pühapäev, 2. august 2020

Soomes, 01.-02. august 2020

Järjekordne päikeseline hommik. Soe ja seekord ka tuuletu. Kiiret meil jälle ei olnud ja alles kella kümne paiku sättisime vee peale.

Päevitamise esimese faasi tegime diivani augu sirgel. Kus alles päike küttis. Tõeline rannailm. Ilmselgelt see kalale ei meeldinud ja nii tiksusime paadiga edasi vaid väikeseid hauge kiusates. Venelaste tonkatamise kohas keerasime suuna ümber, mere poole. Ikka tiksudes, ikka väikeste haugide seltsis.

Ahvenate kivihunniku juures tegime esimese jigipeatuse, seejärel saare järel teise; siis sügava peal kolmandagi ... jigi ei pakkunud kellelegi huvi. Trollides aga jälle üks ja sama tulemus - haugipunn.

Lõuna paiku olime merele välja jõudnud ja meie külmakast oli endiselt tühi. Ilm keeras vaikselt tuulisemaks ja rannailm lõppes. Fliis lendas selga. Kündsime mereääres kuni punase poini ja tagasi, kui lõpuks punase maja juures oleva kahe poi vahelt ahvena üles leidsime. Kahe poi vahel liikudes, distantsiks nii 200 meetrit, tuli iga tiiruga ahven või siis kaasnähuna väike haug. Näris triibu vaid ahvena värvi jesset. Ei teised voblerid, mida paarimees mängis kümneid erinevaid läbi, ega ka jigitamised ei pakkunud tulemust. Sort muidugi ei miskit erilist polnud, suurimad nii 300+ grammi.

Mingi aeg viskas ahvenapüük üle ja trollisime ülesvoolu tagasi. Jälle väikest haugi... ja ka üks ahven sekka. Kohast aga ei kippu ega kõppu. Sügava peal tulid paar huvitavat varju loodile, aga jigi peale nad ei reageerinud. Sama lugu ka tünni lähedal.

Trollisime edasi. Koha sirge ei sisaldanud endiselt koha kala, sama ka Bonderi käärus ning edasi. Ilusa maja sirgel sai paarimees paarikilose lima, diivani augus mina pea kolmese sama liigi esindaja. Väikest haugi tuli muidugi pidevalt sekka, aga kogu päeva peale ei ühtegi koha võttu. Kuna teine paatkond ei saanud samuti ühtegi, siis ilmselt oligi kohavaba päev.

Aga päevitada sai kõvasti. Ja ka lehvitamist harjutada - lausa uskumatult palju paate käis ilusat ilma nautimas, kaatreid igale maitsele ja rahakotile.

...

Pühapäev tegime veel paar tunnikest haugipunnide seltsis, enne kui koduteele asusime. Kokkuvõtvalt tuligi siis selline reis nagu ennustatud sai - vähe kala, palju päikest ja suve nautimist. Kala pärast pole juuli lõpus küll siis mõtet tulla. Vähemalt mitte koha pärast. Nende saamine on ikka väga juhuslik.

PS! Reisianekdoot: läheb mees jõe äärde kalale ja sätib õnged sisse. Ilus vaikne kohake. Kedagi teist pole. Ühel hetkel kuuleb "mine p....e raisk". Vaatab ringi, kedagi pole näha. Möödub mõni minut ja jälle kuuleb "mine p....e raisk". Jälle polnud kedagi näha. Läheb veel mõni minut, kui jõekääru tagant ilmub nähtavale mees, kes istub "pesukausis" ja lükkab kulbiga hoogu. Mees hakkab naerma ja küsib hirnudes: "lusikat ei tahtnud võtta"? Teine kostis selle peale "mine p....e raisk" :-)


laupäev, 1. august 2020

Soomes, 31. juuli 2020

Hommikul ei tormanud, mökki peremees tuli rahale järgi ja sunnitud sotsialiseerumine parklas rahvusvaheliselt tuntud teemadel võttis aega... peale läksime seetõttu umbes kella kümnest.

Lubas jälle päikeselist ja sooja päeva. Tuule pidi põhja keerama ja tugevnema. Seetõttu võtsime suuna linna poole.

Hommikul jões nagu ikka voolu polnud ja trollisime. Esimene võtt tuli venelaste tonkatamise koha juures. Hõbedase jesse otsa. Sain oma esimese selle reisi koha külmakasti. Väike küll, vaid 47 cm, aga ikkagi koha. Jigitama ei viitsinud hakata ja kulgesime edasi.
Mõni haugipunn ja siis jalakäijate silla sirge keskelt rahulik võtt ning ilus kala taga. Sedakorda oli aktsioonis kollane jesse, sest hõbedase olin viis minutit varem vetevanale ohverdanud... Kala tegi paar rahulikku ridvapainutust ja keerasin siduri maha. Tundus päris kena poiss olevat, kuni lõpuks vaid 45 cm koha punn pinda tuli. Kolmik oli kala lõpusekaare juurest kinni ja nii tuli kala  praktiliselt risti vastu voolu.

Peale jigipausi sügavas augus trollisime edasi. Suund oli linna teise serva, aga jalakäijate sillast ei saanud esmalt kuidagi mööda, sest iga kord kui selle alt läbi läksime järgnes võtt ning kala ära kukkumine. Loomulikult pidime siis uuesti proovima. Peale kolmandat tiiru panime ennast ka ankrusse ja üritasime jigitades kala närvi ajada... Poole tunnise jahmerdamise järel andsime alla. Krt teab mis kala seal oli.

Linnast läbi ja siis paus - paadi vallutas teamsi koosolek. Moodsa ajastu värk. Tunnike hiljem kulgesime edasi. Ikka ülevoolu. Sügav ja pikk vagu valmistas pettumuse. Peale haugide ei miskit. Pansionaadi all samuti haugid. Tagasiteel...jälle haugid. Kui üks alamõõduline koha välja arvata.

Lood näitas kala ka ikka üliharva. Päeva peale sa kolm latikaparve ka üles leitud. Imelikul kombel mere poolel neid mitte ekraanile ei joonistunud.

Päeva jooksul aina enam kasvanud tuul õnneks õhtupoole pisut rahunes ja nii ei pidanudki terve tee vastikute lainetega võitlema. Lõpetasime päeva diivani augus edasi ja tagasi trollides. Keda aga polnud olid kohad. Poole kümne paiku tulime maha ära.

Teisel paatkonnal lisaks haugidele üks 2.4 kilone koha ja kilone turb. Püüdjad olid ikka ohtralt päevitanud - õhtusöögi lauas oli justkui keedetud vähkide kokkutulek:-)

PS! Venelane istub iga õhtu koskineni haru nurga vastas ja tonkatab. Ilmselt siis kalatükiga ikka midagi tuleb.

reede, 31. juuli 2020

Soomes, 30. juuli 2020

Suvel kalapüük ei kuulu mu lemmikute hulka, kui just lappis lõhet ei püüa... nii ma just väga suure usuga seltskondlikule kalapüügi üritusele edela soome ei läinud. No mis sealt kese suve ikka saab tulla…aga seltskond oli suurepärane ja nii sai reis ette võetud.

Kolmapäeva õhtu kohale ja pühapäev tagasi. Minek seekord neljakesi, Kõuts, Mihkel ja kaks Raini - üks nimekaim ka kambas. Ilma lubas suurepärast, ehk teiste sõnadega päikest, päikest, päikest…

Alustasime hommikul kella kümne paiku. Püügitaktika oli kahel paatkonnal erinev. Nimekaimuga koos võtsime suuna mere poole. Esmalt põõsaaugu ja tünni tsoon ning seejärel trollides merele. Ega midagi rõõmustavat polnud - väike haug ja ahven. Kohast ei kippu ega kõppu. Punase maja all käisime erinevad jigipaigad läbi, kolasime merel... tulemused kõikjal samad. Haugi mõõt üldse alla igasugust arvestust. Ahven õnneks normaalne, nii 300 grammi tuuri.

Peagi mere meelevallast tulema astusime ja mitu kilomeetrit tagasi trollisime. Olukord üsna sama. Bonderi kääru välja jõudes saime esimese raporti teiselt paatkonnalt. Nemad kümne haru trollisid ja sealt Mihkel 3,6 kilose koha välja võlus. Mõned paarikilosed haugid veel lisaks. Kuna meil ilmselt enam hullemaks minna ei saanud, siis võtsime suuna sinna poole.
 
Kammisime kümne haru linnani, jigitasime vahepeale. Trollides mõned kenamad haugid, suurim pea kolmene, kohast aga ei märkigi.

Meie paadi päeva nael saabus linnas. Olime jalakäijate silla juures olevale augule paadi ankrusse sättinud, kui terve päeva säranud päikese kõrvale ennast pilveke sättis. Järgnes 5 minutit meeletut padukat. Sõna otseses mõttes keeras keegi üleval dushi kraani lahti. Hiljem paadist vett välja visates tõstsin 50 hauskaritäit paadist välja. Uskumatu kogus nii lühikese aja jooksul.

See padukas vajutas pitseri ka õhtusele püügile. Külm puges peagi nahavahele ja nii peagi kodusuunas minema trollisime. Diivani augus sai paarimees endale uue koha rekordi, 1.6 kilone kala ronis nimetu kuldse-punase vobleri otsa. Peagi aga maha tulime, sauna sooja.

Teine paatkond õhtupoole veel paar haugi juurde korjas. Nii, et mina ja Kõuts tegime kohavaba päeva. Endiselt arvan, et selline saab ka tulevik olema. Teised muidugi usuvad, et nüüd hakkabki tulema.
PS! Õhtul selgus, et tööarvuti, mis oli paadis kaasas, sai liiga suure sõõmu vett. Päris vastik oli iPadis teksti sisse toksida

pühapäev, 26. juuli 2020

Linaski luurel, 19-26. juuli 2020

Igasuvine teema, võiks lausa öelda kinnisidee - leida lähiümbruses üles linaskid - sai juuli teises pooles hoo üles. Seekord valisime lõiguks Vanamõisa kandi, kus üks ilus nurgatagune ja rohune koht, mis teooria järgi võiks vabalt sobituda. Selles püügipaigast mõnisada meetrit ülesvoolu ja ka allavoolu olen enne korduvalt tonkaga linaskile kobistanud, nii et teoorias võiks ta ka selles kohas olla. Plaan oli esmalt luurepüük teha, seejärel kohta sööta ja lõpuks nädal hiljem korralikult kalu välja tirima hakata.

...

Luurekas toimus pühapäeval. Hommikul kell viis korjas Ain mind peale ja peale kand-varvas tehnikat üle põllu olime enne kella kuute jõekaldal. Sööt sisse, õngekork järgi.

Sügavust püügipiirkonnas 2 meetri kanti. Huvitav nurgatagune, kus vahel vool ühes suunas ja mõni aeg teises suunas tüüris. Kupulehed, pilliroog ja muu roheline salat veel pealekauba. Põhja kõrgus ka erinev, viie meetri kaugusel kaldast moodustus nagu väike seljandik, mille kõrval pisut sügavam. Nagu päris... Isegi deeper sisendas usku valitud lõigu õigsusesse.

Järgnes neli tunnikest "nuru kangutamist". Armaada, mis ennast söödakohale alla istutas oli metsik ja näris isuga. Tõstsime neid järjepidevalt kaldale ja saatsime kohe vette tagasi. Sada tükki vast näkku... Pärast hakkasin mõtlema, et äkki üks ja sama kala käis edasi tagasi :-)

Mingi hetk latikalipsude punt alla tuli. Siis roosärjed. Vahele ka üks kobedam särg, mis kaldarohus plehku pääses. Turb... Linaskit me ära oodata ei jõudnud, sest päikese kerkides põgenesime palava eest minema.

 PS! Kuna ma sain esimese kala, siis ma loomulikult jälle võitsin :-)

...

Teisipäeval käisin söötmas. Pool ämbrit putru ja maisi. Õngitsesin ka paar tunnikest. Latikaparv tundus olevat koha omaks võtnud, sest neid ikka käis pidevalt kallal. Aga kõik punnid v.a üks kes kirbu konksu suutis katki väänata.

Linaskist polnud endiselt kippu ega kõppu. Ei mingeid mulle... Roosärge käis seekord rohkem uudistamas, kui eelmisel korral. Mõni neist ka päris kobe. Suurim 535 gr. Paar ahvenat ka veel lisaks. Üks neist isegi suurem kui madrus...

Kopraonu ujus üle jõe ja jäi minu kalda pilliroogu enda asjatoimetamisi tegema.

...

Neljapäev tegin uue söötmise (ülepäeva sellepärast, et lihtsalt ei jõudnud... mustikad segasid) ning istusin jälle paar tunnikest korgi seltsis. Kui eelmine kord oli latikas sageli all, siis nüüd vaid nurg. Ka rookat mitte. Ilm oli muutumas ja öösel vihm ning tuul peale tulemas. Lisaks hooti mingid  vihmapilved üle käisid. Tundus, et see vajutas pitseri võtule. Eemal latikamängu näha oli, aga lähemale nood kuidagi ei tulnud.

Esimest korda märkasin all ka mullitamist, mis võiks linaskile viidata. Tõsi ainult ühe korra. Võtma toda aga ei saanud. Ei kärbsevastse ega ka maisiga. Maisi üldse väga ei himustatud. Tunnikese neid leotasin ja vaid üksikud nökerdamised...  Kaua ei passinud ja poole kümnest panin juba minema.

...

Laupäeval pidi siis tõehetk paljastuma. Kella poole seitsme paiku õhtul sättisime jõe äärde ja viis minutit hiljem tõmbas Ain esimese (nn võidukala) latika välja. 600-700 grammi. Kahjuks see päeva kalaks jäigi. Edasi vaid nurg, nurg,... särg, latikalips, roosärg. Lugema neid ei hakanud aga oma poolsada kala lendas ilmselt meil kummalgi jõkke tagasi. Käis ohjeldamatu valge prahi söömaorgia.

Passisime kuni kella poole üheteistkümneni välja, kui konstanteerisime liuvälja direktori ütlust "siin ei ole kala (linaskit)".  Ei toiminud see meie valitud koht. Peab uue otsima. Ehk siis meie otsingud Kasari harude linaski teemal jätkuvad endiselt...Natukene pettunud ka - no oli lubav koht.

neljapäev, 2. juuli 2020

Ühe koha päev, 01. juuli 2020

Ma pole seda suvist kohapüüki siin eriti kunagi fännanud. Enamasti on päevad pikad ja üksluised. Kala ei võta, päike küpsetab ja õhtuks oledki kui küpse õun. Ega tänanegi väga palju sellest ei erinenud...

Päev algas hilja. Hommikul sadas korralikult ja ma kasutasin aja ära välja magamiseks. Vihm lõppes alles kella 12ks ja peale seda sättisin ennast vee peale. Suund sai võetud sinna, kus eile pooleli jäi. Tünni juurde. Hea hooga sai mindud, sest üksi sõites oli paat kerge ja andis kiiruseks lausa 37 km/h. Polnud paha minek.

Kohale jõudes laksasin ankru sisse ja ... avastasin, et olin oma landid maha jätnud. Kaasas vaid neli-viis enamlevinumat varianti, mida eile kasutasin ja istme peale vedelema olin jätnud. Proovisin siis paarist ankrupaigast ja sain käe peagi limaseks. Koha aga ei võtnud ja peas vasardas aina enam mõte, et peab minema lantidele järgi. Mõeldud, tehtud. 7 km sinna, teist sama palju tagasi.

Tagasi jõudes oli aga tuul kasvama hakanud ja kuna ta puhus otse suudmesse, siis keris kiirelt vastiku laine jõele peale. Peagi oli ka jänes platsis. Kaks ankrut kannatasin õõtsuval karusellil ära, kui aga teist korda ankrut välja võttes paadi ninas peaaegu üle parda oleks lennanud ja süda läikima hakkas, otsustasin lahkuda. Trollides, ülesvoolu, rahulikematesse tingimustesse.

Järgnes paar tunnikest sisuliselt mitte kui midagit. Mõned haugid, paar ahvenat, üks alammõõduline kohapunn. Kala kas jõe selles lõigus ei olnud või siis ei närinud. Võitlesin päikese käes unega, kuniks Tõnu helistas ja andis teada soovist püüdma tulla. Sättisin siis ennast väikse haru slipi juurde, kuhu härra autoga kenasti kohale toodi.

Selleks ajakas hakkas tuul ka vaikselt tuure maha keerama ja nii läksime uuele katsele. Seekord kannatas isegi olla ja saime ennast ka korralikult ankrusse. Alustuseks polnudki paha koht. Sain kohe kellegi kerge toksu. Siis haugitati paadi alt ja lõpuks ka ühe korraliku tagant landile peale lendamise. Kahjuks too otsa ei jäänud.

Peale tekkinud vaikust kolisime viskepikkuse võrra ülesvoolu. Seal läks põnevaks. Esmalt mingi väikese kala võtt rohelise neoon silikooni peale. Siis juba konkreetsem jõnks ja korra ka keegi viisakam taga oli. Siis randist sama kena jõnks ja otsa ei jäänud. Kirusin oma haakimisoskusi, keerasin siduri rohkem kinni ja vahetasin jigipea uuema vastu. Vahet polnud. järgmine võtt lõppes jälle tühja tuulde haakimisega...Ei saanudki aru, olid need siis säinad või kes. Ükski neist landile järgi ei ujunud ja kõik võtud toimusid eemalt.

Peale paiga rahunemist tegime tollimise tiiru sügava peale ja seal ka kohustusliku ankru. Mõlemad tegevused päädisid nullise tulemusega. Tulime siis tagasi vanasse ankrusse ja .. haakisin jälle paar korda tühja.

Kella veerand kümneks olime mõlemad juba tüdinenud ja otsustasime lõpetuseks teha tiiru veel korra sügava peale ning seejärel koju ära trollida. Umbes viis minutit hiljem, väikse haru suudmest mõnikümmend meetrit allavoolu, kus sügavust 8 meetrit ja lant kuidagi põhja ei ulatu, käis ridvast jõnks läbi ning vajus kiirelt paindesse. Haakimise järel korraks nagu mingi jõnksatus veel korra läbi käis ja siis miski lihtsalt paadile järgi lohises.

Võtsin käigu välja ja jälgisin pinges olevat ritva. On siis kala või mitte? Ritv seisis lihtsalt ühes asendis. Ja kui jõudsin arvamusele, et tegemist  sodiga, tegi keegi/miski veel ühe jõnksu. Selge ikkagi kala ja mitte väike. Järgnes umbes viis minutit võitlust, millest esimene pool seisnes kala paadi juurde vintsimises. Too nagu eriti üldse vastu ei pannud, venitasin teda kui jahukotti lihtsalt lähemale. Tuli siis paadi lähedal korraks pinda ja pani hirmsa sööstuga põhja tagasi. Sidurivilina saatel. Paar järgmist minutit punnis kõvasti põhja ligidal vastu enne kui ülespoole nõustus tulema ja kui järgmine kord uuesti pinda kerkis, kahvasin kohe ka ära. Hea et Mehise suur kahv kaasas oli, sinna mahtus koha vähemalt kenasti ära.


Koha kaalus 5.0 kilo ja pikkus 84 cm. Suure töö tegijaks rapala deep dancer. Sellega oli päev sisuliselt läbi, kuigi tegime planeeritud tiiru ikkagi ära ja randusime mökki silla äärde nii tunnike hiljem. Lihtsalt rohkem ei juhtunud mitte kui midagi.

Nüri on see juuli alguse koha püük. Püüad terve päeva tühja ja siis korjad suvalisel hetkel korraliku müraka välja. Ikkagi ei kompenseeri see viis minutit võitlust seda üksluiset terve päeva püüki.



kolmapäev, 1. juuli 2020

Lääne-Soomes, 30. juuni 2020

Paaripäevase sõidu järel jõudsime Soome läänerannikule. Koha jõe mökki. Ees ootas tõeline seapesa, sest koroonaajal polnud seal pool aastat keegi käinud. Maja olid vallutanud hiired ja seal mingi peo püsti pannud. Õu oli kõik metsikusse heina kasvanud. Üks suur puuoks oli Bonderi paadile maandunud, aga tundus midagi hullu polnud teinud. Sild oli ka kuidagi lääbakil - üks tünnidest kondas lahtiselt silla all ringi...

Ennelõunal sättisin ennast veepeale. Tuletasin meelde oma vanu ankrupaiku, käies läbi nii kümne haru mõlemad otsad ja trollides üle vahepealse merika ala. Ei midagi. Seejärel Bonderi kääru trollimine, ilusa maja alune...ikka ei võttugi.

Edasi mere poole. Esimese võtu sain alles tünni rajoonist, aga selle eest millise - kena koha (silma järgi paari kilone) himustas rapala tail dancerit. Kammisin seda tsooni veel paar korda, kuid lisa ei saanud. Siis põõsa alla, edasi suurde auku, kus lõpuks jigile (must kp baitsi) esimese võtu sain ja teise ilusa kala kasti tõstsin. Järgmisel viskel veel keegi üritas, aga otsa ei jäänud ning peale seda jahtuti vee all maha.

Vool oli jões sisuliselt olematu. Püüdsin 17 grammise peaga ja oleks võinud ilmselt ka väiksemat kasutada, kui vaid vaikselt kerkivat tuult ja lainet poleks segamas olnud. See sundiski mind peagi seda tsooni maha jätma ning kodupoole tagasi liikuma suunduma. Trollides läksin, üks kena koha plehku pääses ja paar haugi ning ahvenat segamas käisid.

Kella neljast tulin maha, et Reet paati püüdma võtta ja ka linnas bensu järel ära käia. Enne veel põrkasin kokku Spinneri ja co-ga. Vestluse käigus selgus, et nad juba mitu päeva olematut võttu nautinud. Ja täna nende reisi viimane päev. Muu hulgas kaaluti minu "silma järgi" kahene koha 1.65 kiloseks. Aga no veri oli välja lastud ju...:-)

...

Õhtupoolne erines päevasest oluliselt. Kusagilt oli ootamatult räige vool tekkinud. Trollisime algatuseks Reedaga tünni ja sügava augu vahelise ala läbi ning seejärel parkisime augu peale püüdma. Jigitamiseks läks vaja lausa 30 grammist tinapead. Reet sai korraks kellegi võtma, mina aga mitte. Lisaks trügisid soomlased oma tirgutamisega nii nina alla, et olukord muutus tüütuks.
Trollisime ülespoole ja parkisime seal Spinneri paadist viskepikkuse võrra ülespoole. Nood olid saanud just 3+ kilose ja tundus, et nad juba pikalt seal kalakasti täitnud. Esimene vise, mis uues ankrupaigas teele läks, päädis paadi alt sellise litriga, mida pole aastaid saanud. Otsa  võtja ei jäänud. Teine vise ja paarkümmend meetrit eemalt järgmine litter. Ja jälle ei jäänud kinni. 30 grammise pea konksud olid väiksemad, kui tavalised väiksemate peade omad ja ilmselt seetõttu kalu ära ei haakinud.

Proovisin siis 25 grammistega, aga too hõljus ilmselt liiga kaua ja teda keegi ei himustanud. Tagasi suurema tinapea peale ja värvide vahetamise mängus kolmas laks. Seekord rohelisega. Kolm mega võttu - null otsa jäädmist. Krt.

Proovisime selles tsoonis oma paar tundi, aga üle ühe haugi ja ühe otsavajumise järel ära kukkunud kala, ridva otsas tunda ei saanudki. Poole kümne paiku trollisime koju ära. Tee peal vaid pudinad meid segasid.

PS! Üks Spinner ja co paatidest said 4.6 kilose. Nii, et suurt kala jões nagu oli.

pühapäev, 28. juuni 2020

Lappis, 27. juuni 2020


Reede päeval rabasin, mis jaksasin. Hommikul vara üles, pikad tretid nii hommikul, kui ka päeval. Tuule suuna keeras põhja ja see tegi elu raskemaks.

Põhitrasside kõrval sõitsin läbi veel paar uut kohta ja tegin endale elu huvitamaks kärestike vahel seigeldes. Iga katsega üritasin lante aina kividele lähemalt läbi ujutada... kinni ei õnnestundki niimoodi neid sõidutada.  Vähemalt pisut närvikõdi...

Küll aga sain lambist kohapeal, kahe kärestiku vahel, parempoolse landi kivi taha kinni. Päästeoperatsiooniks pidin mootori appi kutsuma.

...

Vahepalaks peremehe jutustus ja manitsussõnad ohutusele mõeldes...

Paari päeva eest toimus Tupo jõe suudmes paadi päästeoperatsioon. Nimelt oli umbes 10 km ülesvoolu kahel mehel paat ümber läinud. Olid nood kogemata korraga ühte pardasse nõjatunud, mingilt kivilt samal ajal põksu saanud ja nii see paat 180 kraadi tegigi. Mehed pääsesid ise kiirelt kaldale, kuna suhtelist ranna lähedal see õnnetus juhtus ja kutsusid sõbrad appi. Nii leiti hulpiv paat peagi üles ja tõmmati kalda äärde.

Paadi ümber keeramisel selgus, et kogu meeste püügivarustus oli paadi all "lõksus" olnud ja seetõttu ka alles jäänud. Tõsi mootor kadus põhja ilmselt kohe peale õnnetust.

...

Reede õhtul käisin veel ühe korra peal ja sain Iivika kivi juures "haugi tünga". Parempoolne ritv tegi põksu, siis vajus paindesse ja ... lõtvus. Mõni hetk hiljem aga vajus uuesti paindesse ja tamiil jooksis teiste tamiilide alt läbi. Haug oli paigale jäänud, lant suus ja paat vajus tast lihtsalt mööda. Õnneks hambad tamiilini ei ulatunud ja sain oma landi kenasti tagasi. Kalaga koos muidugi.

...

Laupäeval hommikul lihtsalt ei jaksanud enam tõusta ja nii sättisin esimesele tiirule alles kella 11 paiku. Ometi võtsin päevast maksimumi hoolimata väga vastikust põhja tuulest. Sõitsin sisuliselt endast välja ka selle, mida sinna enam jäänud polnud. Pole ikka tükk aega nii ropult vaeva näinud... Jack Londoni "Smoke Bellew" kannatused karmis Alaska talves ronisid vaikselt silme ette... Tagumik pehmelt öeldes ei kannatanud õhtul enam istuda. Tolku oli sellest kõigest küll üsna vähe, kui üks harjus õhtusel viimasel laskumisel välja arvata.

Naabrid korjasid õhtul veel ühe kala välja, et ikka soola korralikult mu haava peale raputada. Väikseks lohutuseks tassisid oma kalamarja meile. Soomlased on ikka toredad küll - punane mari visatakse muidu tavaliselt põõsa alla... Kui muidu saab kümnesest lõhest nii 2.5 liitrit marja, siis hetkel vaid poole liitri kanti. Marja suurus lihtsalt veel nii väikene... Igal juhul saime ikkagi kalamarja ja äkist viina kõrvale võtta hoolimata sellest, et lõhet endal saada ei õnnestunudki.

Viimased kaks päeva sõudsin nelja ridvaga. Tuule tõttu enam kuute panna ei õnnestunud. Üsna palju mugavam on niimoodi. Sodi kergem ära võtta, pidevat võimlemist vähem. Äkki peabki järgmine kord tagasi kolima nelja ridva peale.
NB! Lapsed käisid Naamijõel püüdmas. Poiss sai poolekilose ahvena ja samasuure säina. Nii et tegi mulle ahvena püügis nagu niuhti ära.

...

Kokkuvõtvalt üks pettumust valmistavamaid reise Lappi. Olen küll enne ka korduvalt lõheta jäänud, aga saada 41 tunni peale vaid üks võtt... Oleks siis harjuski olnud tavapäraselt aktiivne, aga kus sa sellega. Põhjuseks ilmselt kõrge vesi, mis küll nädala jooksul peaaegu 30 cm, aga sellest hoolimata on tavapärased maamärgid nagu Rootsi saar ja Lasse kivi endiselt vee all.

Hiljem kui lõunapoole sõites üsna kuivasid Simo ja Ii jõgesid vaatasime, kus kohati vaid kivi kivi otsas kinni ja vett justkui polekski, siis tundub, et Norra mägedes on seda lund ikka õite palju talvel tulnud, mis järjepidevalt Tornio järve ja jõge toidab. Veetase kukub ikka väga vaevaliselt hoolimata korralikust kuumaperioodist.

Miks seekord lõhega nii läks nagu läks...põhjust nagu ei teagi. Tundub et kõrge veega püügist ei jaga endiselt ööd ega mütsi. On selliseid teisigi - see mees kes rannas elas on nüüdseks ka juba kolm nädalat tühja sõudnud. Küll on ikka kannatust...

...

Järgmine aasta programmi sai vaid augusti reis planeeritud. Pikaks ajaks on ilmselt jaanipäeva ja kesksuve pikkadest pikkadest sõudmistest villand...