pühapäev, 28. mai 2017

Velise jõel Ainiga, 28. mai 2017

Soome haugipüügis tekkinud küllastus kestab traditsiooniliselt paar nädalat. Lihtsalt ei ole isu ja tahtmist midagi püüdma minna. Reedel võtsin kogu jõu lõpuks kokku ja panin maja all ühe tonka likku. Ühe selle pärast, et teise olin jätnud ... Soome, puu najale. Ja uut meisterdada ei viitsinud. Bonder lahke inimesena pani selle puuri ära.

Õhtuse paari tunni jooksul ei saanud sisse pandud ritv hetkekski rahu. Särjed ja ka paar vimba kippusid mullausse kohe omastama. Vimmad suured ja matsakad, kudemata, saatsin nad vette tagasi oma asju edasi ajama. Tundub, et vimmaparved alles tõusevad üles voolu. Vool muidugi mõnusalt vaikne ka, hea kerge vaevaga kaugele ujuda.


...

Laupäeval otsustasime Ainiga Velisele latikat piiluma minna. Paariks tunniks õhtusel ajal. Kella kaheksa paiku jõudsime alles jõe äärde ja kühveldasime poe sööta kamaluga sisse. Ilm suviselt soe ja päikeseline. Vesi jões maru madal ja sisuliselt voolu polnud.

Teise kalda all hakkas koheselt keegi eriti närviliselt pinnas käima. Alguse kahtlustus, et haug, vaibus vaikselt ära, sest kaua see haug ikka jaksab kümnete kaupa viidikaid pinnas taga ajada. Nii et ilmselt latikad olid oma tegemisi kaldarohus tegemas (vesi 16 kraadi). Mõned laksud olid ikka päris võimsad.

Püük aga... pudinad sügavas eriti ei võtnud. Mõned särjed, mõned nurud, mõned kiisad. Rõõmustavam hetk oli hoopis tonkaga, kui keegi otsustas vaikselt vedades seda sisuliselt jõkke tirima hakata. Sain viimasel hetkel käe pideme külge. Ülemise lipsu otsas olnud väike latikalips see jõujuurikas vaevalt et oli. Alumine lips oli korralikult limaga kaetud - ilmselt oli kaks kala korraga võtmas. Sellest ühest väikesest latika lipsust piisas, et Ainile jälle 1:0 ära teha :-)

...

Ööseks jätsin maja alla elus-sööda õnge koos särjega sisse. Hommikuks oli kogu jõhv poolilt maha venitatud. Tamiil oli igatepidi rohtu venitatud ja lõpuks peale pikka mässamast lihtsalt katkes. Ei teagi, kas oli haug otsas või mitte. Ain arvas, et 9.3 kilone oli:-). Ahh mulle aitab ühest rekordist aastas küll, las elab edasi:-)

...

Päeval käisime latikakohta sisse söötma ilma õngesid välja võtmata. Teise kalda all valitses vaikus. Peale seda sättisin ennast vormelit vaatama ja Ain läks puusilla juurde veel haugi kimbutama. Sonni kõrvalt mepsiga üks 2.5 kilone ja mõned ahvenad lisaks. Ka see ei toonud mulle veel püügiisu tagasi...


Äkki järgmine nädal vähe rohkem viitsiks püüda.



pühapäev, 14. mai 2017

Viimane päev, 13. mai 2017

Nädala jagu Soomet sai selleks korraks läbi.

Hommikul tegime veel kiire treti merele - kolm tundi oli aega. Vesi oli 8.1 kraadi ja ilm pilves. Tuul oli ennast lõunasse keeranud ja seetõttu lainet väga polnud. Haug nii nagu viimased kaks päeva ikka väga uimasevõitu. Punase poi juures esmalt üks kahekilone. Tuli teine kaugelt otsa vajudes, paadini sõitis nii et ei liigutanud ennast enne, kui teda nägin. Teise haugi sain eile tulemust pakkunud paigast. 3.1 kilo. Too oli juba südikam võtja ja ka võitleja.

Korra sain ka mõnusa kärri kätte. Üsna paadi lähedalt keegi otsa vajus, kohe mere suunas jooksma pani, viis meetrit nööri välja käristas ja siis ära kukkus. Konksu otsas haugisoomus. Nüüd vähemalt ei tekkinud kahtlusi, kes see võis olla. Tänased võtud kõik rohelise relaxiga. Teistega ei miskit elumärki.

Võtte üldse vast kahe käe näppude jagu ja enamus neist ülinõrgad. Tõnu üldse võtuta jäi ... küll aga nägi ta mingit täpilist kala rahulikult selga veepeale keeramas. Olla üsna suur olnud. Kõuts trollis ka ühe haugi välja. Hiljem kui nad mere äärest lahkusid sai Arvo lõpuks oma latikad käima - kolm kena suurt latikat saare tagant.

Kella kümne paiku ilmusid jõesuudmesse ka kohalikud profipaadid, kuus tükki ja kammisid hoogsalt madalat läbi. Ei näinud ka nende tegevustes erilist aktiivsust.

Kella üheteistkümneni passisime suudmes ära ja reisi lõpetuseks trollisime koha sirge ja ilusa maja aluse läbi. Kaotasin ühe oma jessedest. Tõnu ühe lõpetuseks ühe 46 sentimeetrisse koha välja võlus.

Ja oligi kõik... Tänase saagiga sai kummutatud ka Tõnu rekordite teooria.

...


Kokkuvõtvalt polnud paha reis. Ilm oli küll väga tuuline ja see vajutas merepüügi ajale pitseri peale. Samas saime kõvasti päikest ja kardetud vihma-lume sadusid vaid ühel päeval. Ilmaennustus oli lubanud nädalaks külma ja rõvedalt märga ilma. Hea et nad oma ennustuses võssa panid.

Veetemperatuur oli reisi alguses 8+ kraadi, kukkus vahepeal kraadi võrra ja kerkis reisi lõpuks uuesti ülal-poole kaheksat kraadi. Parim võtt tundus olevat just vee jahtumise perioodil. Kui temperatuur kasvama hakkas, muutus haug kuidagi väga passiivseks. Terve nädala peale agressiivseid lööke vast kümne alla; enamasti kas krõbistas või vajus otsa.

Lantidest olid päikeselise ilmaga tegijateks Relaxi kiirabi ja KP Baitsi lillakas-hallikas. Pilves ilmaga Relaxi rohelises toonis silikoon.

Vobleritest sai enamasti sõiduaega sinakas valget jesse veetud, samas selgelt töötavat voberit ei leidnuki. Ilmselt oleks pidanud suuremaid ja aeglasema mängiga palke vedama, aga me tahtsime merikat ka püüda:-)

Suurimad haugid olid mul siis: 9.2, 6.3, 5.9, 5.1, 4.4 jne. kilosed. Kolmekiloseid piisavalt.  Suurimaks latikaks jäi 2.1 kilone. Tõnul kaks isikliku rekordit: latikas 2.3 kilo ja merikas 4.6 kg. Haugiõnne tal see aasta eriliselt polnud  - arvan, et kuna enamus haugi võtte hästi nõrgad, siis ta oma ridvaga laines püüdes neid lihtsalt ei tunnetanud ära.

Puhatud sai kõvasti ja see oli ka põhiline eesmärk. Lahe oli.





reede, 12. mai 2017

Hull koll, 12. mai 2017

Õhtuks läksime merele tagasi. Nii kella poole kuue paiku jõudsime tagasi. Edela tuul oli tuure maha võtnud ja mere ääres täitsa kena ilm. Võtsime esmalt ette jigipeatuse punase maja all ja seejärel trollides edasi mere poole. Kulgesime järgmisest punasest poist ka edasi, ilma ühtegi võttu saamata. Saarega kohakuti jõudes otsustasime eksprompt peatuse teha. Kajakad olid enne seal kandis tuuritanud, äkki tint siin. Kui tint, siis ka haug. Ankur sisse ja püüdma.
 
