp käis põhja juures ära ja oli juba teel ülespoole, kui nii paarkümmend sentimeetrit põhjast vajus nooguti aeglaselt alla. Haakimine ja korraks maakera kenasti taga ... enne kui raskus konksu otsast pudises. Mängisin lolli peaga veel kaks tiiru enne kui sööda olukorda kontrollima hakkasin - ups, kirp oli selle ühe liigutusega täiesti puhtaks tõmmatud. Osavate värk.

Kuna kala oli konksu tunda saanud, siis järgnes vaikus, enne kui kiisk platsil koha sisse võttis. Tegin järgmise augu, kolm meetrit allavoolu ja kohe esimese tõste alguses keegi koheselt vajutas. Särg ronis veest välja. Viie minuti pärast teine, juba pisut kobedam.

Jätsin ka selle augu maha ning tegin veel ühe meetrit kolm edasi. Seal täiega vaikus. Järgneva tunnikese kõõlusin nende kolme augu vahel edasi-tagasi. Teisest august aegajalt särge viskas, esimeses kiisk kiusas. Kolmas auk mängis kaevu...

Kui ennelõuna oli olnud hall, siis kella poole kahe paiku hakkas vaikselt pilvisus laiali minema ja vahel päikest sisse viskas. Läksin tegin ühe kontrollitiiru. Esmalt suure puu vastaskalda all kaks auku, mõlemas kiisk koheselt kallal. Seejärel kõrkjate kõrval kolm auku, kus samuti peale kiisa kedagi ei kohanud. Isegi ahven vaikis kapitaalselt - neljapäeval vastu reedet maha sadanud lumi tundus triibulistele korraliku shokina mõjunud olevat... Seejärel veel üks auk suure puu kaldas, pisut sellest ülesvoolu. Seal üks ära eksinud särg otsa kargas.

Pisitasa ronisin varasematele aukudele tagasi. Esmalt baaslaagri juurde, hiljem teisele kaldale. Poole kolme paiku, kui päike täiega valgust juurde tõi, sain järgmise vimma võtu. Alguses kiisk segas ja segas, seejärel korraga vaikus tekkis. Mängisin edasi, kord tavalises rütmis, siis aeglaselt - ei miskit. Kui lõpuks kiire plaadi peale panin, vajutas keegi päris põhja pealt ära. Seekord jäi kala otsa ja tuli mõnusa jõnksutamisega kenasti auku. Hämmeldunud näoga poole kilone Kasari vimb ronis veest välja. Nägu oli täpselt selline, et kes kurat mind talveunest üles ajas...

Fotosessioon ja jätkasin püüki. Peagi päeva esimese ahvena välja võlusin. Seejärel kiisk, kiisk, kiisk. Proovisin vahelduseks järgmist auku - särg, särg. Tagasi vimmaaugule ja parajalt paks meresärg ennast otsa võimles...

Kell juba kolm läbi, kui korraga korralik vajutus esimese augus, kuid  kala ei jäänud otsa. Järgnes viis minutit mängu kõikvõimalikes erinevates sagedustes. Ei midagi. Siis tavaline takt peale ja alla mängides läks kala liimile - korralik stop. Nätsti korralik kala korraks taga ja hetk hiljem jälle ära pudises. Võtt nii pika hambaga, et lihtsalt ei jää otsa...

Päike langes aina madalamale ja madalamale, temperatuur hakkas kukkuma ja kala pani suu lukku. Üks särg veel käis hajameelsusest õhku ahmimas, enne kui kolmveerand neljast pillid kotti panin. Kella kuueks oli vaja kindlasti linna jõuda.

Õhtu oli ikka hämmastavalt ilus ja värviline. Päevane paar kraadi külma hakkas päikese langedes kõvasti kukkuma ja autos näitas kraadiklaas juba -9 kraadi.

Kokku siis kolm vimmavõttu, üks kätte. Millist mängu ta täna tahtis - sellest sotti täna ei saanudki... Kümmekond särge, kenad paksud mere omad kohalikele sekka. Üks ahven ja hunnik kiisku. Venelased jäidki nulli peale. Nad muidugi tagusid ka ainult põiki. Vimma võtu aktiivsema perioodini pea kuu veel jäänud, aga tundub, et jões teda on ja mitte vähe.


PS! Õhurõhk 757 mm ja kergelt tõusmas. Veetase +84. Täitsa tuntav vool.



pühapäev, 14. jaanuar 2018

Tali tuleb, 14. jaanuar 2018

Nädala jagu on kerget miinust hoidnud. Jõeveed on vaikselt langenud ja kui ilmateenistuse andmeid uskuda, siis läks Velise nädala alguses juba kergelt jäässe. Vigala ja Kasari peale veel lootust polnud, vool veel liialt kiire. Maja all kaldaääred vaikselt looma hakkavad, keskel jääsodi ujub.

Laupäeval läksin Velisele luurele. Kohale jõudes jõe peal ilus peegel. Jätsin võtmed ja mobla autosse, haarasin tuura ja läksin testima. Kaldaäär nagu ikka langeva vee puhul - jääkiht vajus kolinaga kokku. Otsisin pisut kindlama pinnase ja üritasin nii meetri kaugusel kaldast tuuraga koputada. Esimese löökiga läbis tuur jää. Sooh,  paksus vaid miski 1.5-2 cm. Proovisin veel paarist kohast ja läksin koju ära. Teine pool jõge oleks ilmselt kandud, sest seal voolu vähem, kuid ei tahtnud riske võtta.

...

Päeva ja öö jooksul tegi ca 7 kraadi stabiilselt külma ja nii olin pühapäeval uuel katsel. Päris hommikul vara ei julgenud minna, ootasin kuni kell kümme sai, enne kui jõe poole suundusin. Haarasin saunast miskid vanad metsasuusad ka kaasa. Ikkagi kandepinda pisut rohkem. Kümme meetrit köit turvakaalutlustel ka veel igaks juhuks kaasas:-)

Külm oli jääd kenasti juurde kasvatanud, nii pidi tahke vee läbistamiseks lausa kaks korda tuuraga koputama. Jääl paksust nii 3.5 cm, koperdasin suuskadega peale. Kaugele ei hakanud minema - jää paksus ei tundunud väga ühtlane olevat. Ühes kohas lausa alla kolme sentimeetri ... seetõttu tuterdasin mingil 15-20m alal, ilma päris jõe keskele minemata. Suure ahvena koht oli ka üsna õhukese jääga kaetud, vaid kolm senti ... tulin sealt tagurpidi suusatades tagasi.

Tegin pea kümme auku. Igast august paar  väikest ahvenat. Võtud kõik sellised pika hambaga - ära kukkumised, mitu korda proovimised. Kuldse kirbuga, punast ei puutunud keegi. Korraks miski korralikum poiss ka otsas oli. Punnidele paar sajagrammist ka sekka, aga korralikku kala ei näinudki...

Panin kaks unda ka sisse. Need vaikisid kangekaelselt. Teise kalda alla haugikohta ei julgenud minna. Liiga kahtlane oli kogu see jääolu.

Paari tunnine püük päädis kokku kümnekonna ahvenapunniga.  Lisaks eksis ka üks särglane ära. Kaotuste poolele tuleb üks kuldne marmõss kanda. Jõe põhjas räigelt palju mingeid oksi. Päris mitu korda oli kirp kinni, enamasti õnnestus  vettinud oks pinnani venitada, üks kord aga keeldus  maakera põhjast kerkimast:-(

Kuna pealelõunal oli sünnipäevale minek siis juba kell üks panin asjad kokku. Hooaeg sellega avatud. Tulemus selline nagu esimese jää püügil ikka - mittemidagi ütlev. Aga maitse on suus ja siit on ainult edasi minna. Järgmine nädalavahetus saab ilmselt juba Pärnu või Kasari peale minna.

pühapäev, 7. jaanuar 2018

Aga luts ei tahtnud tulla, 06. jaanuar 2018

Uue aasta tulekuga pole ilmavallas midagi muutunud. Hoov oli maale saabudes järjekordsetest sadudest vett täis, Kasaris jõe kõrgus stabiilselt +140 kandis. Vaikselt hakkab sassi minema - on see nüüd kolmas kuu juba veeuputust?

Õnneks lubab ilmateade, et kohe kohe see jama lõpeb ja tuleb nädala jagu külma. No olge nüüd kordki oma ennustustega õigel teel...

Päeval otsisin oma vana talvekombe välja ja otsustasin siis poriga maadlema minna. Suund Rumba alla. Kuna väljas lääne tuul, siis mugavus pääses võidule ja sättisin ennast käärule puude varju paika. Kell oli nii umbes kaks saamas, kui kohe peale minu saabumist hakkasid massilised kalastajate hordid tulema. Õhtu lõpuks läks autode lugemine sassi - no oma kümme tükki oli neid kindlasti. Nagu kevadine vimmapüük juba.

Alustuseks kirusin pisut jõe äärt - prügimäe hunnik kaldal kasvab aastast aastasse. See sügis juba kaks "lõkkeaset" mis sitta täis kuhjatud. Ja loomulikult pisut jäätmeid ka kalda peale loobitud. Hea püügikoha märkimiseks ilmselt? Tänu vihmadele oli kallas ka muidugi selline nagu oleks lehmakari ööpäeva ringselt ühe koha peal tiirutanud. Otsisin pisut kuivema pinnase ja seadsin kolm tonkat sisse. Mullaussidega varustatult.

Kuigi öö otsa oli ladistanud ja jõgi kergelt tõusutrendis, siis sodi õnneks palju alla ei tulnud. Poole kolme paiku sain sügavama poolsele tonkale esimese võtu. Keegi sikutas, sai tina lendu ... ja kaotas ussi ära. Veerand tundi hiljem sama ridvaga samast kohast juba julgem tegutsemine ja aasta esimene kala oli peagi tõsiasi. Vimb.

Kella kolme paiku tegin värskest kalast paar fileetükki ja asetasin nad kahele tonkale konksu otsa. Vaevu sai vasakpoolne tina põhja, kui keegi seda juba kergelt sikutama hakkas. Korjasin kellukese maha ja jäin ootele. Nökerdamine kestis ja kestis ... kuniks paar kolm minutit hiljem otsustasin kärsitusest ära haakida. Krt. ikka vara. Ilmselt mingi lutsu pliiats ei suutnud fileed suhu haarata.

Sama ritv ärkas uuesti ellu kümme minutit hiljem. Kaks kergemat tõmmet ja siis vaikus. Pooleli jättis, miski ei sobinud. Kell oli siis 15.20.

...
 

Järgnes 4 tundi ja 20 minutit vaikust, mille lõpetasin ise. Tulin tulema ära.

Täiesti uskumatu antivõtt, keegi ei puudutanud ka sööta. Ja ega naabritel ka paremini läinud. Ühe poole naabrid said veel valges ühe turva ja ühe lutsupliiatsi, teisel poolel üks kobedam kala eksis ära, aga see tundus ka ainukene olevat. Mingisuguses ühtses mentaalses seisus lahkusime kõik enne kella kaheksat. Teise poole kääru peale oli veel miski 4 autot jäänud. Ka sealt olid juba osad lahkunud.

Ilm kusjuures oleks võinud vägagi sobilik olla. Kuu polnud tõusnud (pidi alles peale kella 22 nähtavale tulema), aegajalt käisid üle taevalaotuse kergemad lumepilved, temperatuur oli kerges miinuses, tuult oli. Pimedust nagu jagus. Aga keda polnud oli luts.

Paluks mulle nüüd üks talv.