esmaspäev, 31. detsember 2018

Kasaril vol 3, 31. detsember 2018

Kaks päeva jōel olid talve selle faasi kohta olnud liigagi head ja seetōttu lükkasin Pärnu siiaplaanid uude aastasse. Kohe tahtsin näha kaua seda nalja jagub... Hommik näitas ilma kerget külmenemist. Auto klaas oli kergelt jääs, tee peal kiilaka asemel härmatisega kaetud kiilakas.

Jōe äärde jōudsin samal ajal mis eile, poole üheksa paiku. Esimene pilk jōele, lumekiht peal. Paha paha paha. Tatsasin peale ja vōtsin kolmandat päeva järjest samal augul istet. Jääaugule oli öö jooksule kirme peale kasvanud, ikka oli kerge miinus.

Esimene tund mängisin ōhinaga, küll ta tuleb; teise tunni lōpuks olin veendunud, et kell 11 teeb kala karbi lahti; tunnike hiljem nokkisin peaga vaikselt teri...ōnneks unnalipp lehvima läks ja haugiga mässamine une ära viis.

Esimese mōlli kala (kiisk ei lähe arvesse) sain miski poole ühe paiku. Ahvena punni. Vimmast terve selle nelja tunni jooksul mitte üks märk, ka vastuujumisi mitte. Kella ühe paiku hakkas korraks nagu midagi lubama, kui kolmel korral suutis keegi pōhja kohalt kirpu tōstes ühe väikese nōksakaga konksu vastsetest puhtaks teha. Magic. Haagi kuidas tahad, otsa ei jäänud miskit ja peagi vastsevaras lahkus. Suurem ahven? Latikas? Vimb see küll polnud.

Poole kolmest sain lōpuks päeva ainsa vimma vōtma ja ka kätte. Ōhtust vōtulainet aga ei tulnudki. Ka teiste sortide esindajad ei näidanud erilist aktiivsust - päeva lōpuks vaid kaks särge ja kolm ahvenat. Kiisk ja haug olid vist ainsad kes sama isukalt edasi toimetasid kui eelmistel päevadel. Üks haug ka veel unna otsas käis, aga nagu traditsiooniliselt haaksin kas liiga vara vōi natuke nōrgalt, ära ta igaljuhul pudises. Kolmest pakkisin ennast tulema.

Tundub, et lumekirme jääpeal tekitas vee alla talvise tunde ja viis kalade isu selliseks nagu Kasaril sel ajal tavaliselt kombeks. Aga kaks päeva olid see eest väga toredad olnud. Huvitaval kombel ei saanud ühtegi vimma vōttu pōhjast kōrgemalt kui 40 cm. Kōik mängud kōrgele üles ning ka pausid ei toitnud üldse. Nagu polekski tegemist Kasari vimmaga.

Ōhurōhk tōusis 760--763 peale. Väga kerge edela tuul. Temperatuur nullis. Vesi kahe päeva jooksul 3 cm tōusnud.



pühapäev, 30. detsember 2018

Kasaril vol 2, 30. detsember 2018

Hommikul sättisin varakult peale. Pool üheksa olin jōel, kuigi teekond kohale oli pikk ja vaevaline. Kui eile oli libe, siis täna hommikul topelt. 50 kmh, sain kaks korda auto tagumiku korralikult vibama.

Jää sama paks kui eile. Ööga polnud muutunud. Ilm aga küll - tuul nullis, temperatuur ühe soojakraadi juures, pilvi ka hoopis ōhem kiht, isegi valgust oli. Auk polnud öö jooksul kirmet peale saanud, kuid jää peal olev vesi oli vaikselt kahhetama hakanud. Kirp vastsetega pōhja ja püüdma.

9.15 oli esimene vimma vōtt. Möllas kōvasti pooles vees, kasutas ära minu hommikuse uimasuse ja oskas ennast otsast ära keerata. Liiga "pehme siduriga" olin venitanud. Otse loomulikult juhtus see, mis sellistel puhkudel enamasti ikka juhtub - parv tõmbas uttu.

Punkt kell 11 tuli järgmine otsa. Olin just kella vaadanud ja juurelnud, et kas hommikune passiivsus hakkab ühele poole ka saama vōi... Kui samal hetkel nooguti hoiatuseta poolde masti vajutati. Üsna aeglaselt ja aegluubis. Ja jälle, kala paar sekundit otsas ning läinud ta oligi.

12.30 külastas mind järgmine vimb. Seekord jäi kala otsa ja sain ka kätte. Nii kui mōlli uuesti alla sain, tuli järgmine. Vajus kuidagi langemise lōpus otsa ja ei jäänud korralikult kinni. Otseloomulikult järgnes...vaikus.

Kell napilt kaks läbi kui kala lōpuks ka paigale jäi. Esimese sain kätte, teise munasin ära, kolmas peagi uuesti otsas ja ka jääle jōudis. Päeva tippvōtu aeg aga oli oluliselt passivsem kui eile. Vōtud harva ja kaootilised. Suhteliselt uimased. Vaid üks korralik litter...Aru ei saanud millist mängu tahtis. Enamus tavalise rütmi peale tulid, samas üks vasaku käe mängu ehk teiste sōnadega kakofoonia peale otsa ronis. Üks vōtt tuli üliintensiivse mänguga. Koputamise ja uimase kiigutamise ōnge ei läinud keegi. Eilsed nipid täna kuidagi ei toitnud.

Kella kolmest tuli viimane vimb ja peale seda vaikus. Kokku sai jääle 5 pätsi (suurim 600ne) ja täpselt sama palju pudistasin ka ära.

Teistest kaladest. Ennelōunal üks haug mu unna üles leidis. Oli mōnda aega otsas ja siis jääaugu alt sai konksust priiks. Panin sama poolseeditud kiisa uuesti vette tagasi ja viie minuti pärast uuesti lipp püsti. Seekord karistasin ta ära. Allakilone konn.


Särge tuli ennelōunal tükki 5-6, paar mereoma ka sees. Paar ahvenat (suurim 300-) ja üks ca poole kilo kine turb üllatuskülalisena sekka. Kiiska on rōvedalt palju jōes, nii kui vimb alt ära läheb, kohe usinalt usse rüüstavad.

Ōhurōhk 760 mm, tōusmas.


laupäev, 29. detsember 2018

Kasaril, 29. detsember 2018

Täna kooles läpakas ära ja läbi tahvli blogi kirjutada on ikka päris pain. Aga midagi üritaks päeva kohta kirja panna. Peale poole tunnist otsimist leidsin alles teksti automaatse välja lülitamise nupu üles:-).Leidnud väljalülitamise üles oskasin kogemata klaverile sellise hääle panna nagu tükiks vanaaegse trükimasinaga:-) päris lahe, jätsingi nii...

Maale jōudsime alles lōunast. Kiirelt asjad kokku ja Kasari poole. Tee selline, et üle viiekümne kuidagi ei sōida. Puhas klaas. Pōld täiesti lumetu, aga endiselt korralikult jäine. Ligipääsu ega maha tulekuga polnud probleeme.

Keegi oli käinud proovimas. Teinud kolm auku väikeste vahedega kōrkjatest eemale ja siis loobunud. Hmm, jätsin puuri maha ja kaasasin tuura. Pealesaamine oli keeruline, sest päris kalda äär enam ei kandnud. Edasi peale kōrkjaid nii 8 cm jää. Seejärel läks ōhemaks. Nii kuue sentimeetri kanti. Lisaks veekiht ka veel peal, mis jääd ka pudedamaks muutnud.

Tatsasin piki kōrkja äärt oma eelmise korra kohta ja läksin sealt risti peale. Iga sammu järel koputades. Alla kolme koputamise tuur läbi ei läinud, nii et täiesti talutav jää. Punane kirp otsa, kaheksa sääsevastset puntrana konksule ja püüdma. Tuul vastikult tugevalt läänekaarest puhus, nii et kōrgemal mängides raske aru saada, kas keegi puutub vōi hoopis tuul narrib...

Peale paari esimest tiiru ka esimene vōtt. Särg. Siis veel kaks tükki, üks neist kena paks mere oma. Siis vaikus mille järel kiisk korraks alla tuli, kuid ōnneks ajas ahven need libedikud eemale. Sain unna sisse pandud.

Pool tundi juba kulunud, kuid vimmast ei kippu ega kōppu. Plaanisin juba uue augu peale minna, kui ilma hoiatamata poole meetri kōrgusel pōhjast keegi nooguti alla vajutas. Kohe haakimise järel oli selge, kellega tegu. Vaikselt ja raskelt kerkis auguni ja kuna jää läbipaistev, siis peale minu molli nägemist korraliku pekslemise korraldas. Esimene vimb jääl.

Traditsiooniline minutike kaamera saatel ja saatsin kirbu uuesti alla. Järgnes üle viie minuti vaikust, enne kui järgmine vajutus päeva rōōmustas. Teine kala juba 600+ grammi. Nii kui uuesti kirbu alla sain, vajutati kolmas kord. Sööt polnud veel kümmet sentimeetritki pōhjast kerkinud. Alguses tundus, et väiksem kala. Tuli üsna taltsalt pea auguni ja siis keeras ära. Viis korda pani hullu pekslemise saatel paar meetrit august eemale. Lōpuks vōhmale jooksutatult auku mahtus. 660gr. Mōnus pätsike.

Ketti aga jooksma ei saanud. Peale kolmandat tekkis hoopis kümne minuti pikkune paus, mille rikkus paarisaja grammine ahven. Hakkasin vaikselt juba päeva lōppenuks pidama, aga ei. Mōni tiir hiljem keegi toiduga mängima hakkas. Esmalt andis märku peale koputamise mängu. Siia paar korda puutus tavalise rütmi peale kuni kolmandal katsel otsa jäi. Neljas vimb oli kotis.

Viies ja kuues tulid suhteliselt sama moodi kui neljas. Seejärel aga keegi otsa kargas langeva mängu peale ja kuna haare polnud teab mis isukas, kukkus kala pooles vees ära. Olin kindel et see viis parve, aga ei. Viis minutit kannatamist ja järgmine toiduga mängija oli platsis. Peale mitmeid mekkimisi jäi lōpuks otsa.

Seitsmenda vimma järel jahtus aug vaikselt maha. Kell oli juba pool neli ka ning vimma vōtt oli ōhtale jōudnud. Tegin kaladest veel grupipildi ja tulin maha ära. Täitsa mōnus kakstunnike oli olnud.


PS! Temperatuur 2 kraadi sooja. Tugev läänetuul. Ōhurōhk 755 mm

neljapäev, 27. detsember 2018

Jõulutuur 2018, 26-27. detsember.2018

Jõulu esimesel pühal põikasin korraks Kasarile. Kella poole kahe paiku, paariks tunniks jääd luurama ja värsket õhku hingama. Jää oli vahepeal pisut paksenenud, küündides enamasti 5-8 sentimeetrini. Tõsi üsna pehme kooslusega tänu sulale.

Väljas paar kraadi sooja, tugev läänetuul. Kammisin läbi kõrkjaaluse, sirge keskmise osa ja lõpetasin püügi madala servas. Kiisk segas igal pool. Viimases püügipaigas leidsin lõpuks teised kalad ka üles. Alustuseks üks nurg. Seejärel päris mitu proovimist ja tühihaakimist. Siis korraks keegi kopsakam otsa jäi ja kohe ära kukkus. Minek jahutas augu ja tegin uue paar meetrit ülesvoolu.

Tolles samuti kohe keegi all, aga ära ei võtnud. Ei aidanud erinevad mängimised ega miski. Kolisin uuesti vanale augule tagasi ja sain õpuks "segaja" kätte. Vimb. Järgnes sama nali kuni järgmise ära kukkumiseni. Kuna selleks ajaks oli väljas sisuliselt juba hämar, siis lõppes sellega ka võtt.

...

Õhtul tulid Ain, Urmas ja Tõnu. Saunas panime plaani paika. Esimese päeva valikuks jäi Navesti, Jõesuu kandis. Hommikul kell 8 oli start.

Väljas paras sula. Kruusatee parajalt kiilakas ja kui Torist väiksemale teele keerasime, siis läks x-trailil raskeks. Tuli välja, et 2 vedu pole mitte 4 vedu ja nii juhtus ühes ümber keeramise kohas see, mis linna jeepidega ikka juhtub - keset teed jäi auto "kinni". Õnneks lükkama polnud siiski vaja minna, auto sai kuidagi edasi-tagasi jõnksutades liikuma.

Navesti osutus pettumuseks. Jõge polnud ollagi ja jääd tundus üsna vähe. Kiire plaanimine ja kalkulaator seadis uueks suunaks Pärnu jõe nn kalameeste maja aluse. Paik mis läheb Mannarest alla jõe äärde ja kus lapsepõlves isaga sai kõvasti viibitud.

Kohale jõudes selgus, et vanas parkimise paigas juba uus maja püsti, aga õnneks sada meetrit edasi, kena parkimiskoht. Parkisime auto ära ja seadsime sammud jõele, kus üks kohalik juba ees püüdmas.

Jääd korralikult, üle kümne sentimeetri julgelt. Sättisime ennast paika ja andsime hagu.

Paar auku vaikus ja siis järsku üle jõe kilge, Tõnu oli kala saanud. Näpu pikkuse triibulise, nimetades seda ahvenaks. Läks paar minutit mööda ja sai teise ka. Seejärel Ain skoori avas ja kus siis läks lauluks ... ikka kus neil alles kalu ja mul puhta null...  Läksin siis neile seltsi ja panin laulukoori lukku:-)

Kasutasin kuld-punast discopalli. Huvitaval kombel võttis ahven minu kirpu ainult agressiivse mängu peale, samal ajal kui teised praktiliselt paigal kirpu hoidsid ... igal juhul oli peagi skoor selline nagu ta olema peab:-)

Kuna enamus ahvenast punn mis punn, saime oma unnad ruttu sisse. Läks vaevu pool tundi, kui mul esimesel unnal lipp püsti. Vaikselt vantsisine kohale. Rull seisis paigal ja tamiili maha ei kerinud. Haarasin unna ja haakisin. Ohsaa kus tuli järsku vastu tõmme. Hea et rullist kinni ei hoidnud ja kala sai tamiili juurde venitada.

Paar võnklemist ja tamiil lõtvus. Kurat ikka liiga vara haakisin. Panin uuesti ahvena samasse auku likku ja veerand tunni pärast uuesti lipp püsti. Seekord keegi otsa ei ei jäänud. Veel pool tundi hiljem ja teise unna lipp õitses täies mastis. Sellel oli paar meetrit tamiili maha keritud, kuid limast ei lõhnagi...

Ja jälle natukene aega hiljem uuesti sama lipp vardas... seekord keegi isegi tamiili rullilt keris ja peagi üks napilt mõõdus haug jääle maandus. Ilus suur alla kilo koll - ilmselgelt teised kadedusest roheliseks läksid:-)

Foto siit ja foto sealt  ning kuna suured kollid tuleb vabastada, lasin kala vette tagasi. Võidupunkt ju kirjas:-)

Päeva jooksul noppisime ahvenaid juurde. Isegi Urmas, kes keeldus kategooriliselt usse kätte võtmast, sai kala - põigiga. Kõik nohistasid omaette ja nautisid ilma. Paik oli ilus ja tore oli olla, kahjuks ei juhtunud miskit erilist....

Kella kolme paiku sain esimesele unnale kolmanda võtu,  kokku siis viies päeva peale, kuid seegi kord sülitati sööt suust välja ilma neelamiseni jõudmata.

Päev sai kokku võetud kella veerand nelja paiku. Mul kokku 22 ahvenat, kaks nii peaaegu paarisajast võtsin ka ära. Tõnu skoor jäi 12 juurde pidama.  Ain rääkis mingitest tohututest saakidest ja Urmas piirdus ühe, aga selle eest põigiga saadud ahvenaga, Niisiis  päeva võit otse loomulikult mulle. Hoolimata Tõnu tavalisest laulust "esimene kala loeb" ja Aini "esimene isane ahven loeb" hittversioonist:-)


Teine päev oli plaanis minna mulkide pealinna Viljandi järvele.

...

Õhtul külmetas korralikult, aga öösel keeras juba sulale ning avas vihmakraanid. Tee suure maanteeni oli päris kiilakas. Ummi auto lamellid ei tahtnud mitte teega haakuda. Suur tee oli parem ja nii olime kopikas peale kella 10t Viljandis. Järve kaldal, suplusranna juures.

Järvel kümmekond meest  püüdmas, seadsime sammud nende suunas. Üllataval kombel oli siin jää õhem kui Pärnu jõel. Säh sulle mäestiku külma õhku:-)

Esimesed augud tegime teiste seltsi. Kuna kala polnud ja keegi teine ka ei saanud, siis peagi kolisime üle järve, järsu nõlvaku alla. Seal saime kalda lähedal käed valgeks. Undadele sõrmepikkuseid ahvenaid.

Kammisime selles paigas üle tunni aja ja suurima elamuse auhind läks Urmasele. Ta oli kahe shampuse pudeli korgiga varustatud rakenduse otsa väikese ahvena elussöödaks pannud ja ühel hetkel kadus see rakendus koos ridvaga jääauku. Läinud ta oligi. Kurat seda teab, kes see patune oli, kuid päris väike see kala nüüd küll olla ei saanud.

Peagi sellest paigast ka loobusime ja järve kitsamasse ossa suundusime. Jää läks selgelt õhemaks, olles seal vaid 5-6 sentimeetrit. Seadsime ennast järve kitsamas osas kõrkja äärde sisse ja enne kui arugi saime oli Tõnni unnal lipp püsti. Napilt möödukas haug saadeti vette tagasi.

Koht polnud parem kui eelmine. Suurte ponnistuste saatel mõned ahvenapunnid saime, aga võttu sisuliselt polnud. Vahet ei ole millega püüdsime või kuidas mängisime. Ain ühe kahesajase ahvena ühel hetkel ära kobistas, kuid see jäigi ainukeseks "päikesekiireks"...

Kolmandaks peatuse paigaks valisime silla aluse tsooni. Kuna see paik oli autole kole ligidal, toimusid meil kohe kaod elavjõus. Urmas ja Tõnu andsid alla ja läksid kuivi sokke jalga panema. Kogu liikumine järve jääl oli toimunud põhimõtteliselt paari sentimeetrises vees ja matka saabastega püüdjad olid oma varbad pestuks saanud:-) Ka minu poolakatest saabastel andsid mikropraod niipalju vett läbi, et lõpuks samuti niiskete sokkidega olin.

Nullitasime Ainiga veel pool tunnikest ja andsime siis ka alla. Väga nutune päev oli. Ilm kehv - võtt kehv, et mitte öelda olematu. Aga lõppes see ilmselgelt minu võiduga. Mul 7, Tõnul 5 - seega kalade koguarv minu kasuks ja kuna lugesid ainult tükid mitte kaal, siis... :-)

Jõulutuur sai sellega lõppenuks kuulutatud. Kaladega läks kokkuvõtvalt nii nagu enamasti nendel tuuridel läinud on - ilma ei jää, aga midagi ka ei saa...  Lõbu oli see-eest laialt ja seltskond super. Esimene päev saime lisaks boonusena ka megahead ilma nautida - oleks patt nuriseda sellise meeldiva puhkuse üle.

Järgmine aasta jälle uuesti,









esmaspäev, 24. detsember 2018

Pärnu jõel, 24. detsember 2018

Eilsest päevast saadud värske õhu mürgitus päädis sellega, et jäin teleka ette juba enne kella kümmet magama:-) Räägiti midagi isegi norskamisest - selge see et puhas laim. Ja nii saabus hommik ootamatult vara, juba kella poole seitsmest oli uni läinud ja vedasin ennast kööki. Venisin oma toimetamistega, mis ma venisin, aga enne kella üheksat olin juba Pärnus. Valgenes. Vaikselt.

Lennuki all üks mees peal. Reiu all teine. Eemal Tammiste all lausa kolm varju. Vammused selga ja peale. Esimene jäämõõtmine ületas kõikvõimalikke ootusi - jääd rohkem kui Velisel. 12+ sentimeetrit. Päeva peale alla kümne sentimeetrist jääd ei kohanudki.

Väljas pilves ja hall ilm. Mingit udupeent lund tibutas. Külma kolm kraadi. Kerge põhjatuul pani plaani paika - võtsin suuna üle jõe asuvasse siia tsooni. Kand ja varvas ning kümme minutit hiljem olin kohal.

Kuus erinevat auku läbi katsutud. Seejärel tagasi teise kalda - parkimiskalda - suunas. Ainiga leitud siia kohta. Madala peale, vett vaid 2-5 m. Seal 5 auku erinevates kohtades. Keegi enne mind ka seal käinud oli ja ilusale valgele vaibale oma jäljed jätnud. Siis sama kallast pidi allavoolu. Enne kõrkjaid. Peale kõrkjaid. Vana hea siiatsoon ka veel sekka.  Lõpetuseks Reiu silla alla. Kogu see tiir võttis aega umbes kolm tundi ja selle aja jooksul käis vaid kaks krõpsu noogutist läbi - unna ahvenad eksisid segaduses konksu otsa. Võtsin kaasa, õhtul maja alla undade likku panemiseks.

Teisi võtte aga ...vahet ei olnud kuidas mängisin, kala lihtsalt ei võtnud. Ei tea kas põhjuseks oli 7-8 sentimeetrine lumekiht, mis niigi tumeda päeva vee all veelgi pimedamaks muutis.

...

Siiapüügist pettunud, suundusin vimma tsooni. Seal  tegin oma paarkümmend auku. Erinevates kaugustes kaldast. Null puudutust! Ei aidanud ka kella ühe paiku saabunud kerge vool. No ei midagi. Katsusin lõpetuseks puidutehase aluse ka läbi ja kella kahest tulin maha. Nii kehva Pärnu jõge ei mäletagi. Aga noh, eks detsembris-jaanuaris siin ongi enamasti nii... Vähemalt püüda oli meeldivalt soe - terve päev sai paljaste kätega oldud.

Konkureerivaid püüdjaid oli vähe. Need kellega vesteldud sai, istusid samuti kuival. Mõned mehed kaldaääres paiknesid ja sealt ilmselt särge meelitasid. Usutavasti nemad ikka nullile ei jäänud.

PS! Rõhk päeval kergelt tõusis 753 mm-lt -->757 mm-le

pühapäev, 23. detsember 2018

Kasaril ja Velisel, 23. detsember 2018

Vahepeal olnud soe viis jää ära. Nii Vigalala kui Kasaril. Vaid Velisel jäi alles. Kui eelmine nädal käisin Velisel korraks piilumas, siis seal oli nii 3-4 cm jääd veel alles. Engest aga paistis vastu palja vee lainetus. Peaale seda tegi aga nädala jagu külma ning see andis lootust. Laupäev lõpuks maale jõudes oli esimene pilk jõe suunas. Ohhoo, maja all jää peal. Tõsi üsna õhuke kiht. Paar sentimeetrit vaid.

Pühapäeva hommikul kella 9 paiku seadsin auto suuna Vanamõisa poole. Kui minu juures juba jõgi jääs, siis seal peaks kindlalt turvaline olema. Väljas miinus viis kraadi ja taevast sadas korralikult lund. Õhurõhk 754 mm ja kukkumas... Õnneks tuult polnud üldse.

Vurasin üle põllu ja läksin asja uurima. Suure puu juurest ei saanud peale. Sättisin sammud viiskümmend meetrit allavoolu ja  sealt leidsin juba kindlama pinnase. Kõrkjate kohal kenasti 5-6 cm jääd. Edasi läks aga kahtlasemaks. Jääl paksust vaid kahe tuura koputuse jagu (4-5 cm).

Sammhaaval liikusin üle jõe. Tundus ok. Siis vaikselt suund kõrkjate poole ja jää hakkas õhenema. Juba ühe tuura koputusega vesi käes. Sama lugu kordus, kui keerasin nina vastu voolu, et liikuda sügavama poole. Kuradi kahtlane. Ei julgenud edasi minna. Proovisin sama ala peal paarist august, kuid kala polnud. Kuna liikumine oli üsna piiratud ja ujumise isu polnud, siis pakkisin asjad kokku ning kolisin Velisele üle. Nii kella poole 11 paiku.

Velisel ootas eest rahvaste spartakiaad. Lausa neli auto jõe serva pargitud. Seitse meest jää peal. Enamus sügava augu peal, osad särje alal. Panin padavai allavoolu uusi paiku avastama. Proovisin tunni jooksul sirgel neljast erinevast piirkonnast. Igaühes 2-3 auku. Jääd maailm - 10-12 cm. Võtte aga null mis null. Ei mingitki märguannet... Nii ei jäänudki muud üle kui sammud rahvamassi poole tagasi seada.

Ega neilgi seal mingit võttu polnud. Üks mees, kes siin regulaarselt käib, kurtis, et terve hommikupooliku jooksul vaid üks võtt... Seadsin ennast oma ahvena tsooni sisse.

Esimene auk, vaikus. Teine auk, kiisk. Ok, sain unna sisse. Kolmas auk, näpupikkune ahven, kes sobitus teise unna otsa. Puurisin ala paari meetriste vahedega ülesvoolu liikudes korralikult läbi. Üksikutest aukudest üksikud sinininad.

Vahetasin seejärel liini, kaldast paar meetrit kaugemale. Sort läks natukene paremaks, isegi kaks sajagrammist otsa kukkusid. Võtt selline täiesti olematu - üliväike nõks... Kella ühe paiku sain lõpuks võtmise vähekene aktiivsemaks. Tahtis üliaktiivset mängu või megatihedat koputust. 1-2 kala august, peale seda vaikus; seejärel teisele augule, sealt samamoodi 1-2 kala ja jälle vaikus. Seejärel eelmisele augule tagasi, kus kõik kordus... Nii siis jooksin kärsitult edasi tagasi ja noppisin väikseid punne. Kõik punase marmõssiga, kuna kuldse kirbu ridval tamiil kole lühikeseks oli jäänud...

