Esiletõstetud postitus

pühapäev, 7. jaanuar 2018

Aga luts ei tahtnud tulla, 06. jaanuar 2018

Uue aasta tulekuga pole ilmavallas midagi muutunud. Hoov oli maale saabudes järjekordsetest sadudest vett täis, Kasaris jõe kõrgus stabiilselt +140 kandis. Vaikselt hakkab sassi minema - on see nüüd kolmas kuu juba veeuputust?

Õnneks lubab ilmateade, et kohe kohe see jama lõpeb ja tuleb nädala jagu külma. No olge nüüd kordki oma ennustustega õigel teel...

Päeval otsisin oma vana talvekombe välja ja otsustasin siis poriga maadlema minna. Suund Rumba alla. Kuna väljas lääne tuul, siis mugavus pääses võidule ja sättisin ennast käärule puude varju paika. Kell oli nii umbes kaks saamas, kui kohe peale minu saabumist hakkasid massilised kalastajate hordid tulema. Õhtu lõpuks läks autode lugemine sassi - no oma kümme tükki oli neid kindlasti. Nagu kevadine vimmapüük juba.

Alustuseks kirusin pisut jõe äärt - prügimäe hunnik kaldal kasvab aastast aastasse. See sügis juba kaks "lõkkeaset" mis sitta täis kuhjatud. Ja loomulikult pisut jäätmeid ka kalda peale loobitud. Hea püügikoha märkimiseks ilmselt? Tänu vihmadele oli kallas ka muidugi selline nagu oleks lehmakari ööpäeva ringselt ühe koha peal tiirutanud. Otsisin pisut kuivema pinnase ja seadsin kolm tonkat sisse. Mullaussidega varustatult.

Kuigi öö otsa oli ladistanud ja jõgi kergelt tõusutrendis, siis sodi õnneks palju alla ei tulnud. Poole kolme paiku sain sügavama poolsele tonkale esimese võtu. Keegi sikutas, sai tina lendu ... ja kaotas ussi ära. Veerand tundi hiljem sama ridvaga samast kohast juba julgem tegutsemine ja aasta esimene kala oli peagi tõsiasi. Vimb.

Kella kolme paiku tegin värskest kalast paar fileetükki ja asetasin nad kahele tonkale konksu otsa. Vaevu sai vasakpoolne tina põhja, kui keegi seda juba kergelt sikutama hakkas. Korjasin kellukese maha ja jäin ootele. Nökerdamine kestis ja kestis ... kuniks paar kolm minutit hiljem otsustasin kärsitusest ära haakida. Krt. ikka vara. Ilmselt mingi lutsu pliiats ei suutnud fileed suhu haarata.

Sama ritv ärkas uuesti ellu kümme minutit hiljem. Kaks kergemat tõmmet ja siis vaikus. Pooleli jättis, miski ei sobinud. Kell oli siis 15.20.

...
 

Järgnes 4 tundi ja 20 minutit vaikust, mille lõpetasin ise. Tulin tulema ära.

Täiesti uskumatu antivõtt, keegi ei puudutanud ka sööta. Ja ega naabritel ka paremini läinud. Ühe poole naabrid said veel valges ühe turva ja ühe lutsupliiatsi, teisel poolel üks kobedam kala eksis ära, aga see tundus ka ainukene olevat. Mingisuguses ühtses mentaalses seisus lahkusime kõik enne kella kaheksat. Teise poole kääru peale oli veel miski 4 autot jäänud. Ka sealt olid juba osad lahkunud.

Ilm kusjuures oleks võinud vägagi sobilik olla. Kuu polnud tõusnud (pidi alles peale kella 22 nähtavale tulema), aegajalt käisid üle taevalaotuse kergemad lumepilved, temperatuur oli kerges miinuses, tuult oli. Pimedust nagu jagus. Aga keda polnud oli luts.

Paluks mulle nüüd üks talv.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar