teisipäev, 23. juuli 2013

Tornio jõgi, Väylänpää, 23. juuli 2013 - kolmas nädal algas

Eile õhtul sai kahepäevaselt Rootsi-Norra reisilt (kus ritva autost välja ei võtnudki, kuigi kohad olid väga megad ...) õhtu kell 11 tagasi jõutud ja ei tekkinud enam tahtmist paadiga peale minna. Tegime hoopis ühe korraliku sauna...

Hommiku kella üheksa paiku piilusin aknast välja, lehed liikusid - voodisse tagasi. Kell pool kaksteist sai lõpuks jalad alla aetud. Väljas kena päikeseline ja soe (esimene see reis) ilm, kerge põhjatuulega. Peab ikka ära proovima, käis peast läbi ja nii sättisingi ennast kella ühe paiku peale.

Vahetasin lante ja sättisin otsa heledama tooniga: hejo lilla-oranz-rohekas, oranzika wäyla, ahvena värvides jässe ja ühe tumedama teistele seltsiks, punase poppeli. Jässega jändasin tükk aega, kuni ta ujuma sain. Selleks ajaks oli üks jõe peal olnud paat minust kenasti möödunud ja sättisin ennast veele.

Enda juures ridvad sisse ja ots Rootsi saare poole. Kohe alguses hakkas tuul pinda käima, risti kaldaga sisuliselt sõita ei saanud, kuna tuul tegi tamiilidele sellised kaared sisse, et need ei mänginud. Tuult trotsides kammisin saaretaguse ikkagi läbi. Ei miskit. Ei näidanud ennast ka keegi.

Kuna tuul ei olnud päris piki jõge, vaid natukene soome ranna poolt, siis otsustasin tõmmata ennast teise kalda alla, et tuulevarjus ranna äär läbi kammida. Tõmbasin korraliku hoo sisse ja olles saanud vast neli-viis aerutõmmet tehtud pani allavoolu poolne ritv (mille otsas hejo) ennast korralikult paindesse ning koheselt järgnes kärr. Hoog oli korralikult sees ja otsustasin kohe ridvast haarata, et vältida teiste tamiilidega segiminekut. Manööver ebaõnnestus täielikult. Ühe landi sain küll korralikult sisse keritud, kuid kahest teisest oli kala risti üle ja peagi tolknes üks neist lantidest sama ridva tipus kinni, mille otsas lõhe märatses. Õnneks tegi kala samal hetkel miski puhkepausi ja mul õnnestus lant ridva tipust eemaldada. Kuidagi tirisin sisse ka neljanda vees olnud landi ja harjuseõnge. Põhimõtteliselt oli terve paat sassis ja risti vedelevaid ritvu täis:-)

Saanud kogu ülejäänud stuffiga lõpuks ühele poole, keskendusin kalale. Lõhe oli poole mu tamiilist jõhkralt maha kerinud ja üsna kaugel. Olin paadiga keset jõge, ühe kalda pool kärestik lähenemas ja teisel pool madalik. Otsustasin kiirelt, et kulgen koos kalaga selle madala osa läbi ja suunasin aerudega paadi õigele joonele. Seekordne manööver õnnestus, jõudsin kenasti madaliku lõpuni ja kala oli nii kuuekümne meetri kaugusel minuga kaasas.

Sel hetkel tekkis järgmine takistus – paat, mis enne mind laskus, oli minust vaid poolesaja meetri kaugusel ja vajusin selgelt nende suunas. Karjusin neile, et minge eest, et lõhega tulen; õnneks olid mõistlikud vennad, kerisid landid sisse ja tõmbasid paadi kalda äärde – et ei segaks mind.

Kuna lõhe oli suur, siis langetasin järgmise otsuse – kaldale. Ritv jalge vahele seisma, aerudega kiirelt udjama ja peagi olin rannas. Kargasin vette ja sikutasin kiirelt paadi kaldasse. Lõhe oli üsna koostööaldis ja ei teinud mingeid minupoole sööste, mis oleksid ilmselt tamiili lõppemisega päädinud ...

Ja siis läks väsitamiseks. Rannas. Vaikselt sain kala lähemale ja nii kolmekümne meetri kaugusel tegi lõhe korraliku küünla. Aga otsa jäi. Järgmised veerand tundi sai teda vaheldumisi lähemale veetud ja tema poolt eemale ujutud ... Kuni kümne meetri kauguseni tuli kala suhteliselt sujuvalt, kuid siis oli kui müür ees ning kala vastas alati kümnekonna meetrise sööstuga. Korraks sain kala juba kahva lähedale, kuid ta polnud veel väsinud ning tegi järgmise korraliku mineku ... hetkeks käis peast läbi, et äkki oleks pidanud kahvama, et kui nüüd peaks pääsema...

Saades mõne aja pärast aru, et selline jojo mäng kalaga kuidagi ei edene, otsustasin vantsida paarkümmend meetrit allavoolu, nii et kala jääks minust ülesvoolu. See tõi edu, veemassi takistus oli väiksem ja kala oli korraga nina ees ning mõne hetke pärast uuesti kahekümne meetri kaugusel ...

Vantsisin uuesti kakskümmend meetrit ja kordasin protseduuri. Sedapuhku ei jaksanud kala enam pika sööstuga vastata, tegi nii viiemeetrise viimase ponnistuse ja vajus mu kahva ulatusse. Esimene katse kahvata luhtus – üritasin kala saba poolt võtta, kuid kala keeras järsult nina ringi ning põikas kõrvale. Teine katse õnnestus ja kiirelt lohistasin lõhe kümne meetrit kaldast üles. Käes. Kiirelt otsisin kivi ja koputasin paar korda sellega ning vallandasin seejärel rõõmuhüüded.

Teine paat oli kogu seda etendust nii viiekümne meetri kaugusel kalda ääres vaadanud ja tuli nüüd mu saaki vaatama. Tänu neile sai tehtud ka fotod otse jõeäärest.






Käed värisesid veel pikalt enne kui koduteekonna ette võtsin. Lõpuks ometi oli ta käes.


Lõhe, emane, 10 kg, 102 cm pikk; lant lilla-oranz-roheline hejo (esimene võtt selle landiga), lant oli lõhel täiesti kurgus ...



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar