Kasaril lutsu luurel, 19. november 2016

Ain suure suuga lubas mulle "õpetuse" teha kuidas lutsu püüda. Nonoh, mõtlesin, et annan talle siis selle õpetamise võimaluse. Nädala sees olnud soe oli jää ära viinud, vee kõrgeks ja sogaseks tõstnud (+124 Kasaril). Ilm ka selline nagu peaks, pilves ja tuuline. Ajaliselt võiks juba hakata lutsu looma küll...

Õpetaja saabus kella kahe paiku. Sättisime ennast poest läbi ja seejärel jõe äärde. Pikalt kukalt kratsinud, otsustasime Vanamõisa all olevale madalale sättida. Saviseid ja vesiseid põlde väga pikalt ei viitsinud tatsata ja seetõttu viskasime sügavamate alade mõtted peast välja. Kohale jõudes juba neli autot ees. Kuidagi leidsime miski vaba nuka kuhu ennast ära mahutasime. Oli ilmselt ka viimane aeg saabuda, sest peale meid tuli veel kolm autot, neist kaks ennast veel kuhugi mahutasid, aga üks pettunult tuldud teed tagasi läks.

Vaevu saime asjad maha pandud, kui naabriks olnud eesti mees esimese libediku välja tõmbas. Pole  paha, äkki ikka mereluts juba jões ... Tonkad sisse. Kalatüki ja ussidega varustatud. Kuna kallas üle ääre, jätsin vaid ühe lipsu, niikuinii teine kaldarohtu kinni jääks, kui miski kala otsa peaks trehvama...

Hämar möödus vaikuses. Vähemalt meil. Naabrimehel keegi olla korra proovinud, kuid lisa polnud tulnud. Peagi mõnusalt pimedaks kiskus. Kuud ka polnud. Pool tunnikest pimedat ja esimese võtu sain. Nagistas teine natukene ridva otsa venitades ja siis vaiki jäi. Rakendust välja kerides pliiatsijupp otsas magas. Kala väike, aga eduseisu kehtestamiseks sobis seegi:-)

Seejärel pikalt vaikus. Kell oli miski kuue paiku, kui kolmekesi koos Aini ja naabrist püüdjaga ühe mu tonka juurest juttu vestsime. Samal ajal sama tonka mõnusa pauguga liikuma pani, tina lendu tõstis ja edasi ritva painutas. Panin segavad asjad käest, Ain võttis kellukese ära ja järgmise venitamise peale ära haakisin. Otsa jäi. Tuli kenasti kuni rohuni, seal käis korraks pinnas ... ja tamiil lõtvus. Ära kukkus. Ilmselt olin ikka kärsitu olnud. Aga noh, käed jäid vähemalt limaseks tegemata:-) Kala ise nii kopikas kilo alla tundus olevat. Mullaussi pundart himustas.

Lootus kasvas loomulikul mühinal ja järgmine tunnike vahtis iga mees pingsalt oma ridvaotsa. Tulutult. Noh peaaegu tulutult, naabrist püüdjal ka üks pliiats külas käis ja see oli ka kõik.

Kella edenedes hakkas rahvas vaikselt lahkuma. Ise pidasime vastu kuni poole kümneni ja tulime siis tulema. Ühtegi võttu rohkem ei saanudki. 1:0 lõpptulemuseks jäigi, kebisime sauna ära.

Ilmselt veel ajaliselt vara, kuigi eile (kui oli ikka tõeline lutsuilm - 20 meetrit tuult sekundis, vihma tuli kui oavarrest) olla üks mees viis tükki ikka saanud, samas kohas. Kenad kalad olid olnud.

PS! Lahkudes vesi +130 juba oli - millal enne tõusva veega midagi head saadud on...

 

 

 

 

Esimest jääd proovimas, 12 november 2016

Reedel tulime maale. Kui Tallinnas pidi iga päev autolt lund maha pühkima, siis maal polnud üllatuseks lund eriti tulnudki. Hea paar-kolm senti vast nädalaga ja nii sai sissesõidu tee läbitud ilma lumelabida abita. Maja all jõel ka juba jää peal, nii 4-5 sentimeetrit; keskkohast, voolujoonel veel lahti. No kui maja all juba jäätab, siis peaks ka suurtele jõgedele saama. Nii seadsin laupäevase plaani Pärnu jõe peale valmis.

Hommikul magasime kaua. Talveasjade korda sättimine võttis aega ja alles lõuna paiku sain lõpuks minekule. Samas, kus kiiret, las teised proovivad enne ikka jää ära:-) Kuna ei mäleta ühtegi üleliia hea saagiga esimese jää püüki, siis olid ka seekordsed ootused hästi madalale seatud. Eesmärk oli, et saaks vähemalt paar tundi püüda...

Pärnusse jõudes vantsisin esmalt sõudebaasi juures jõe äärde ja pidin hämmeldunult tõdema, et jää peal polnud ühtegi meest. Proovima seal ei hakanud ja sõitsin edasi. Järgmine peatus lennuki all. Seal ka jääväli tühi mis tühi. Ajasin oma ujuva kombe selga, haarasin tuura ja läksin siis ise "teerajajaks".

Algus ei olnud just paljulubav - kalda ääres vaid 2-3 sentimeetrit ja kahe koputusega tuur jääst läbi tungis. Ettevaatlikult edasi liikudes läks olukord siiski paremaks. Peagi juba 5-6 sentimeetrit jää paksust ja jõe keskel pea 6-7 sentimeetrit. Seda ju enam kui küll.

Võtsin suuna vimmaaukudele. Auk jäässe, punane kirp sääsevastsete puntraga varustatult vette ja püüdma. Sain vaevu tõstma hakata, kui miski punn triblas. Kiisk? Peagi triblaja otsa jäi ja veest tuli välja ... ogalik. Hmm. Järgmine auk jäässe ja ... sama lugu - ogalik ka siin. Mis värk nendega siis nüüd on. Pole neid enne siin talve alguses ega ka keskpaigas olnud, alles kevadel tõusvate parvede järel on neid rohkem jõkke tulnud. Maru tüütud olid, tilpnesid sääsevastsete otsas ja rebisid neid konksult.

Liikusin uusi auke tehes ülesvoolu kuni kurveni välja. Siin lõpuks muu kala ka all ennast näitas. Esmalt sininina, siis törts põhjast kõrgemalt mängides mõnus vajutus noogutile, haakimine ja miski maakera korraks vastu nina sai. Ei tea kas suurem ahven või siig? Haiget saanud kala uuesti võtma loomulikult ei tulnud. Sain samast august veel paar ahvenapunni, kes kõik koju tagasi said saadetud.

Otsisin edasi ja komistasin pidevalt ogalike otsa. Mingi hetk teise kalda alla sügava peale ka üks püüdja tuli. Tatsasin ka sinnapoole. Polnud temalgi midagi, ka lood ei pidavat kala näitama. Kalameestele tüüpiliselt läks jutt sinnakanti, kus vanasti olla siin alles kala olnud ...  Proovisin ka siis mõned augud seal oma kirbuga läbi, kuid elu vee all ei avastanud.

Õhtu hämaruseks kolisin veel vanasse tsooni tagasi. Tegin kiiskadega käed limaseks ja kella nelja paiku andsin alla. Vimba üles ei leidnud. Või siis ta lihtsalt ei võtnud. Või siis teda pole jões. Seda viimast nüüd küll ei usu... Õhtu jooksul jäätusid tehtud augud ära, kuigi õues oli kraad sooja. Vaikselt see jää ikkagi kasvab ka sellise temperatuuriga.

Seega tüüpiliselt esimese jää püügile lõppes ka seekordne esimene jääpüük sisuliselt nulliga. Aga mõnus oli ikkagi. Kui vaid seda järgmise nädala soojalainet ei tuleks, mis selle jää ilmselt ära lõhub.


...


Õhtul saun. Õlu. Jääauk. Mõnus...