teisipäev, 9. juuli 2013

Väylänpää, Tornio jõgi 09. juuli 2013 – hommikuse konjaki aeg:-)

Hommikul ärkasin kella kaheksa paiku ja poole üheksast istusin paati. Lantides tegin ühe vahetuse – wäylä, mis eile oli küll demonstreerinud ilusat mängu, kuid mille värvid tundusid kahtlased, maandus uuesti landikasti. Asemele läks must-punane poppeli.

Ilm külm, vaid kümme kraadi sooja ja vihma kallas. Tõeliselt ebamugav püügiilm. Natuke kompenseeris seda koledust tuul, mis oli vaikne ja oli öösel 180 kraadi keeranud, puhudes nüüd vastuvoolu.

Otsustasin alustada soome kaldast ja tõmmata peale esimest kärestikku keset jõge. Ilm oli jõelt enamuse paatidest eemale peletanud, vaid kaks olid jäänud vihma trotsima.

Jõudes esimese kärestiku lähistele nägin kaugel eemal ühte heledat sähvatust – lõhe hüppas. Keset jõge, suund mul kenasti sinnapoole.

Landid mängisid ilusti, kontrollisin neid mõne aja tagant, et rohtu konksudesse ei jää ja liikusin sujuvalt allavoolu. Esimene kärestik – ei midagi, teine kärestik – ei midagi, kolmas kärestik – jälle ei midagi. Kaks ülejäänud paati olid lahkunud ja minu ees oli paari kilomeetrine veteväli ilma ühegi liikuva objektita.

Pikapeale ronisid niiskus ja jahedus kontideni ning peas hakkas tiksuma mõte kojuminekust. Otsustasin veel viimased kolm-nelisada meetrit võtta ja siis asjad kokku panna.

Viimasest kärestikust oli juba sada meetrit möödas, kui tõmbasin jõe keskpaigast paadinina kalda suunda. Peast käis läbi mõte, et kui siin kala võtaks, oleks küll hea – allpool paar kilomeetrit rahulikku vett ja kala väsitamine oleks ülimalt mugav.

Ja siis rabas keegi vasakpoolset ritva. Ootamatult, nagu ikka. Vajutasin kiiresti aerudele ja tõmbasin paar kiiremat tõmmet. Kala jäi otsa ja sidur hakkas mängima. Kasutasin juhust, et parempoolne ritv sisse kerida, kui järsku rabas teine kala vasakult teist ritva. Sattusin segadusse, et kummaga siis tegeleda. Kuna aga värskem võtja tegi kohe hüppe, siis nägin ära, et tegemist on nelja-viie kilose kalaga ja rabasin ikkagi esimesena võtnu. Too polnud veel pinda tulnud ja käristas usinalt sidurit.

Kaks kala korraga mõlema ridva otsas, see oli midagi sellist, millest ainult unistada olin osanud. Reaalsuses tekitas see aga kokku paraja jama. Kerides tühje ritvu sisse sõitis väiksem kala üle kõikide tamiilide ja pidin suure sasi vältimiseks tamiili katki tegema. Viimasel hetkel, sest juba oli ta ka üle teise lõheliini sõitnud ja seda pooma hakanud. Väiksem pääses koos musta-punase poppeliga...hea lant oli.

Sain kaks ülejäänud ritva kuidagi sisse ja võimaluse kalaga tegelema hakata. Peale mitmeid sööste keeras kala lõpuks pinda. Ilus hõbedane lõhe, lant suust väljas ja kinni vaid kahe haruga. Lasin lõhel vaikselt edasi-tagasi sõita ja ei kiirustanud. Unto soovitus oli jamade vältimiseks kahvata kala alles siis kui kõht ülespoole. Kulus umbes viis minutit ja lõhe hakkas väsima, keeras korraks kõhu üles ja punnitas siis veel ühe väikese sööstu. Otsustasin kahva haarata. Esimene katse kahvata ebaõnnestus, kala pani oma viimase jõu mängu ja põikas kahvast eemale. Teisel katsel sain ta sisse. Tõstsin lõhe paati ja läks märatsemiseks. Keerasin kahva kahekorra, et kala hüpates välja ei saaks ning haarasin nuia. Paar koputust ja lõhe taltus. Tõstsin ta koos kahvaga paadi tagumisse otsa ja vallandasin oma „tarzani hüüde“. Emotsioonid ja adrenaliin olid täiega laes ja seda said kuulda nii soomlased kui ka rootslased:-)

Paadiga randa sõites tegin rannas fotokaga paar klõpsu ja tirisin kala mäest üles mökki juurde. Kätte oli jõudnud aeg konjaki avamiseks, hoolimata sellest, et kell polnud veel üksteistki.

Lõhe kaal 7,3 kilo, pikkus 94 cm, landiks jässe lillaka pea ja helepunase sabaosaga. Lant purunes täielikult.




Kahvaga väljavõtmine on ikka jama – kalal hüppab kahvas üsna mitu korda ja soomused saavad kannatada. Lõpuks koju jõudes näeb lõhe nii räsitud välja nagu oleks kõvasti tappa saanud.

Täna siis keedetakse lõhesuppi:-)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar