teisipäev, 16. juuli 2013

Tornio jõgi, Väylänpää, 15.-16. juuli 2013

Õhtul sai peale keelaja lõppu kiire tiir tehtud ja ka üks kena kala saare all ära nähtud, kuid võttu ei olnud.

Lasse oli õhtul peal koos oma koos naisega – nüüd pole mul siin enam midagi teha, sest Lassel on kombeks kõik suured kalad välja rookida:-)

Hommikul sai kõvasti magatud, kuna plekkkatuse sabin andis märku kõvast vihmast. Kella kaheteistkümneks tundus suurem sadu läbi olevat ja sättisin ennast vee peale. Tuul oli olematu ja vihmast oli järgi jäänud peenike seenekas. Sooja vaid kaksteist kraadi. Vesi oli jões ööpäevaga tõusnud viis sentimeetrit.

Jätsin landid samaks, mis olid kena kala otsa meelitanud, loopisin oma vene veest tühjaks ja lükkasin paadi rannast lahti. Landid sisse ja tõmbasin paadi jõe keskele, et saare tagant läbi minna ning eile nähtud kala püüda. Sedapuhku lõhe mulle aga ennast ei ilmutanud. Hoopis mõnikümmend meetrit eemal tegi korraliku õhulennu pisem kala, nii kolme kilone. Ja tundus nagu merika moodi olevat. Kammisin temagi hüppepaiga läbi, kuid ei miskit.

Järgmisena tõmbasin paadiga risti üle jõe soome poolele, koski proovima. Kammisin kalda ja kosevahelise ala läbi, tõmbasin seejärel jõe keskele ja peale viimast koske uuesti kalda äärde. Kontrollisin just oma lante, vahel rohtu kipub külge jääma, kui üks tõeline iludus tegi ligi sada meetrit eemal väga uhke hüppe. Tundus üsna suur kala olevat. Landid kontrollitud suundusin seda kala otsima. Koht kus kala hüppas oli kiire voolu piiril ja ei ole üldse kindel, et temast üle suutsin sõuda. Paat läks voolus liialt kiirelt allavoolu, ja ei õnnestunud ennast „piirile“ sättida.

Sõudsin seejärel soome kalda kuni paatide slipini välja, kui hakkas korralikult sadama. Hing ei andnud aga rahu, panin mootorile hääled sisse ja põrutasin paadiga ülalpoole koske, et seda lennukat kala veel korra proovida. See laskumine tuli paremini välja, kuid tulemus oli täpsel sama mis esimesel laskumisel ...

Vihma aga tuli ja tuli. Jõudnud uuesti paatide sisselaskmise kohani olin läbimärg. Otsustasin aga veel jonnida ja jätkasin kulgemist sügava peale. Vaevalt sada meetrit sügava algusest nägin allavoolu, nii viiekümne meetri kaugusel kellegi selga korraks veepinda lõikavat. Koht kus kala pinnal käis oli aga selline, kus ühtegi märki orientiiriks võtta polnud. Sõitsin siis tunde järgi natuke rootsi kalda poole lootuses saada samale joonele kalaga. Paar minutit hiljem käis kala uuesti pinnas, ikka veel minust rootsi kalda poole. Ukerdasin siis veel kalda poole. Rohkem, aga kala ennast ei näidanud; nii kammisingi suhteliselt suvalise koha peal, kus omast arust kala oli näinud. Tulemuseks teadagi mis.

Sõudsin veel oma viisteist minutit ja andsin külmale alla. Kodinad kokku ja kodu. Tagasiteel nägin veel ühte hüpet koskedest allpool, kuid minu isu oli selleks korraks täis.

Harjuse õng vedeles ka kogu aeg sees ja andis ka paar pisemat harjust. Miskil imelikul põhjusel kippus enamus võtte aga mitte otsa jääma. Peab vist oma teise putuka otsa panema ...

PS! Eile trotsisime koledat ilma Kattilakoskil. Keski rootslane seal väikest harjust välja katkus, ussiga. Kala tuli ikka usinalt, pea iga viskega.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar