laupäev, 28. september 2019

Soomes, 28.-29. september 2019

Mere ääres koha ei ole. Ilusa maja all nagu ka eriti mitte. Diivani augus samuti. Kümne harus pole. Linna all ka mitte. Nii saigi tänaseks võetud ette plaan minna teisele poole linna. Uutele jahimaadele... Lubas enamvähem ok ilma. Sooja, kuid pisut tuulist. Seda enam ei kiskunud mere poole sealset lainet trotsima...

Alustasime seekord juba peale kella üheksat. Esmalt muidugi kodukõrkja haug. Peagi kilone koll otsas oli, aga kuna me ei tahtnud varahommikul käsi limaseks teha, siis otsustasime kala paadi slepis vedada mökki sillani, kus siis Kõuts oleks saanud selle ära võtta. Poolel teel pudises too aga otsast... edasi juba kiiruga saare taha, kus peksime jigiga vett vahtu terve tunnikese. Paar võtukest oli. Käsi kalaseks aga ei saanud. Mingit kindlat tunnet, et seal tasuks kauemaks paika jääda, ka mitte. Saare nuki juures päris korralik haug tundus paiga sisse võtnud olevat - löök oli ikka päris korralik.

Järgmisena trollisime ülesvoolu minema. Peagi esimene haug kasti rändas. Liinide all, käänaku peal, näitas lood korraliku kalaputru. Ilmselt suuremat sorti latikaparv oli positsiooni sisse võtnud. Edasi lood enam nii kena pilti aga ei näidanud. Üksikuid kalu oli küll, aga kuidagi lahja üldmulje jäi... Silla juures vajutasime mootoril punni põhja ja kulgesime linnast läbi. Kuni sügavani välja. Koha tsooni.

Trollisime järgmised kaks tunnikest ülesvoolu piki sügavat 7-10 meetrist vagu. Üksikud haugid endast elumärke näitasid, aga kohast ei kippu ega kõppu. Suure laisklemise lõpetasime pansionaadi tsoonis, kui jigitamise peale tagasi kolisime. Kunagi sai sealt rajoonist mõned ilusad kohad ja haugid välja võetud. Nüüd tulid vaid haugid. Samas paigas mässasid Kõuts ja Mihkel ühe suurema haugiga, kuna aga nende liblikapüügi kahv polnud selleks otstarbeks mõeldud, siis pääses kala plehku. Hilisemad jutud väitsid kala lausa seitsme kilose olevat...Teadagi...

Haugitattidest tüdinenud suundusime uuesti trollima. Jätsime jupikese maad vahele ja suundusime otse silla sirgele. Seal panime siis voblerid paadile järgi. Ja mõni hetk peale trollimise algust sõnas Tarmo, et lant on põhjas kinni. Järgnes standardprotseduur. Esmalt käik mootoril välja, siis oma lant kokku kerida ja peale seda tagurpidi käik mootorile sisse ning kinni olevale landile vastu sõitmine. Seda viimast manöövrit tehes selgus ootamatult, et põhi oli liikuma hakanud:-)

Järgnes 7-8 minutit pingelist siduri vilinat. Kala tegi korralikult mürglit põhja peal ilma ennast näitamata. Kümne meetrised sööstud erinevates suundades. Seejärel otsustas järsku hoopis kaldasse purjetada, keerutades madalas kaldavees korraliku mudapilve õhku, endal selg veest väljast...Sealt tuli ta ikka lõpuks ära, et paar korda paadi alt läbi sõita, enne kui lõpuks väsis ja pinda tuli. Järgnes kahvamine. Meil paadis selline "kohapüügi kahv", väikese suuga ja olematu sügavusega. Kunagi sinna 8+ kilose haugi olin sunnitud toppima, nüüd sain veel suuremat "kokku pakkida". Keha läks kenasti, pea aga ei tahtnud esmalt mahtuda. Tarmo sikutas siis kala väheke paadi poole ja kuidagi õnnestus haug rõngasse keerates tervenisti võrku ära mahutada.

8.9 kilone. 110 cm pikk. Emane kala. Hele ja imeilusa välimusega haug Kollane-punane jesse (ristipidi värvidega). Püüdja ise oli üsna rahulolematu, sest haug ei kuulunud tänasesse püügiplaani:-) Haug ise ei mahtunud kuidagi ka külmakasti ära, kord oli saba väljas, siis pea ... mingi hetk ta sealt üldse välja kargas ja paadipõhja limaseks väänles. Lõpuks ikka kuidagi rahunes.

Trollisime sügava läbi. Proovisime jigi silla all ja saime sealt kumbki ühe korraliku võtu. Seejärel veel majade alt, kuni lõpuks tüdinesime ja uuesti linnast läbi sõitsime. Jalakäijate silla järgsest august sain oma päeva saagi - fileeritud ahvena rappe. Kohast aga ei kippu ega kõppu, ei jigitades ega trollides.

Uuesti mootoril gaas põhja ja diivani auku. Haug ja veel haug. Päeva lõpetasime kümne harus, kus saare taga valitses täiega vaikus, aga liinide all latikaparv lante "lutsis". Tarmol seal korra sama lugu nagu suure haugiga - väitis et kinni. Sikutab siis paati landi poole ja seejärel teises otsas keegi ärkas:-) Sedapuhku kala aga plehku pääses. Ei teagi kas oli latikas või miski muu.

Teised paadid aga... Mihkel ja Kõuts said hauge, ühe koha, ühe turva, paar ahvenat, ühe (vist) mini tõugja (päris kindel meie kuuepealine kolleegium selles pole)...ja ühe vähimõrra. Meil nüüd neid juba kaks siis kokku:-) Kalev ja Silm said hauge ja ühe latika. Koha nagu meiegi mitte... Kohal ikka täna karp täiesti kinni oli. Öösel front üle läheb, õhurõhk langev, ilmselt selle mõju.

PS! Voolu täna üldse polnud. Terve päeva sai 15 grammise jigipeaga hakkama.

...

Pühapäeval hakkas seltskonda vaevama koduigatsus. Praami ajad mängisime ümber ja nii sai sompuses ilmas vaid kaks tundi püüda. Voolu polnud, võttu ka. Üks haug maja juurest. Paar toksu diivani augu rajoonis. Tarmol kaks haugipunni ja ahven. Mihklil ja Kõutsil 4 ahvenat ja haug. Kohast polnud kuulda ei miskit. Panime asjad kokku ja tulime tulema.

Kokkuvõtvalt: lõbu oli laialt, aga koha jaoks oli ikka veel vara. Vesi 12-13 kraadi, puud alles üsna rohelised. Vesi üsna selge ja madal. Sügis pole veel käes,




reede, 27. september 2019

Soomes, 27. september 2019

Õhtu venis päris pikale ja nii sain kargud alla hommikul alles kella kaheksa paiku. Aga ma olin ka esimene ärkaja. Isegi Kõutsist jõudsin ette. Hommikukohv ja meesaiad - Kõuts tõi oma mesilaste töö tulemuse meile mekkimiseks. Väga hea kraam... Kell võis juba kümne paiku olla, kui endid lõpuks vee peale lohistasime.

Ilm väljas päris mõnus. Tuult polnud, temperatuur ka ülalpool kümmet soojakraadi. Hommikupoolik oli küll pisut pilves, kuid peagi päike ka välja toodi. Veetemperatuur suures jões 13 kraadi.

Alustuseks liinide all mõned visked. Üks haug käis korraks otsas... Seejärel Koskineni haru ots. Kontrolliks mõned visked jigiga ja siis trollisime ülesvoolu. Seekord avasin mina skoori, alammõõdulise kohaga. Kasti esimene koha tuli minutit kümme hiljem ja Tarmo poolt. Kilo kanti kala. Proovisime seda lõiku kuni diivani auguni kaks korda. Jigitasime veel samas päris pikalt ja kuna lisa ei kippunud tulema - üks haugipunn ja paar võtuhakatist ei lähe ju arvesse - siis kulgesime lõunases rütmis ülesvoolu minema.

Terve pikk-pikk sirge kuni sillani ei pakkunud meile ühtegi võttu. Peale silda läks natukene paremaks. Esmalt Tarmol üks haug, siis minul ka üks konn koha. Ja  teise silla alt Tarmol ka juba korralikum koha taga, aga too kukkus otsast.

Kella ühe paiku läksime jigitamise lainele tagasi. Umbes samal ajal tekkis vool. Ja päris räige, jigitamiseks pidin lausa 35 grammise tinapea panema. Alustuseks pildusime jalakäijate silla juures ja sealt siis viskepikkuste kaupa alla poole. Mingeid imelikke võtte ikka oli - ilmselt latikad - ja paar koha toksu juhtus ka sekka. Oleks vist lisakonksu pidanud panema, samas kaotasin terve päeva peale lausa neli lanti... Sügava augu kammimine osutus küll pettumuseks, sest lood näitas ikka väga ilusaid kalu augu ülemises servas, aga võtma me neid kuidagi ei saanud. Seejärel läksime uuesti trollima. Ühel hetkel lant põhjas kinni, mis kinni. Ajasin siis mootoriga paadi vastuvoolu tagasi ja vaikselt hakkas midagi põhjast kerkima. Lõpuks midagi kerkis pinnale - vähkide püügiks mõeldud mõrd. Üks vähk ka veel sees. Mida kõike sellest jõest välja ei tule:-)

Kella kolme paiku sain trollides ühe mõõdus kala. Too oli nii aktiivne, või siis mina päikesest nii uimane, et mõõtmise hetkel oskas nii kenasti visklema hakata, et kukkuski üle parda. Üks koha ka jigitades samast paigast tuli (hõbe-must kp baitsi). Seejärel uuesti vaikus.

Kuna pikapeale tulid samale sirgele ka kolm soome paati, siis otsustasime kulgeda minema, diivani auku tagasi. Seekord  polnud teekond sillast kuni auguni päris võtuta. Esmalt Tarmol üks haugipunn ja siis ka nibin-nabin "kastikõlbulik" koha.

Oma eilses tsoonis kammisime lõigu edasi ja tagasi läbi, aga ei miskit. Siis tegime midagi sellist, mida tavaliselt kiiremate mootoritega paadid teevad - hakkasime tõmblema. Tagasi linna:-)

Trollisime uuesti kahe silla vahelist ala ja saime õhtuse võtu tulemuseks koha. Mõlemad saime. Aga kalasid oli siiski üks:-) Meie mõlema landid olid ühe ja sama kala küljes kinni. Üks suust, teine põsest. Kusjuures võtt oli ka olnud samal ajal. Tõeline tiimitöö. Ja see oli ka kõik selleks päevaks, kuigi kiirustasime veel korra diivaniauku läbi trollima, ei saanud me rohkem miskit.

Minu trollimise kalad tulid sedapuhku Rapala Tail Danceriga. "Veritseva kasslase" värvides landiga. Tarmo omad tulid kollaga-punaka toonides jessega.

Teised paadid. Kõutsi paatkond sai kolm haugi, üks umbes kolme kilo alla; kolm ahvenat ja ühe koha. Neil jigi oli kalatoojaks. Samas kajaloodi pilti vaadates võib arvata, et nad hoopis millegi muuga kui kalapüügiga tegelesid:-) Kalevi paatkond võttis välja viis nibin-nabin mõõdus koha. Haug ja paar ahvenat ka sekka. Trollides. Ühesõnaga kehva saagiga aga imelise ilmaga päev. Koha jaoks on ikka vara veel.


Lääne Soomes, 26. september 2019

Terve septembri jooksul sai vaid ühe korra kalale. Päris kummaline, sest pole ammu nii pikka pausi teinud. Ega väga isu ka ei olnud, muud asjad röövisid tähelepanu ka mujale...
Nüüd sai siis lõpuks neljakesi Soome tuldud ja kalale jõutud. Tulime neljakesi - Tarmo, Kõuts, Mihkel  (täpsem tiitel pidavat olema herr Luigas) ja mina. Ees olid meid ootamas juba Kalev ja Silm. Kohale jõudsime umbes kella ühe paiku päeval ja suure tormamise tulemusena ruttasime peale kella kahte juba vee peale.

Uus lood sai ka paadile kinnitatud. Mootor vajas kümmekonda tõmmet et käima minna. Vahepeal oli too hooldusest läbi käinud, õli vahetatud... ja tuvastatud, et kevadisel ootamatul õlieraldumisel  polnud mingit põhjust. Kõik pidavat olema tipp-topp. Nojah, ilmselt juhtub selline asi vaid minu honda mootoriga ... ja korduvalt.

Esimene peatus sai tehtud kohe mökki kõrvalt liinide alt. Teine kümne märgi all. Seal avati ka paadis skoor. Tarmol haugipunn ja päris korralik ahven. Kõutsi paat ka millegagi eemal lehvitas. Kuna nad aga oma kalakasti sillapeale jätsid, siis ei osanud nad sellega midagi peale hakata:-) Edasi juba sirge keskel olev "mägi" (merika koht) ja lõpuks suure jõe ilusa maja tsoon. See oli ka koht, kus midagi ka mul nagu juhtuma hakkas. Olin vahetanud kp baitsi musta variandi lõpuks mootoriõli wake vastu ja see tundus ahvenale sobivat. Üks togijatest isegi paati jõudis.

Tiksusime triivis siis ilusa maja tsooni läbi, aga peale ahvenate rohkem midagi ei leidnud. Seejärel trollisime sama tsooni läbi. Null mis null. Järgmisena jigitamine bonderi käärus ja siis uuesti troll. Pika piitsutamise tulemusena ilusa maja alt jigitades ka midagi kopsakamat otsa sain - pehme vajumine, uimane vonka vonka ja ... siis ära kukkumine. Ilmselt latikas. Paar võtuhakatist veel, aga kätte ei saanud miskit.

Miski aeg Kõuts ja herr Luigas tulid raporteerima oma olematutest saakidest mere ääres. Kala lihtsalt ei võtnud. Kell juba kuus ka, kui otsustasime et trollime diivani augu suunas minema. Algus oli null nagu ikka ja siis üllatusena keegi korralikum korraga kollase jesse otsa kargas...ja ära kukkus. Vaimusilmas nii pooleteisene koha silme ette kargas. Järgnes terve sirge tiksumist, kuni lõpuks landi vahetasin. Pruun jesse sai otsa pandud ja vaevu minut hiljem korjas selle haugitatt üles. Umbes sama suur kui lant.

Koskineni haru juures teine võtt ja hoppaa, umbes kilone koha rändas kasti. Umbes samast hetkest muutus kõik poole huvitavamaks. Loodi pildile tekkisid suured parvekesed, üksikud kaared....Võrreldes paar tundi varasemaga oli pilt hoopis elavam. Omast arust sain juba loodi pildist ka aru ja selle tõestuseks:-) ühe kolmese haugi ja kilose koha välja võlusin. Justkui nagu hakkas looma, aga siis tuli juba pime vastu... Täitsa tore päev kokkuvõtteks. Tõsi, loodust nagu vahtida ei saanudki, sest nina oli kogu aeg ekraanis kinni:-)

Teine paatkond ahvenate ja haugikonnaga piirduski. Kalevi paatkond ahvenaid päev otsa korjas.

PS! Vool oli olematu. Ankrut kasutasime vaid üks kord; ja ega põhjust ei olnud ka, sest paat triivis umbes 5 minutiga vaid 10 meetrit allavoolu.

pühapäev, 15. september 2019

Kajaloodi testimine Velisel, 14. september 2019

Lapimaast on nüüd siis juba kolm nädalat möödas ja seal saadud kalapüügi "üleannus" muudkui kestab. Pole isegi mõttesse tulnud, et peaks ridva välja otsima ja kusagile seda leotama minema. Lihtsalt ei kisu. Samas sai Spinneri kaudu tehtud investeering püügitehnoloogiasse ja soetatud uus kajalood, nii ei olnudki mõnes mõttes enam pääsu - selle proovimiseks pidi niikuinii paati minema ja kui paati juba ronida, siis ritva ju maha ei jäta...Tegimegi siis Ainiga loodi testimise püügi. Velisel.

Kajalood ise on Lowrence Elite-7 Ti. Puutetundliku ekraaniga. Algselt mõtlesin selle juba Lappi reisiks soetada, aga lõin põnnama. Madalad veed, kahtlased kivid, mine sa tea millega see  katsetamine seal oleks päädinud. Nii saingi selle loodi hiljem kätte.  Esmalt vahtisin seda  natukene kuival maal. Täpsemalt köögis, eelmisel pühapäeval.

Pakendit avades oli esimene emotsioon, et kurat on ikka kolakas. Raske ja suur ekraan, kolakas andur ka veel juurde. Nende vedamine edasi ja tagasi erinevate kohtade vahet saab keeruline olema. Ilmselt tuleks teine andur ka soetada, siis saaks pool kraami vähemalt paigale jätta ja ei peaks teda kogu aeg lahti kruvima... Igal-juhul oli algus üsna krobeline. Pildi sain ette, aga ekraan justkui ei reageerinud puudutustele. Nuppe ka pole, mille abil vanamoodsalt menüüs ringi sobrada. Kõne Spinnerile tõi selgust - kõiki asju ei pea hoidma köögis laua peal. Aku näiteks võib ka laua alla panna. Täpsemalt põrandale. Mingi maanduse teema. Tegin selle liigutuse ära ja sain pildi käima.

Näppisin siis erinevad menüüd läbi ja üritasin ennast ebaõnnestunult wifisse logida, kuniks loobusin. Mingi arusaam tekkis, aga asjatoimetused ronisid otsa ja kajakas kolis pakendisse tagasi veetestimise ootele. Lausa terveks nädalaks, kuni laupäeval selle uuesti ette võtsime.

Laupäeva hommikul pakkisime kummari, elektrimootori koos akuga ja muu varustuse autosse ning vurasime Velisele. Jõgede risti. Viimane ots teed üle põllu oli selline savilibe pläga, mille auto läbis sisuliselt külg ees - esirattad ühes rööpas, tagumised teises. Kallakust alla jõe äärde saamine polnud probleem. Tagasisaamise võlud pidid selguma hiljem.

Mina pumpasin kummipaadi täis ja Ain nokitses loodi kallal. Selle peeglisse kinnitamine võttis aega päris kaua. Trell oli meil kaasas aga mutrivõtmeid mitte. Mingisuguste kalapüügi näpitsatega sai see lõpuks ikka paika. Ja siis edasi veele.

Manuali jätsime maha, sest juhendid on ju nõrkadele. Juhtmed loodile taha ja läks uurimiseks ning samal ajal trollimiseks. Väljas selline kahtlane ilm, kus ise mõnusalt päikese käes mõnulesime, samas taamal aga juba müristas. Väljavaade vihmast pääsemiseks oli kahtlaselt väike.

Trollisime umbes viis tundi, kuni tammini ja tagasi. Enamast vahtisime loodi, mitte ümbrust. Kohalike jaoks oli vaatepilt ilmselt imelik - kaks meest sõidavad paadis ja jõllitavad paadis ühte ja sama kohta:-) Ekraan ise on piisava suurusega, et mõlemad saime vabalt pilti jälgida. Kui vana loodi (see oli soetatud mingi kümmekond aastat tagasi) pildi jälgimiseks pidi nina vastu ekraani suruma, siis nüüd suutsin isegi päikese käes vaevata meetri kauguselt pilti jälgida. Päris põnev oli.

Näppisin erinevaid variante - downscan, sonar, sidescan. Panin pildi enda arvates parimasse jaotusesse, kus kõik variandid lõpuks korraga jälgitavad. Esimest kaks skaneerimist olid üsna arusaadavad ja loogilised, aga selle kõrvalevaatamise scannist küll mõhkugi aru ei saanud. Põhimõtteliselt tundus ta näitavat lihtsalt sirget maanteed:-)

Pildi tõlkimine ilma manualist abi saamata oli algselt ikka väga vaevaline. Pikapeale hakkas vaikselt looma, et mida miskit värvi põhi tähendab ja muu selline. Aga ilmselt tuleb see teadmine hiljem juhendist üle kontrollida või siis Spinneri kirjutis Kalale ajakirjast sõna-sõnalt läbi lugeda:-)

Jõgi ise tundus läbi ekraani vaadates ikka oluliselt põnevam, kui eelmine aasta seda uurisime. Pole see põhi seal midagi nii sile, kui vana lood väitis. Mingid mättad ja mäekesed, randid, kahtlased asjad põhjas jne. Kui allavoolu läksime, siis jõgede ristis mingeid mudilasi näitas, seejärel tekkis aga suhtelist pikk vaikus. Üksikud väikeste (see muidugi selgus hiljem) kalade parvekesed, aga suuri varje nagu polnudki. Peale ripp-silda läks aga pilt oluliselt põnevamaks. Esmalt tekkis mingi sajameetrite mudilaste parv. Hiljem aga tekkisid järsku korralikud suured ja laiad jäljed ekraanile. Ilmselt siis latikad. Igal-juhul oli avanev pilt äge ja tekitas mõtte, et peaks ikka pika latiga ka korraks sinna minema.

Kuna otsustasime loodi testida väikesel jõel, siis jäi ostetud C-Map kaart seekord proovimata. Eks Soomes saab seda ära kasutada. Lisaks jäi hulk erinevate valikuid korralikul läbi proovimata, kuna tõlgendamisel jäin jänni. Avastamise ruumi on ilmselt veel tundideks. Uue mänguasja rõõmud:-)

Püügist aga... Ilm läkski pekki, saime vihma ja rahet, samal ajal koos päikesega. Haug oli ilmselt müristamise hirmus suu lukku pannud. Isegi punnid. Mõned võtud terve selle aja peale. Ainil üks korralik kala oli otsas, tegi põhja lähedal ühtlast ja rahulikku sõitu, enne kui jigi otsast ära kukkus. Vesi muidugi ka liiga soe veel (17 kraadi).
...

Lisaks kajaloodile sai esimest korda korralikult proovile pandud ka elektrimootor. Akuga sai kokku siis kuus tundi sõidetud (viimase tunnikese tegime maja all oleval jõel), enne kui tühjaks sai. Tõsi see viimane tunnike oli ikka suhtelise nõrga minekuga ja lõpu puhtalt aeru jõul paat liikus. Natuke vähevõitu, kui tahta Kasarile minna. Varu-aku ei teeks siis ilmselt paha, või siis ikkagi pikemateks tiirudeks 20 hepane paadile taha panna. Vastu lainet sõites jäi mootor lahjaks ja kummar ujus kui tagaveoline auto, kui tuule kätte sattusime. Kokkuvõtvalt tundub selline kompromisside kunst see elektrimootoriga püük olevat.