neljapäev, 20. august 2015

Tornio jõel, action udus, 20. august 2015

Õhtul sai otsustatud, et hommikul põõnan natuke kauem. See udus püüdmine polnud tulemusi pakkunud no ja noo magada tahtsin ka. Nii tegin silmad lahti alles kell pool üheksa. Väljas ikka see sama valge vatt…

Hommikukohvi joodud otsustasin ikkagi siili udus mängima minna. Landivalik jäi samaks mis eile, muutsin vaid järjekorda, vahetades poppeli ja edi kohad ära. Äkki mõjub posiitiivselt. Samuti otsustasin, et alustan ülevalt poolt, rootsi jõe suudmest. Olin õhtul maha tulles seal paari hüpet näinud. Pole seal kümne aasta jooksul kordagi lõhet saanud, isegi võttu mitte, aga kunagi peab ju ikka esimene kord olema.

Sõit läbi paksu udu toimus teosammul. Nähtavus paarkümmend meetrit, kaldaid polnud näha ja kuna seda trassi ei tundnud ka, siis ei tahtnud hommikut mitte kivisse panekuga alustada. Udu paksus oli tõesti võimas - part, kes ilmus udu seest nähtavale, jõudis vaevu eest ära ujuda, enne kui üle tema sabasulgede oleksin põrutanud.

Jõesuudmest paarsada meetrit ülesvoolu panin ridvad sisse. Sõiduliini sättisin meetrit viiskümmend kaldast eemale ja tiksusin praktilisel otse allapoole. Peale jõe suuet hakkas udu seest välja paistma mingi suurema kivi keeris ja korrigeerisin marsuudi selle peale. Landid jõudsid kivist vast kümne meetri kaugusele, kui vasakpoole hejo pani paukuma. Jess. Kärr. Ja hüpe, ja tittilohi. Ridvad välja keritud, mõnda aega tantsivat kala nauditud, tõstsin kala paati. Jälle paari kilone konkslõug. Hullumeelne märatseja, peksis nii mis hirmus. Peale pildiklõpsu saatsin ujuma tagasi. Mootor käima ja uuesti algusesse tagasi.

Täpselt sama liin. Täpselt samad landid. Täpselt sama kivi. Ja jälle jäi kividest meetrit kümme puudu, kui seekord pani võnkuma parempoolne jässe ritv.  Nagu peegelpildis de ja vue. Kiirelt voolus vasakule tõmmates järgnes võimas kärr ja vähe tugevamad ridvalöögid. No see peab väheke kopsakam olema. Kala hüppama ei kippunud ja tegi oma sööste pinna all. Sain teised landid kenasti välja ja keskendusin kalale. Pinda tuli lõhe alles 5 meetri kaugusel paadist, kui vooluga talle ligi olin vajunud. Polnudki väga suur. Mässas veel tükk aega enne kui välja võtsin. Kannatas sabast  isegi tõstmist. Miski 3 kilo kopikaga ilmselt kaal. Ja jälle isane. Kus siis marjakalad on? Kõik selle aasta omad vaid isased…

Lasin sellegi poisi vette tagasi oma asju ajama ning läksin kolmandat korda stardipaika tagasi. Järgnes trass rootsi ranna lähedalt saareni, siis saare vasakust küljest mööda  ja saaretagune, peale seda risti üle, pumba auk, kärestik paremalt poolt ja viimase kärestiku kõrval oleva sügava augu peale. Tulemuseks üks harjus putuka otsas ja null lõhe võttu.

Distantsi alguses tuli päike ka udu seest välja ja enamus püüki päikese käes toimus.

Kaksteist tulin maha…

Päeval kondasime Lapi põrgus. On ikka uskumatu auk kesest siledat välja ja 60m jagu vett veel pealekauba. Tagasiteel hakkasin juba nihelema, et peale saaks...

Seitsme paiku sain lõpuks uuesti jõele. Palav päike, pea olematu tuul. Landivalikus vahetasin edi suurema versiooni vastu (punane), teised jäid samaks. Alustasin loomulikult hommikuse tittilohi august. Tulin suure soojaga üsna otse alla ja rootsi saare taguse kammisin läbi. Üks väiksem lõhe tegi veepinnal vallatusi, rohkem polnud kedagi näha.

Otsustasin siis uut trassi proovida ja lasin otse voolujoont pidi jõe keskelt ennast kärestikeni kanda. Paar huvitavat kivitagust, aga üldiselt ikka selline madalapoolne lõik. Kammisin kärestikud ja nendevahelise kivi ümbruse läbi ja kerisin uuele ringile. Äkki jõuab veel enne pimedat ühe tiiru teha...

Uuesti rootsi jõe suudmesse, kus ees töristas rootslane oma mootoriga. On küll jõel keelatud mootoriga püük, aga see ilmselt rootslaste jaoks ei kehti. Istuvad kasvõi tund aega ühe augu peal ja töristavad mootoriga lante vedada. Otsustasin oma joont hoida ja jonniga selle augu läbi võtta. Rootslane tegi selle peal vehkat...

Tittilohi kivi vaikis. Huvitav kas nüüd kulub järgmised kümme aastat, enne kui siit piirkonnast võtu saan. Auk läbitud, suundusin soome kalda alla. Pole veel sel nädalal seda äärt kamminud, vaata et viimane aeg. Ühel hetkel käis keegi 1/3 peal jõest pinnas ... ja läksin liimile ... trass kolis jõe keskpaika. Mitte et sellest tolku oleks, sest kala piirkonda ma voolu tõttu ei jõudnudki. Kulgesin siis esimesest kärestikust paremalt ja teisest vasakult mööda. Viimase kärestiku järel võtsin uuesti soome ranna käsile. Koht mis eelmine aasta pakkus mitmeid lõhesid, vaikis ka seekord. Aastad pole vennad. Videvikus tulin maha...

Tagantjärgi tõdemusena tuleb päevaga rahul olla. Esiteks juba teine päev järjest kui kahte lõhet sai puudutatud ja teiseks - no see esimene pooltund oli ikka äge, tegevust hommikusse enam kui küllaga.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar