Tornio jõel, 22. august 2015 - ja ongi selleks aastaks Lappiga ühel pool:-(

Ega siis viimasel päeval saa kaua magada, tuleb võtta mis võtta annab ja nii sirutasin juba seitsme paiku jalad teki alt välja. Teised pereliikmed lasid mõnuga und kui mina juba tipa-tapa kaldaveerelt alla astusin. Jõgi paksu udu sees, tuul täiesti nullis, kaksteist kraadi sooja. Naabrimehed oma paadi juures juba ees askeldamas. Mis ime valemiga nad alati viis minutit enne mind jõuavad?

Jutud vesteldud lasin neil jälle ees minna. Sedapuhku läksid nad Tupo jõe suudme poole, mistõttu olin sunnitud aja natukeseks maha võtma, et  veerand tundi hiljem samasse kohta minnes neile selga ei sõidaks. Vahtisin udus tegutsevat lennukameest ja lugesin mõttes sekundeid. Jõgi oli paksu udu sees, tuul täiesti nullis, kaksteist kraadi sooja. Ideaalne ilm. Kümme minutit täis, ei kannatanud rohkem oodata ja vurasin läbi udu teistele järgi. Nood oli paadiga jõe keskkoha vallutanud, sättisin enda oma seetõttu rohkem kalda poole. Vahet oli piisavalt, et püüki alustada.

"Rindele" läksid parima pojad - lillakas hejo, saksa toonides edi, punane edi ja saksa värvides jässe. Esimene laskumine sai sätitud ikka tittilohi kivi peale. Vaikselt lähenedes oli kõik justkui õige, landid vajusid täpselt sinna, kuhu pidid ja kiirust polnud ka liialt palju. Aga keegi ei löönud. Mis mõttes, käis peast läbi. Sellest oli juba kujunenud justkui igahommikune külmkapi avamine - lähed, teed ukse lahti, võtad kala välja. Ja nüüd külmkapp niimoodi tühi ...

Kratsisin kukalt ja peale kiire vooluga ala lõppu kerisin ridvad kokku tagasi. Ei, peab ikka veel korra proovima. Kuna ülenaabri mehi polnud ka vahepeal jõe peale vuranud, oli plats minu päralt. Tegin täpselt sama trassi. Jälle kõik ilusti, nii täpselt sinna läksid landid kuhu pidid. Kivi lähenes, lähenes ... ja siis sain aru, et õige koht on möödas. Tegin nördinult pausi, nii meetri jagu vajus paat ilma sõudmata ja kellegi närv vee all ei pidanud vastu - jässe ritv pani mõnusalt võnkuma. Kiirelt paadile hoogu juurde, pööre jõe keskkoha poole ning mõnus kärr. Ja peagi järjekordne tittilohi küünlaid õhus viskas.


Pildid tehtud, paarikilone kala jõkke tagasi lastud, läksin kolmandale katsele. See möödus tulutult nagu esimenegi ja uuesti proovima enam minna ei viitsinud. Võtsin oma edasiseks hommikuseks trassiks edapuhku soome kalda. Kärestike järel keskele ja sealt kuni paatide sisselaskmise kohani. Hüppeid ei näinud. Kalu ka mitte. Vaikselt oli ka udu ära kadunud, kuid kerge pilvisus veel jäänud. Valgust õhus aga oluliselt rohkem, kui hommikul. Kell 11 tulin maha.

Hommikusöögiga ühel pool, läksin kella ühe paiku randa uuele katsele. Väljas vahepeal päike välja tulnud, temperatuur mitu kraadi soojemaks läinud ja kerge lõuna tuuleke peale tulnud. Võtsin täpselt sama trassi läbi, mis hommikul. Tittilohi kivi ka igaksjuhuks kaks korda... ja tulin tühjade kätega kella kolme paiku uuesti maha.

Õhtu poole kuue paiku sai siis viimast võimalust kasutama mindud. Landivalikus tegin ühe muudatuse, punane edi sai vahetatud kollase edi vastu. Teised landid jäid samaks. Putuka asemel panin harjustele väikese mikrovobleri. Ilm oli vahepeal veel palavamaks kiskunud, tirisin sellest üle olemiseks külmakastiga õlut paati kaasa.

Alustasin jälle tittilohi kivi juurest. Ka seekord ei tulnud sealt midagi. Imelikul kombel on kõik neli selle kivi lõhepoissi tulnud hommikuse pilves/uduse ilmaga, kui nähtavus niru. Kas pole teda päeval seal, või olen ma liialt kärarikas, et päeval võtta? Landid olen küll valges  natuke kaugemale kui hämaras lasknud, kuid ka sellest pole tolku olnud. Tupo jõe suue seljataha jäetud võtsin Iivika kivi esise -sealt olid ülenaabrid eile jõhtu 4.5 kilose välja võlunud - seejärel saare tagune. Kuna tuul oli korralik, siis kulgesin ikka eriti aeglaselt, ei jäänud vist ühtegi kivikest jõe põhja, millest lant poleks üle käinud. Peale  põhjarohu ei õnnestunud sealt midagi välja võluda.

Kuna tegemist pidi olema ikkagi viimase selle aasta triiviga, siis järgnesid kõik lemmikkohad. Pumba auk, kärestik paremalt poolt, suure kivi esine, viimase kärestiku järel vaiksesse vette ja soome kalda kivid. Viimase kärestiku peal, suurest voolust, kargas esmalt harjuse õnge otsa kena harjus ja seejärel teine saksa värvides edi otsa. Nii manööverdasin paadi kuidagi vaiksesse vette ja ettevaatlikult toimetades sain mõlemad nii välja, et ükski liin sassi ei läinud. Olles endaga ülimalt rahul võtsin järgmisena kõik eelmise aasta head kohad läbi - Rasmuse kivi, suure lõhe ala, enda kivi...

Vesi oli nende päevadega nii madalaks langenud, et kogu see sõudmine vastutuules kulges eriti vaevaliselt. Ja edutult. Minu oli veest juba pea nelikümmend sentimeetrit väljas - selle järel plaanisin lõpetada püügipäeva vaikses sügavas vees õlut libistades. Landid olid kivi esise juba üle käinud, tegin pausi, et landid vajuksid kivi taha ja keerasin seejärel kergelt eemale. Ja hoppaa kollase edi ritv vajus. Mul hoog juba kergelt sees ja kärr oli kõrvadele meeldivalt pikk. Lõhe?

Rabasin kiirust juurde ja keerasin paadi keskvett. Tamiili otsas olnud kala oli kahest vasakpoolsest liinist üle purjetanud ja nii moodustus mul paadi taha üks korralik pardak. Üks ritv sees, kaks lanti kala otsas oleva tamiili küljes kinni. Kuidagi sain nad enda juurde ja hammustasin otsast ära. Keegi samal ajal toimetas teises otsa. Lõpuks pardakiga ühele poole saades, kerisin kala lähemale ja kui too veepeale tuli, polnud ma vist niipalju siinkandis enne vandunud - kilone haug kurat oli kogu selle jura mulle kokku keeranud. Pettis mu ikka täiega ära. Nördinult viskasin kala külmakasti...

Landid ja tamiilid kuidagi korda seatud olin juba vaikse ala peal ja nii viskasin selle rahulikus voolus kulgemise plaanid üle parda. Läksin tagasi kärestikule ja võtsin viimase pooltunnikesega selle korralikult aerutades läbi. Tulutult. Pole see aasta veel kolle siin piisavalt, et neid ära võluda suudaks.

Pakkisin ridvad kokku ja võtsin paadil mootoriga suuna kodu poole. Päike oli loojunud, kell oli pealt poolt kümmet, asjad vajasid pakkimist, et hommikul vara lõuna suunas minema hakata. Teised paadid olid kõik allpool kodukohta oma asju ajamas ja mul hakkas sees vaikselt "kügelema". No teen veel viis minutit, küll jõub pakkida. Pikalt veenda polnud vaja, sest kedagi paadis vastu vaidlemas polnud, ja läksingi õhtuhämaruses tittilohi kivi proovima. See ju ainult 10 minutit aega võtab, ja kui sealt ei tule, siis minema. Plaan koos sõitsin Tupo jõe suudmesse...

Väljas juba minusuguse kanapimeda jaoks piisavalt hall ja tume, aga kuidagi sain landid siiski vette. Nii palju silmad ikka seletasid, et õige trassi üles leidsin ja landid kenasti kivi suunas võbelesid. Vaikselt. Tasa. Ära tee müra, pomisesin mõtetes ...Kõik läks täpselt nii nagu peab, silmad olid ridvapitsides kinni ja kohe pidi üks neist neljast jõuga alla rebitama ... paat vajus, pinge kasvas ja kui ma aru sain, et midagi ei juhtu, tegin veel viimases hädas pausi ... ei aidanud seegi. Mnjah, pole vist minu aasta.

Rabasin aerud kätte ja asusin jõuga üle jõe mökki poole sõudma. Metsa oli see viimase hetke plaan läinud, nüüd vaja koju saada. Vool selles lõigus väga kiire ja nii pidin ikka kogu jõust risti üle jõe aerutama, et mitte õigest kohast mööda vajuda. Ei tahtnud mootori kasutamisega sellise pimedusega sellel lõigul enam mitte riskida. Ridvad olid suurest kiirusest korralikult paindes ja kuna püük oli juba sisuliselt lõppenud, siis mind eriti ei huvitanud ka kas need landid tulevad vee peal või vee all... Peaasi oli teise kaldasse jõuda...

Poolele jõele jõudnud, pilk kalda suunas ei uskunud ma oma kõrvu, kui õhtuvidevikus järsku korralik kärr lahti läks. Kollase edi vobleriga varustatud ritv oli vastu vett ja sidur laulis mõnuga. Misasja, kivisse panin?  Aga ritv pani ebaühtlaselt vetruma ja järgmisel hetkel alustas järjekordne tittilohi õhutantsu. Täis üllatust, toimetasin teised landid veest välja, natuke võitlust paadi juures ja tõstsin kala paati. Poolteise kilone, lõhepoiss. Võtsin ta lohutuseks ära. Selle kohta võiks vist küll öelda, et pime kana leidis tera:-) Polnud ma enne sellest kohast kala saanud ja ka võttu mitte, lisaks kuidas ta neile kihutavatele lantidele järgi sai... Üks suur koba on selle asja nimi.

Sellega oli õhtu ja selle aasta Lappi reisiga ühel pool. Kodu ootas.

PS! Oi kui pikk jutt sai laevasõidu ajal kirja pandud:-)

Tornio jõel, 21. august 2015

Eelviimane päev ajasin voodist välja kell kaheksa. Väljas pilves ilm – tohoo hullu, kus siis päike – kuid udu polnud. Kõmpisin unesegaste silmadega jõe äärde. Kui tavaliselt hommikud minu päralt, siis nüüd naabrid juba askeldasid. Rääkisime eelmise päeva muljeid. Neil kollase maja all 12-13 kilone olla kolm korda tamiilide juures selga näidanud, kuid võtma ei saanud. Keskid võõrad olid sirge peal ikka alla kümnese kala välja võlunud.

Sättisin oma landid valmis (lilla hejo, saksa edi, punane edi, saksa jässe) ja lasin viisakalt naabrid enne minema. Nood panid hoobilt mootoriga allavoolu sirge peale ajama. Ma sõitsin Tupo jõe auku proovima.  Vesi kukub iga päevaga ja aina keerulisemaks tundub sõitmine minevat. Uuel lõigul ei tunne eriti ohtlikke kohti ka, nii töristasin igaks juhuks poole gaasiga.

Landid sees läks aerutamiseks. Tulin jälle täitsa otse, kuniks oma kivi nägin ja selle järgi marsuuti korrigeerisin. Vaikselt vajusin kivile lähemale, mõttes käis reliikvia tsitaat  „viis hobuse pikkust, neli hobuse pikkust, no mida sa ootad“ läbi, kui samal hetkel vajutati vasakult teine ritv alla. Mulle on alati rohkem meeldinud need võtud, mis keskmistel ritvadel. Tunduvad kuidagi jõhkramad ja pidevalt tekib mulje, et ridva ots peksab kohe vastu vett. Ime et ritv torust välja ei lenda…

Aju veel magas, käed reageerisid intstiktiivselt. Kärr sees tõmbasin hooga keskjõe poole, kui mõne sekundi pärast lõhe hüppeid tegema hakkas. Selge jälle üks neist väikestest isastest. Sain teised ridvad rahulikult välja. Natuke kala jändamist ja paadis ta oli. Ei ikka tagasi vaja lasta, pole mõtet nii vara päeva lõppenuks lugeda. Kala (nii paari kilone, isane) pääses vette oma tegevusi tegema. Seekord oli lõhe väljameelitajaks saksa värvides edi.