Poole kahe paiku seadsin ennast minekule. Kokku paarkümmend ahvenat, aga vaid kolm sellises "äkki peaks ära võtma" suuruses. Saatsin nad kõik koju tagasi. Õhtust võttu ei saanud ootama jääda - kuusk vajas toomist. Enamus püüdjatest lahkusid samal ajal. Vaid kaks meest jäid paigale.

PS! Maja all oli ööga jää paksust 1 cm juurde tulnud.

pühapäev, 2. detsember 2018

Teine jää, 02. detsember 2018

Öösel külmetas kenasti ja päikesetõusu ajal näitas  aknatagune termomeeter -9 kraadi. Kella üheksa paiku lõin autole hääled sisse ja võtsin suuna Vanamõisa poole. Plaan oli suurt jõge piiluda.

Põld kandis kenasti. Sõitsin pea jõeni välja ja parkisin ära. Päike piilus korraks pilve tagant, päeva ainukeseks hetkeks see jäigi. Ülejäänud valge aeg oli ühtlaselt hall... Haarasin pagasnikust tuura ja tõmbasin ujuvkombe luku kurguni kinni. Suundusin jääd piiluma.

Terve jõe sirge kena klaasiga kaetud. Kaldaaluna aga valge jääga ja tuuraga vajutades kohe läbi vajus. Otsisin paarist kohast, kus saaks kuidagi kõrkja tagust tugevamat jääd koputada. Ühes kohas lõpuks pikalt küünitades sai paar korda koputada tumeda jää pihta, kuid tuur ka sellest läbi läks. Ei kutsunud see kahtlane värk ja otsustasin plaani ümber teha. Velisele.

Peale kella kümmet parkisin ennast eilsesse kohta ära. Sügava peal kaks meest särje tsoonis, allavoolu kurve peal veel paar püüdjat. Sättisin ennast eilsetele ahvena aukudele. Kuldne kirp otsa ja püüdma.

Esimene auk tegi viiteid eilsele. Kohe esimese tõstega ahven, siis vaikus, lõpuks teine ja viis minutit hiljem kolmaski. Sain unnad sisse... Teine auk kordas esimest. Kolmas auk pakkus vaid paar triibut. Sort ka täpselt nagu eile - suuremad nii 100+ grammi, pisemad oleks suitsupakki mahtunud.

Neljandal augul sain lõpuks pihta mismoodi peaks püüdma - paar kerget koputust põhja ja siis pikk paus, uuesti sama liigutus ja kala otsas. Nii tuli viiene kett järjest, kuniks sääsevastseid kirbu otsa jagus...

Järgmisel augul kordasid kogetut ja sain samuti kena seeria. Seekord katkes kett sellepeale, et vähe kobedam ahven poolest veest plehku pääses. Pisut vandumist ja pidu jätkus järgmisel augul.

Ahven sõi kuni poole üheni välja ja siis pani karbi kinni. Selleks ajaks oli 33 kala kaldal käinud, ära ei võtnud ühtegi, kuigi paar tükki juba peaaegu et tekitasid sellise mõtte.

Järgmise tunnikese istusin kuival. Siis pika pika meelitamise peale paar kala ühest ja üks veel teisest august. Ainukesed kolm tükki, kes pealelõunal otsa kargasid.

Unnad seisid terve päeva tööta, hoolimata sellest et oma 7-8 erinevat kohta läbi katsusin. Sama tulemus oli undadega ka särjepüüdjatel. Lipud täna lihtsalt ei tõusnud. 

Särgedega läks neil paremini - päev otsa ühel augul istudes, kahepeale ca 50 poissi jääle kühveldasid. Kuna ka särg pani lõuna paiku suu kinni, siis kolisid nad peale kella kahte minema.

Enne äraminekut tegin veel särjeaugul käed kalaseks ja kell 15 panin oma asjad ka kokku.

Temperatuut oli päeval -5 kandis, tuult keerutas ida poolelt.

Nüüd  tuleb püügile pisike vahe sisse ja äkki paari nädala pärast saab juba Pärnu peale, siiga luurama minna.