laupäev, 11. jaanuar 2020

Lihtkäsiõngega Vigala peal, 11. jaanuar 2020

Eelmisel nädalal nähtud vaatepilt, kus kaks vene meest Velisel õngitsesid, pani mõtlema. Äkki peaks ka proovima. Globaalse soojenemise trendiga tuleb leppida ja uusi püügiviise - kuidas siis teisiti võiks nimetada jaanuari kuus lihtkäsiõngega püüki - proovida.

Laupäeva hommikul näitas kraadiklaas koguni kuute külmakraadi. Nagu oleks talv, samas jõed kõik täiesti lahti ja lumest pole lõhnagi. Ilm oli ometi nii superilus, ilma tuuleta ja päikeseline, et peale kella ühte laadisin 8 meetrise kaika koos söödaämbriga autosse ja vurasin jõe äärde. Esimeseks peatuseks suvine vimmasirge. Tõsi, pole sealt kunagi jääpealt vimba saanud, aga äkki vaba veega talvel...

Kaks lahjat söödapalli - vaid poe kraam ilma pudru ja lisanditeta - teele ja ritv kokku. Vesi üle kallaste ja vool täitsa korralik. Aga täitsa püütav ja talvekombega veeääres istudes ka üsna mõnusalt soe olla. Isegi kindaid ei pannud kätte. Suvel rakendusele seotud plastist kollane-punane kirptirk jäi otsa ja söödastasin viis kärbsevastset konksule.

Triivid olid üsna kiired, paarkümmend sekundit ja uus vise. Pidurdades vast mõni sekund juurde tuli. Veerand tunni pärast esimene võtt ja käsi valge. Kohalike tillukene särjelaps oli usina isuga sööta haaranud. Paar nokitsemist veel, kuid korralikult asjaks ei läinud ning poole tunni pärast tüdinesin.

Asjad kokku ja uude paika. Seekord vimma talvitamise tsooni. Sügava kääru peale. Auto pargitud ja tipa-tapa kalda äärde. Jälle paar söödapalli sisse ja püüdma. Valisin püügipaigaks sellise koha, kus nurgatagune vool pisut vaiksem. Nii sai püüda nii vaiksest triivist, kui ka eemalt päris voolu seest. Püügipaik oli tõsi küll üsna ebameeldiv - tänu üle kalda olevale veele pidi pidevalt seisma vee sees.

Kas sattusin võtuajale või oligi see parem püügipaik, aga kaks esimest triivi tõid kohe võtu ja esimesed särjed. Kohalikud. Siis mõned tühjad triivid ja järgmine. Nii vältas see melu oma pool tundi kui järsku lõigatult katkes. Samal ajal olid pilved päikese täiesti ära katnud ja valguse asemel võttis maad hämarus. Süüdistasin  ilmamuutust...

Passisin kangekaelselt edasi ja umbes tunni pärast sain veel kaks võttu. Kui eelnevad olid tulnud vaikse ja kiire voolu piirilt, siis sedapuhku oli aktiivne kala täiesti voolu sees. Üks särg, teine pääses jooksu. Ja jälle vaikus.

Mõtlesin, et ootan ikka päikeseloojangu ära, et äkki siis vimb elumärke näitab. Pika pika ootuse tulemusena korraga päris triivi lõpus, kui ritva välja tõstma hakkasin, korraga raskus taga. Esimese hooga arvasin, et mingi korraliku rohupahmaka kaasa rabasin, aga kui too poolde vette jõudis, hakkas ridva ots korraga rahulikult alla poole tagasi vajuma. Kala! Ja mitte väike. No vimb see küll pole, käis mõttest läbi, ikka midagi oluliselt suuremat. Kala vajus toore jõuga põhja tagasi ja ujus siis aeglaselt vastuvoolu kaldanurga suunas.

Kuna kirptirk oli seotud 0.15 mm tamiili otsa, siis ei hakanud kangelast mängima, hoidusin vastu kangutamisest ja kõndisin piki kallast kalaga kaasa. Kümme meetrit vastuvoolu, siis ots ringi ja tuldud teed tagasi algusesse. Nagu koera jalutaks... Seejärel ronis kala voolu, sügavale ja venitas korgi vee alla.

Kõik see aeg käitus teine pool kui vana rahu ise - ei mingit tõmblemist ega pekslemist. Isegi sööste mitte. Lihtsalt ujus erinevates suundades. Rahulikult, toore jõuga... Ärevus kasvas, pulsikella järgi keris südamelöökide arv ennast 126-ni välja. Peas vasardas, kes kurat see on ja ainus palve oli, et näeks enne ära kui plehku pääseb, sest kala kaldale saamise lootus tundust praktiliselt olematu.

Rohkem, kui kümne minutilise jalutamise tagajärjel hakkas kala vaikselt väsima ja soostus põhjast üles tulema. Vaikselt, ikka väga vaikselt, kuni lõpuks üsna suureks pettumuseks haugi suured lõuad veepeal pärani lahti läksid ja järgmine hetk kala, kui hapnikust turgutust saanud uuesti põhja tagasi suundus. Vaimusilmas olin juba ette kujutanud, kas väiksemat karpi või suuremat latikat...ilmselt tegin ka ühe kahetsusohke.

Aga mitte kauks ei jäänud haug sinna põhja, väsimus tegi oma ja vaikselt ta uuesti veepinnale vintsisin. Keeras siis pinnal külge ja tüüris minupoolse kaldarohu suunas. Jõudu enam taga polnud ja kuidagi hoidsin peitumineku ära. Kõik oli kontrolli all ja tundus minevat plaani pidi, välja arvatud see, et viimased viis minutit mõtlemist teemal, kuidas kala kaldale saada, ei olnud ühegi mõistliku vastuseni jõudnud. Kaldaäär koos kõrkjaribaga oli minust umbes kolme meetri kaugusel. Isegi kui kummikutega ääreni vette läksin, oli veel poolteist meetrit kallas eemal. Vähe sellest, et seal ääres oli pilliroog, oli seal ka paari millimeetrine jää peal ja sellest ma seda kala poleks küll kuidagi läbi lohistanud ilma tamiili läbi lõikamata.

Ritv ühes käes ja söödaämber teises üritasin, siis niikaugelt kui sain jääd ära lõhkuda. Jää polnud paks, aga lihtsalt ei ulatanud. Ja paarikilose haugi pärast polnud ma nõus ka vööni vette minema. Lolli peaga olin jätnud ka kombe püksid kummikutele peale tõmbamata... Nii oligi lõpuks kala selle jää ääre juures ja mul mõistus otsas. Aga haug, kirp ülemise huule küljes kinni nagu ninarõngas mõnel moe asjatundjal, tuli korraks isegi mulle vastu, otsustades keerata ennast täies suuruses, saba ees selle jää peale, vajutades tolle vee alla. Nüüd oli justkui peaaegu vaba tee, kui pilliroog välja jätta.

Lohistasin siis väsinud "notti" vaikselt tamiilist sikutades käeulatusse, kui too otse loomulikult väsinult viimase ponnistuse tegi. Keeras aegluubis korraks pea vee alla ja lükkas keha üles. Järgmisel hetkel katkes lips... Haug oli aga nii väsinud, et jäi samasse kohta lihtsalt paigale. Ja täpselt nii kaugel, et näpud kala seljani ulatusid aga kuklani mitte. Viimane meeleheitlik katse haugi seljast haarata lõppes sellega, millega pidi - loiu liigutusega venitas haug ennast minu näppude vahelt välja libistades jõkke tagasi. Tänu haaramisele kaotasin korraks veel tasakaalu ja sain sõõmu vett kummikusse.

Uut kirpu enam siduda ei viitsinud. Lips oli katkenud keskelt, ehk siis ilmselt ikkagi jääd viimasel hetkel riivas ... Jalad märjad kuulutasin päeva lõppenuks ja pakkisin asjad.

Täitsa tore püük oli olnud - kokku üheksa särge, üks neist valgesilme, ja üks turb kaldalt läbi käisid. Lisaks siis veel veerandtunnine adrenaliinilaks paarikilose haugiga. Peab vist veel seda kesktalve lihtkäsiõnge püüki proovima.

Veetase Kasaris +90, Vigalas +122.


pühapäev, 5. jaanuar 2020

Aasta uus, 04-05. jaanuar 2020

Head uut aastat!

Kesktalv edeneb visalt. Rohi on rohelisem kui kunagi varem. Varsti on aeg muruniiduk käima panna:-)

Uue aasta avapauk sai tehtud seal, kus vana lõppes - ikka lutsu pimeduses püüdes. Ain tuli shampusega head uut aastat soovima ja nii tegime õhtul Rumba alla ühe lutsupüügi. Kella kolme paiku sättisime kohale ja otsisime kõige tuulevaiksema koha. Tugev läänetuul oleks lageda peal oleku üsna vastikuks muutnud.

Välja oli selline oktoobri lõpu ilm - kenake 6-7 kraadi sooja, mis õhtu edenedes kiiresti jahtuma hakkas. Pilves ja paar piiska ka veel sekka. Sättisime ennast põõsaste taha varju ja lajatasime kumbki kolm tonkat sisse. Ja siis lõke üles.

Hämaruses mul keegi ussipundart nökerdas, aga ära ei võtnudki. Poole viiest tuli "ühe lutsu laine". Ja seegi punn. Kella seitsmest saabus "teise lutsu laine", see oli ikka eriti väikene. Ja sellega oli püük ka läbi... Passisime kella kaheksani ja tulime tulema. Ain sai kenasti nulli peal hoitud:-) Skoor seega 2:0 minu kasuks:-)

...

Sellest lutsupüügist ja jää ootamisest hakkab vaikselt villand saama ja nii otsustasime pühapäevaks midagi uut proovida. Kummariga Velisele haugi trollima. Keset talve...

Öö jooksul ilm muutus ja tõi külmema laine kohale. Tõsi, ka päikese. Kuna elektrimootori aku üle viie tunni ei kesta, siis hommikul vara me kohale ei tõtanud. Alles kella kümne paiku vedasime ennast jõe äärde. Rippsilla juurde, kus kaks vene meest silla alt...latikat püüdsid. Vähemalt väitsid nii. Tõsi ühtegi võttu neil polnud olnud...

Kummipaadi kokkupanek oli päris vaevaline. Temperatuur väljas kergelt miinuse poolel ja see tegi paadi kokku panemise oluliselt raskemaks. Kumm oli jäik ja plaadid ei kippunud põhja peal paika minema. Peale poole tunnist mässamist sai paat lõpuks sõidukorda.

Voblerid paadile sleppi ja suund Enge poole. Päike tuli välja ja tuul hakkas tuure maha tõmbama. Lõpuks päris ilus talveilm välja tuli.

Tiksusime vaikse tempoga Enge ristini. Null võttu. Vaid ühest Rapala Tail Dancerist lahti sain - koputasin rohust lanti paar korda vastu vett, et prahist lahti saada ja .... landi keel murdus pooleks. Oleks siis tugevasti peksnud... Pole enne sellist asja näinud. Kas tõesti külmast nii hapraks läks ja seetõttu murdus? Mis siis veel oleks saanud, kui mõni haug oleks seda otsustanud väänata? Kahtlane värk, panin selle peale vana hea Jesse spinna otsa, mida võib vähemalt vastu vett isuga taguda, ilma et midagi juhtuks.

Enge suudmes  üks mees kaldal loopis, olles seda teinud hommikust saati. Tulemus püüdjal samasugune nagu meil, null võttu. Tegime siis Enge alumises otsas veerand tundi jigitamist ja tiksusime trollides seejärel tagasi. Tulemus ei erinenud eelmisest mitte grammi võrra. 4 tundi ja ei midagi. Ei võtupoegagi. Suurest igavusest mõtlesin vaese mehe ridvahoidja välja:-)

Nüüd sai siis juba kolmas kord Velise sügavikku paadiga kammitud ja tulemused kõikidel püükidel ühesugused. Selle jõelõigu võib vist küll paadiga haugipüügi tarbeks maha kanda. Madala ja poolmadala pealt veel midagi, aga 4-5 meetrised vaod ei ole midagi pakkunud. Kuigi haugi, ja mitte väikest, seal on. Talvel olen jääpeal seal rajoonis vähemalt kolme 4+ kilo suurust lima näinud. Trollimine aga...

Poole kolmest tuli maha. Ahjaa, Ain sai teist päeva nulli peal hoitud:-) Tänast vist ei saagi ametlikult kalapüügiks nimetada - kala ei saanud ega näinud. Pigem peab seda nagu "paadi peal värske õhu hingamise ürituseks" nimetama:-)

PS! Päeva kohta sobib Aini poolt saunas räägitud sõjaväe mälestus. Olid kord "öövahis" Luunja kandis, kui korraga raadios üks sõdur raporteeris, et vaateväljas on üks kalamees. Mõni sekund vaikust eetris ja teine küsib vastu, et kus tead, et ikka kalamees? No mine vaata, kui mehel on kala, siis on kalamees; kui mehel kala pole, siis on ta õngemees.