Kolm korda Velisel, korra Vigalal, 23.-25. juuni 2017

Reede. Natukene enne keskpäeva venitasin ennast jõe äärde. Velisele. Latikat piiluma. Pikalt aega ei olnud, linnaluba kestis kella neljani.

Ilm samasugune, mis päev varem - päike, tugev loode tuul, 16-17 kraadi sooja. Jõel kerge laine peal. Pildusin kahte püügikohta oma kruubi-tangu pudru sisse ja võtsin parklapoolsel püügiplatsil istet. Kaua rahus istuda ei lastud. Alustuseks paar pudinat ja siis keegi korralikum vastu lõugu sai. Ai ai ai. Kartsin, et see valu tundja viib latikaparve minema, aga õnneks mitte. Veerand tundi hiljem sain teise latika võtu ja sedapuhku jäi kala ka otsa. Kuid ainult mõneks ajaks. Pooles vees lasi jalga. Ai ai ai... Nüüd enam ei kartnud, et parv läheb minema, vaid olin selles juba üsna kindel.

Veel kümme minutit hiljem selgus, et parv ikkagi paigas. Kopikas alla kilo latikas tegi peagi uhket sõitu. Nautisin täiega, kuidas 8 meetrine stella tõmbeid maandas. Mõnus. Pikka aega enam passima ei pidanud, kui veel üks latikas kaldal käis. Sedapuhku 0.5+ kilone.

Peale viimast kala tekkis vaikus, mis päädis tunnike hiljem veel ühe pea kilose kalaga. Seis 3:2 minu kasuks. Lisa ei saanudki.

Kalad kõik rohelise-punase kirbu ja kärbsevastsetega.

Laupäev. Ain oli minu kahe viimase päeva latikate peale varmalt kohale vuranud ja nii sättisime ennast juba päeval jõele. Nii kella kahe paiku. Enamvähem sel ajal kui vihmapilved kohale jõudsid ja taevast piiskasid tilkuma hakkas. Õnneks üsna vähesel määral.

Püügipaik kõigepealt pudruga ära peibutatud; seejärel püügivahendid sisse. Teises kaldas üks mees veel püüdmas. Järgmised kaheksa tundi möödusid üsna loiu võtu saatel. Kas põhjuseks ilma muutus (rõhk ka langemas) või milleski muus, ei teagi, kuid latikat me ei näinud.

Arvan, et üks võtt võis olla latika oma - konkreetne ja ühtlane korgi tõstmine - aga külge kedagi ei jäänud. Muidu aga ainult pudinad. Ja mida õhtu poole seda heitlikumaks jäi ka nende võtt - sageli kala korra sööta puudutas ja siis sellest loobus. Kala lihtsalt pirtsutas täiega. Ootasime punkt kella kümneni ära ja tulime pettunult tulema. Ka üle jõe naaber oli kõik see aeg vaid pudinaid näinud. Kõik päevad pole vennad...

Pühapäev. Kuna laupäev jäi pisut kripeldama, siis olime hommikul Velisel püügipaigas tagasi. Õnneks mitte varahommikul, nii poole üheksa paiku alles. Igal juhul natukene enne kohalikku kukke, kes alles kella üheksast suu lahti tegi:-)

Kohapeal juba meie kaldas üks kohalik mees püüdmas ja teisel pool jõge öö peale jäänud mees samuti platsis.

Alustuseks jälle putru sisse ja siis püüdma. Ilm viimase kolme päeva jooksul juba kolmandat korda erinev. Päike ja vahelduv pilvisus koos metsiku edela tuulega. Kui reede oli jõel laine peal, siis edelatuul jäi puude varju kinni ja veepind peegelsile. Kahjuks.

Aja edenedes hakkas jõe äärde kõikvõimalike autosid juurde vurama. Paistis et peale Jaani olid kõik kuidagi eriti värsket õhku näljas:-) Kala aga ei võtnud - miks peakski kui ilm pidevalt ennast krutib.

