kolmapäev, 31. juuli 2013

Vigala jõel poisiga vimba kimbutama, 31. juuli 2013

Olime Rasmusega kahekesi maal Vana-Vigalas ja otsustasime pisut õngekorki vahtima minna. Mind huvitas muidugi eeskätt see, kas juuli alguse vimmad on endiselt samas kohas ka juuli lõpus. Lapse huvi oli ... peaasi et saaks kuhugi minna:-)

Sättisime ennast sügava lõigu peale enne Rumba kärestikku kella viieks õhtul. Ilm täitsa ok, polnud ei liiga palav ega külm, vahel päike vahel mitte ja ka tuul oli täpselt sellest kaarest (lääne), kus suuremad iilid jäid puude taha kinni. Ehk lootusetu üritus ei tundunud tulevat ...

Kohale jõudes oli kohe kaks halba uudist; esiteks olid allavoolu ennast kaks autot istutanud ja teiseks oli meie püügikohas korralikult (15m) kõrkjat maha tambitud ja jõe kallas lagedaks tehtud. Miks see teine paha on? Egas vimb ole haug, et ta midagi ei karda; vimb on ettevaatlik ja tark kala ning kui kallas on lage, siis on tõenäosus, et kala on ettevaatlikum, oluliselt suurem kui vastupidisel juhul.

Sellegipoolest sättisime ennast püügikohale ja pommitasin sööda vette. Kuna päev oli kiire (loll on see kes vabandust ei leia), siis sai kokku keeratud poesööt koos liiva ja mullaga ning lisatud maisi. Puder jäi keetmata ning lisamata.

Allpool olevatest meestest olid ühed hääled tuttavad, samad vanad kes ennegi seal käinud vimba saamas; nood lahkusid üsna pea koos sõnumiga "egas liiga ahneks ei saa ka minna". Et siis ikkagi on vimb jões ...

Poole tunni pärast tuli esimene korralikum võtt ja korjasime kaldale paarikümne sendise turvapoisi. Ühele kassile kala käes - tõdesime poisiga kala vaadates ja saatsime korgi uuesti keset jõge. Püüdsime maisiga, sest ussi polnud, kuna oli ju kiire päev olnud ... :-)

 Umbes tunni pärast saime esimese vimma võtu. Püüdsin üle mitme aasta lihtkäsiõngega ja haakisin selgelt liiga tugevalt - lipsu otsast oli konks kadunud ...Ei tea kas selle pärast, et esimese "luuraja" vimma ära ehmatasime või millegi muu pärast, aga peale seda võttu tekkis tunnine vaikus. Ise kahtlustan kõige rohkem seda, et kuna söödas puudus korralik söögielement (puder), siis kala ei jäänud lihtsalt alla pidama ja ujus edasi sel ajal kui lipsu vahetasin.

Olime poisiga juba loobumas ning sättisime ennast minekule kui lõpuks parv uuesti tagasi tuli ja esimene tegelinski korgi uputas. Võtsime selle kala teisele kassile ning otsustasime, et nendest saavad kassid söönuks ja kuulutasime püügi lõppenuks.













Nii, et juuli lõpus saab endiselt vimba katkuda:-)

esmaspäev, 29. juuli 2013

Tornio jõgi, Väylänpää - tagantjärgi targutamine

TOP 10 heas mõttes meeldejäävaimat kalapüügihetke reisil:

  1. Võiks ju olla suurima kala saamine, aga polnud. Oli hoopis suurima kala pääsemine. See oli allpool koski, esimese nädala pühapäeval. Ilmselt jääb selle kala selja laius ning saba (luua) ulatus igaveseks meelde. Päris mitu päeva painas see äraminek ...

  2. Kümnese lõhe väsitamine. Kolmanda nädala teisipäev. Kordumatu elamus, kui kalaga pool kilomeetrit allavoolu üle madaliku üritad manööverdada ja seejärel kaldas teda kakskümmend minutit enda ligi üritad saada.

  3. Kaks võttu korraga. Teine püügipäev. Hommik. Esimese kala võtt lõi südame pekslema, teise landi rabamine tekitas segaduse. Kaks kala ühel ja samal ajal otsas. Esimene kord kus natuke kahetsesin, et kedagi paadis kaasas polnud. Äkki oleks siis õnneks läinud ...

  4. 66 cm pikkune järvitaimen (peremees Unto hinnangul peaks olema tegemist järvitaimeniga). Võtt ise oli eriline – hulpivat lanti ei raba just iga päev keegi. Väljavõtt väga eriline polnud. Aga kala ise, õigemini see kui täiuslikult ilus ta välja nägi. Siiamaani kõige kenam kala keda olen ise näinud.


  5. Poisiga järvel haugi taga ajamas. Saak ei olnud teab mis suur, aga seltskond selle eest võrratu. Võib teine kordki minna, või pole paha, kui klassikuid tsiteerida...



  6. 7.3 kilose väsitamine ja kahvamine. Ikkagi esimene lõhe kahvamine. Lõppes küll landi purunemisega, aga kala sain vähemalt kätte.

  7. Lõhe hüpe üle tamiili. See pilt on alati ehmatav ja lööb mõneks ajaks adrenaliini ja entusiasmi üles. Ja seda iga jumala kord.

  8. Leitud landiga esimese viskega haugi saamine. See lant ei saanud vist mängima hakatagi, kui haug võttis. Olgu kivide vahel landi elu rahulik.



  9. Harjuste mäss putukate vastu. Üks pooltunnike ühel kenal õhtul kui harjused ei lasknud lõhet sõuda. Nii kui putuka vette lasid, oli see kadunud ... Õnneks nali ei kestnud väga kaua:-)


  10. Tornio järv. Jah kalapüügihetkeks seda väga nimetada ei saa, aga see vesi ja see järv. Nii selge, nii ilus. Selgelt kasvas nähtust välja tahtmine seal kalastada. See tuleb tulevikus ära teha.


Mis painama jäi:

  1. Selle aasta veega sinasõprust ei tekkinud. Juuli jaoks oli vesi selgelt liiga kõrge ja ma ei harjunudki sellega ära.

  2. Lõhevõttude nappus. Seotud ilmselt esimese punktiga. Saagi üle ei kurdagi, kuid võtte nappis ...Pole aastaid nii palju tühjalt sõudnud kui sel aastal. Kui vanasti sai enamvähem kaheksa sõudetunniga võtu kätte, siis nüüd ...

  3. Kala puudumine minu aladel. Ükski lõhedest ei võtnud vanades heades kohtades. Isegi näitas ennast nendel aladel ääretult harva. Oleks pidanud ikkagi sügava peal passima?

  4. Ostsin kaks uut lanti, sain kaks kala. On siin mingi korrelatsioon peidus:-)

  5. Soomlased ütlevad, et 80% võttudest tuleb pöörete ajal või järel (kui lant vahetab mängu kõrgust). Mul tulid kõik võtud peale taimeni oma, pööretel. Samas kui kala võtab otse sõudes kose peal, siis see on elamus omaette. Seda sel aastal ei näinud. Kahjuks.


Järgmine aasta järgmised katsed.

pühapäev, 28. juuli 2013

Tornio jõgi, Väylänpää, 27. juuli 2013 - viimane päev lappis

Selle aasta lappi reisi viimane päev. Tegin kolm reidi: esimene kella 11-14ni, teise 16-18 ja viimase 20-22. Vahepeal tegime haugipüügi pausi koos poisiga Tupo jõe suudmes. Aga asjadest ikka järjekorras.