Uuele tiirule samasse kohta tagasi. Teist kala selle kivi juures seekord polnud. Edasi keskvett pidi rootsi saare taha, soome randa, kärestikest keskpoolelt ja viimase kärestiku kõrval oleva augu peale. Kammisin seda läbi ja olin parasjagu jõudnud augu lõpuossa, kui mõne meetri kaugusel lantidest, madala ääre peal tegi korraliku hüppe nii kümne kilone tume must lõhe. Mis see siis oli? Hommikune õhuvann. Sõudsin kohapeal pea veerand tundi, kuid võtma teda meelitada ei suutnud. Lõunast panin pillid kokku.

Kuna ilm oli pilves, siis otsustasin peale söögipausi uuesti peale minna. Käisin veel bensu järel … ja kui jõele lõpuks peale kahte jõudsin, oli väljas juba lõõskav päike. Võtsin samade lantidega hommikuse trassi veel läbi ja andsin siis järele mõttele, et vaja ikka sirgel oleva sügava peale ka piiluma minna. Kammisin siis teiste seltsis seda igavat ja vaikset lõiku. Midagi huvitavat ei juhtunud, õlu libises hästi. Tiksusin kuni srge lõpuni, kuuldes ja nähes selle kahe tunni jooksul vaid kolme kala. Igav. Tulin tulema.

Õhtu eel läksin veel ühele tiirule. Tupo jõe suudmest rootsi rannikut pidi alla. Landid võnklesid üksinduses, vaid üks harjus korra huvi tundis. Lõhet ei näinud, võtte ka polnud. Päikeseloojang see eest oli võrratu. Nagu ikka siin suvel.

Tornio jõel, action udus, 20. august 2015

Õhtul sai otsustatud, et hommikul põõnan natuke kauem. See udus püüdmine polnud tulemusi pakkunud no ja noo magada tahtsin ka. Nii tegin silmad lahti alles kell pool üheksa. Väljas ikka see sama valge vatt…

Hommikukohvi joodud otsustasin ikkagi siili udus mängima minna. Landivalik jäi samaks mis eile, muutsin vaid järjekorda, vahetades poppeli ja edi kohad ära. Äkki mõjub posiitiivselt. Samuti otsustasin, et alustan ülevalt poolt, rootsi jõe suudmest. Olin õhtul maha tulles seal paari hüpet näinud. Pole seal kümne aasta jooksul kordagi lõhet saanud, isegi võttu mitte, aga kunagi peab ju ikka esimene kord olema.

Sõit läbi paksu udu toimus teosammul. Nähtavus paarkümmend meetrit, kaldaid polnud näha ja kuna seda trassi ei tundnud ka, siis ei tahtnud hommikut mitte kivisse panekuga alustada. Udu paksus oli tõesti võimas - part, kes ilmus udu seest nähtavale, jõudis vaevu eest ära ujuda, enne kui üle tema sabasulgede oleksin põrutanud.

Jõesuudmest paarsada meetrit ülesvoolu panin ridvad sisse. Sõiduliini sättisin meetrit viiskümmend kaldast eemale ja tiksusin praktilisel otse allapoole. Peale jõe suuet hakkas udu seest välja paistma mingi suurema kivi keeris ja korrigeerisin marsuudi selle peale. Landid jõudsid kivist vast kümne meetri kaugusele, kui vasakpoole hejo pani paukuma. Jess. Kärr. Ja hüpe, ja tittilohi. Ridvad välja keritud, mõnda aega tantsivat kala nauditud, tõstsin kala paati. Jälle paari kilone konkslõug. Hullumeelne märatseja, peksis nii mis hirmus. Peale pildiklõpsu saatsin ujuma tagasi. Mootor käima ja uuesti algusesse tagasi.

Täpselt sama liin. Täpselt samad landid. Täpselt sama kivi. Ja jälle jäi kividest meetrit kümme puudu, kui seekord pani võnkuma parempoolne jässe ritv.  Nagu peegelpildis de ja vue. Kiirelt voolus vasakule tõmmates järgnes võimas kärr ja vähe tugevamad ridvalöögid. No see peab väheke kopsakam olema. Kala hüppama ei kippunud ja tegi oma sööste pinna all. Sain teised landid kenasti välja ja keskendusin kalale. Pinda tuli lõhe alles 5 meetri kaugusel paadist, kui vooluga talle ligi olin vajunud. Polnudki väga suur. Mässas veel tükk aega enne kui välja võtsin. Kannatas sabast  isegi tõstmist. Miski 3 kilo kopikaga ilmselt kaal. Ja jälle isane. Kus siis marjakalad on? Kõik selle aasta omad vaid isased…

Lasin sellegi poisi vette tagasi oma asju ajama ning läksin kolmandat korda stardipaika tagasi. Järgnes trass rootsi ranna lähedalt saareni, siis saare vasakust küljest mööda  ja saaretagune, peale seda risti üle, pumba auk, kärestik paremalt poolt ja viimase kärestiku kõrval oleva sügava augu peale. Tulemuseks üks harjus putuka otsas ja null lõhe võttu.

Distantsi alguses tuli päike ka udu seest välja ja enamus püüki päikese käes toimus.

Kaksteist tulin maha…

Päeval kondasime Lapi põrgus. On ikka uskumatu auk kesest siledat välja ja 60m jagu vett veel pealekauba. Tagasiteel hakkasin juba nihelema, et peale saaks...

Seitsme paiku sain lõpuks uuesti jõele. Palav päike, pea olematu tuul. Landivalikus vahetasin edi suurema versiooni vastu (punane), teised jäid samaks. Alustasin loomulikult hommikuse tittilohi august. Tulin suure soojaga üsna otse alla ja rootsi saare taguse kammisin läbi. Üks väiksem lõhe tegi veepinnal vallatusi, rohkem polnud kedagi näha.

Otsustasin siis uut trassi proovida ja lasin otse voolujoont pidi jõe keskelt ennast kärestikeni kanda. Paar huvitavat kivitagust, aga üldiselt ikka selline madalapoolne lõik. Kammisin kärestikud ja nendevahelise kivi ümbruse läbi ja kerisin uuele ringile. Äkki jõuab veel enne pimedat ühe tiiru teha...

Uuesti rootsi jõe suudmesse, kus ees töristas rootslane oma mootoriga. On küll jõel keelatud mootoriga püük, aga see ilmselt rootslaste jaoks ei kehti. Istuvad kasvõi tund aega ühe augu peal ja töristavad mootoriga lante vedada. Otsustasin oma joont hoida ja jonniga selle augu läbi võtta. Rootslane tegi selle peal vehkat...

Tittilohi kivi vaikis. Huvitav kas nüüd kulub järgmised kümme aastat, enne kui siit piirkonnast võtu saan. Auk läbitud, suundusin soome kalda alla. Pole veel sel nädalal seda äärt kamminud, vaata et viimane aeg. Ühel hetkel käis keegi 1/3 peal jõest pinnas ... ja läksin liimile ... trass kolis jõe keskpaika. Mitte et sellest tolku oleks, sest kala piirkonda ma voolu tõttu ei jõudnudki. Kulgesin siis esimesest kärestikust paremalt ja teisest vasakult mööda. Viimase kärestiku järel võtsin uuesti soome ranna käsile. Koht mis eelmine aasta pakkus mitmeid lõhesid, vaikis ka seekord. Aastad pole vennad. Videvikus tulin maha...

Tagantjärgi tõdemusena tuleb päevaga rahul olla. Esiteks juba teine päev järjest kui kahte lõhet sai puudutatud ja teiseks - no see esimene pooltund oli ikka äge, tegevust hommikusse enam kui küllaga.

Tornio jõel, 19. august 2015, õhtupoolik

Päev sai molutatud - seenelkäik, kiigel lebotamine, ujumine...Tegelikult küll poiss ainult ujus, mina vaid ässitasin. Väljas uskumatu suveilm - juba mitmendat päeva kraadiklaas 25 piire kompab. Tänagi sama oli, õnneks meeldiv lõunatuul jahutas pisut...

Kuuest läksin peale. Varustatud lillaka hejo, punase poppeli, saksa värvides edi ja sama tooni jässega. Putukas harjustele ka veel seltsi. Harjumusele truuks jäädes, lükkasin kodurannast paadi lahti ja võtsin oma traditsioonilise marsruudi ette. Hommikuse otsa aegu nägin suurest männist allapool kena kala veest välja plärtsatamas, seetõttu suund sinna kanti võetud saigi. Endal kuklas küll tiksumas mõte, et ega ma liiga kauaks ole ometi sellele trassile truuks jäänud - tulemusi ju erilisi pole...

Kuna tuul oli soosiv, siis võtsin saaretaguse samm-sammult läbi. Paar kohta lausa kaks korda. Olin jõudnud just sinna, kus hommikupoole kala olin näinud - suure männi järel vees olev kivi ... kammisin kivist meetrit kümme eemal. Landid vajusid vaikselt kivi kõrvale, lasin pausi sisse ja... vasakpoole hejo ritv pani võnkuma. Kiirelt aerudega hoo sisse saanud järgnes mõnus kärr ja siis lõhe hüpe vee kohale... krt jälle tittilohi oli esimene reaktsioon. Anyway tuli ta kuidagi paadini saada. Tõmbasin siis paadil voolus kiiruse üles, ritv jäi paindesse ja andis võimaluse teised ridvad välja kerida. Lõhe tantsis kenasti ja kulus tükk aega, enne kui väsis ja paati sain. Paadis muidugi pekslemine jätkus pikalt ...Lant oli ka veel nii valusasti kinni, et kiskus kergelt vere lahti. Kaalu lõhel paari kilo ringis, välimuselt üsna sama suur kui hommikune.

Kala konksust vabastatud lasin ta tagasi. Ei olnud tahtmist veel püüki lõpetada... Võtsin mootoriga jupikese maad tagasi ja alustasin enam-vähem sealt kus lõpetasin. Kammisin oma iga-aastased lemmikpaigad usinalt läbi, kuid rohkem võtte ei saanud. Isegi harjus oli kuidagi vait. Selline mulje nagu oleks mu putukal "best before" tähtaeg läbi saanud ja kõik ujusid sellest kaarega mööda. Õhtu veeres vaikselt loojangu poole. Ja paatide sisselaskmise kohas kuulutasin päeva lõppenuks.

Polnud just paha päev - vaid varem korra olen kaks lõhet päeva jooksul saanud ja kolme võttu pole vist kunagi ühele päevale mahtunud. Nii et tegevust justkui jagus, kuigi kolli pole kuidagi võtma saanud. Ja sellest on natsa kahju...

Tornio jõel, hommik 19. august 2015

Äratus kl 7.30. Õues nagu eilegi  suur paks udu. Ainukese vahega, et kerge  lõunatuul tundus puhuvat ning temperatuur kraadi jagu soojem kui eile. Kiire hommikukohvi ja peale. Lante vahetama ei hakanud. 
Paat kaldast lahti ja landid järgi jooksma. Tõmbasin mõne aerutõmbe keskvee suunas ja kallas kadus silmist. Metsaviir kuidagi tugevama toonina oli veel hoomatav mõnda aega, siis seegi kadus. Kulgesin enamvähem jõe keskpaiga kandis, üritasin kuidagi jõevoolust aru saada, et millal saareni hakkan jõudma ja seejärel rootsi ranna poole tõmbama hakkasin. Ja loomulikult panin valesti, mingi hetk avastasin, et saar alles tulemas…

Saare abil sain õigema orientiiri kuidagi kätte ja võtsin saare tagused paigad korralikult läbi. Kiiret polnud, kedagi teist kuulda polnud (näha niikuinii midagi polnud) ja nii kammisin seda tsooni pea tunni, kui lõpuks udu ühel hetkel paari minutiga kui võluväel hajus. Võtsin sel hetkel just suure männi järgset kiviesist läbi ning punase poppeli ritv tegi jõnksaka. Kiirelt aerudega hoogu juurde ja miski jõnka jõnka hakkas sidur pisitasa tamiili loovutama. Selge, pole lõhe. Tõmmanud paadi vaiksesse paika, tirisin kala paadini. Too ei tulnud kordagi pinda ja sel hetkel kui lant paadi kõrvale jõudis, kukkus kala otsast. Ei näinudki kes see oli.

Proovisin uuesti sama kivi ja liikusin seejärel soome kalda poole. Kohale jõudes sattusin sõnelusse ühe kohalikuga, kes otsustas otse minu ette sõita ja seal püüdma hakata. Lõpuks vist sai ise ka aru, et tegi midagi valesti ja tõmbas kõrvale. Pumba auk läbi kammitud võtsin kärestiku ette. Seekord kaldapoolelt talle lähenedes. Ei midagi. Isegi harjus vaikis.

Seejärel Lasse kivi suund, millest kavatsesin seekord mööduda kalda poolelt. Kivi esine läbi kammitud tõmbasin paadi pisut kalda poole, et landid saaksid kivi kõrvale vajuda, kui jässe ritv vajus kreeni. Kiirelt aerudega paar tõmmet ja järgnes kõrvupaitav kärr. Ritv vetrus mõnuga. Kuna võtukoht on selline, et ees on kärestik, paremal kivid ja vasakul rand ja nende vaheline ala piisavalt väike, et kalaga mitte mässata, siis tõmbasin jõuga vastuvoolu., et saaks ridvad välja võtta. Mingi hetk hüppas tume tont veest välja, reetes minu pettumuseks kala suuruse.

Kerisin teised ridvad sisse ja kuigi vahepeal läks tamiil lõdvaks, polnud lõhe vahepeal plehku pannud. Saanud kala paadile pisut lähemale, panin ridva ridvahoidjasse tagasi ja aerutasin koos kalaga kivist mööda jõe keskpaiga poole vabasse vette. Seal väsitasin lõhepoisi (ütleme et kaalu oli silma järgi 2.115 kg ja pikkust täppismõõtmisega 64,17 cm) ära ja tõstsin paati. Mõned klõpsud pildimasinaga ja saatsin lõhe vette tagasi. Loodetavasti jäi talle ikka eluvaim sisse.

Kell oli alles kümme ja tundus kuidagi varane aeg püügi lõpetamiseks – pere alles magas. Tegin siis veel ühe ringi. Sedapuhku rootsi jõe suudmest allapoole tulles. Alguses rootsi rannaäär, siis saare esine, siis tagune ja lõpuks jälle üle jõe kärestike peale. Harjus oli vahepeal suu lahti teinud ja ahmis mõnuga putukat. Mõned sai ka ära võetud, suurim tuli enne esimest kärestikku (630gr).

Tulin seekord kärestikust mõõda paremalt poolt. Tuul oli selleks ajaks parajalt tugevaks läinud, nii andis kerge vaevaga kärestiku kõrval olevas sügavas vaos lante peaaegu paigal hoida. Lõpuks vaikselt edasi vajudes ja paadinina kärestiku tagusesse vette tüürima hakates, käis jässega varustatud ridvast selline pauk läbi, et pulss pani hoobilt 200ni välja. Minu kurvastuseks aga kärri ei järgnenud. Vandusin. Vaimusilmas oli see igaljuhul paras koll...

Ülejäänud osa kärestikest ja nendele järgnevatest aladest möödus rahulikult ning poole ühe paiku panin pillid kotti. Õhtul vast jälle…

 

Tornio jõel, 18. august 2015, õhtupoolik

Päeval kondasime Aavasaksas Vene keisri radadel. Temperatuur muudkui tõusis ja tõusis. Lõpuks 25 soojakraadi näitas. Õhtuks tulime mökki tagasi ja tegin kaks tiiru. Esimene poisiga. Teine ilma.

Ring nagu ikka rootsi saarest, soome randa ja kärestike taha peitu. Lantidega ridvad vaikisid jonnakalt, poiss sai mulle ära teha kahe harjusega, kes putukaid himustasid. Käisime veel rootsi saarel kive ladumas ning siis saatsin lapse koju. Ise aga edasi püüdma.

Landivalikus väikesed muudatused, otsa sai seotud lillakas hejo, punane edi, punane poppeli ja saksa värvides jässe. Trassi muudatuste kallal ei hakanud pead vaevama. Ikka sama ring. Kuna tuul oli kergelt lõunakaarest, siis oli sõuda mõnus - natuke lükkad ise, enamuse aga tuul. Päike säras, higi voolas. Hea at külmakastiga sai õllet kaasa võetud, see läks kui kerisele...

Lõhe oli peidus, ei hüppeid, ei seljauimi läbi vee lõikamas. Viimase kärestiku juures nõksatas korraks poppeli ritv ja jäi siis poolkaares olekusse vegeteerima. Ei mingit kärri. Harjus oli kõikse magusamal kohal lõhepala endale rabanud. Tõmbasin kärestiku taha varjulisemasse kohta, et kala välja võtta. Too tegi kõrvaloleva landiga seltsi ja tekitas mulle kerge pusa, mida viis minutit kärestiku taguses vooluta kohas harutada sai. Nagu sellest veel vähe oleks, otsustas harutamise hetkel keegi EDI lanti haarata - ahven. Kuidagi temagi välja sain. Nii kulus lõpuks oma veerand tundi, enne kui edasi kulgeda sain.

Lõhevõttu aga täna ei tulnud. Peale päikseloojangut hakkasid vaikselt mõtted sauna poole minema ja korjasin kodinad kokku. Rannal naabrite ja peremehega jutustades selgus, et Untol üks väike oli õhtul natukene aega otsas olnud ning naabritel sama story hommikupoolikul.

Homme äkki paremini läheb.

Tornio jõel, siil udus, 18. august 2015

Hommikul kell pool kaheksa lõin silmad lahti - väljas paks paks udu. Jõest oli vaid kaldaäär silmale märgata. Kase lehed olid kui tardunud paigal, täiesti tuuletu. Tegin kiire kohvi, panin soojemalt riide (10 kraadi vaid sooja) ja marssisin uljal sammul jõe äärde. Kuna võitvas teamis teatavasti muudatusi ei tehta jäi landivalik samaks mis eile. Ning ka trassi valisin sama.

Landid sees hakkasin silmanurgast otsima, kus see rootsi saar siis on. Jõe keskel oli paat kui vati sees, kumbagi kallast polnud näha. Nii juhtuski, et praktiliselt põrutasin saarele otsa - ilmus teine ei kusagilt kui võlu väel. Sain enne madalat hoo siiski maha ja manööverdasin saaretagust läbi kammima. Vaikselt hakkas päike tugevamalt läbi udu särama ja nähtavus paranes.

Esimene lõhe käis pinnas sealsamas kus laupäeval nägin. Suurus tundus ka samasse kanti jäävat, ilmselt sama kala. Teine tegi katse hammustada tükikest päikesest - hüpe oli ilus ja kõrge, maandumine stiilne plärtsakas. Kuna see kala oli kusagil jõe keskpaigas, mille positsioneerimisega oleksin selgelt hätta jäänud, keskendusin esimese kala paiga läbi kammimisele. Esimene tiir seal paigas, tõmbasin paadi vooluga samale sirgele, vaatasin korraks selja taha, et veealuse kari järgi aru saada kas olen õigel joonel,  kui kõrvust siduri kärtsatus läbi käis. Pilk lendas kiirelt ritvadele, mis seisid paigal. Tundus et vasakpoolne edi (saksa värvid) oli selle jõnksaka teinud. Miks? Kes? Ei tea. Igajuhul pühkis see viimasegi uneriisme silmist.

Kolmas lõhe, tittilohi käis pea samas paigas korra pinnas. Kolm korda kammisin selle tsooni läbi, liikudes voolusopis vastuvoolu üles tagasi, kuid võttu ei saanud. Edasi suund üle jõe, soome randa. Pumba auku. Kusagil udu sees see pidi olema. Kohale jõudes kontrollisin landid üle ja kammisin sügaviku läbi. Edasi kärestikus jõe keskpoolelt mööda ning seejärel eile tulemuse pakkunud kivi suunas. Ärevus kasvas iga meetriga kivile lähenedes - peab ju siin lisaks punnile ka suur kala peidus olema. De ja vue jäi aga seekord olemata...

Kella kümne paiku hajus udu. Viimasest kärestikust möödas, kammisin soome ranna tsooni läbi ja lõpetasin kell 11 püügi oma tavalises lõpp-peatuses.  Enne äratulekut pakkus sügava peal veel üks kena kala silmilu, ilusa õhulennu näol. Eemal, sirge keskel.

Selg oli üsna kange ja tundus, et mõistlik oleks korraga mitte rohkem ette võtta.  Päevaks kolama, õhtu uuesti.