Viie minuti pärast küsis Tõnu, et võtab ka või... ja samal hetkel vajus keegi otsa. Korraks ja läinud ta oligi. Paar viset hiljem sain veel ühe võtu, kuid see ei jäänud üldse otsa. Mõlemad võtud musta selja ja halli kõhuga KP Baitsi peale. Järge ei tulnud ning otsustasin värvidega mängima hakata. Jõudsin lõpuks lillaka KP Baitsini ja sain korraliku otsa vajumise, mille järel keegi otsustas koos spinninguga mere poole söösta. Törts kärri sai kuulda enne kui kala ära kukkus. Krt. see oli küll kena poiss. Vähemalt kuuene käis mõttest läbi. Tõsi pealelõunal valla päästetud suur vool kindlasti võimendas kogu olukorda.

Pommitasime edasi. Paar võttu veel, aga otsa ei jäänud. Tegime siis paar ankrupaiga vahetust, saades veel mõne võtu ja ühe kahe poole kilose ka paati. Ja siis korraga peale seda, kui olin ühe vända pöördega närvilist mängu teinud oli keegi korraga taga. Too keegi pani täiega koheselt mere poole ajama. Sidur laulis täiega ja üle kümne meetri nööri kadus mõne hetkega, hoolimata sellest et sidur oli veel suhteliselt kinni, sest ma polnud veel reageeridagi jõudnud sellele sööstule. 

Peale sööstu jäi kala paigale ja naaldus põhja peale kinni. Algul ei liikunud kuhugi, siis sain meeter meeter haaval teda vaikselt lähemale venitatud. Tuli kõvasti vastu punnides ja ritva pekstes. Kulus ikka mitu minutit kui oma pehme ridvaga teda lähemale venitasin ja kala lõpuks kümne meetri kaugusel paadist pinda soostus tulema. Kõik mõtted teemal, et kole suur haug või miski punane kala kadusid hetkega. Haug kena, kuid mitte koll, oli lihtsalt risti landi otsa sattunud. Konks oli alumise uime taha kinni jäänud ja kala kasutas kogu voolu poolt pakutava võimenduse ära. Väike pettumus oli igal juhul. Haugil kaalu 4.4 kilo. Aga sõidumõnu rohkem kui rekordi toonud kalal.

Paar võttu veel ja siis jahtus olek vee all maha. Tõnu sai trollides veel ühe paarikilose, ma jigitades paar punni. Poole kaheksa paiku tulime tulema, et veel kohasirgel pisut trollida. Üks 44 sentimeetrine koha käis korraks paadis. Kaks võttu veel, kuid otsa ei jäänud. Ilus lõpp kenale päevale.

...
Hommikul olime peale läinud alles üheksa paiku. Ilm väljas nagu rannas. Päike paistab, tuul nii õrnalt idakaarest, et praktiliselt peegel merel. Õhutemperatuur küll üsna nullilähedane, aga päike küttis täiega. Kõuts ja Arvo trollisid juba enne meid kohapeal, ilma ühegi võtuta.

Seadsime ennast merel oleva punase poi juurde sisse ja kümne minutiga oli esimene haug kastis. Kolme kilone. Veel veerand tundi ja teine paarikilone seltsi läks. Mõlemad kiirabiga. Vahepeale veel paar võttu, kuid üldiselt kuidagi vaikne tundus.

Kammisime jonnakalt kuni kella 11ni oma tsoone läbi ja kolisime lõpuks trollimisele üle. Kõutsi kalakast vajas ju täitmist. Saime selle peale veel paar kala paati. Miski erilist võttu aga polnud ja enamuse ajast lihtsalt uimerdasime merel. Kõuts lasi muusikat ja korraldas miskit tantsushowd samal ajal. Pagana virolaised sellised...

Vesi oli meres juba samale temperatuurile jõudnud kui reisi alguses (8.4 kraadi), kuid tundub, et see haugi isule küll turgutavalt ei mõjunud.

Peale poole kaheteistkümnest hakkas vaikselt tuult kerime. Alguses loodest, keerates vaikselt läände ja hiljem edelasse. Väga hullu lainet ei tekkinud ja nii jäime paika pidama, lootuses et kala lõpuks karbi lahti teeb. Üldiselt ei teinudki, kuigi ühe pea kolmese lõuna paiku ikka välja meelitasin.

Vahepeal lõpuks selle jerkimise ka ette võtsin (või oli see nüüd sliderdamine). Kolm viset. Lant kinni. Ja sinna ta jäi... Selleks korraks sellest siis piisas. Olin kolm lanti ostnud järelikult saan veel kaks aastat jerkida:-)

Pealelõunal tegime kohustusliku latika tonkatamise. Kaks poissi ära võtsin. Pooleteise kilo ümber. Sellega sai ka suitsuahju norm edukalt täidetud.

...

Päeva kokkuvõtteks.

Arvol neli haugi ja latikas, Tõnul kaks haugi, mul üheksa haugi ja kaks latikat. Kõutsil kaks haugi (üks viie kilo kanti) ja boonusena tülgastumustunne haugide fileerimisest.

Aga ilm oli imeline - terve päeva peale ei käinud päikese eest ükski pilveräbal mööda.


PS! Tõnul on teooria - üle päeva tuleb rekord. Laupäev tulime, pühapäev Tõnul merika rekord; esmaspäev ei midagi, teisipäev Tõnul latika rekord; kolmapäev ei midagi, neljapäev mul haugi rekord; reede ei midagi ... laupäev ????. Ega pühapäevaks polegi mõtet jääda:-)

neljapäev, 11. mai 2017

Rekord käes, 11. mai 2017

Hommikuks panime äratuse 6.30ks. Plaan oli enne tuult mõni haug ära karistada ja seejärel Kõutsile vastu minna. Võttis aega mis võttis, aga kohale jõudis:-)

Ilm varavalges kena ja päikeseline. Kas hommikud ongi sellised? Öösel oli nii palju külma teinud et köögi kraan ei toiminud - vesi oli torudes ära jäätunud. Asjad kokku ja minema. Nii olime juba kella kaheksaks mere ääres.

Meri peegel mis peegel. Kuigi temperatuur alles nullis, küttis päike juba usinalt. Üllataval kombel oli vesi eelmise päevaga võrreldes natuke soojem,  ulatudes mere ääres 7.5-7.6 kraadini. Landid olid muidugi külmast ööst ära jäätunud ...

Esimesed ankrupaigad punase poi juures andsid koheselt ka paar võttu ning Tõnul korra ka üks kala mõni sekund otsas. Peale seda aga... proovisime poist ülesvoolu, poist allavoolu, sama tsooni teine pool... Ainukene mis juhtus oli see, et eemal trollinud soomlane tuli meid uudistama ja parkis meie tsooni piirile, et ise seal loopida. Tore. Peksime jigisid oma ankrupaigas edasi.

Tunnike hiljem andis soomlane alla ja kulges trollides ülesvoolu minema. Just sel hetkel, kui ta mu selja tagant möödus, käis ridvapitsist lõpuks ometi üks krõps läbi. Kala ei jäänud otsa ja jätkasin mängimist edasi. Jigi oli peaaegu juba paadini jõudnud kui uuesti krõps ja otsa vajumine. Seekord jäi haakimise peale ka otsa. Ei tundunud üldse suur kala, kuid peagi sain eksimusest aru. Kala istutas ennast põhja ligi ja kulges oma ruudus. Mõne aja pärast ennast pinna ligi näitamas käis ja siis sain lõpuks aru, et tõesti suur. Keerasin sidurit veel maha. Kaifisin oma jigmasteri kreenis olekut:-)

Haug ei tahtnud kuhugi eemale söösta - eilne kolmene oli kordades vingemaid sööste teinud - vaid kulges rahulikult paadi lähedal. Vahepeal ka paadi alla kippus minema, kuid sain ta sealt ikkagi eemale. Lõpuks kala kahva ligi meelitasin. Esimene katse ebaõnnestus täielikult - viimasel hetkel keeras haug ennast otse kahvast mööda ja sukeldus paadi alla. Teisel katsel ei mahtunud haug kahva lihtsalt ära. Vetevana andis kolmanda võimaluse veel ja surusin kuidagi selle koljati väiksesse kahva. Yess, uus rekord olemas. 9.2 kilo. 105 cm pikk. KP Paitsi lillakas-valge silikooniga. Lant oli täiega kurgus, nii, et tross täpselt lõugade piiri peal. Hea et nöörini ei ulatunud.

...

Peale rahunemist sain järgmise viskega veel ühe kilose ja sellega oli ka võtt ühel pool. Proovisime mis me proovisime täna actionit rohkem ei tulnudki. Ei tea kas haug lihtsalt ei närinud või oli positsioonidelt lahkunud.

Pühendasime pool tunnikest ka trollimisele. Tõnn sai ühe kilose haugi. Ja ma sain .... üllatus-üllatus ühe merika. Rohelise poi juures kargas otsa, peksis ritva nagu segane ja siis ujus täie hooga paadi poole. Väike ta oli... Tundub, et neid punaseid on see kevade siin ikka rohkem, sest eile nägin ühte kena kala pinnas mängimas ja ilmselt oli see ka punane... Muud huvitavat ei juhtunud.

Kella kaheteistkümneks oli tuul nii kõva, et suundusime koha sirgele trollima. Kaks koha, 48 sentimeetrit ja 50 sentimeetrit, lisaks üks 3+ kilone haug, kes pani sellise paugu ja kärri ridvale nagu oleks suur koll. Peale kella ühte kolisime mökki kaaslastele vastu.

....

Õhtupoole läksime lõpuks avastama linna teist poolt. Tagantjärgi tarkusena oli see muidugi mõttetu tegu. Kala seal ei olnud (peale ühe haugi punni) ja tagasitee oli täiesti kohutav. Suur laine oli vastu ja nii kündsime kogu selle maa samm haaval tagasi. Meeter meetri, kilomeeter kilomeetri haaval. Kuidagi jõudsime latikapüügi tsooni kohale ja tegime päeva lõpetuseks kaks tundi tonkatamist. Kummalegi üks kena latikas ja loomulikult hunnikus igasugust valget prahti. Päris sellist actionit, mida lootsime saada, täna ei toimunud.

Arvo ja Kõuts käisid mereääres lainet piilumas. Ega neile rohkemaks aega ei jäänudki, sest Kõuts pidi oma haugid lõpuks ära fileerima. Kui ma nüüd õigesti aru sain, siis rohkem haugi talle tuua ei tohi:-)

Homme viimane täispikk päev ja siis saab puhkus läbi. Küll see aeg lendab ...


PS! Ja lõpetuseks... Anti sõber soovis enne lahkumist meile kalaõnne ... ja Tõnu sai merikakolli ... Eile saatis ta mulle õnnesoovid ... ja tuli rekord. Kas tegemist on kaduma läinud loitsu, miskit selgeltnägijate tuleproovi tulevase staari või suvalise Eesti nõiaga... Igal juhul tuult talle tiibadesse. Kahju et ta nime teada ei saanud :-)

kolmapäev, 10. mai 2017

Sünnipäeval lumevangis, 10. mai 2017

Hommikune äratus toimus esimese sõnumi peale. Kella poole kaheksa paiku. Kooserdasime tunnikese mökkis ja siis läksime Koskinenile külla. Viisime viski ja suitsud ära. Hannu nägi täitsa ok välja. Kui lõpuks merele kohale jõudsime oli kell juba kümme.

Väljas üsna sama ilm mis eile. Vee temperatuur polnud öö jooksul eriti muutunud, 7.4 kraadi. Tuul kergelt loodest puhumas ja merel väike laine peal. Kannatas püüda küll. Võtsime ennast punase poi juurde ankrusse ja läks jigitamiseks. Esimene vise kp paitsi heleda kõhu ja tumeda seljaga silikooniga ja kohe võtt. Mitte just tugev, aga võtt. Paar viset hiljem keegi ka korraks taga, kuid plehku pääses. Ja siis tuli paus. Poole tunnine. Mängisin erinevaid värve, tegime paar uut ankrupaika.

Mingi hetk suvaliselt võtt, kuid ära kukkus. Kerimist jätkates mõni meeter hiljem juba korralik pauk - keegi vist läks närvi, et sööt plehku pani - ja kena kala otsas. Andis teist pikalt venitada, aga ära tuli.  5.1 kilone.
Rohelise relaxiga. Panin kasti ära, sest Kõuts juba iga päev e-maile saadab, et ma tema kalasid tagasi ei laseks...Seejärel taas vaikus.

Kolisime poist teisele poole ja kui olin otsa pannud järjekordse kp paitsi versiooni (lillakas selg, valge kõht), kui sain kümme minutit head actionit. Võtt. Otsa ei jäänud. Võtt, otsas mõni sekund ja ära kukkumine. Järgmine võtt... ja nii see kordus. Ühel hetkel ka keegi korralikum ründas, peale otsa jäämist kohe jõuga merepoole põgenema suundus ja siis ära kukkus. Otsustasin peale seda äraminekut lisakonkse juurde panna. Kolmik jigipea juurde. Järgmine võtt, kala otsas ... ja jälle lahkus. Uus vise, võtt ja otsa ei jää... Põnevust jagus, kuid tulu ei olnud. Otsustasin veel ühe kolmiku konksu lõppu lisada. Lihtsalt konksu kidast üle. Üks kolmiku harudest landi sisse ja kaks jäid välja. Lõpuks sellest ka tulu tuli ja kolme kilone kasti rändas. Kõik kolm konksu olid korraga kinni aga väljastpoolt pead. Mismoodi need haugid võtavad? Kinnise suuga togivad või? See kala läks tellimuse peale Tõnule.


Seejärel veel paar võttu, kuid otsa ei jäänud. Kolisime uuesti mere poole punasest poist nn klassikalisse positsiooni. Kuna lõuna juba käes ka hakkas tuult vaikselt juurde kerima ja jänest lainetele tekitama. Ega ma muidu poleks seda tähele pannudki, kui Tõnn poleks istumispüügile üle kolinud:-)

Uues kohas kohe alguses paar võttu, kala ka korraks taga ja loomulikult ära kukkumised. Ühel hetkel aga korraga ilus kala otsas, vajumisega. Peale haakimist aga kohe kärriga mere poole suundus. Kena kümne meetrine tõmme. Lasin sidurit veel maha ja nautisin järgmised viis minutit jigmasteri mõnusid. Ritv rullis, kala sööstab, sidur laulab, küünal ka veel sekka. Mõnus mõnus mõnus. Lõpuks haugi ära kahvasin. Kopikas alla kuue kilo haug. Panin selle ka Kõutsi jaoks kõrvale - äkki ta nüüd enam ei spämmi mind ja ennast lõpuks kohale lohistab:-)

Peale veristamise protseduure veel üks võtt samast tsoonist, kuid kala otsa ei jäänud. Seejärel jälle mõnda aega tühja loopimist kui korralikult lanti lõi. Alla kolme kilone. See kala oli jälle Tõnule, kes kõik see aeg nullitas. Tal paar võttu oli, kuid vaid üks mõni sekund otsas oli. Kuna kalavõtt täna selline ilge nokitsemine, siis ilmselt ta oma toikaga neid võtte lihtsalt ei tunnetanud. Ma ikka iga "põhja" jäämise ära haakisin ja üsna mõnedki neist kaladeks osutusid. Haug lihtsalt nii uimane - pole ka midagi imestada, kui igal ühel kõht tinti täis...

Peale neljandat haugi sai meie kalakast täis ja tulime tulema. Laine oli ka selleks ajaks juba minu jaoks kahtlase võitu...

Sõitsime hooga koha sirgele ja trollisime selle läbi. Teepeale merikotka paar kalda peale miskit plaani haudus. Hiljem lendu tõusid. Võimsad linnud ikka... Plaan oli edasi kulgeda linna teise otsa, kui meid järsku lumesadu tabas ning pilv meie kohale ennast ära parkis. Pea pool tundi ootasime selle lõppu, kui järsku ühel meelel otsustasime mökki varju minna. Mökkis aga ... hakkasime hoopis sünnipäeva tähistama ja nii sai püügipäev poole pealt ootamatu lõpu:-)

Õhtul imetlesime Mehise teibitud toruparandust. Lisaks sellele, et see midagi kinni ei pidanud, kukkus see kerge puudutuse peale toru pealt lihtsalt maha. Bonder kui tuled, valmistu veeavariiks:-)


PS! Sünnipäev jätkus sauna, õhtusöögi ja ise küpsetatud mustikakoogiga... no keda ma petan, ikka prisma kook oli, selverit siin ju pole... Igaljuhul oli kõik väga maitsev. Tuleohutuse pärast jätsime küünlad süütamata.

teisipäev, 9. mai 2017

Linnapäev, 09. mai 2017

Suure võidupüha auks tegime hommikul linnatiiru. Toidupood 1, siis toidupood 2, siis Motonet, siis Hongkong ja lõpuks bensukas ka veel takkapihta. Ikka linnaluba täie raha eest. Nii juhtuski, et tegevus mida siia tegelikult olime tegema tulnud, sai ette võetud alles vahetult enne lõunat. Pool kaksteist panime ennast merel oleva punase poi tsoonis ankrusse.

Ilm pilves, vahel päikest piilus. Vahel lund sadas. Maikuus, lahe... Tuul veel üsna nõrk ja ilmateate järgi pidi meile terve tund veel püügiaega jaguma, enne kui kõva loodetuul vee vahtu peksab. Temperatuur ka tsipa soojem juba kui eile, nii 4-5 kraadi tuli päikese käes ikka julgelt ära. Vesi oli üleeilse 8.4 kraadi pealt juba 7.2 peale potsatanud.

Algus ei tahtnud kuidagi minema hakata. Proovisin küll kiirabi, küll eilse kuuese toonud lanti, kuid mida polnud, see oli haug. Alles veerand tundi hiljem, teises ankrupaigas, saime esimesed võtud kätte. Järgnes üsna ok pooltund, kus kokku üle kümne võtu ridvast läbi käis. Neist kaks päris korraliku pauguga, ülejäänud rohkem otsavajumised. Enamus pudises muidugi ära, kuid kolm poissi õnnestus ka paadini saada. Suurim 3.1 kilo. Mängisin kogu aeg erinevate värvidega. Sõelale jäid lõpuks kõik need, kus valdavalt toon valge - kiirabi, suur viidikas, miski läbipaistev sinise seljaga... Kollased ja oranžid ei kõlvanud täna kuidagi. Parim endiselt kiirabi.

Tõnn sai eilse fiasko järel ka lõpuks käe limaseks. Paar võttu veel lisaks. Pidu lõppes kui lõigatult, mil loodetuul poole ühe paiku huugama pani. Korjasime kodinad kokku ja kolisime punase maja taha lõunat pidama.

Tunnike hiljem, kui olime jõudnud arusaamisele, et laine ei kao kuhugi, trollisime ülesvoolu minema. Nii nagu ikka ei andnud trollimine mingeid resultaate ja nii parkisime ennast kella nelja paiku päikesepatareiga suvila tsooni latikat tonkatama. Eile oli siin lood parve näidanud, täna tundus olevat sobiv ilm neid välja püüda.

Kaua ei pidanud ootama kui läks andmiseks. Järgnes tunnike mõnusat latika sikutamist. Üld skoor 7:1 lõpuks mulle, kuid Tõnn suurima noppis (2.3 kilo, Tõnu uus tippmark). Minu suurimaks 2.1 kilo jäi. Sort väga vinge, kõik kalad 1.5-2.1 kilo vahele jäid.

Kella viie paiku võtt rauges. Passisime veel lumesajus tunnikese ja kui tuul vaikseks jäi ning sadu lõppes suundusime uuesti merele. Punase maja all peegelsile vesi. Panime jälle hooga mere punase poini välja ja andsime hagu. Kahjuks polnud aga õhtune haug enam söögihimuline. Kokku vaid kolm võttu ja üks alla kolme kilone paati. Kaua püüda ei saanud ka, sest järjekordselt keeras tuul tuure üles ja lahkusime koduteele.

Kohasirgel tegime veel tunnikese trolli. Üks 47 sentimeetrine kohapoiss (sinakas-hallika jesse otsa) ilusa maja alt oli ainukeseks aktiivsuse üles näitajaks. Ilmselgelt meie landid külmas vees ei toimi.

Nüüd jalgpall ja eurovisioon korraga vaja ära vaadata:-)