Hommik ilus päikeseline ja tundus, et tuleb sama palav päev kui eile. Jõe peal selgus, et õnneks mitte. Tuul oli suuna selgelt lõunasse keeranud ja puhus kergelt, vahel tugevamaid iile sekka. See omakorda jahutas natukene õhku ja mis peamine, peksis putukad ja mutukad jõe pealt minema.

Alustasin sama meeskonnaga, millega eile lõpetasin. Vesi oli ööga veel langenud ja oli nüüdseks oma 40 cm siinoldud aja tipptasemest allapoole tulnud. Esimene retk sai sedapuhku ette võetud jõe keskele, seal olin eile kala näinud. Nagu ikka ei juhtunud kuni koskede lõpuni sisuliselt midagi. Ka harjuse õng vaikis vandenõulaslikult. Peale koskesid nägin lõpuks kala. Õigemini küll algselt kuulsin. Esimese hüppe ajal olin küljega kala poole kui üle jõe käis kõva plärts. Vaatasin ringi, midagi ei märganud. Jõel kerge laine peal ja päike sillerdas vastu. Hetk hiljem käis teine samas suunas. Ja jälle midagi ei näinud. Mõtlesin, et miskid lapsed äkki lollitavad ... aga siis tuli kolmas ja see mahtus juba ka minu kaadrisse. Kena 7-8 kilone kala harrastas kaugushüpet otse rootsi kaldal oleva punase maja kohal. Sinna oli mul minna sada meetrit ja kuna koht aeglane, sättisin ennast ruttu liini peale. Ja siis tulid punase maja juures rannale mees koos naisega ja lükkasid paadi sisse ning otse loomulikult otse mu ette sõitma. Karjusin neile mis jama nad teevad, siis tõmbasid kõrvale. Aga ikkagi oli koht juba häiritud ja kalast rohkem ei märkigi. Kuradi tõprad sellised kirusin oma mõtteis ...

Enne teist tiiru tegime poisiga haugipüügi ülejõe olevas väikese jõe suudmes. Poiss oli ükspäev rannalt leidnud kena raskusega pöörleva ja see vajas proovimist. Tupo jõe suudmes vesi ülimadal. Esimene vise, lant sai vaevalt vette maanduda ja ... pea kilone haugipoiss sai Rasmuse välja tirida ...:-) Hea lant, vise ja kala:-) Head asjad, aga teatavasti ei kesta igavesti, peagi oli meie poisi lant jõepõhjas niimoodi kinni, et paadiga päästeoperatsioon ka ei aidanud. Kuna olime veendunud, et teist sama head lanti pole olemas ja ei ole lootustki teistega midagi saada tegime peagi minekut.

Teine reid sai peale seda kohe otsa tehtud. Vahetasin lilla poppeli oranzika hirvase vastu ning jässe asemele panin väikese puna-must- kollase hejo. Tiir oli tühi mis tühi. Ühtegi lõhet ei näinud. Küll aga tegi harjus suu lahti ja pisikeste pudinate vahele viskas ka ühe äravõetava (35cm) tegelase.

Kolmas tiir õhtul ei erinenud teisest mitte karvavõrdki. Lõhe oli peidus, harjus näris. Otsas käis paar korralikumat kala, üks neist lõhkus uppuva putuka selliseks, et sellest sai nüüd selline poolujuv:-) Üks kala sai ka koju kaasa võetud.


Ja sellega sai minu lappipüügi aeg sel aastal otsa:-(

laupäev, 27. juuli 2013

Tornio jõgi, Väylänpää, 26. juuli 2013

Päev kulus Rovaniemi visiidile – jõuluvanad, marttiinid, shoppamised jms. Nii sai jõe peale vaid õhtul paariks tunniks.

Kui terve päeva oli päikesega kütnud ja vahepeal pea kolmkümmend kraadi sooja olnud, siis õhtuks olid äikesepilved kohal ja õhk ka natuke jahedam. Tuul olematu. Sättisin ennast paati, võttes kaasa: lilla-oranzi-roheka-kollase hejo, lilla poppeli, oranzika wäyla ja saksa värvides jässe. Peale minnes oli rootsi kohale äike ja ülesvoolu Kolari pool paistis teine samasugune pilv olevat. Olin kindel, et üks neist kahest ikka peale tuleb ja nii plaanisin liikuda allavoolu üsna aeglaselt, et jõuaks vajadusel äikese eest plehku panna.


Sõuda ei olnud aga üldsegi meeldiv. Kõikvõimalikud sääsed ja ödökad olid sedapuhku minu paadiga kaasa tulnud ja tüütasid järjepidevalt. Püük käiski enamvähem nii, et tõmme aerudega ja laks vastu tüüdanud lendajat...

Esimene kala hüppas rootsi rannas, saarest edasi kaldal tuleva suure kivi kohal. Tundus merika moodi. Landid talle huvi ei pakkunud. Teine kala näitas ennast madala-sügava piiril käies kolm korda lühikese aja jooksul veest väljas. Kala oli must kui tont. Nii nelja-viie kilone. Viimane kord kui ta ennast näitas olin temast vaid viiekümne meetri kaugusel ning suutsin koha kenasti fikseerida. Aga võtma teda panna ei suutnud ...

Otsustasin et aitab ja tulen maha, kui tagasi teel hüppas jõekeskel peale rootsi saart kena kala. Hing ei andnud rahu ja panin kalast üleval pool landid sisse ja kammisin selle koha läbi. Ei miskit.

Harjus endiselt täiesti vait, vaid paar tõmmet käis läbi kogu sõudmise aja peale kokku.

Pool kümme sättisin ennast kaldale.


neljapäev, 25. juuli 2013

Tornio jõgi, Väylänpää, 25. juuli 2013 - kui palju täppe võib olla ühel kalal...

Eile otsustasime, et kooserdama kuhugi ei lähe ja nii sai ette võetud päevane püügimaraton. Jõe peale sai mindud lõunast, kella nelja paiku tehtud väike lõunapaus ja siis kuni kella kaheksani välja aerutatud.

Päikeseline päev, üksikud pilveräbalad taevas, tuul olematu ja nii küttiski pealelõunaks temperatuuri varjus juba üle 25 kraadi. Jõe peal, päikesekäes oli aga nagu saunas ...

Esimene tiir sai ette võetud juba tavaks saanud kohtades – rootsi saar, soome kärestike kõrvalt ja siis rootsi ranna poolel paatide sisselaskmise koha suunas. Vesi oli ööpäevaga kõva kümme senti langenud, vool kõvasti vaiksem ja kuna tuult ka ei olnud, siis sõudmine hea kerge. Vaid see palavus... Terve tiir pakkus ilusaid kalahüppeid ja ka ühte landihaaramist – järjekordselt haugipoisi poolt. Kokku sai nähtud seitset kala ja nagu tavaks saanud siis enamusi sügava poole jõudes. Nägin ära ka ühe tõeliselt kena saba, rootsi poolel kollase maja all, kuid ühtegi võttu välja meelitada ei osanud. Harjus oli juba teist päeva suhteliselt vaikne ja nii käis otsas vaid üks väiksemat sorti isend.

Teise tiiru otsustasin teha ülevalt poolt alustades. Sõitisin mootoriga rootsi poolel oleva väikese jõe suudmesse ja tulin sealt rootsi ranna äärt pidi alla. Kui esimene tiir pakkus ootusärevust nähtud kalade poolt, siis teine kulges väga vaevaliselt ja uimaselt. Päike tegi oma töö. Nii sõitsingi oma tiiru lõpuni, olles veel sada meetrit sügavast lisa võtnud, kui otsustasin, et aitab. Tõmbasin paadi jõe keskele pikki voolu ja hakkasin lante välja võtma.

Esimene lant, saksa värvides jässe, sai sisse keritud. Ka teine lant, wäyla oli juba kenasti paadis, kui ootamatult keeras keegi vasakpoolse hejo landi lähedal. Hetk hiljem vajutas keegi õrnalt ridvaotsa ja haarasin aerud. Kiirelt paar tõmmet ja miskit ikkagi jäi taha. Olin kindel, et ilmselt mõni harjus, sest võtt oli tõeliselt uimane (tõsi, kuna ma ei sõudnud, siis landid vaid hulpisid pinna ligidal ja võib-olla polnud tamiil korralikult pingul).

Hetk hiljem otsustas see keegi aga sõitma hakata ja pani siduri laulma. Vaikselt ärkasin päikese tekitatud uimasusest ja haarasin ridva. Ikka lõhe? Esimene sööst oli nii paarkümmend meetrit ja kala veepinnale ei tulnud. Kerisin teise käega viimase landi (rohekas-kollakas poppel) välja ja jäin edasise suhtest kõhkvele. Minna kaldale või jääda vee peale? Kala sööstud ei olnud pikad, aga jõulised ja veel kordagi polnud ta pinna ligi tulnud. Otsustasin mitte riskida ja tõmbasin paadi randa.

Saanud oma manööverdamistega ühele poole ja edukalt randunud nägin kala esimest korda. Kurat ikkagi ei olnud miski suur koll, tundus nii kolme kilone titti olevat, aga need peaks ju hüppama ja olema kogu aeg veepinna peal... Mõne minuti pärast õnnestus kala üsna kahva ligi saada ja siis nägin täppe, taimen hoopis. Selleks hetkeks tundus kala nii läbi olevat, et otsustasin ta hoopis käega välja võtta. Forell kuuletus kenasti ja lasi tassida ennast rohu sisse. Tegin mõned klõpsud ja lasin seejärel kala tagasi.


Taimen oli omadega nii läbi, et kulus oma viis minutit enne kui ta „jalad alla sai“ ja pühas vihas mulle lõpuks sabaga vastu jalga virutas ning veteavarustesse kadus.

Kala oli ca 66-67 cm pikk. Tuli sama hejo otsa, millega kümnene lõhe sai võetud. Forelli kaalu ei tea, aga ilus kena paksuke oli:-) Ja millised täpid, neid oli ikka tohutult. Ilmselt ilusaim kala kelle olen kätte saanud. Kala oli turja pealt üsna pruunikas ja ei olnud küll seda nägu, et ta merest tõusnud oli. Pigem jõekas tundus olevat. Olgu tal kena elu edasi!
Rohkemaks eile jaksu polnud, tegin ühe külma õlle (külmakast paadis on ikka hea asi) ja tulin tulema.

Tornio jõgi, Väylänpää, 24. juuli 2013

Lõpuks ometi on lappi saabunud suvi. Päev täis päikest ja sooja üle kahekümne kahe kraadi. Võrreldes norra retke kaheksa kraadiga on vahe päris kena. Ja tuul ka maas, nõrgalt jõe peal vahel puhub, aga mäeotsas mökkis ei liigu mitte üks leht.

Sellist ilusat ilma ei saa ju ometi lasta raisku minna ja nii sai tehtud päeva jooksul kaks otsa.
Esimesest aerutõmbest oli kohe tunda, et tahtmist ja motivatsiooni veel ei ole. Nii saigi sõidetud pigem kohusetundest, sest ikkagi viimaseid päevi kohal ...

Lantide meeskonnas tegin ühe muudatuse, asendades eilse ahvena värvides jässe kollase-oranzi-pruunika hirvasega (vist – landi keelel polnud nime peal ja mälust on täiega kustunud, kelle oma see oli...). Sõudsin esimese tiiru rootsi saare tagant, soome kärestike kõrvalt ja siis uuesti rootsi ranna külge kuni paatide sisselaskmise kohani. Hüppeid ei näinud. Harjus ei võtnud. Üks punn saare kõrval ronis ujuva putuka otsa, kuid rohkem isegi ei proovinud keegi.

Teine tiir üsna sama trass, kuid kärestike juures keerasin paadi vaiksesse vette, kuid ka sealt ei miskit. Kogu laskumise peale jälle vaid üks harjus ja ei ühtegi lõhet pinnal käimas. Hakkasin oma ritvu just kokku korjama, kui viimaks sügava peal, nii sada meetrit edasi demonstreeris kena kala oma ilu – kõrge hüpe ja loomulikult sinna otsa üks korralik „maokas“ maandumine. Plärts oli ilmselt kuulda kilomeetri taha ... Tõeline reklaamplakat ja loomulikult läksin õnge ning sõitsin paarsada meetrit veel. Ja loomulikult ei juhtunud midagi:-)

See lõhepüük on ikka täielik müstika. Vahel saad aru, mida peaks tegema, vahel mitte. Vahel oled kala ära teeninud, vahel mitte. Eilset kala ma oma poole tunnise sõudmisega kuidagi välja teeninud polnud. Samas eelmise nädala pikad aerutamised ja võtuta jäämised ...või see kui mõned päevad tagasi keegi soomlane tuli paadiga mürinal sügava algusesse, ma jäin temast paarsada meetrit ülespoole, lasi landid sisse, tegi kolm aerutõmmet ... ja tiris kala välja. See kas, kuidas ja kunas see jõgi tahab kala välja anda on ikka täielik müstika.

Üleeile potsatasid meie naabriteks neli soome meest, kes ei olnud siin enne käinud. Tamperest pärit. Läksivad siis mehed eile veele ja tulisivad tagasi 10.5 kilose väga ilusa lõhemammaga. Kahva varre väänasid katki, aga lõhe said kätte. Müstika. Püüdja isiklik kala rekord paranes kahe kilo pealt viis korda. Ilmselt jääb see päev püüdjale pikaks ajaks meelde:-)





Üleeile oli üldse hea päev lõhepüügiks. Peremees Untol läks rootsi saare tagant korralik kojamo ära ning teisel tiirul korjas samast paigast viie kilose kala välja. Kui ilmad püsivad ja vesi langeb, siis võiks siin järgmised päevad üsna huvitavad tulla.

Eile rohkem peale ei läinudki. Veetsime perega õhtu erakämppas nautides mõnusat sauna.

teisipäev, 23. juuli 2013

Tornio jõgi, Väylänpää, 23. juuli 2013 - kolmas nädal algas

Eile õhtul sai kahepäevaselt Rootsi-Norra reisilt (kus ritva autost välja ei võtnudki, kuigi kohad olid väga megad ...) õhtu kell 11 tagasi jõutud ja ei tekkinud enam tahtmist paadiga peale minna. Tegime hoopis ühe korraliku sauna...

Hommiku kella üheksa paiku piilusin aknast välja, lehed liikusid - voodisse tagasi. Kell pool kaksteist sai lõpuks jalad alla aetud. Väljas kena päikeseline ja soe (esimene see reis) ilm, kerge põhjatuulega. Peab ikka ära proovima, käis peast läbi ja nii sättisingi ennast kella ühe paiku peale.

Vahetasin lante ja sättisin otsa heledama tooniga: hejo lilla-oranz-rohekas, oranzika wäyla, ahvena värvides jässe ja ühe tumedama teistele seltsiks, punase poppeli. Jässega jändasin tükk aega, kuni ta ujuma sain. Selleks ajaks oli üks jõe peal olnud paat minust kenasti möödunud ja sättisin ennast veele.

Enda juures ridvad sisse ja ots Rootsi saare poole. Kohe alguses hakkas tuul pinda käima, risti kaldaga sisuliselt sõita ei saanud, kuna tuul tegi tamiilidele sellised kaared sisse, et need ei mänginud. Tuult trotsides kammisin saaretaguse ikkagi läbi. Ei miskit. Ei näidanud ennast ka keegi.

Kuna tuul ei olnud päris piki jõge, vaid natukene soome ranna poolt, siis otsustasin tõmmata ennast teise kalda alla, et tuulevarjus ranna äär läbi kammida. Tõmbasin korraliku hoo sisse ja olles saanud vast neli-viis aerutõmmet tehtud pani allavoolu poolne ritv (mille otsas hejo) ennast korralikult paindesse ning koheselt järgnes kärr. Hoog oli korralikult sees ja otsustasin kohe ridvast haarata, et vältida teiste tamiilidega segiminekut. Manööver ebaõnnestus täielikult. Ühe landi sain küll korralikult sisse keritud, kuid kahest teisest oli kala risti üle ja peagi tolknes üks neist lantidest sama ridva tipus kinni, mille otsas lõhe märatses. Õnneks tegi kala samal hetkel miski puhkepausi ja mul õnnestus lant ridva tipust eemaldada. Kuidagi tirisin sisse ka neljanda vees olnud landi ja harjuseõnge. Põhimõtteliselt oli terve paat sassis ja risti vedelevaid ritvu täis:-)

Saanud kogu ülejäänud stuffiga lõpuks ühele poole, keskendusin kalale. Lõhe oli poole mu tamiilist jõhkralt maha kerinud ja üsna kaugel. Olin paadiga keset jõge, ühe kalda pool kärestik lähenemas ja teisel pool madalik. Otsustasin kiirelt, et kulgen koos kalaga selle madala osa läbi ja suunasin aerudega paadi õigele joonele. Seekordne manööver õnnestus, jõudsin kenasti madaliku lõpuni ja kala oli nii kuuekümne meetri kaugusel minuga kaasas.

Sel hetkel tekkis järgmine takistus – paat, mis enne mind laskus, oli minust vaid poolesaja meetri kaugusel ja vajusin selgelt nende suunas. Karjusin neile, et minge eest, et lõhega tulen; õnneks olid mõistlikud vennad, kerisid landid sisse ja tõmbasid paadi kalda äärde – et ei segaks mind.

Kuna lõhe oli suur, siis langetasin järgmise otsuse – kaldale. Ritv jalge vahele seisma, aerudega kiirelt udjama ja peagi olin rannas. Kargasin vette ja sikutasin kiirelt paadi kaldasse. Lõhe oli üsna koostööaldis ja ei teinud mingeid minupoole sööste, mis oleksid ilmselt tamiili lõppemisega päädinud ...

Ja siis läks väsitamiseks. Rannas. Vaikselt sain kala lähemale ja nii kolmekümne meetri kaugusel tegi lõhe korraliku küünla. Aga otsa jäi. Järgmised veerand tundi sai teda vaheldumisi lähemale veetud ja tema poolt eemale ujutud ... Kuni kümne meetri kauguseni tuli kala suhteliselt sujuvalt, kuid siis oli kui müür ees ning kala vastas alati kümnekonna meetrise sööstuga. Korraks sain kala juba kahva lähedale, kuid ta polnud veel väsinud ning tegi järgmise korraliku mineku ... hetkeks käis peast läbi, et äkki oleks pidanud kahvama, et kui nüüd peaks pääsema...

Saades mõne aja pärast aru, et selline jojo mäng kalaga kuidagi ei edene, otsustasin vantsida paarkümmend meetrit allavoolu, nii et kala jääks minust ülesvoolu. See tõi edu, veemassi takistus oli väiksem ja kala oli korraga nina ees ning mõne hetke pärast uuesti kahekümne meetri kaugusel ...

Vantsisin uuesti kakskümmend meetrit ja kordasin protseduuri. Sedapuhku ei jaksanud kala enam pika sööstuga vastata, tegi nii viiemeetrise viimase ponnistuse ja vajus mu kahva ulatusse. Esimene katse kahvata luhtus – üritasin kala saba poolt võtta, kuid kala keeras järsult nina ringi ning põikas kõrvale. Teine katse õnnestus ja kiirelt lohistasin lõhe kümne meetrit kaldast üles. Käes. Kiirelt otsisin kivi ja koputasin paar korda sellega ning vallandasin seejärel rõõmuhüüded.

Teine paat oli kogu seda etendust nii viiekümne meetri kaugusel kalda ääres vaadanud ja tuli nüüd mu saaki vaatama. Tänu neile sai tehtud ka fotod otse jõeäärest.






Käed värisesid veel pikalt enne kui koduteekonna ette võtsin. Lõpuks ometi oli ta käes.


Lõhe, emane, 10 kg, 102 cm pikk; lant lilla-oranz-roheline hejo (esimene võtt selle landiga), lant oli lõhel täiesti kurgus ...



pühapäev, 21. juuli 2013

Tornio jõgi, Väylänpää, 20. juuli 2013

Eile sai terve päev kulutatud poikkiajontoajo vaatamisele – rallikross kruusaga kaetud ringrajal,  igavesti vanade parsadega. See tundub olema ütlemata populaarne, osalejaid on sadu, rajaäär tööpäeval rahvast täis. Sõite toimub pea sada tükki päevas. Me väsisime kaheksa tunnise vaatamise järel ära ning tulime tulema, kuid võistlus jäi veel kestma ... Õhtul sai tunnikeseks peale mindud, enne kui reedeõhtune grill algas ...

Hommik venis grilli tõttu lõunasse, nii saigi peale mindud alles poole ühe paiku. Ilm mõnus, päike piilus pilve tagant ja tuul väga nõrk. Vesi oli vihmaste päevadega tõusnud lõpuks kõrgemaks kui siia saabudes oli. Nii oli rootsi saarest järgi jäänud vaid üks hädine kivinukk. Täna oli esimene päev kus eilsega võrreldes enam vesi polnud tõusnud.

Sättisin lõhe tarbeks seekord otsa: must-lilla-punane jässe, must-punane-oranz wäylä, must-punane-kärtspunane lilli, punane-kollane hejo.

Esimene tiir pakkus üllatuseks võtte lantidele ja täieliku vaikuse putukaõngele. Kahe kose vahel, pumba kõrval olevas augus, kus iga aasta kenad lõhed peidus, toimus ootamatult võtt ... ahven.

Koskede lõppedes, punase maja lähedal olevas augus otsustas keegi panna korraliku pläraka wäyla landi kohal. Ise vaatasin tol hetkel korraks seljataha ja nii ei näinudki, kas kala hüppas üle tamiili või käis lihtsalt veest väljas. Kuulsin plärtsu ja nägin vaid järellainetust. Võtma teda panna ei õnnestunud. Sõitsin küll veel korraks ülesvoolu tagasi, et uuesti peibutada võtma, aga ei miskit.

Tiiru lõpuks, paatide sisselaskmise koha rootsi rannikul otsustas jõu- ja ilunumbreid demonstreerida lilli landi peal haugitatt. Selle korjasin seekord välja.

Päeva teine tiir sai tehtud koos perega. Laadisime paadi inimesi täis – poiss mootori juurde, mina keskele, Katti paadi ninasse ja kulgesime soome rannikut pidi allapoole. Vahetasin hejo välja punase poppeli vastu ning jässe asemele kolis tumepunane-roheline-kollane hejo.

Teise tiiru aegu otsustas harjus suu lahti teha. Neli harjusepoissi käisid paadis tere ja head-aega ütlemas. Esimese kose all proovis keegi ka lanti, kuid võtu tugevuse järgi pakuks harjust.



Kolmanda tiiru aegu oli ilm juba päris halliks keeranud ja pakkus ka väheke vihma. Tuul oli keeranud lõunasse ja puhus üsna tugevalt. Sõuda eriti polnud vajagi, pigem vaid suunda korrigeerida. Tegin pika laskumise, võttes ka sügavast pea pool kilomeetrit lisaks. Lõhe näitas ennast ainult sügava peal, hüpates kaks korda kenasti veest välja. Mul on tunne, et need on kohalike poolt miskid dresseeritud hüppajad, kes peavad kalameeste entusiasmi üleval hoidma:-)

Kolmas tiir ei pakkunud lantidega ühtegi võttu, küll aga oli pool tiiru tõsiselt agar harjus. Paadis käis kümmekond harjust ja mõned said ka ära võetud. Enamasti võttis kala uppuvat putukat, kuid vahel ründas ka ujuvat. Võtt katkes kui lõigatult peale korraliku saju algust.

Vihma tõttu sai ka varem maha tuldud – vihmariided olid küll kaasas, aga jalas plätud ning peagi hakkas kole külm...

Kuna pühapäeva hommik põrutame kaheks päevaks Norra, siis tuleb tunnistada, et see nädal valmistas pettumuse. Vaid üks lõhe võtt. Põhjused tegelikult lihtsad – püüan enamus aega vales kohas. Kala ei ole suure vee tõttu sügavike aukudest ülesvoolu liikunud. Loodan, et nüüd vesi langeb ja kala tuleb ülespoole ka oma tavalistele paikadele.

reede, 19. juuli 2013

Tornio jõgi, Väylänpää, 18. juuli 2013

Eile sai tehtud tõsine tööpäev jõe peal – kell kaksteist peale ja kell kümme õhtul maha. Vahele jäi tunnike lõunat. Läbi sai kammitud oma tavalised kohad ja ette võetud ka ka paaritunnine rännak sügava peale. Tulemuseks lantidega üks haug ...

Mõned päeva eredamad hetked:

See oli esimene tiir kui laskusin samast kohast, kus selle aasta ainukene kala tuli kui ühel hetkel tõusis ilus lõhe paadi ja vette langevate tamiilide vahel pinnale justkui näitamaks, et siin ma olen ja kätte sa mind ei saa. Ime, et otse aerude kõrvale seda näitama ei tahtnud tulla.

Õhtupoole, nii kella kuue paiku hakkas jõel üks tõsine harjuse võtt. Nii kui putuka vette lasid, nii ka otsa jäi. Kala oli ülimalt agressiivne ja ründas sööta nii, et ritva lendas kolinal oma kohalt kuni jäi rulliga teiste õngede taha kinni. Kogu triangel kestis umbes pool tundi ja lõppes kui lõigatult. Kalad sellise 30+, aga ei ühtegi, keda oleks tahtnud ära võtta.

Samas kohas, kus eile mul võtt oli võeti lõuna ajal 10+ kala välja. Olin kohast umbes poole kilomeetri kaugusel, kui eessõudev paat peale pikka võitlust kala ära kahvas. Ilus kala oli.

Sügaviku peale tagasi ikkagi ei kisu. Näed kus kala kaugel pinnal käib, kuid enamasti ei suuda täpset asukohta kuidagi ära fikseerida ja sõidad ... kui nõela heinakuhjadest otsides, ilma teadmata, millisesse see pandud on ...


Kogu päev tilkus pilvedest hõredat vihma. Tuul oli üsna nõrk kui kella üheksa paiku õhtu mõlemad lõppesid ja jõele tuli täielik vaikus. Umbes samasugune nagu Norras platool kõndides. Selline isegi natukene häiriv. Iga kriuks, mida ise teed kõlab räigelt kõvasti ...

Naaber sai viiekilose, Lasse neljakilose kala. Laps ja naine korjasid kenad männikad maja ümbert ära:-)


Kui lõhe ei taha tulla, siis ta ei tule.  

neljapäev, 18. juuli 2013

17. juuli 2013, päev eesti tuntud "salajärvel" :-)

Eile sai poisiga plaan paika pandud, et läheme ja kiusame järve peal ahvenaid ning hauge. Tehtud - mõeldud ja kella üheks olime järvel.

Ajasime küna sisse, viskasime oma seljakotid paati ning panime kaldaäärt pidi minema. Järve üks osa on soine ja teine mäe külje all. Valisime oma püügitsooniks soise poole. Esmalt sai proovitud pöörlevatega piki kupulehti, seejärel jigiga kaugemalt – ahven vaikis. Egas midagi, siis võtsime ette haugid.

Rohuvaba lant otsa ja läbi kupulehtede. Haugitatid ilmutasid ennast üsna pea, kuid otsa ei kippunud jääma. Lõpuks ikka mõni kestis kuni paadini ning pakkus poisile kerimisrõõmu. Peagi aga tüütasid nad ära ja läksime suuremaid otsima. Õigemini küll sõudma, sest poiss tahtis hirmsasti aerudega tegeleda. Sõudsime pikki kalda äärt kuni mäepealse küljeni välja, kus panin lapse maha ja too läks onu Unto ööbimispaika uudistama.



Pisut matkanud kobis kaaslane paati tagasi ja võtsime suuna järgmise rohuse koha äärde. Siin õnnestus meil lõpuks peaaegu Pettsoni vääriline haug otsa saada, kes sikutas üsna kõvasti vastu ja üritas poissi üle parda tõmmata. Lõpuks saime kala kenasti kahvani ja sealt edasi juba paati. Laps oli ilmselgelt rahul oma suure kala üle, kuigi ei väsinud meenutamast, et ega ta ikka nii suur ei olnud, kui see, mis tal eelmine aasta ära läks ...



Haugidest tüdinud uudistasime ära oja väljavoolu kohas oleva paadivraki ning sättisimegi ennast kodu poole. Teel tehtud peatuste aegu hakkas lõpuks ka pisemat sorti ahven võtma, kuid me kippusime juba kodu ...








Õhtul läksin seitsmest Tornio peale. Ilm imeline, päike paistis pilvede vahelt, tuul oli täiesti nullis, selline tõeline lapi suveõhtu.

Tegin oma landimeeskonnas uuenduskuuri ja sättisin püügile pea täiesti uue valiku: vasakule sinakas-valge-punane hirvas, järgmisena wäylä lilla-oranz-punane, seejärel wäylä must-oranz-punane ja lõpetuseks hejo puna-kolla-roheline.

Marssides jõe äärde ootas ees nii ülal kui allavoolu tühjus – ühtegi paati polnud peal. Mida imet, sellist asja ei näe just iga päev. Esimeseks trassiks sai valitud vana hea saarealune ja koskede kõrvalt, kuni paadilaskmise paigani välja. Sõuda oli mõnus, kuid kala ei näinud. Hakkasin ritvu välja kerima, et teisele tiirule minna, kui lõpuks keegi minust mõnekümne meetri kaugusel allavoolu saba näitas. Panin kiiresti sissekeritud landid vette tagasi ja jätkasin lõhe suunas kulgemist.

Kala ennast rohkem ei näidanud ja ka lante ei rünnanud. Peale nähtud kala koha ületamist otsustasin ikkagi teisele tiirule minna. Lante sisse kerides võttis kiruma, sest neljast kahel oli rohi taga. Selline lapsik viga. Krt.

Seekord alustasin vahetult kärestike eest ning sõudsin kõik kiired kohad korralikult läbi. Peale viimasest kosest möödumist tõmbasin paadi kose taha jäävale vaiksele alale ja kontrollisin landid üle.

Saanud vaevalt viimase landi kontrollitud, haaras keegi mu hirvase ja üritas seda omistada. Löök oli nõrk ja kärri ei järgnenud, selge haug. Sain ilma teisi ritvu segamata kala paati ja saatsin ta tagasi.

Lasknud hirvase vette järgnes teises pardas koheselt rünnak hejole. Aga ei jäänud külge. Kahtlustan, et seegi oli kas haug või mõni suurem harjus. Igal juhul lõhe see ei tundunud olevat, liiga hädine võtt ...

Kammisin kosetaguse põhjalikult läbi, ühtegi kala nägemata ja suundusin jõe keskele tagasi. Soov oli võtta allpool nähtud lõhe uuesti ette. Landid kenasti mängimas, ilm suurepärane, sõudmine ei nõudnud just suurt vaeva, tegin õlle lahti. Mõnus oli püüda.

Sõudsin kala näidanud koha uuesti läbi; ei miskit. Kell ka juba üsna palju ja peas hakkasid kummitama saunamineku mõtted kui otsustasin, et aitab ja ... keegi ründas hejot. Ritv tegi korraliku paugu, kuid kärri ei järgnenud. Krt. Ei jäänud otsa. Sõudsin samas kohas veel viis minutit ja otsustasin paadi sada meetrit ülespoole tagasi viia, et veel korra üle tulla.

Plaan sai ellu viidud, tulemuseks aga ei miskit. Hakkasin oma ritvu kokku panema kui kuulsin, et üleval pool keegi midagi taob. Peremees Unto oli otsa meelitanud kolmekilose lõhe ja materdas teda paadis. Kala võttis tumepunast jani.


Rääkisime veel viis minutid õhtuseid muljeid ja oligi aeg minna saunatama.

teisipäev, 16. juuli 2013

Tornio jõgi, Väylänpää, 15.-16. juuli 2013

Õhtul sai peale keelaja lõppu kiire tiir tehtud ja ka üks kena kala saare all ära nähtud, kuid võttu ei olnud.

Lasse oli õhtul peal koos oma koos naisega – nüüd pole mul siin enam midagi teha, sest Lassel on kombeks kõik suured kalad välja rookida:-)

Hommikul sai kõvasti magatud, kuna plekkkatuse sabin andis märku kõvast vihmast. Kella kaheteistkümneks tundus suurem sadu läbi olevat ja sättisin ennast vee peale. Tuul oli olematu ja vihmast oli järgi jäänud peenike seenekas. Sooja vaid kaksteist kraadi. Vesi oli jões ööpäevaga tõusnud viis sentimeetrit.

Jätsin landid samaks, mis olid kena kala otsa meelitanud, loopisin oma vene veest tühjaks ja lükkasin paadi rannast lahti. Landid sisse ja tõmbasin paadi jõe keskele, et saare tagant läbi minna ning eile nähtud kala püüda. Sedapuhku lõhe mulle aga ennast ei ilmutanud. Hoopis mõnikümmend meetrit eemal tegi korraliku õhulennu pisem kala, nii kolme kilone. Ja tundus nagu merika moodi olevat. Kammisin temagi hüppepaiga läbi, kuid ei miskit.

Järgmisena tõmbasin paadiga risti üle jõe soome poolele, koski proovima. Kammisin kalda ja kosevahelise ala läbi, tõmbasin seejärel jõe keskele ja peale viimast koske uuesti kalda äärde. Kontrollisin just oma lante, vahel rohtu kipub külge jääma, kui üks tõeline iludus tegi ligi sada meetrit eemal väga uhke hüppe. Tundus üsna suur kala olevat. Landid kontrollitud suundusin seda kala otsima. Koht kus kala hüppas oli kiire voolu piiril ja ei ole üldse kindel, et temast üle suutsin sõuda. Paat läks voolus liialt kiirelt allavoolu, ja ei õnnestunud ennast „piirile“ sättida.

Sõudsin seejärel soome kalda kuni paatide slipini välja, kui hakkas korralikult sadama. Hing ei andnud aga rahu, panin mootorile hääled sisse ja põrutasin paadiga ülalpoole koske, et seda lennukat kala veel korra proovida. See laskumine tuli paremini välja, kuid tulemus oli täpsel sama mis esimesel laskumisel ...

Vihma aga tuli ja tuli. Jõudnud uuesti paatide sisselaskmise kohani olin läbimärg. Otsustasin aga veel jonnida ja jätkasin kulgemist sügava peale. Vaevalt sada meetrit sügava algusest nägin allavoolu, nii viiekümne meetri kaugusel kellegi selga korraks veepinda lõikavat. Koht kus kala pinnal käis oli aga selline, kus ühtegi märki orientiiriks võtta polnud. Sõitsin siis tunde järgi natuke rootsi kalda poole lootuses saada samale joonele kalaga. Paar minutit hiljem käis kala uuesti pinnas, ikka veel minust rootsi kalda poole. Ukerdasin siis veel kalda poole. Rohkem, aga kala ennast ei näidanud; nii kammisingi suhteliselt suvalise koha peal, kus omast arust kala oli näinud. Tulemuseks teadagi mis.

Sõudsin veel oma viisteist minutit ja andsin külmale alla. Kodinad kokku ja kodu. Tagasiteel nägin veel ühte hüpet koskedest allpool, kuid minu isu oli selleks korraks täis.

Harjuse õng vedeles ka kogu aeg sees ja andis ka paar pisemat harjust. Miskil imelikul põhjusel kippus enamus võtte aga mitte otsa jääma. Peab vist oma teise putuka otsa panema ...

PS! Eile trotsisime koledat ilma Kattilakoskil. Keski rootslane seal väikest harjust välja katkus, ussiga. Kala tuli ikka usinalt, pea iga viskega.




esmaspäev, 15. juuli 2013

Väylänpää, Tornio jõgi, 14. juuli 2013 - oli see vast päev

Hommikune äratus juba tavaks saanult kell 10. Eilse päeva jutt kirja pandud, vaatasin aknast välja – tuul. Selge, jõele asja ei ole.

Otsustasime poisiga hoopis jooksma ja jalgrattaga sõitma minna (igal ühel omad vahendid:-). Tulime tagasi, tuul maas. Ohhoo, ikkagi võimalus peale minna enne püügirahu aega , mis algab õhtul kell seitse ja lõppeb 24h hiljem.

Sättisin ritvad ja landid valmis ning kõmpisin kell pool kaks mäest alla jõe äärde. Landivalik oli järjekordselt uuendatud ja nii sai otsa seatud vasemalt paremale lugedes: lillakas-punakas jässe, lilla-tume poppeli, must-punane-oranzikas wäylä, must-punane-kärts punane lilly. Selgelt oli tunda eilse õhtu moejoont, mis naabrile korraliku lõhe kaldale tõi:-)

Kohe alguses sai langetatud otsus, et täna olen enamuse ajast koskedest allpool ja enne tagasi ei tule kui püügirahu aeg käes. Alustasin rõõmsalt rootsi poolel. Ilm päikeseline vahelduva pilvisusega, tuul üsna nõrk ja enamasti läänest. Vesi enamvähem sama kõrge kui eile (paadist sai kõvasti vett välja visatud – öösel oli ikka korralikult sadanud).

Võtsin ette kõigepealt saarealuse. Kammisin selle läbi, koos vahepeal edelasse keeranud tuule abil. Kedagi ei näinud, kedagi polnud kodus. Edasi soome rannikule ja kose lähedalt allapoole. Mitte ühtegi kala, ei võtmas ega hüppamas. Jõudsin viimasest kosest allapoole oma lemmikkohta, ja ka seal ei miskit.

Hommikune otsus vajas teostust - edasi sügaviku poole. Jätkasin matkamist allapoole. Pisut enne paatide sisselaskmise kohta, rootsi poolel asuvast punasest mökkist ülesvoolu, nii kuuskümmend meetrit rootsi rannast, käis keegi pinnal. Ei hüpanud, vaid miski vari oli korraks, ja siis enam polnud. Sinna oli kõva sada meetrit minna ning võtsin selle orientiiriks. Läks viis minutit mööda ja samast kohast ca 100 m allavoolu pani 3-4 kilone sellise kõrgpilotaazi vee kohal, et gagarin poleks oma lennuoskuste poolest lennulubagi saanud... Veel paar minutit ja samal kaugusel jõe keskkohas tegi keegi pea samaväärse lennu vastu. Sedapuhku tegemist kalaga, mis tume nagu ... tont noh.

Vähe sellest, mõni hetk hiljem vastas eelmise koha lähedal vähe kopsakam kala (6-7 kilo) lennuga, mille pikkus läheneb eesti rahvusrekordile kaugushüppes. Täielik müstika – kõik panevad järjest ... ja siis tekkis jälle vaikus.

Jätkasin oma allavoolu kulgemist samas suunas, kus esimest kala pinnas nägin. Kuna tuule suund oli vastuvoolu, siis liikumine sinna oli kole aeglane, aga sõuda samas lihtne. Jõudes sellest kohast nii 40 meetri kaugusele käis keegi uuesti ennast näitamas. Aga õrnalt, aru ei saanudki, on lõhe või miski muu kala. Koht kus kala käis oli suhteliselt sileda veepinnaga, millele järgnes kerge ja tihe lainetus. No ei saa eksida. Keegi pidi olema. Lähenesin vaikselt sellele kohale ja sõitsin sellest vasemalt ja paremale üle. Ei miskit. Ja siis nägin, et keegi käis korra seal tiheda lainetuse piiril, mis on vaiksest kohast nii kümme meetrit eemal, pinnal. Tõmbasin paadi otseks, seejärel risti jõega rootsi ranniku poole ja landid libisesid sellest kohast kenasti üle. Kõik tore, aga midagi ei toimu. Seadsin paadi uuesti otseks (piki voolu) ja tõmbasin mõned korrad tugevamalt vastuvoolu, et sama koht veel kord üle sõita. Seejärel kruttisin paadinina 45 kraadi soome suunas, tegin kaks kiiremat tõmmet ja jäin ootama. Ridvaotsad mängisid kenasti. Tegin samas suunas veel paar tõmmet. Ja miskil imelikul põhjusel jäin vahtima vette samasse kohta, kus vasakult kolmanda ridva tamiil vette langes. Samal hetke tõusis seal keegi vee pinnale, keeras rahulikult oma küüru üle vee ja samal hetkel nägin kuidas ritv vajus jõuliselt alla. Vaatepilt oli vapustav, selle kellegi selg oli nagu ... korraliku suure koera turi, sõna otseses mõttes jõhkralt paks.

Reaktsioon oli õnneks paigas ja vajutasin koheselt aerudele. Kolm kiiret tõmmet, ritv vajus alla, sidur tegi häält ja kala kadus vaikselt vee alla. Nagu aegluubis. Või nagu multikates, kus miski vesimadu vaikselt ennast veekohale keerab ja siis sügavusse kaob.

Ja jäi taha ning sidur sai laulda. Kümmekond sekundit, kus kala liikus allavoolu ja mina kruttisin esimese ridva sisse. Siis ta peatus. Haarasin ridva ja hoidsin teda pinge samal ajal teise käega üritasin kruttida teisi ritvu sisse. Paat liikus samas allavoolu ning pidin tegevuse katkestama, et tamiil ei lõtvuks. Paat vajus kalast ja järgmine siduri kärin andis võimaluse teised ridvad paati toimetada. Paari minutiga olin valmis – kuradi harjuseõng ei tahtnud ühe käega kuidagi paati tagasi tulla.

Kõik vahendid sees, aerud paadis, paar kilomeetrit ilma korralike kivideta siledat vett ootamas, olin valmis oma rekordkala väsitamiseks. Lõhe oli istunud kõik see aeg põhjas ja vaid korra oli lajatanud oma sabaga veepinda. See oli üks suur saba...

Võtsin ridva ja sättisin ennast väsitamiseks mugavamasse poosi. Kala ei olnud kaugel, paarkümmend meetrit paadist ja kõik tundus olevat kontrolli all ... ja siis lõtvus tamiil.

lant mis pistis plehku lõhe suust:-)
Esimene emotsioon oli pühendatud lingivistika huvilistele – kõikvõimalikud p...., v...., f...., k ...., p ...., tuttavad emakeelsed ja võõrkeelsed sõnad said selge väljenduse osaliseks...

Edasi tuli kahetsus. Olen saanud kuuteistkümnese ja nägin teda vees, see kes täna seal oli, oli suurem.

Järgmisena tuli hetkeline rahu, ma vähemalt nägin teda. Ja soovisin talle tagantjärgi head teed minna...

Ja lõpuks jäi peale ikkagi kahetsus:-)

Edasisest püügist eriti asja ei saanud, mõtted olid eelmise kala juures ja sõitsin lihtsalt püügiaja surnuks.

Ju siis polnud minu kala ...



Õhtul käisime "eräkämpas" grillimas ja saunatamas. Väga äge koht, keset metsasid. Ja mõnus saun.





pühapäev, 14. juuli 2013

Tornio jõgi, Väylänpää, 13. juuli 2013 - naabrimehel võimas kala

Hommikul, õigemini ennelõunal :-) silmi lahti lüües akna taga vihm. Tuult õnneks ei paistnud olevat. Otsustasin siiski vihmariideid testima minna.

Landid samad millega eile sai lõpetatud. Tuul jõel sedapuhku risti vastupidi eilsega, puhudes vastuvoolu ja üsna õrnalt. Sellise tuulega maru mõnus paati lükata, enamuse tööst teeb tuul ise ära.

Sai tehtud kahe tunnine tiir ja maha tuldud. Ei näinud ühtegi lõhet ja vaid üks harjus proovis vihmas ujuvat putukat. 

Õhtuks vihm lõppes ja kella kuu paiku sai mindud teisele katsele. Lantides sai tehtud paar vahetust, nii läks landivalikut esindama: lillaka selja ja kollase kõhuga hejo, must-puna wäylä, tradisiooniline lilla poppel ja erkpunane jan.

Esimene tiir näitas nelja kala. Kõigepealt saarealuses augus keeras korralik saba ennast pinda umbes viieteist meetri kaugusel. Pulss lõi kohe lakke. Sai temast paar korda üle sõidetud, kuid lõhet käima ei saanud. Teine kala oli teise kose ees, keset jõge ja rühkis ülespoole. Nägin teda alles siis kui ta mu kõrval oli ... Kolmas ja neljas näitasid ennast kolmanda kose ja paadilaskmise paiga lähedal. Ühest neist õnnestus üle sõita teisest mitte – keski tropp laskus must kiirustades mööda ja trügis vahele.

Lõpuks ometi oli ka harjus aktiivseks muutunud ja nii neid käis iga natukese aja tagant otsas. Enamus selline 25-30 cm kala, mis tagasi sai lastud, üks väheke viisakam sai paati endale seltsiks tõstetud.

Teine tiir sedapuhku, mille tegin eelmise jälgedes, ei näidanud ega andnud ka midagi (peale harjusepunnide). Ainuke elevam hetk tekkis just vahetult enne lõpetamist kui üks harjus otsustas selgapidi landi ette jääda ning kergelt ritva kõigutada...

Paate peale palju. Enamus sügavikus. Ja ka õigusega. Kella üheksa ja kümne vahel sai naabrimees hakkama tõelise vägiteoga ja tõi kaldale kena 13.2 kilose mammi. Võimas kala tuli sügavikust ja landiks jässe.  



PS! Vesi jälle viis senti madalam kui eile samal ajal, kõrge vee aeg nüüd läbi.

laupäev, 13. juuli 2013

Väylänpää, Tornio jõgi, 12. juuli 2013

Ilmateade lubas normaalset pilvist ilma koos suhteliselt vaikse tuulega. Nii sai otsustatud, et täna me ei rända ja ma saan kala püüda.

Peale läksin kell 1 päeval. Landid said jäetud samad mis eile. Mökki aknast vaadates tundus ilm kena, päikeseline hoolimata ilmateatest ja ka puud tuule käes väga ei kõikunud, kuid jõe äärde astudes sain aru, et tegelikkus päris nii roosiline ei ole. Tuul polnud jõel küll nii tugev kui eile, kuid siiski mõõdukas. Egas midagi, tuleb ruotsi kalda alt varju otsida. Nii sai ette võetud marsruut Tupo jõe suudmest kuni paatide sisselaskmise kohani rootsi poolses rannas. Edutult. Isegi ühtegi lõhet ei käinud pinnal.

Kella nelja paiku tulin maha ja tegin lõunapausi ning peale seda tagasi. Sedapuhku tegin lantides vahetused ja panin kuldse jässe asemele saksa lipu värvides jässe; samuti võtsin otsast „talismani“ (lillaka poppeli) ning panin tema asemele tumepunase-roheka poppeli.

Tuul oli vahepeal veelgi tõusnud ning püük ei tõotanud tulla just eriti mõnus. Sättisin ennast sedapuhku soome kaldasse – otsustasin tuult trotsida, äkki kala siin kaldas. Ning aerutasin vaikselt ja tulemusteta oma tavalisse lõpppunkti. Sügava peal nägin eemal ka ühte kala pinnal käimas, kuid sinna mind täna kohe mitte ei kiskunud.

(Mulle kohe ei meeldi sügavikus püüda – ei saa aru, kus kala võiks olla, vesi liigub ühtlaselt, märke mida lugeda ma kas ei märka või neid siis pole, veealuseid kive on vähe näha ... Koskede vahel seevastu on kõik teistmoodi, põnevam, kivi siin ja kivi seal, ei miskit uimerdamist, kogu aeg on tegevust (sättimist). Olen korra või kaks aastas ka sügaviku ette võtnud, kuid sedagi eesmärgil, et pääseda järgmisele kärestikule:-))

Vahetasin värskelt pandud jässe välja, ei saanud teda korralikult mängima ja andsin võimaluse punakale janile. Võtsin ette viimase tiiru. Ka see möödus nii nagu eelmised. Kõik lõhed oleks nagu edasi liikunud ja selle paiga maha jätnud.

Peale paari päeva „tühja sõitmist“ tekib alati tunne, et teed kõike valesti ja hakkad vigu otsima. Nüüd see tunne käes:-)


PS! Selle aasta lõhest tegi naine nii head road, et isegi mulle (kes ma kala tavaliselt eriti ei söö) läks nii ahju- kui ka soolakala väga heasti korda. Kiidame kokka!

reede, 12. juuli 2013

Tornio jõgi, Väylänpää, 11. juuli 2013

Päeval võtsime autole rattad alla ja veetsime päeva matkates Yllase radadel.

Õhtul mökki juurde tagasi jõudes oli jõe peal kõva tuul. Põhja suunast, täpselt piki jõge. Peale ei kippunud enne kui kella üheksa paiku tuuleiilid natuke vaiksemaks olid jäänud.

Varustasin kaks ritva uute lantidega – üks täna ostetud must-puna wäylä ja jässe must-lilla-tume kuldne jässe. Poppel ja teine jässe jäid endiselt otsa. Nüüd siis kaks punakamat tooni ja kaks mitte.
Panin mootori käima ja võtsin suuna ülesvoolu Tupo jõe suudmesse. Pole sealt kunagi ühtegi võttu saanud, kuid mökki peremees ja jässe lantide tootja hirmsasti kiidavad sealset auku ja nii ei andnud hing (ahnus?) järgi ja sinna sai mindud.

Lante vette lastes sain kohe aru, et ikka liiga vara sai veel peale tuldud. Tuul tõmbas vahel sellised iilid üles, et aerudele tuli valu anda nii nagu tegeleks miskil aerutamise meistrivõistlustel kellegagi võidu ajamises...

Tuule tõttu ei riskinud ka harjuse ritva leotada – kui harjus otsas ja seda välja võtad, jõuab tuul paadi kenasti risti keerata ja liinid sassi lüüa. Parem mitte, lohutasin harjuseritva paadi põhja tagasi sättides.

Landid sees, sai püük alata, tupojõe auk, vahepeale kiirevooluga ala ja siis saare ääres kalda lähedale. Pilk saarele ütles, et vesi on vaid mõned sentimeetrid alanenud, sest üle veepinna oli näha vaid paari kivikest (ja ühte parti, kes liikumatult seistes kaugelt vaadates kivi mängis). Kuna saarealune moodustas jões laiema „pauna“ kujulise koha, siis kattis üleval pool olev rannikumets natukene tuult ära ja siin sai juba sõuda. Otsustasin, et võtan siin pigem aeglaselt ja ei kiirusta teistesse kohtadesse (tuule meelevalda). Kuna tuul lubas sättisin ka oma harjuseridva sisse.

Saarealune on huvitav koht. Põhjasügavus vaheldub siis pidevalt ning läbi aegade on siit saadud pidevalt kalu. Olen ka ise siin üsna palju kala pinnal näinud, kuid pole kunagi ühtegi võttu (peale harjuste, keda siin on üsna palju) saanud. Seda meeldivam ja ootamatum oli hetk kui värske wäylä landi ritv ootamatult alla vajus. Koht kus võtt toimus oli üsna kalda lähedal, nii 7-8 meetrit rannast ja vaikses voolus. Olin paadi just piki jõge keeranud ning vedamise kiirus oli üsna madal. Vajutasin kiiresti aerudele ja tegin kolm-neli tõmmet. Keegi jäi taha ja kuulsin 2-3 sekundit siduri kärri (või tahtsin kuulda?) kui tekkis vaikus, paat seisis paigal, kala seisis paigal; haarasin ritva ja haakisin – keegi on otsas, aga ei liigu ei minu poole ega ka eemale, nagu kivi taga. Panin ridva ruttu põlvede vahele ja suunasin paadi randa. Siin hea teda sikutada ja teise käega lante välja kerida. Kala sai üsna pea kivi tagant välja ja tuli vaikselt ilma ühegi sööstuta lähemale. Kurat, see küll lõhe pole, haugiraisk. Poolteist-kaks kilo haugi oli minu õhtust rahu rikkuma tulnud. Saatsin ta tagasi vette (tean küll, et ei peaks, kuna kohalikud käsivad kõik haugid kaldale visata, aga kalajumalaks ennast pidada ei taha).

Seadsin oma ridvad uuesti korda ja jätkasin kulgemist allavoolu. Kella üheteistkümne paiku lõppes lõpuks tuul ja kuna päike oli üsna madalal läks jõepeal üsna külmaks. Vedasin lante kuni paatide sisselaskmise paigani. Võtte ei tulnud ja vaid ühte lõhet nägin teise kose kõrval pinnal mängimas.
Ühe harjuse sain ka vahetult enne koske, kuid liialt väikese, et kaasa võtta.

Täna minu lõhet jões ei olnud :-)