teisipäev, 12. mai 2020

Haugi hooaja avamine Teenusel, 12. mai 2020

Viimased kümme aastat olen haugihooaja avanud Soomes. Sedapuhku see aga ei ole võimalik ja nii tuli mingi muu plaan välja mõelda. Otsustasime Ainiga, et vaja minna Teenuse jõge loodima. Äkki suviseks latikaks-linaskiks midagi silma torkab, loodime põhja ja muu hulgas kangutame hauge välja.

Ilma keeras nii külmaks ära, et hommikul vara polnud mingit tahtmist minna. Kummipaadi kokkupanek mõnekraadise sooja juures pole just mõnusaim tegevus. Nii sättisime ennast jõe äärde alles poole üheteistkümneks, kui väheke juba soojem. No umbes hea tahtmise korral 10 kraadi lausa. Päikesepaiste käes ja tuule varjus oli täitsa mõnus. Hiljem veepeal, enam mitte nii väga.

Paat kokku ja Aini  soetatud Deeper paadile sleppi. Otsustasime esimese otsa teha Laastre paisu suunas ja kui elektrimootori akut jagub, siis ülevoolu ehk Teenuse suunas ka pisut. Sealt poolt siis häda korral hea allavoolu kulgeda...

Püügist pole suurt midagi rääkida. Madalikud valmistasid üllatava pettumuse, sest isegi kupuvahte polnud kusagil märgata. Sügava ja madala vahelistel aladel konnasid ikka kargas otsa, aga ei miskit ilusat. Sügava enda pealt ei midagi. Ain sai suurima 1.7 kilo (too oli nii pirakas, et pildile ei mahtunudki). Ma ei saanud kilotki täis, kolm kala napilt mõõdus, ülejäänud päris konnad. Üldskoor tervikuna mulle 11:3 ja mis kõige tähtsam, see esimene kala ikka, too ka mulle. Seega võit mis võit, pole siin midagi vaielda:-)

Jõgi ise oli aga üsna põnev. Olin seda vaid paar korda aastakümne eest paadiga proovimas käinud. Ei mäletanud, et ta nii vaheldusrikas on. Sügavuse mõttes. Vahel viis meetrit vett, siis kaks meetrit.  Loodi järgi igasuguseid künkaid ka täis. Paisu eel üsna pikalt madal ja kivine ning siis korraga kaks viiemeetrist auku. Võiks ju nagu midagi olla...

Linaski ja latika jaoks sai paar kohta ka ära registreeritud. Suvel peab mõne neist söötmisega ette võtma.

Püüki alustasime umbes kell 11 ja neli tundi hiljem andis elektrimootor märku, et enam jaksu nii palju pole. Olime umbes poole sellest ajast maksimumkiirusega sõitnud. Kuna tolleks hetkeks oli meie asukoht natuke maad autost Teenuse suunas, mõtlesime et läheme veel natuke ja siis keerame ümber. Tagasi keerates selgus aga kurb tõsiasi, et vastu tuult sõitmiseks mootoril jõudu enam piisa. Nii tulime viimased 1.5 kilomeetrit mõlade abil. Seega täistuuridel sõites jagub akut vast 3.5 tunniks. Peab teinekord vähe aeglasemalt sõitma. Ja varuaku ikka soetama.

Lantidest ka. Kasutasin põhiliselt Soomes töötavaid Jessesid - üks viidika värvides ja teine sinakas-hõbedane-punane. Too teine töötas paremini. Juhul, kui punnide väljameelitamist selliselt võib tituleerida. Ain oma kiirabiga andunult rohtu katkus.

Seega linnuke haugipüügist nüüd kirjas.

PS! Huvitav mis aastast see märk seal jõe kaldal on?

laupäev, 9. mai 2020

Paguluses vol.19 - vimmahooaega lõpetamas

Viiekümne kolmas päev, 08. mai 2020

Keeluaeg läheneb kiirel sammul. Ei hakanud jalgratast leiutama ja tegin päevase püügi jõgede ristis. Poole üheksa paiku alustades ja kella kuuest ära tulles.


Kohale vantsides oli minu plats tuttavate nägude poolt hõivatud ja nii võtsin positsiooni sisse alumises ääres. Ilmselgelt mul tänu sellel ka vedas, sest vimb oli otsustanud voolus olla ja juba teise triiviga sain käe valgeks. Mingit imekunsti polnud vaja rakendada, tavaline kerge pidurdus mätta ees ja kork vajus.

Järgnevad kolm tundi olidki vahelduva eduga päris lõbusad. Kala tuli siit ja sealt. Põhiline liin, mis töötas oli kõige vastikuma jõe keskel oleva mätta ees. Üritasin sellest korgi lihtsalt üle laskmist küll vältida, tehes jõulisi pidurdusi selle ees, kuid ikkagi sain ühel hetkel ühest kirbust lahti. Aga koht oli nii magus, et mis parata.


Proovisin erinevaid mängitamise viise, kuid vaid tavaline kerge pidurdus toimis. Tavalise triivi peale ennast kala enamasti ära näitas ja kui uuesti samale liinile panin ning pidurduse õiges kohas tegin, siis kala ka sööda ära võttis. Muud mänguviisid ei toiminud.

Lõuna paiku oli mul kaheksateist vimba käes ja peale seda keeras päev ette teise näo. Esmalt tekkis muidugi tüüpiline lõunapaus, kus meie kaldal ei juhtunud kui midagi, aga vastaskaldal aegajalt kala võeti. Seejärel hakkas aga tuul keerama. Hommikune loodetuul keeras ennast kagusse ja puhus vastikult peale. Püüda oli kohutavalt ebameeldiv.

Kuna vimb hoidis terve pealelõuna suu kinni, siis käisin päeva jooksul kolm korda ka paarsada meetri allpool olevaid kohti uudistamas. Neid eilseid paiku. Esimesel korral sain ühe vimma aga ülejäänud kaks käiku ei pakkunud võttugi. Tundus nagu ei oleks seal kala all. Samas veel pisut edasi oleval sügavamal augul, tõmbas vastaskaldal olnud tonkamees enamasti vimma välja, kui ma sinnakanti olin jõudnud.


Õhtust võtulainet ei jõudnudki ära oodata, pidin varem ära tulema.

Kokku 21 vimba ja vaid 5 särge. Jagasin oma kalad kaaspüüdjate vahel ära. 


Kalal niisk jooksis mühinal nii et kohe-kohe ka kudemine peaks algama. Vigala vesi +77 ja temperatuur 10.7 kraadi. Velise vesi 12.4 kraadi.


PS! Eile olla olnud selle aasta viimane superkuu.


Viiekümne neljas päev, 09. mai 2020

Vimbade käsikaga vehkimise kevadine periood sai otsa. Tegin veel ühe pika õhtuse püügi jõgede ristis ja pidin nentima, et on olnud paremaid päevi.

Päev mõnusalt päikeseline ja soe, vast kopikas alla kahekümne kraadi. Loodetuul õnneks kergelt jahutas. Vesi on ka juba nii soe, et käisin peale päevas jalgpalli ennast jões kastmas. Vigala vee temperatuur ametlikes kanalites 11.8 kraadi.

Alustuseks avastasin kohale marssides, et neli meest laiutab mingu püügipaigas, nii ei jäänud muud üle kui sirge peale tatsata ja seal erinevaid kohti proovida. Alustasin allavoolu otsast ja jõudsin enne neli kohta läbi proovida kui kala üles leidsin. Esimene neist tuli minu kalda vooluääre juurest. Järgmine kargas otsa juba suurest voolust. Too pääses aga minema.

Mõneks minutiks tekkinud vaikuse järel kogunes kala alla tagasi ja sain veel kaks tükki juurde. Lasin nad kenasti lahti, aga kalad olid nii parajas shokis või siis üleväsinud sellest võitlusest, et parkisid ennast üksteise kõrvale kaldaääres madalas vees ja liikunud kuhugi. Kõva kümme minutit kulus, enne kui ükshaaval väikeste vahedega lahkuma hakati. Pole teine kord sumpa vaja kaasa võttagi - laod kalad lihtsalt madalasse vette ritta:-)

Peale kolmandat kala keeras parv suu lukku. All ta oli, sest aeg-ajalt anti märku, aga võtma ma neid ei saanud. Proovisin söödapallidega elu aktiveerida, aga tundus, et sooja veega see shokolaadi peibutis enam nii hästi ei tööta.

Vastaskaldal püüdnud Märjamaa mees kasutas mingit lätlaste vimbade peibutist, millel pidi olema magushapu lõhn ja sai sellega kenasti oma parve aktiivseks, noppides vahel lausa järjest. Aga ta oli vist pealelõunal ka ainukene silmapiiri ulatuses, kes kala käima sai.

Vahelduseks kolistasin jälle sirge peal ringi. Ühest kohast poolekilose turva välja meelitasin, teisest kohast ühe vimma. Kuidagi väga loid isu oli vee all. Tagasi jõudes noppisin sisse söödetud kohast veel ühe vimmapoisi, kellel niisk jooksis mis mühinal.

Seitsme paiku pakkisid minu püügiplatsil püüdjad oma asjad ja kolisin sinna üle. Ilmaasjata, sest õhtul algas vimbade pulmatants ja söömise jaoks kaladel mahti enam ei olnud. Täiesti uskumatu, kui palju neid plärtsatusi ja hüppeid käis. Paar korda üle korgi lennati, korra sellele samaga virutati... ja kogu selle melu saatel ei saanud ma kahe tunni jooksul mitte ühte võttu. Kõik kalad olid korraga nii ametis, kui üldse olla sai. Aga vaatepilt oli selle eest ilus.

Seega hooaeg sai lõpetatud viie vimmaga. Särgesid paar tükki lisaks ja üks turb ka sekka. Hoolimata nõrgast hooaja lõpust oli kogu periood ikka väga äge - kala sai saadud, vantsitud ja uusi kohti avastatud küllaga, elamusi rohkem kui rubla eest. Ja seda kõike pika aja jooksul tänu koroonast tingitud pagulusele, mis meid siia maapakku on saatnud.

Nüüdsest tuleb püügikordi oluliselt vähem, eks haugile ja turba püüdma saab ikka mindud, aga sellist sisuliselt igapäevast püüki, mida 54 päeva sai järjest praktiseeritud, enam ei tule. 

Vimbade püük käsikaga on ikka üle prahi!

PS! Valvetonka otsas käis mingi suurem kala - tõmbas vastuvoolu ujudes 15 meetrit nööri rullilt maha ja ujus rohtu kinni ning lõhkus seal lipsu.

neljapäev, 7. mai 2020

Paguluses vol.18 - Ainiga Vigalal

Viiekümne teine päev, 07. mai 2020

Ain pidi oma Stella juba teistkorda see aasta vimmale tooma. Milline raiskamine:-) Nii oli hommik varajane ja alustasime oma uute paikade avastamise päeva kella poole seitsme paiku vanast heast jõgede ristist. Enne uusi kohti tuleb ju käsi valgeks saada.

Minu standardkoht oli sedakorda hõivatud ja nii võtsime positsioonid sisse allavoolu. Põhimõtteliselt püük samast tsoonist aga teise nurga alt. Vaevu sai kork vette maanduda, kui vimb seda juba kergitas ja nii oli paar minutit peale püügi algust võitja selgunud - esimese kala püüdja riisub meie reeglite järgi teatavasti koore:-)

Eldoraadoks siiski ei läinud. Kas ei töötanud sööt või oli vale päev, aga vimba jutti mitte ei tahtnud tulla. Vahel vimb andis märku ja vahel ka ära võttis. Lisa tuli aga väga vaevaliselt. Korra ka kellegi kobedama ka mõneks ajaks otsa sain. Sõitis hoopis teistmoodi . Alguses kalda ligi, hiljem voolu keeras ja lõpuks lahti pääses. Kahtlustan haugi, sest keegi neid viidikaid eemale peletamas käis.

Paari tunni pärast oli minu numbriline eduseis muundunud kaotusseisuks. Ain oskas voolust kala üles leida ja juhtis 4:3. Seejärel läksin avastusretkele. Paarsada meetrit allavoolu olevale kitsale lõigule. Esimene püügipaik, kus korgi vette saatsin, päädis järjekordselt kohese võtuga. Seekord ei jäänud vimb otsa, aga järgmise triivi ajal karistasin kala siiski ära. Järgnes kõne Ainile ja viis minutit hiljem tehti mulle lätlast - Ain tuli ja korjas lühikese vahega kolm vimba välja. Mina samal ajal, aga ... kolm korda keegi võttis ja kolm korda rabasin korgi taevasse. Hea, et puid selle kohapeal ei olnud.

Peagi tekkis meil kummalgi vaikus ja nii astusin õngega meetrit kakskümmend vastuvoolu. Ja hoppaa, esimese triiviga päris kalda ääre alt nöks-nöks-nöks ning raskus taga. Siit võtsin kenasti kaks vimba välja, kuid kolmandat käivitada ei suutnud. Näitas paar korda ja jäi siis vait.

Peale viieminutilist pausi otsustasin, et kordan manöövrit. Sammusin jälle paakümmend meetrit vastuvoolu ja ... ei miskit. Hm. Tegin siis veel teist samapalju ja leidsin uuesti soone üles. Sellest kohast kolm vimba praktiliselt järjest ja üks natukene aega hiljem veel lisaks. Loomulikult tegin peale järgmist viieminutilist vaikust samasugused manöövrid, aga ei. Rohkem edulugu ei kordunud.

Ain samal ajal oli paar võttu saanud, kuid lisa siiski mitte. Tatsasin siis erinevate kohtade vahet järgmise tunnikese, kui hommikune ilus ilm korraks põrgulikuks tuuleks ja väikeseks vihmaks keeras. Kala vaikis. All oli, sest paar märguannet siiski anti. Õnneks läks kole ilm üle ja mõnus ilm tuli tagasi. Mida aga ei olnud oli kala. Lõpuks ühe vimma ikka meelitasin veel välja, kuid kella 12 paiku arvasime mõlemad, et aitab. Oli vaja veel maad uudistama minna.

Võtsime asjad kaasa ja vantsisime autoni. Järgnevalt kolistasime pisut ülevalpool Vigala alevit, kuid sobivat püügipaika leidmata maandusime lõpuks Konuveresse. Ain võttis kalad kaenlasse ja marssisime kärestikust allavoolu minema. Olin seal vaid korra Tõnuga koos paadiga allavoolu sõitnud. Kaldalt püüki polnud veel proovinud.

Koht üsna lubav - voolu, laiust, kive, kõrkjaid - aga kole madal. Mingis kohas paar võttu sain, kuid kala otsa ei jäänud. Ilmselt särg. Järgmises paigas ühe särje ja haugipunni välja meelitasin. Sellele järgnes telefonikõne, mis andis teada, et eemale püüdval Ainil vimb käes. Vantsisin talle seltsi. Ka lätlaseks:-)

Koht kena. Vool on, tagasivool ka, pöörised vees, sügavust ka piisavalt. Nii kahe meetri alla. Polnud paha paik. Eriti seetõttu, et sai tagumiku muru peale maha istuda, sest lõpuks ometi olime püüdmas kohas, kus oli korralik kallas:-). Niimoodi istudes, lebotades püük on saadanast - peagi juba mõnus uni peale tikkus. Paar särge me sealt veel saime, kuid vimba rohkem mitte. Kummalgi paar ilusat võttu, kuid otsa nende tegijad ei jäänud. Peale kella kolme, kui silm juba päris kinni hakkas kiskuma otsustasime lõpetada. Lubav koht küll, aga õhtust võttu ootama jääda polnud meil kummalgi enam isu. Koju ära.

Mul siis  kokku 11 vimba ja Ainil 9. Mõned särjed ka mõlemal. Ja üks haugipunn mul veel kaldal käis. Tore ja mõnus püügipäev oli. Paar head uut püügipaika ka nimekirjas juures.

Veetase Vigalas +80 ja veetemperatuur 10.8. Kuigi päeval oli vaid 12 kraadi sooja, siis päikese käes ja tuule varjus oli ütlemata mõnus. Tugeva loodetuule käes aga... Õhurõhk oli tõusnud 755 mm-ni.

kolmapäev, 6. mai 2020

Paguluses vol.17

Viiekümne esimene päev, 06. mai 2020

Puhkuse esimese päeva magamine ei tahtnud mitte välja tulla. Juba kella poole kaheksast olin üleval. Peab seda põõnamist vist rohkem harjutama:-) 

Pikalt kodus ei molutanud ja juba kella üheksaks olin jõgede ristis kohal. Väljas juba siis imeilus ilm. Päeva peale tegi 16 kraadi sooja, lauspäike. Kuna loodetuul jäi püügipaigas metsa kinni, siis sõna otseses mõttes praadisin ennast kuus tundi jutti. Aga mõnus oli. Veetsin poole ajast lausa T-särgi väel. Vaid kummikud jalas olid tülinaks.

Teisel kaldal ka mõned püüdjad, nii eestlasi kui venelasi ning koeri ka veel sekka. Saatsin oma shokolaadi maitselise pudrukuuli vette ja sättisin lihtkäsika korda. Raskem ja suurem variant discopallist sai otsa seotud - tahtsin ikkagi suurest voolust pidurdades ka püüda.

Esimene tiir sügavuse sättimiseks ja teisel tiirul läks lahti. Täpselt selle liini pealt, kuhu söödapall oli maandunud. Tavalise triivi peal sai tehtud kerge stopp ja kork kerkis. Esimene vimb rahmeldas otsa. Seekord oli vaja kalad ära võtta ja sättisin sumba vette. Järgmine tiir, sama koht, sama liigutus, sama suur kala. Esimesed vimmad pigem natukene väiksemad kui tavaline keskmine kaal. Kolmas kala paar tiiru hiljem aga juba kenake. Ei hakanud teda tamiilist tõstma ja ronisin lausa alla veeäärde talle vastu. 700+ kena paks vimb.

Uhasin iga paari minuti tagant väikeseid söödakuulikesi ja nii õnnestus parv kenasti paigale saada.  Kuus kala tulid praktiliselt järjest enne kui all vaiksemaks kiskus. Kas sai parv hõredaks või oli põhjus milleski muus, aga sellise hooga enam pidu ei jätkunud. Kala oli all, vahel andis märku, mingi aeg võttis ära. Kui esimese tunni skooriks oli 6 kala, siis teine tõi vaid kolm. Tõsi mõned särjed ka lisaks.

Kolmandaks tunniks oli söödetud koht päris ära jahtunud ja sain hoopis altpool tagumise mätta kõrvalt kaks poissi järjest võtma. Hiljem ka kolmanda - too rabas juba tagasi tõmmatavat kirpu hoo pealt, kuid ei jäänud otsa. Sama tunni lõpuks aga kogunes söödetud püügipaika piisav hulk vimbasid ja võtsin kolm kala vanalt platsilt veel juurde. Seejärel tekkis vaikus.
Kestis too lausa tunnikese. Vastaskaldal, kus muidu oli üsna vaikne sattus üks kena naisterahvas lammutama. Vist oma neli vimba tuli väikeste vahedega. Mul sel ajal aga isegi mitte kergeid kergeid puuteid polnud - tundus, et kala ei olnud lihtsalt all. Vaikuse lõpetas alles tund aega hiljem kaks võttu voolu piirilt. Esimene oli selline, et haakimise järel anti mulle tagasi vaid paljas kirp - kuus vastset oli ühe liigutusega eemaldatud. Mustkunstnik selline... Teisel triivil suutsin kala aga uuesti võtma meelitada ja seekord sai vimb ka otsa haagitud. Ka kena pätsike, võitles voolus mehiselt.

Sama tunni sees sain söödaplatsilt ka veel kaks võttu ja ühe neist kätte, kuid seejärel keskpäevane siesta vee all jätkus. Seekord ka teisel kaldal. Kella kolmeni passisin ja siis tulin tulema.

Kokku siis 16 vimba ja vaid 5 särge. Ämbri sain kenasti täis ja vantsisin selle palavaga üle põllu autoni. Selja sai päris märjaks.

Vigala vesi +83 ja temperatuur 11 kraadi. Velise jõgi +50 ja 13.6 kraadi! Selliste veetasemete juures lookleb Velise kenasti minu kalda alla välja, andes võimaluse proovida nii voolust, selle servast kui ka vaikselt alalt. Ideaalsed tingimused. Õhurõhk 748 mm.

pühapäev, 3. mai 2020

Paguluses vol.16

Neljakümne seitsmes päev, 02. mai 2020

Laupäeval käisin Pärnus last vanaemale näitamas ja ka oma lapselastele nende onu näitamas. Mõlemad aktsioonid toimusid koroona seadusi järgides - üle aia distantsi hoides.  Poiss ei olnud 47 päeva ühegi võõraga face-to-face suhelnud ja nii võttis ta tükk aega vedu, et harjuda. Nagu koopaelanik oleks inimeste juurde lastud. Natukene naljakas oli.

Maale tagasi tulles sadas juba kenasti. Päevaks lubatud vihm oli kohale jõudnud. Otsisin oma kummikostüümi välja ning sättisin ennast kand ja varvas meetodil jõgede risti. Kella poole viie paiku. Rahvas oli vihma eest ilmselt pakku jooksnud, sest vaid Velise otsa peal oli paari liikumist märgata. Tõsi, hiljem ilmus ka minu kaldale kaks püügiseltskonda. Mõlemad koos väikese lapsega. Ühel naine ka veel kaasas. Kalapüük väikelastega vihmas on koroona perekondade uusim lubatud meelelahutus?

Algus oli pehmelt öeldes võimas. Peibutussööt sai sisse visatud, saatsin korgi samasse kohta järgi. Too sai vaevu vertikaalse asendi sisse võtta, kui keegi teda koheselt upitama hakkas. Vimb. Järgmisel tiirul veel üks toks, kuid võtt jäeti pooleli ja järgnes pool tundi vaikust. Siis tagumise mätta eest üks vimb lõpuks käivitus. Ja jälle järge ei tulnud.

Järgmine vaikus kestis tunnikese. Ei ühtegi puudutust. Isegi mitte särgede poolt. Vahet ei olnud millist liini pidi püüdsid, kas mängitasid või pidurdasid, lasid vabalt triivi või ei visanud üldse rakendust vette - tulemus oli kõikidel juhtudel täpselt ühesugune. 

Kolmanda vimma leidsin voolust üles. Järjekordselt üksikuks jäänud võtt. Kella kaheksa paiku sain veel kaks võttu väikese vahega ja kui tundus, et õhtust lainet enam ei tule, pakkisin poole üheksast ennast minekule. Vimb ikka eriti kapriisselt võttis ja mis veel üllatavam, särg ei võtnud üldse. Kokku need viis vimba ainukesteks kaladeks jäidki. C&R.

Vastaskaldal ei tundunud ka parem olevat. Nägin vaid ühte vimba seal saavat. Püüdja rääkis, et eile oli ta seal lühikese ajaga üheksa tükki noppinud. Ka Velise püüdjad lahkusid üsna varakult minema... Olles nüüd paari vihmakorraga suhteliselt niru võttu kogenud, julgeks teha järelduse, et vimb kardab vihmas märjaks saada:-)

Jõekallast oli keegi jälle läbustamas käinud. Konid hunnikus, söödapaki kott vees hulpimas, plekkkopsik jalaga laiaks löödud... Ei tea kas see on mingi üks ja sama tüüp, kes sellega hakkama saab? Seekord olin tubli ja koristasin kogu selle prügi kaasa. Kui teaks kellele see saata, paneks kulleriga teele... Teisel pool jõge nägi olukord veel hullem välja, mingid Rimi kilekotid jms vedelemas. Kole vaatepilt. Haiged inimesed.

Veetase Vigala jõel +83 ja temperatuur 7.9 kraadi. Õhurõhk 744 mm.

PS! Kõrvukräts on veel alla poole kolinud, olles nüüd vaid ca 3m kõrgusel maapinnast. Istub seal ja passib oma pead kruttides. Äge tegelane.



Neljakümne kaheksas päev, 03. mai 2020

Seekord tegin päevase tiiru turva alale. Homme on plaanis pealinna külastada ja selleks peab õhtul kõvasti ettevalmistusi tegema. Auto puhtaks küürima ja puha... Kell 12 olin platsis. Väljas ütlemata mõnus ilm - pea tuuletu, soe (14 kraadi) ja sompus. Parim kalapüügi ilm mida tahta. Võtsin tooli ka veel kaasa, et oleks parem molutada.

Peibutussööda tegin seekord shokolaadi trapperi omast. Ei hakanud eksperimenteerima. Pallike sisse ja mõni tiir hiljem algasid märku andmised. Puudutus siin ja puudutus seal. Tükk aega sai meelitatud, enne kui esimene ära laksas. Korralik 700 ne. Alguses nii põhja ronis, et turba kahtlustasin.

Järgmisega läks aega, näitas ja näitas, kui lõpuks ära võttis. Mõtlesin, et vahetan siis kirbu väiksema vastu, et äkki aktiveerub kala paremini. Aga ei ühti. Ikka samamoodi. Nii jõudsin umbes tunniga nelja vimmani, kui võtt lõppes. Tundus, et parv alt ära ei läinud, sest keegi aegajalt ikka togis kirpu, aga ära võtmisi enam ei tulnud. Kuniks alla jõudis särjeparv. Koos vihmaga. Näris samuti heitlikult. Nii neid pika meelitamistega ikka noppisin. Üksik vimb ka nende vahele veel.

Vihm lahkus ja keeras tuulisemaks. Edelatuul puhus üsna jahedalt näkku. Tunniga oli mul soojatunne kadunud ja kuna lisariideid kaasa polnud viitsinud võtta pakkisin kella nelja paiku asjad.

Kokku siis 5 vimba ja oma paarkümmend särge. Enamus neist kohalikud ja sellised paarisaja grammised. Üks nurg ka veel lisaks. Oli üks ütlemata sandi võtuga nädal.

Vesi jões tõusmas olles +87 ja temperatuur 9.1 kraadi. Õhurõhk vaikselt tõusmas, 751 mm.



Neljakümne üheksas päev, 04. mai 2020

Seekord jäi püük vahele. Käisime pealinna uudistama. Kohvikusse ja loomaaeda sedapuhku ei jõudnud, aga põnev oli küll - nagu välismaale oleks sattunud:-) Nüüd mõnda aega jälle sinna asja pole ja maaelu paguluses jätkub.

Valvetonkad ei ole viimase kahe päeva jooksul ühtegi vimba andnud. Huvitav vaikus.

Ain käis omal kohal ja sai 5 vimba. Minu platsilt kusjuures vaid särge ja nurgu.

Vesi Vigalas +87 ja temperatuur 8.9 kraadi. Rõhk vaikselt kerkib, 753 mm.


Viiekümnes päev, 05. mai 2020

Juubel. Ja rekord maakodus järjest elatud päevades, mis pikeneb iga päevaga ja mille lõppu ei paista. Kuna Soome haugile siis ka ikkagi ei saa otsustasin homsest nädala puhkust teha, et vimbadest viimast võtta ja lihtsalt magada. Eestis ma eriti haugi ei viitsi taga ajada, nii et see teema mind peale pühapäeva väga palju just ei ahvatle. Mõned korrad kindlasti saab käidud, aga mitte iga päev.

Peale tööd tegin kolm tunnikest (18-21) oma turva platsil. Neli vimba poole tunniste vahedega ja 25 särge. Tundub, et söödaga läksin nihu. Kordagi ei saanud vimba alla pidama. Tõsi särjele mõjus kasutatud trapperi punane eriti vastikult haisev bloodworm hästi. Nii kui suurema pommi panin oli veerand tundi särge kindlustatud. Enamus kohalik, mõni üksik ka mere oma.

Vesi Vigalas +85 ja temperatuur 11.7 !!! kraadi. Eilne ja tänane päev on kõvasti veetemperatuuri tõstnud. Täna vist isegi 16-17 kraadi ära tegi. Ida tuul polnud ka piisavalt tugev, et maha jahutada. Õhurõhk sammuke kõrgemal kui eile 754 mm. Valvetonkad ei paku juba kolmandat päeva vimba. Tundub, et laskuv särjearmaada rüüstab ussid enne ära, kui vimb mööda läheb.

pühapäev, 26. aprill 2020

Paguluses vol.15 - rekord või siis mitte?

Neljakümne esimene päev, 26. aprill 2020

Hommikul olin tubli, tegi jooksuotsa ja mängisin lapsega jalkat. Kuna järjekord oli selline nagu ta oli, siis ega mul vutis võiduks võimalust polnud. Olin läbi nagu läti raha.

Püügiks otsustasin seekord päevase aja valida. Kella kahe paiku sättisin minekule. Kuna vaikselt hakkab turva koht ära tüütama, siis tegin endaga kokkuleppe - kõigepeal kärestik, siis turvaauk. Otsustasin minna Rumba kärestikule. Ei mitte selle alla, vaid päris kärestikule. Eelmise aasta Vigala kärestiku püük oli jätnud kustumatu mälestuse ja nii otsustasin sellele värskendust otsida. Seda enam, et seal Rumba kärestikul ma polnud varem püüdmas käinudki.

Kohale jõudes ootas mind ees rahvaste spartakiaad. Kolm autot matkatee alguses, üks enne oja, mingi vuras veel eemal... kärestiku alune tundus püüdjatest üle ujutatud olevat. Kahjuks olid kärestiku alumisse otsa ennast ka kaks venelast sättinud, nii pidin otsima püügikohta veel kõrgemalt. Rumba kärestik koosneb üsna mitmest harust, neist kolm väiksemat ja üks siis põhiharu. Üritasin neid väiksemaid oma kummikutega ületada, et kõige suuremale jõuda, aga viimasest kahjuks jagu ei saanud. Vool liiga suur, sügavus samuti. Oleks pidanud pika säärega kummikud kaasa võtma.

Proovisin siis hädisematest paikadest, voolunurgast ja natukene ka suurest voolust. Pool tundi mässasin ja siis loobusin. Peab kas pikema säärega kummikuga tulema või teiselt kaldalt lähenema. Natukene vara tundub ka veel selles kohas kärestiku püügi jaoks, sest vool oli veel liialt tugev.

Pakkisin asjad kokku ja vantsisin minema. Turva kohta, kus kohale jõudes ootas mind ees korralik suvepäev. Kui enne oli mõnus pilvealune ilm ilma tuuleta, siis nüüd asendus see korraliku läitsakuga. Kus alles küttis. Õnneks mitte kaua, sest peagi pilviseks tagasi kiskus.

Kohale jõudes oli kell pool neli. Otsustasin alustada ilma peibutussöödata, et näha kas tõesti vimb siin lihtsalt päeval passib. Viis tiiru, null võttu. Ikka vist ei ole nii. Närv ei pidanud vastu ja söödapall läks teele. Ja paar minutit hiljem ka esimene võtt. Särg. Paar triivi hiljem esimene vimb. Algus oli paljulubav, nagu sellele paigale kohane. Lisa aga ei tulnud, sest teine vimb saabus alles ... tunnike hiljem. Tõsi särjed olid vahepeal pisut aktiivsemad ja hävitasid kärbsevastseid.

Teise vimma järel jälle vaikus. Mida värki. Kulus veel 20 minutit ja siis tuli kolmas vimb. Seejärel aga ... keegi nagu oli all. Ühe ja sama koha peal nõksaka korgile tegi, aga võtu pooleli jättis. Peale kolme sellist proovimist otsustasin peale võtu katset korgi paarkümmend sentimeetrit tagasi sikutada, mille peale too närvi läks. Ja sekundi murdosa hiljem ka mina. Kui tema otsustas kenasti korki hüpitada, siis mina otsustasin veel korralikumalt haakida. No pehmelt öeldes korralikult.  Pigem vist metsikult, sest tagasi tuli veest lipsu jupp ilma kirbuta.

Uus kirp otsa seotud ja jälle samas kohas nõks. Proovisin uuesti sama manöövrit, mis eelmine kord ja sain kala võtma. Miski suurem kala oli hetkeks otsas ja siis pudises. Krt. Turb?

Järgnes vaikus kuni kella kuueni, kui täpselt samast kohast lõpuks korraliku korgi hüplemise sain ja ilusa kala otsa. Tükk aega mässasin enne kui kaldale sain. Korralik paksuke vimb. 850 grammi. Imelikul kombel ma ei mäleta, mis mu vimma rekord on, sest kunagi aastaid tagasi ühe korraliku matsaka sain ja too siiamaani ilmselt ka suurim olnud. Mälus on, et see kala miski 800 +  grammi oli, aga kui palju täpsemalt?Nimetame selle aasta vimma siis rekordi kordamiseks ja igal juhul selle aasta suurimaks. Siiamaani.

Ühe vimma sain veel järgmise tiiruga ning peale tekkinud vaikust otsustasin lahkuda. Kuidagi ei osanud ma täna neid käivitada. All nad nagu olid, aga võtma ei saanud. Seekord jäid vimmad siis peale. Kasutasin seekord olude sunnil heledamat peibutussööta - võib olla oli põhjus selles?

Kokku vaid 5 vimba ja umbes 10 särge. Veetase Vigalas +86 ja veetemperatuur on langenud 8.6 kraadini. Õhurõhk kergelt uuesti tõusma hakkamas, olles 747 mm.

Neljakümne teine päev, 27. aprill 2020

Täna otsustasin püügikorra vahele jätta. Tegin õhtuse jooksu ja noppisin valvetonkade otsast kaks vimba ära. Õhtul korraks sees mingi kutse ikkagi peale tikkus ja nii kella 7-8 vahel tunnikeseks kärestikule piiluma läksin. Noh õhtusele jalutuskäigule või midagi sellist.

Tundus üsna vaikne olevat. Vaid vaiksemas vees vimb paar korda keeras. Kärestikus ei näinud ühtegi liikumist. Voolu serva peale mingi aeg kaks võttu ja üks kala kätte ning natukene hiljem sama asi samas kohas kordus. Mõnus väsitamine suures voolus, aga kauemaks siiski jääda ei viitsinud. Kahe vimmaga asi ka piirdus. Kärestikus tundub, et ta veel ei passi.

Vesi +83 ja temperatuur 9.4 kraadi. Õhurõhk on vaikselt kerkinud (imelik, sest hommikul lubab vihma) 752 mm peale.

PS! Tellisin endale netist uue STELLA ära. Äkki saab veel enne vimmahooaja lõppu kätte.


Neljakümne kolmas päev, 28. aprill 2020

Päev otsa sadas. Oli ka aeg - jõgi juba üsna madalaks muutumas oli. Hommikul korjasin kaks vimba tonka otsast ja rohkem päeva jooksul keegi otsa ei trüginudki. Kella viie paiku tõmbasin kileriided selga ja läksin uudistama. Jõgede risti.

Ühtegi teist hullu sellise ilmaga kodust välja ei olnud aetud ja nii sain esimese tunnikese päris üksi olla. Seejärel allapoole sonni taha mingid tegelinskid saabusid ja hiljem üks kolmene seltskond ka minu vastas olevasse kaldasse. Polnud siin jõgede ristis mõnda aega käinud ja märgid vahepealsetest "isandadest" olid silmaga nähtavad - sodi kaasaviimisega polnud keegi viitsinud vaeva näha ja nii oli  see kilekotiga oma läga lihtsalt puu all poetatud. Kirusin natukene seda oinast ja mõtlesin, et vean selle minnes ise kaasa, aga udupeana oskasin selle ikkagi maha jätta...Järgmine kord võtan.

Vesi maas, mis maas. Ja mis hullem veel, vool rohkem teises kaldas. See pole madala veega sugugi hea märk. Nii läkski esimene tunnikene sedasi et sain vaid kaks kala. Esmalt üks kare särg. Ja teiseks ... ühel hetkel hulpis mu nina ette õngekork. Udjasin ta siis oma toikaga kalda poole, aga teises otsas keegi järsku sõitma hakkas. Selgus, et haugipoiss oli kellegi rakendusega vehkat teinud. Saatsin havi kaugemale nurga poole vette tagasi.

Vimb, aga mitte võtta ei tahtnud. Paar toksu aeglasemast voolust sain, aga võtma nende tegijaid mitte. Seejärel voolu sisse korki pommitama asusin ja mingi aeg ka vimmale otsa komistasin. Siis ka teisele. Täiesti viskeulatuse piiril, kiireima voolu sees.

Pool tunnikest hiljem veel kaks tükki ja siis veel pool tunnikest ning viies kala. Kõik voolust. Kalda poolelt mitte kui midagi. Püük ise oli üsna kurnav, sest kuni kümne meetri pikkused triivid suures voolus kestsid vaid sekundeid. Põhimõtteliselt käis pidev ümber viskamine.

Kella kaheksaks tüdinesin ja astusin minema. Üsna lahja tulemus, aga sellise ilmaga ei aeta koeragi välja, rääkimata siis vimbade võtma meelitamisest:-)

Sooja vaid 4 kraadi. Kirde tuul. Pidev vihm - vahel tugev, vahel tibutas. Veetase Vigala jões +84, vee temperatuur on kukkunud juba 6.9 kraadi peale. Õhurõhk kukkumas, 741 mm.


Neljakümne neljas päev, 29. aprill 2020

Ilm on endiselt külm, mis külm. Hea, kui päeval 7-8 soojakraadi ära tuli. Kirde tuul ja aegajalt päikest varjutanud hoovihma pilved, ei tekitanud ka just soojatunnet juurde.

Kerge õhtune kahetunnine jalutuskäik jõe äärde, turva kohta ütles kahte asja. Esiteks oli keegi seltsimees seal eile püüdmas käinud. Teiseks, vimmal karp kinni, mis kinni. All ta oli, kerge korki läbiv töks aegajalt seda näitas, aga võtma ei saanud. Tulemuseks vaid üks naljakalt räsitud vimb ja kolm särge. Külmalaine mõju on ilmselgelt kala isule halvasti mõjunud. Ka majaalused tonkad ei pakkunud täna ühtegi vimba ja ussidki olid suures osas hävitamata.

Kella kaheksa paiku olin juba tagasi ja asusid lapsega hoopis jalgpalli taguma.

Veetase Vigala jões +87 ja temperatuur 7.6 kraadi. Õhurõhk tõusmas olles õhtul 752 mm.

PS! Sain oma tellitud STELLA kätte. Seisab ilus asi kenasti nurgas, ei tea kas julgebki jõe äärde teda kaasa võtta:-)


Neljakümne viies päev, 30. aprill 2020

Päev valmistas tervikuna suure pettumuse. Võtsin puhkusepäeva, et korralikult hommikust peale vimbadega madistada, aga jäin nii kaladele kui ka iseenda tahtele alla - hommikuse varase äratuse asemel magasin kella üheksani välja, siis tegime veel poetuuri ka otsa ja nii jõudsin jõgede risti alles kella üheteistkümne paiku. Nii palju siis plaanimisest...

Ees samal kaldal ootamas nimekaim ja vastaskaldal pool lasnamäge. Nimekaim oli hommiku kella kaheksast saati seal olnud ja ühe vimma ning korraliku turva saanud. Ka vastaskaldal polnud erilist aktiivsust, kui kaldapealne lärmamine välja arvata. Kahjuks kiskus see vahepeal päris koledaks, kui kaks hiljem saabunud venelast sõna otseses mõttes eestlase välja sõid eirates igasuguseid 2 meetri reegleid. Kährikute ja mägra lugu sobiks siia jutustada...

Sain poole tunniga ühe vimma. Peale seda kümmekond särge ja 2 kirbu kaotamist suure voolu sees oleva takistuse külge. Üsna nutune olukord. Vastaskallas ei hiilanud paremate tulemustega, kuni ühel hetkel üks eesti naisterahvas viisakalt (luba küsides ja ennast hästi väikseks tehes) ennast venelaste vahele mahutas ja nende imestavate silmade all õppetunni andis - kolme viskega kolm vimba välja võlus. Sellepeale läks olukord pisut paremaks ka teistel. Minu kaldal aga mitte. Ei toiminud sööt (seekord miski punase trapperi segu), ei voolu piirilt püük, ega ka voolust. Minu arsenalist täna neid võtte polnud, mis kala võtma panna. Kui teda muidugi üldse oli mina kalda poolel? Võib-olla ronisid parved sedapuhku ainult Velisesse.

Kella neljast olin sunnitud minema astuma, (minnes veel pooleks tunniks turva kohast läbi, kuid ka seal vaikus, ehk ainult särg), et peagi saabuvale Mihklile vimbade laadung üle anda.

Veetase Vigalas +87 ja 6.7 kraadi soe. Velises +52 ja 6.4 kraadi. Ehk Velises kergelt langev, Vigalas suhteliselt sama mis päev varem. Vigala vesi oli muidugi järjekordselt rohkem piimakohvi värvi. Õhurõhk seisab paigal, 752 mm.

PS! Kahte kotkast nägin kõrgel tiirutamas.

PS2! Keegi oli paar päev varem nähtud sodi ära koristanud. Kiitus tegijale!


Neljakümne kuues päev, 01. mai 2020

Tegin täna kaks satsi. Esimese kella 11 ja 14 vahel. Algselt oli plaan oma turva augule minna, aga vastik ida tuul puhus nii, et triivid kõik oma kaldasse trügisid. Poole tunniga polnud ühtegi võttu ja kauemaks mul tahtmist ei jagunud. Läksin rändama...

Alguses allavoolu edasi Aini nurka. Seal kaks korda keegi korki tõstis...ilmselt turvapunn? Aga ajas sealtki mind tuul ära. Seejärel kolisin avastama madalikku. Kammisin oma kolmesaja meetrise ala korralikult läbi. Särg, särg, viidikas... Edasi rändasin naabri maja all olevale augule. Seal umbes seitse triivi ja viis turba. Kõik ühepikkused, 18.5 cm :-) Ära tüütas ja kõht läks tühjaks, tulin koju ära. Krt. aga ilus auk on naabril. Kadedaks teeb.

Õhtul kella viie ja seitsme vahel tegin veel rännakuid juurde. Esmalt oma kärestikule. Sealt sain ainult sõõmu vett kummikusse, aga ei lasknud ennast sellest segada. Pool tundi, null võttu. Edasi. Velise Rumbast ülesvoolu aladele. Silla juures, nähes oma tühja püügipaika, korraks sees tekkis mõte, et läheks...aga ei. Tegin ikkagi avastusretke lõpuni. Käisin oma viis-kuus paika läbi, aga head tunnet ega ka võttu ei tekkinudki. Kunagi sealt haugi ja ahvenat jälitasin ja oli seal üks auk...aga ei leidnudki seda üles.

Viimasena käisin ära Rumba kärestiku ülemise osa, mis teiselt poolt uurides pooleli oli jäänud. Ei leidnud sealtki miskit. Tagasi ka ei kisu, liiga kiire ja liiga vähe nurgataguseid. Ja jälle sain sõõmu vett kummikusse:-)

Nii et kokkuvõtvalt - palju rännatud, vähe avastatud, veel vähem tagasi kiskuvaid kohti. Välja arvatud üks, ennelõunasel madalikul, kus nagu võiks midagi isegi olla. Ja Aini koht ka muidugi.

Vigala veetase +85 ja temperatuur 8.0. Velise +50 ja 8.3. Õhurõhk langeb, õhtul 747 mm. Päeva enamasti pilvine, ida ja kagu tuulega. Maja alused tonkad täna vaid ahvenaid pakkusid. Seega - vimmavaba päev:-)

PS! Kõrvukräts kolib aina madalamale. Uudishimu?