Kella üheteistkümneks olime jäänud jõe äärde Ainiga kahekesi ja lõuna paiku andsime ka meie alla. 10:4 lõppseis mulle. Ainil miinuspunktid alla mõõdu haugipunni eest veel lisaks:-)

Kuna päev alles poole peal otsustasime, et läheme proovime veel vimmapüügi ka ära. Vigala peale. Vimma sirgele, kus kohale jõudes juba kolm autot ees ootamas. Parkisime ennast esiti õunapuu alla, sealt aga pagesime poole tunni pärast sirge alumisse otsa, tuule eest pakku. Tuul oli nii võimas, et kartsin oma stella pärast.

Sirge alumises otsas, madala peal, kattis mets enamuse puhangutest ära ja kannatas täitsa olla. Vimmasööt kokku segatud ja sisse visatud läks ootamiseks. Kaua ootama ei pidanudki, esmalt tulid alla särjed ja nii pool tundi peale alustamist ka vimmad. Tilkus neid suhteliselt ükshaaval hoolimata pidevast sööda peale viskamisest.  Kuna selles püügikohas vett vaid natuke üle kahe meetri, siis kardan et õnge otsas võitlev vimb ehmatas iga kord parve natukene eemale. Paar korda läksid mööda ka mootoriga paadid, mis ka ilmselt soosivalt ei mõjunud.

Sordi suurus üsna kõikuv, mõni päris kena suur kala, mõni üsna punn. Üks vimb oli ka veel üsna punases kuderüüs.

Vaikne võtt kestis kella kolmeni ja peale seda enam parve alla tagasi meelitada ei suutnud. Õige peibutussööt oli umbes pool tundi enne seda ka otsa lõppenud. Passisime veel tunnikese ja tulime siis tulema.

Kokku mul neli ja Ainil kaks vimba. Pikad ja peenikesed, keha kuju järgi nagu siiad:-) Aga sõitu tegid nad mõnuga ja püüda oli neid lahe. Püügi mõttes ikka huvitavam kui latika püük - latikas uimasem võitleja, kuigi massi rohkem.

Proovisin huvipärast kahte erinevat kirpu: kollakat-punakat ja rohelist-punakat. Vahet nendel ei tuvastanud, kummagagi kaks kala. Mingi hetk ka maisiga proovisin, aga see ei pakkunud kellelegi huvi. Isegi mitte särgedele.

Peaks vist enne lõhepüüki veel korra proovima tulema.

Velise jõel värkset õhku hingamas, 22. juuni 2017

Ma ei tea mis valemiga see juhtus, kuid oskasin keset suve järsku miski ilge tatitõve endale külge haakida. 48 tundi turtsumast ja tatistamist nelja seina vahel ning arvutiekraani taga viskas kopa lõpuks nii ette, et kolisin neljapäeval kella nelja paiku jõe äärde taskurätte kulutama. Ja õigesti tegin, õhku oli tänu tugevale loode tuulele piisavalt palju, nii et olla oli oluliselt mugavam kui umbses toas.

Sisse söödetud püügipaika ei puhunud tuul ka otse peale ja nii sai mõnusasti päikese käes peesitatud. Erilist lootust kala saada küll polnud, sest mis kala see sellise päikeselise ilmaga keset suve päeval ikka ringi kondab. Üllatusena oli aga kümme minutit peale stella sisse viskamist kork korraga ülesse kerkimas. Kuna püük käis väikese kirbu ja kärbsevastsetega, haakisin koheselt ära. Mõnus raskus taga. Tuli teine vaevaliselt, kuid ilma sõitu tegemata pinna poole. Lõpuks kalale sõõmuke värsket õhku ja latikas oli kui taltsutatud.

Sinnamaani oli kõik lihtsalt läinud. Edasi aga juba keerulisemalt. Kahva polnud kaasa võtnud ja latika väljavõtmine kõrge kalda pealt kole keeruline. Kupulehtedest sõitsime kenasti üle - hapniku šokk kestis kenasti. Kuna stella kaks alumist jätku olid korralikult kokku kiilunud ja lahti ei käinud, siis kala manööverdamine käeulatusse käis juba "äkki joppab" meetodil. Ritv maha, käega tamiilist kinni, vaikselt tamiilist tõmmates kala kalda alla kupulehe peale ja... käega upitades kuidagi peast kinni. Latikal muidugi, mitte endal... Kirp kukkus samal ajal kala suust välja. Kilone latikapoiss rändas sumpa.

 

Järgnes tunnike pudinate seltsis. Särg, nurg. Täpselt kuuskümmend minutit esimesest latikast teine korralikum korgi kergitamine. Sedapuhku sattus konksu otsa vähe aktiivsem tegelane. Pani padavai teisele poole jõge ajama. Väsitamine võttis aega, samuti kaldaäärne tegutsemine. Tuli temagi lõpuks õnnestunult kaldale ära. 1.1 kilo. Sada grammi kahel kalal vahet, võitlusvaim aga nii erinev.

Jälle tükk aega pudinaid ja veel tunnike hiljem kolmas võtt. Nagu copy-paste eelmisest. Kala sedapuhku aga oluliselt väiksem. Latikalips rändas vette tagasi.

Kuni kella poole kaheksani käis vee all väikeste mudilaste pidu edasi ja lõppes kui lõigatult. Ka tonka, mis ööussiga varustatult truult kõrval seisis ja mida ennisti igasugune valge kala rüüstamas käis jäi ühel hetkel staatiliselt seisma. Passisin kuni poole üheksani ja enne kui külmaks hakkas minema tulin tulema.

Nii et latikas rändab kenasti ringi ja sisse-söödetud koht toimib. Saaks nüüd sellest tatitõvest jagu võiks mõne õhtuse võtulaine ka ära oodata:-)

Tagasi koju, 18. juuni 2017

Viimane päev olin tubli ja tõusin lausa poole kaheksast üles. Ümberringi kõik norskasid. Korjasin kodinad paati ja panin otse merele. Tee peal kohendasin asju, et paadi nina liiga kerge poleks - kukkus teine üles-alla kole kõvasti perutama. Panin külmakasti ämbritäie vett ka lisaks ja sain paadi balanssi. Kiirus hoobilt 35 kilti tunnis. Mõnusa lennuga olin kohal alla kahekümne minutiga.

Ilm hoopis teisest mastist mis eile. Päike kusagilt läbi pilvede piilus, lisaks vilu lõunatuul puhus mulle peagi jope selga ja sokid jalga. Esimest korda selle reisi jooksul.

Alustasin püüki traditsiooniliselt punase poi tagant. Ja esimese viskega kohe krõbin nöörist läbi käis. Hea algus sai jätku teises ankrupaigas, kui kaugel keegi tagant landile selga lendas. Nöör hooga lõdvaks läks ja haakimise järel keegi taga. Haugi tõmbed kestsid nii umbes kümme sekundit kui kala plehku pääses. Tundus nii paari kilone olevat. Vise hiljem aga juba korralik närvihaige lanti ründas. Esmalt vajus otsa, oli konksu otsas paar sekundit ja kukkus ära ... kui kerima hakkasin vajus teist korda otsa ja jälle kukkus ära. Tegin üheste pööretega paar korda, kui juba mõnusa paugu sain. Viimast korda üritas keegi juba paadi alt ja jäi veel paariks sekundiks otsa enne kui ära kukkus. Ei teagi kas selle kõik korraldas üks kala või mitu. Viimane kes otsas oli tundus küll koha moodi olevat.

Panin selle nalja peale KP Baitsi must-valgele kehale lisakolmiku külge. Mõni vise hiljem keegi ka otsa maandus, kuid polnud sellest lisakolmikust mingit tolku. Kalarõõmu jätkus vaid paariks sekundiks. Sama nali veel mõni vise hiljem. Vaikselt kippus aga paik maha jahtuma ja tõmbasin uue ankrupikkuse edasi. Seal sain randist juba korraliku koha tonksu ja mõni pööre hiljem ka kena kala otsas. Ja jälle natukeseks ajaks. Nuta või naera, kätte ei saa. Ilmselt punnkohad lihtsalt pikka lanti ära haarata ei suutnud.

Kella üheksaks oli see nali läbi. Järgmise pooleteise tunni jooksul sain paar krõbinat ja ei miskit enamat. Ei aidanud värvi vahetus ega ka ankrupaiga vahetus. Katsusin veel korra samad paigad läbi ja kolisin trollima. Samasse tsooni. Vahet ei olnud, kalal suu lukus.


Kell üksteist suundusin kodu poole minema. Laine oli nii vastik ja tuul vilu ning ka jigitamise tahtmine oli selleks korraks otsa saanud. Kontroll loodimise tegin veel kopraaugu ja põõsaaugu vahel, kuid kolle polnud. Hooga koha käärule välja ja seal trollima.

Esmalt oranžikas-pruun jesse, see mis eile Sulevile haugi tõi. Kääru vasak külg esmalt ja seejärel paremat külge pidi tagasi. Null puudutust. Seejärel juba sügise kollane-punane jesse otsa ja kohe esimese saja meetriga haugipunn otsas. Veel sada meetrit ja teine samasugune veel paadis käis. Jõe teisel poolel näitas vaatetorni juures paari ilusat kala, kuid võtte sealt ei saanud.

Teine tiir kollasega nii rõõmsalt ei edenenud. Alles teise tiiru lõpus kargas korralik kala otsa ja peale väsitamast kahvasin kolme kilose paati.

Tegin veel ühe tiiru ja sain veel paar võttu ja paar haugi. Kell aga lendas kiiruga ja ühest tulin tulema. Koha täna ei näinudki.

...

Kokkuvõtvalt - koha püügi vaatenurgast siia suvel ikka väga tulla ei tasu. Need kollid mis siin aeg-ajalt tulevad on ikka väga juhuslik teema ja selleks peaks ilmselt päevad läbi trollima. See aga mulle ei istu mitte...

Valget prahti aga saaks püüda kõriauguni. Kui vaid sööta regulaarselt sisse kütta.

Vesi oli 16-17 kraadi.

Enne sügist siia enam tagasi ei tule.

PS! Emajõel Mel ja co kahel päeval 22+19 koha. Me valel jõel olime:-)

Kesksuvi, 17. juuni 2017

Hommikul ärkasin poole üheksa paiku. Teised alles magasid. Kobisin välja ära, et teisi mitte üles ajada. Võtsin poisi ridva ja istusin sillale. Väljas juba kena kakskümmend soojakraadi ja päike küttis täiega. Pool tundi erinevat liiki mudilaste seltsis veetnud, oli mul sellest palavusest nii siiber, et koukisin külmast ühe karli välja. Too läks nagu kerisele. Hommikukohvi asemel...

Laupäevane kava oli kopi paste reedesest. Väikese erandina - naine arvas järsku peale paarikümmend aastat, et ta tahaks nüüd ka paadiga sõita. See et ma sada korda enne kutsunud olin ei olnud mõjunud. Nüüd järsku selline meelemuutus. Süüdistasin selles kõiges päikest. Ja Sulevit ka natukene.

Igal juhul startisime kella poole kaheteistkümne paiku esimesele tiirule. Sulev, Katti ja mina. Kolmekesi paadis lennukus just suurem asi polnud. Vaid kakskümmend kilti tunnis venis välja. Suundusime otse Koskineni haru otsa. Seal kerge jigipeatus ja seejärel trollima ilusa maja kanti.

Päikesepatareidega suvilatest pisut ülesvoolu esimene võtt. Kena kala taga. Andsin ridva Sulevile ja lasin tal kala välja sikutada, lootuses mingisugustki hasarti näha. Tutkit, külma kalanäoga sikutas lima kahva. Ei mingit emotsiooni. Sellega oli Sulevi kalapüügikarjäär ilmselt ka otsas... Positiivse poole pealt on vähemalt nüüd üks uus nimeline koht jõel juures - Sulevi hauginurk.

Teisel tiirul samas piirkonnas sain veel kaks võttu, kuid kalad otsa ei jäänud. Peale seda tüürisime vaikselt kodupoole minema. Teist vahetust peale võtma.

...

Pool kolm võtsime Reedaga suuna merele. Ilm endiselt pilvitu, kuid tuul oli ennast üles kerinud ja jahutas mere ääres ilma maha. Särgi väel olemisest sai peagi fliisi väel olemine. Laine ka paras, vahel isegi kerge jänes peal jooksis. Sättisime ennast punase poi taha platsi ja tulime sealt viske pikkustega allapoole.

Päevad pole vennad. Kolme ankrupaiga järel olid meil endiselt kalavõtud nägemata. Neljandas sain lõpuks võtu ja kena ülekilose koha paati. Musta valge KP Baitsiga. Järgmisel viskel samast kohast veel üks kala taga, mis minema pääses. Edasi aga....

Passisime seal tsoonis kella kuueni välja ja sain selle aja jooksul veel ühe koha punni ning ühe haugi. Reedal samuti üks haug. Paar võttu oli vast veel, aga actionit ei kusagil. Andsime alla ja vahetasime kohta. Esmalt punase maja alla, kus üks võtt koos ühe soomusega päädis ja seejärel ülesvoolu trollima.

Ka trollimine oli üsna nutune. Tegime järjest kuni põõsa auguni ja siis tünni juurest kääruni. Selle aja peale Reedal kolm haugipunni, mul üks. Päeva kalaks sai sedapuhku kiisk, vobleri otsas:-)

Poole üheksa paiku suundusime koju minema, et poistega õhtune õngitsemine ette võtta. Kapsa-aia tipus. Sisse söödetud kohta. Lammutasime seal poolteist tundi väikeseid latikaid. Üle kilo kalasid küll polnud, kuid selliseid natukene alla kiloseid poiste pikkade lattide otsas käis pidevalt. Kõik said käed kalaseks. Lõpuks kamandasin nad kõik sauna minema. 

Tore suvine päev oli.

16. juuni ja reede

Siin me nüüd oleme. Kaks meest, kaks naist ja neli teismelist kaaki. Perereis Lääne-Soome kalale. Kaheksast kuust tahtsid konksu leotada. 

Kohale sai jõutud juba neljapäeva õhtul. Saabudes paat parajalt vett täis. Jões vesi kõrge. Nagu kevad oleks saabunud. Kuidagi sai kogu see seltskond ja kraam üle jõe kolitud ning hommikul hakatud varustusega tegelema. Ridvad, mootor, ankur, bens tanklast. Lapse õng. Lastele koha sisse söötmine... Kell tiksus usinalt edasi ja nii juhtus, et jõele sai mindud alles peale kella kahteteist. Esimesed pool tundi sellest jõe ajast veetsime veel lisaks Hannu juures kraami üle andes. Seejärel gaas põhja ja ilusa maja kurve peale.

Esimeseks paadikaaslaseks oli sedapuhku Sulev. Hea kaaslane, õnge talle polnud vaja anda, ainult õllet tuli regulaarselt ulatada. Kuna päike hakkas ka vaikselt pilvede vahelt välja paistma, siis kutt lihtsalt peesitas. Pomises pidevalt miskist puhkusest.

Panime ennast ankrusse enne paremale keeravat haru ja sain umbes neljanda viskega vale mootoriõli peale esimese võtu. Miski pudin oli tunda, enne kui otsast kukkus. Paar viset jõe keskpoole visates, kus 28 grammine tina nibin-nabin püügikõlbulikuks osutus - vool kohutavalt tugev - korraga keegi tagant ründas ja otsa jäi. Seekord pisut suuremat sorti. Vool tegi võitluse mõnusaks ja lõpuks 2.7 kilose haugi kahva vedasin. Kast sai limaseks ära tehtud.

 

Lisa ei tulnud ja kuna puhkaja väga ankrusikutamisest ei vaimustunud, läksime trollimisele üle. See päädis ühe võtuga, kuid kala otsa ei jäänud.

Kella kolmest läksin paadikaaslast vahetama. Järgmisena astus paati Reet. Võtsime suuna otse merele. Kui jõel oli olnud peegelsile veepind, siis merel kerge katus peal. Lõuna tuul õnneks risti vooluga. Seadsime ennast punase poi taha ja pea koheselt läks tegevuseks. Paar haugi, hulganisti togimisi, mõned ära kukkumised. Üks kohapunn ka sekka.

Võtsime viskepikkuste haaval allavoolu. ja mõnus võtt jätkus pea kella viieni. Seejärel tekkis paus, kus aegajalt keegi togis, kuid kala ei tulnud. Järgmine laine saabus umbes tunnike hiljem ja oli üsna aktiivne. Kahjuks vaid haugi sort üsna nadi. Suurimad vast 2 kilo kanti. Paar kohapunni ka sekka. See laine kestis ka tunnikese ja lõppes järsult.

Kella poole kaheksa paiku sain ühe üksiku korraliku toksu kiirabi relaxi peale ja 1.45 kilone koha oli leidis tee kasti. Tiksusime veel tunnikese ja tulime päeva lõpetuseks veel pooleks tunniks kohakäärule trollima. Tulutult. Tulime ära. Saun ootas.

Tegijamateks lantideks sedapuhku relaxi kiirabi ja rohekas punase sabaga. Reedal kloun toimis heasti. Polnud paha päev, haugi sai nähtud, viite koha sai nähtud, mõned kalad ka fileerimiseks võetud. Ilm oli super.

Poisid leotasid päev otsa usse - roosärg, latikalipsud, haugipunn, särge... Selgus et kaks last on täielikud kalafännid - Roby ja Oliver, teised kaks Sander ja Rasmus... mitte nii väga.

Ussi püüdmas, Väike-Emajõel, 10.-11. juuni 2017

Seda püügireisi sai planeeritud pea paar aastat. Algne mõte liikus naabervabariigi ja säga nimelise eluka suunas, ajapikku tulid tahtmised taevast rohkem maa peale ja vahetasime liigi angerja vastu välja. Ainil see liik veel puudus ja ma polnud ka seda kala pea kümme aastat püüdnud. Mõte ise oli juba iseenesest nii vinge ja nostalgia hõnguline, et sedapuhku ootasin nädalavahetust eriti ootusärevalt.

Püügile plaanisime kohale jõuda kahes jaos. Ain juba reedel Viljandisse läks, me perega maale ja Tõnu ka kaasa rabasime. Pikk õhtu muruniiduki seltsis (milleks masinale neli ratast, kui ta ise edasi ei liigu?), millele järgnes mõnus saun, tavapärane Eesti vutikoondise kaotus ja... südaöö paiku läksime angerjale sööta otsima. Esmalt sai vihmuti peenramaale käima pandud ja veerand tundi hiljem esimene tiir tehtud. Musta maad pole ollagi, nii 4x5 meetrit ja enamus neist maasikate all, kuid kümne minutiga kena 15+ matsakat ussi käes. Tegime selle peale  veel 5 tiiru ja saime kokku 90 öökat. Ja tundus, et tühjaks me seda peenramaad ei saanudki...

Laupäeva hommikul tegime veel labidaga maapinda paar auku ja korjasime mullausse juurde. Kui naine mingi hetk küsis, et kes see öösel peenra peal tatsas ja sinna suuri jalajälgi jättis - mõlemad Tõnuga näitasime näpuga teineteise suunas - siis oligi aeg minema hakata. Lõuna-Eesti na kaugel ka ju...

Viljandi kandis kolisime oma kodinad Aini autosse ümber ja kulgesime edasi. Vobla poest pisut valgele kalale sööta, paar söödakorvi ka veel juurde ja siis edasi. Plaan oli minna Soka sirgest ülesvoolu olevale käärule, kuhu Tamur meid kunagi Jaanuse ja Viljariga viis. Tookord saime kamba peale viis ussi ja koht tundus paljulubav. Ainuke häda oli selles, et tollest ajast on kõva kümme aastat edasi läinud ja kuna vahepeal pole sinnakanti asja olnud, siis paiga ülesleidmine käis katse-eksituse meetodil, piiludes igast teejupikesest sisse. Igaljuhul kuidagi me kohale jõudsime ja peale auto parkimist võtsime ette paarisaja meetrise mudaselt mülkase tee tõotatud maale.

Kella viie paiku olime peale kahte tiiru oma baasvarustuse jõeni tarinud ja seadsime tonkad püügile. Väljas mõnus suvi. 22 kraadi sooja, päike paistmas, tuul na nõrgake ja edelast puhumas. Mõnus. Ilmselt liigagi mõnus. Alustasime püügipaiga sisse söötmisega. Kuna mingeid mootorpaate või söödarakette meil ei olnud, siis vaatasime Ainiga Tõnule otsa - ega Sul liiga palav ei ole? Muidugi oli Tõnul palav - peagi kulges ta söödaämbriga ujudes jõe keskpaika ning kallas kogu pudru sinna sisse. Kõige raskem probleem oli sellega lahendatud ja kalapüük võis alata.

Kaheksa kaigast, varustatud erinevate söötadega, nõjatusid peagi harkidele. Õhtu möödus lõbusalt. Vahel sai "suuri"  ja "väga suuri" laitikaid (eri special nii 48 gr) tõmmatud. Enamasti aga nautisime mõnusat ilma ja seltskonda. Ja seda va vedelat leiba ka.

Kell üheksa, kui väljas veel päris valge ja päikeseloojang ikka väga kaugel, otsustas Ain ühte oma kaigastest peale pikka nokitsemist kellegi poolt kontrollima hakata ja sattus täiega maakera otsa. Esialgne arvamus, et tegemist on kinni jäämisega kadus peale seda, kui see kinni jäämine vastu tõmbama hakkas. Pika pika väsitamise järel oli suur madu kalda lähedal vee peal ja peale paari ebaõnnestunud kahvamise katset sai suur soolikas kaldale tõstetud. Teadaolevate tunnuste järgi polnud tegemist ei nastiku ega rästikuga ning kuna ööussid nii suureks ei kasva, siis sai Ain endale uue liigi kirja (ja seega ka järjekordse rekordi!). Angerjas pikkusega 84 sentimeetrit ja täpselt 1 kilo raske.

Fotosessioon oli omaette ooper ja kestis vähemalt veerand tundi. Kala ei püsinud ei kahvas, käte vahel ega maa peal.  Uss ees, Ain järel, mina kaameraga kannul, Tõnu kõrval juhendamas... Aga purki see pilt sai kuidagi ikka võetud... Vahetasime selle meeleoluka sündmuse peale kõikvõimalikud söödad ööusside vastu ja passisime ennast ööle vastu. Hämaras ei midagi - kui ära lahendatud poolikut mitte arvestada. Pimedas, kui seda paari tunnist videvikku saab nii ikka nimetada, mõned üksikud võtud krt teab kelle poolt. Iga kord sai püsti erutatult püsti karatud, et siis viie minuti pärast toolile tagas maanduda. Tulutult.

Tõnu andis esimesena alla ja kobis kella kahe paiku magamiskotti magama. Ma kannatasin veel paar tundi ja kui kell oli neli andsin ka alla. Ain kes polnud oma adrenaliinilaksust veel vist toibunud, valvas meie und kannatlikult ritvu põrnitsedes. Tulutult, sest kui me kella kaheksa paiku endil jalad uuesti alla saime oli tal meile ainukeseks uudiseks näidata meile juurde tekkinud naabrit - keski lätlane oli öösel üle piiri ära eksinud ja otsis suurele näljale õngega leevendust. Ka üsna edutult, kui latikalipsud välja arvata.

Hommikune toibumine ja päikese nautimine kestis pea üheteistkümneni ja siis tulime tulema. Iga tore asi saab ju kunagi otsa. Kuigi saak oli kamba peale niru (no Ain ilmselt sellega ei nõustu), siis püük oli olnud lahe, öö lõbus ja kogu reis meeldejääv. Äkki kunagi veel viitsiks sellist asja ette võtta.

PS! Ahjaa muudest saakidest ka veel - latikalipsud, ahvenad, nurud, kiisad... ehk siis ei midagi. Aga see pole oluline!