pühapäev, 21. juuli 2013

Tornio jõgi, Väylänpää, 20. juuli 2013

Eile sai terve päev kulutatud poikkiajontoajo vaatamisele – rallikross kruusaga kaetud ringrajal,  igavesti vanade parsadega. See tundub olema ütlemata populaarne, osalejaid on sadu, rajaäär tööpäeval rahvast täis. Sõite toimub pea sada tükki päevas. Me väsisime kaheksa tunnise vaatamise järel ära ning tulime tulema, kuid võistlus jäi veel kestma ... Õhtul sai tunnikeseks peale mindud, enne kui reedeõhtune grill algas ...

Hommik venis grilli tõttu lõunasse, nii saigi peale mindud alles poole ühe paiku. Ilm mõnus, päike piilus pilve tagant ja tuul väga nõrk. Vesi oli vihmaste päevadega tõusnud lõpuks kõrgemaks kui siia saabudes oli. Nii oli rootsi saarest järgi jäänud vaid üks hädine kivinukk. Täna oli esimene päev kus eilsega võrreldes enam vesi polnud tõusnud.

Sättisin lõhe tarbeks seekord otsa: must-lilla-punane jässe, must-punane-oranz wäylä, must-punane-kärtspunane lilli, punane-kollane hejo.

Esimene tiir pakkus üllatuseks võtte lantidele ja täieliku vaikuse putukaõngele. Kahe kose vahel, pumba kõrval olevas augus, kus iga aasta kenad lõhed peidus, toimus ootamatult võtt ... ahven.

Koskede lõppedes, punase maja lähedal olevas augus otsustas keegi panna korraliku pläraka wäyla landi kohal. Ise vaatasin tol hetkel korraks seljataha ja nii ei näinudki, kas kala hüppas üle tamiili või käis lihtsalt veest väljas. Kuulsin plärtsu ja nägin vaid järellainetust. Võtma teda panna ei õnnestunud. Sõitsin küll veel korraks ülesvoolu tagasi, et uuesti peibutada võtma, aga ei miskit.

Tiiru lõpuks, paatide sisselaskmise koha rootsi rannikul otsustas jõu- ja ilunumbreid demonstreerida lilli landi peal haugitatt. Selle korjasin seekord välja.

Päeva teine tiir sai tehtud koos perega. Laadisime paadi inimesi täis – poiss mootori juurde, mina keskele, Katti paadi ninasse ja kulgesime soome rannikut pidi allapoole. Vahetasin hejo välja punase poppeli vastu ning jässe asemele kolis tumepunane-roheline-kollane hejo.

Teise tiiru aegu otsustas harjus suu lahti teha. Neli harjusepoissi käisid paadis tere ja head-aega ütlemas. Esimese kose all proovis keegi ka lanti, kuid võtu tugevuse järgi pakuks harjust.



Kolmanda tiiru aegu oli ilm juba päris halliks keeranud ja pakkus ka väheke vihma. Tuul oli keeranud lõunasse ja puhus üsna tugevalt. Sõuda eriti polnud vajagi, pigem vaid suunda korrigeerida. Tegin pika laskumise, võttes ka sügavast pea pool kilomeetrit lisaks. Lõhe näitas ennast ainult sügava peal, hüpates kaks korda kenasti veest välja. Mul on tunne, et need on kohalike poolt miskid dresseeritud hüppajad, kes peavad kalameeste entusiasmi üleval hoidma:-)

Kolmas tiir ei pakkunud lantidega ühtegi võttu, küll aga oli pool tiiru tõsiselt agar harjus. Paadis käis kümmekond harjust ja mõned said ka ära võetud. Enamasti võttis kala uppuvat putukat, kuid vahel ründas ka ujuvat. Võtt katkes kui lõigatult peale korraliku saju algust.

Vihma tõttu sai ka varem maha tuldud – vihmariided olid küll kaasas, aga jalas plätud ning peagi hakkas kole külm...

Kuna pühapäeva hommik põrutame kaheks päevaks Norra, siis tuleb tunnistada, et see nädal valmistas pettumuse. Vaid üks lõhe võtt. Põhjused tegelikult lihtsad – püüan enamus aega vales kohas. Kala ei ole suure vee tõttu sügavike aukudest ülesvoolu liikunud. Loodan, et nüüd vesi langeb ja kala tuleb ülespoole ka oma tavalistele paikadele.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar