neljapäev, 25. juuli 2013

Tornio jõgi, Väylänpää, 25. juuli 2013 - kui palju täppe võib olla ühel kalal...

Eile otsustasime, et kooserdama kuhugi ei lähe ja nii sai ette võetud päevane püügimaraton. Jõe peale sai mindud lõunast, kella nelja paiku tehtud väike lõunapaus ja siis kuni kella kaheksani välja aerutatud.

Päikeseline päev, üksikud pilveräbalad taevas, tuul olematu ja nii küttiski pealelõunaks temperatuuri varjus juba üle 25 kraadi. Jõe peal, päikesekäes oli aga nagu saunas ...

Esimene tiir sai ette võetud juba tavaks saanud kohtades – rootsi saar, soome kärestike kõrvalt ja siis rootsi ranna poolel paatide sisselaskmise koha suunas. Vesi oli ööpäevaga kõva kümme senti langenud, vool kõvasti vaiksem ja kuna tuult ka ei olnud, siis sõudmine hea kerge. Vaid see palavus... Terve tiir pakkus ilusaid kalahüppeid ja ka ühte landihaaramist – järjekordselt haugipoisi poolt. Kokku sai nähtud seitset kala ja nagu tavaks saanud siis enamusi sügava poole jõudes. Nägin ära ka ühe tõeliselt kena saba, rootsi poolel kollase maja all, kuid ühtegi võttu välja meelitada ei osanud. Harjus oli juba teist päeva suhteliselt vaikne ja nii käis otsas vaid üks väiksemat sorti isend.

Teise tiiru otsustasin teha ülevalt poolt alustades. Sõitisin mootoriga rootsi poolel oleva väikese jõe suudmesse ja tulin sealt rootsi ranna äärt pidi alla. Kui esimene tiir pakkus ootusärevust nähtud kalade poolt, siis teine kulges väga vaevaliselt ja uimaselt. Päike tegi oma töö. Nii sõitsingi oma tiiru lõpuni, olles veel sada meetrit sügavast lisa võtnud, kui otsustasin, et aitab. Tõmbasin paadi jõe keskele pikki voolu ja hakkasin lante välja võtma.

Esimene lant, saksa värvides jässe, sai sisse keritud. Ka teine lant, wäyla oli juba kenasti paadis, kui ootamatult keeras keegi vasakpoolse hejo landi lähedal. Hetk hiljem vajutas keegi õrnalt ridvaotsa ja haarasin aerud. Kiirelt paar tõmmet ja miskit ikkagi jäi taha. Olin kindel, et ilmselt mõni harjus, sest võtt oli tõeliselt uimane (tõsi, kuna ma ei sõudnud, siis landid vaid hulpisid pinna ligidal ja võib-olla polnud tamiil korralikult pingul).

Hetk hiljem otsustas see keegi aga sõitma hakata ja pani siduri laulma. Vaikselt ärkasin päikese tekitatud uimasusest ja haarasin ridva. Ikka lõhe? Esimene sööst oli nii paarkümmend meetrit ja kala veepinnale ei tulnud. Kerisin teise käega viimase landi (rohekas-kollakas poppel) välja ja jäin edasise suhtest kõhkvele. Minna kaldale või jääda vee peale? Kala sööstud ei olnud pikad, aga jõulised ja veel kordagi polnud ta pinna ligi tulnud. Otsustasin mitte riskida ja tõmbasin paadi randa.

Saanud oma manööverdamistega ühele poole ja edukalt randunud nägin kala esimest korda. Kurat ikkagi ei olnud miski suur koll, tundus nii kolme kilone titti olevat, aga need peaks ju hüppama ja olema kogu aeg veepinna peal... Mõne minuti pärast õnnestus kala üsna kahva ligi saada ja siis nägin täppe, taimen hoopis. Selleks hetkeks tundus kala nii läbi olevat, et otsustasin ta hoopis käega välja võtta. Forell kuuletus kenasti ja lasi tassida ennast rohu sisse. Tegin mõned klõpsud ja lasin seejärel kala tagasi.


Taimen oli omadega nii läbi, et kulus oma viis minutit enne kui ta „jalad alla sai“ ja pühas vihas mulle lõpuks sabaga vastu jalga virutas ning veteavarustesse kadus.

Kala oli ca 66-67 cm pikk. Tuli sama hejo otsa, millega kümnene lõhe sai võetud. Forelli kaalu ei tea, aga ilus kena paksuke oli:-) Ja millised täpid, neid oli ikka tohutult. Ilmselt ilusaim kala kelle olen kätte saanud. Kala oli turja pealt üsna pruunikas ja ei olnud küll seda nägu, et ta merest tõusnud oli. Pigem jõekas tundus olevat. Olgu tal kena elu edasi!
Rohkemaks eile jaksu polnud, tegin ühe külma õlle (külmakast paadis on ikka hea asi) ja tulin tulema.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar