Pärnu jõel, 28. jaanuar 2022

Töö juures on viimasel ajal nii tihedad ajad, et päevad venivad kole pikaks. Hommiku pool kaheksa alustad, õhtu peale kuute lõpetad. Lõuna ajal lased ka midagi kiirelt hammaste vahelt läbi ja juba sukeldud kahe ampsu vahel järgmisse tegevusse. See on see kodukontori rõõm... Nii sai otsustatud ühel hetkel, et aeg on vaja maha võtta ja tegin enda reedese päeva kalendri tühjaks.

Hommikul kella kaheksa paiku start Tallinnast Pärnu poole. Ilm polnud just lubav. Pilves, hall ja mingit pläusti tilkus taevast alla. Temperatuur tiksus nulli ringis ja puhus tugev põhja tuul. Parkimise kohas kombet selga ajades ei saanud sellest ilma koledusest veel aru, aga jää peal oli ikka üsna ebamugavalt vilu.

Tatsasin hooga mööda libedat jääd otse oma põõsa auku. Lumi oli nädala jooksul ära sulanud ja paarisendise veekihi jääpeale tekitanud. Sättisin seal oma santlaagri sisse. Lood vette, punane kirp sääsevastsete puntraga alla. Millegipärast kipub mul see sääsevastsete pintsel iga talvega aina paksemaks muutuma. Nüüd juba 12-13 tükki konksu varrele ritta ajan. Tõsi, vastsed ise on ka pisut kiduramad kui eelmistel aastatel.

Veerand tundi pidasin nihelemata ühel augul vastu ja siis hakkasin kõrval olevaid vanu auke läbi katsuma. Ei miskit. Terve tsoon tundus tühjavõitu ja nii kolisin vahelduseks eelmisel korral kenasti vimba pakkunud joonele. Teiste sõnadega natukene kalda poole ja ülesvoolu. Posti poole. Ja peagi käe valgeks sain. Kaks korda lausa järjest. Esimene neist tegi sellist sõitu, et juba vaikselt lootsin... Siinkohal on vist paslik meenutada ühte Vigala jõe ääres üle jõe pealt kuuldud vanema härrasemehe juttu - Pärnu jõe vimbadel pidavat olema suuremad lihased, sest nad peavad kõvasti kärestikke ületama ja seetõttu võitlevad ka tugevamalt kui Kasari vimmad, kes omakorda kerges vastuvoolus üles ujudes lihtsalt pekki kasvatavad :-)

Lisa neile ei tulnud ja nii käisin järgmiseks viieteistkümneks minutiks istumas siiaplatsil. Ikka ei miskit.

Tagasi vimmaaugule ja kolmas kala ronis otsa. Müstiliselt vaikselt võtsid ja vaid põhja ligidalt. Noogutist vaid ülikerge krõps läbi käis. Paar korda tühihaakimist ka pidi enne tegema, kui kala otsa jäi. Kolmas vimb käes, tekkis jälle vaikus.

Nii saigi kuni kella üheni edasi-tagasi kahe augu vahet pendeldatud. Siiaauk ei pakkunud midagi, kui üks kiisk välja arvata ja ka lood oli üsna vaikne. Vimmaauk tilgutas paar kala juurde. Ühel hetkel aga järgmine punn-nina augu alt plehku pääses ja sellega ka parve eemale peletas. Tegin siis uue augu meetrit viis vastuvoolu, samale voolujoonele, ja sain uuesti kellegi toiduga mängima.

Selline "tilgutamine" kestis kuni kella kaheni, kui otsustati tehti päeva "võtulaine". Sain ühest, järjekorras vist kolmandast ülesvoolu tehtud august, neli kala järjest. Siis üks ära minek ja sellele järgnenud vaikus. Uus auk ja veel kala. Ja siis veel üks auk kus lausa neli vimba leili läksid. Enne kella kolme rahuneti aga vee all uuesti maha. Vaikselt kiskus ilma ka pilvisemaks ja viskas kerget lumelörtsi, see ilmselt kala suu sulges.

Õnneks aga mitte täielikult. Sellist ennelõunast tilkumist erinevatest aukudest ikka pakuti ja nii korjasin vaikselt lisa juurde.

Päeva lõpuks, peale kella nelja kui juba hämaraks hakkas kiskuma ja asjad kokku panin, sai kokku 21 vimba jääle toimetatud. Üks ahvenapunn, üks kiisk ka veel sekka. Siiavõttu polnud, korra käis loodi alt ilmselt siialine läbi, aga see oli ka vaid üks kord terve päeva peale.

Võtt oligi terve päeva üsna nõrgake. Kõrgemale kui kümme sentimeetrit põhjast kala tõusma ei nõustunud. Enamus võtte tulid üldse kirbu põhja langemise peale või siis tõstmisel pausi ajal tehti kerge krõps. Korraliku virutamist täna noogutile ei kingitud. Mängu poolest klappis enim kas aeglasevõitu nõksutamine või kerge tirgutamise moodi liigutus. Aga otse mängu ajal ikka väga harva keegi ära võttis.

Pärnu jõel 22.-23. jaanuar 2022

Kaks päeva Pärnu jõel. Üsna ühenäolise pilves ja tuulise ilmaga, kus päikest ei näidatud. Tuul puhus alustuseks põhjast ja teisel päeval lõunast. Ja lõuna tuul oli külmem :)

Laupäeval sai sätitud kohale kella üheteistkümneks. Nils-Erik tuli vimba kaema, Rain tuli oma lapsele Robinile misiganeskalavõiksotsajääda kalapüügi tutvustust tegema. Uhke kahemehe majake kaasas, terve hulk tehnikat veel lisaks. Garmini live pilti edastav andur, mis kõik jõe kalad kuni Paikuseni ära registreeris. Praktiku kaamera ka veel lisaks, mis tõsi küll sellise nähtavusega vees on üsna mõttetu asi. Kogu see varustus oli pakitud suure kelgu peale ja kohale tuldi nagu kavatsetaks nädalaks jääda.

Kohe alguses oli aru saada, et vimb pole võtu peale väljas. Sain paari augu järel ühest august kaks tükki järjest võtma ja siis passisin pikalt nulli peal. Nii pikalt, et lõpuks jahedusest kondama läksin. Käisin lätakate ala peal ära ja võtsin veel ühe vimma. Teine pääses poolest veest plehku ja viis ka võtu.

Ootasime lõunast võtulainet, kui järsku tulid ei tea kuskohast kaherattalised põristajad ja keerasid päeva vussi. Tiir mis ette võeti, käis külje alt läbi ja nii sai meil sellest mürast lõpuks küll ning kolisime eemale. Allavoolu. Parklaga ühele joonele, keset jõge.

Esimene auk näitas kala, teine pakkus. Vimb. Järgnes selline tilkumine. Peale vimma kätte saamist tekkis vaikus, käisin tegin uued augud ja siis komberdasin tagasi vanale augule ning noppisin järgmise vimma. Nii neli korda. Alati pidi mingiks kümneks minutiks eemale minema, et all keegi käivituks. Järjest keelduti võtmast.

Nils-Erik jändas oma kangevõitu noogutiga ja kolis lõpuks põigi peale. See omakorda viidi mõne aja pärast kellegi poolt minema. Poolest veest oli otsa karanud ja tamiil katkes... Rain sai säinapoisi. Robin meelitas kenakese vimma välja.

Kolme paiku väsisid põristajad lõpuks ära ja nii sai enne pimedat veel korraks vanasse tsooni tagasi mindud. Jõe suudmest üks poole kilone latikas ja vimb. Oma tsoonist päeva lõpetuseks 11-s vimb. Kell neli tulime maha ära.

...

Pühapäeval hakkasid naabri koerad kell pool kuus olematu jänese peale haukuma. See viis une ja ajasin kell kuus jalad alla. Nii juhtus kuidagi ootamatult, et kell kaheksa olin Pärnus jõe ääres. No vähemalt paar tundi põristajateta vaikust oli vähemasti tagatud.

Tatsasin oma koha peale. Jõe suudmes neli meest oma asju ajasid, keerasin selja vastu tuult ja istusin augule. Mõttes oli sealt mitte lahkuda ja passida siiga niikaua kui kannatab. Tunnike panin vapralt. Korraks üks kena päts-vimb leili läks ja augu alt ta ära pudistasin. Paar kiiska ka veel sekka... ja siis hakkas vilu. Temperatuur oli nelja miinuskraadi juures ja tuul puhus jaheda kontidesse.

Alustuseks tegin sooja saamiseks paar auku, millest ühest ka võtt. Järgmisena juba jooksudistantsid sada meetri eemale ja tagasi. Vaikselt sain soojaks ja õnneks keeras paar kraadi pehmemaks ka ilma.

Kell üksteist tuli kui tellitud võtulaine. Ja jälle selline pirtsutav nagu eile. Sain ühe kala kätte ja vaikus. Käisin eemal olevatel aukudel proovimas, tulin tagasi ja teine. Kolmas ja neljas ka sellisel moel. Vaikselt puurisin erinevaid suundasid läbi ja lõpuks leidsin ka augu, kuhu pisut rohkemaks tasus paigale jääda. Kolm vimba, paar äraminekut ... ja siis tulid nad jälle. Seekord mingi bagilaadne toode lendas hõlma alt läbi.

Panin asjad kokku ja sättisin minekule. Paikuse alla. Enne tuli veel üks vana, kes paarkümmend meetrit üleval pool püüdis küsida, et palju tuli. Tal viis vimba. Sattus siis rääkima, et eelmine nädal olla kolm siiga saanud, vimba siit ja sealt, latikat väsitanud Reiu suudmes.

Järgmisena juba kand ja varvas Paikuse alla. Vahepeal männi all korraks kontrollauk. Keegi oli all, korra näitas, võtma ei saanudki. Edasi juba Tindisaarte alune rajoon. Jõe vasakpoolses kaldas oleva sügavama ala peal. 2.6 meetrit vett. Esimesest august kaks...särge. Parajat pätsid, kohalikud. Ruttasin edasi. Järgmisest poole kilone latikas. Siis vaikus, vaikus, vaikus.

Vaatasin vahelduseks teisele kalda poolele ka, kuid sealt, pisut madalamalt alalt kala võtma ei saanud. All mingid varjud ujusid, aga teistmoodi kujuga kui tavaliselt. Kes seda teab kes nood olid.

Tegin veel korra vanadel aukudel ühele nurule tuule alla ja tatsasin tagasi. Tsiklimehi oli vaid paar tükki töristama jäänud ja otsustasin müra trotsima minna. Tagasi algusesse.

Esimene auk sai posti alla tehtud. Istusin seal ja meelitasin kedagi. Näitas too ennast mitu korda, kuid võtma ei saanud. Samal ajal järgmine vanamees juttu vestma tuli. Too oli hommikupoole üleval pool käinud ja kuigi vimba sealt ei saanud, sättis ennast sinna tagasi. Männi kanti. Loodil olla palju kala olnud. Rääkisime pisut siiast. Teadis mainida, et siig oli sügisel kudenud juba enne keeluaega ära. Tindisaarte all oli kena tants ja trall. Arvas, et paljud kalad eelmine sügis paisust ülesvoolu kudema läksid. Tea kas peaks ikka sinnapoole ka otsima minema...

Kui lõpuks lahkus, katsusin hommikusi auke järjest läbi. Ühest august üks, teisest kolm vimba. Posti august üks nurg ka veel sekka. Kella kolmeks oli selles mürast enam kui küll ja tulin tulema. Tulemuseks nagu eilegi 11 vimba. Tõsi tänane sort oli võimsalt parem. Üks 700+ kala ka veel pätsikeste seas.

Laupäev sai kuldset kirpu, pühapäeval lõunast alates punast kasutatud. Vahet ei olnud. Tulemused olid samad - siiga nad üles ei ärritanud.

Pärnu jõel 16. jaanuar 2022

Laupäeva õhtune kõne päeva püügitulemuste kohta ajas Aini kihevile ja nii saabus Kia nimeline "tõld" pühapäeva hommikul kell 9 maale, korjas mu peale ja toimetas kenasti Pärnu. Kalale. No kas saab olla paremat teenindust :)

Ilm oli ööpäevaga kardinaalselt muutunud - päikesest polnud jälgegi, tuule oli keeranud lõunasse ja õhurõhk kukkus kolinal. Öösel hakkas rõhk ka kukkuma (ja jätkas seda ka päeva jooksul, langedes 715 mm pealt 705 mm peale - päris korralik potsatus niigi madala rõhu kohta). Kõik see ütles juba minnes, et head see ei tähenda. Aga kui ei proovi, siis teada ei saa.

Auto pargitud, sammusime uljalt eilsesse tsooni, kus kaks meest juba ees püüdmas. Sättisime ennast neile seltsi ja istusime maha. Varasemad olijad said just esimese vimma ja tõdesid, et kala ei näri. Lohutasin, et kell ka varajane veel... Lood nagu midagi näitas ja ei näidanud ka. Võrreldes eilsega oli pilt ikka väga palju tühjem. Tõsi, aeg-ajalt keegi alt siiski läbi käis ja see sundis mind oma augule pikalt ka paigale jääma.

Võttu ei olnud ega olnud. Ain sai ühe kiisa, mul tülitasid paar samalaadset uimelist paar korda, aga teised... Tüdinesin juba oma püügiaugust ära ja otsustasin jõe keskpoolel olevalt madalamalt alalt kala otsida. Sain vaid paar auku läbi katsuda, kui silmanurgast nägin, et Ain kedagi väsitab. Siig! 620 gr. Punase kirbu otsa. Vahetasin siis ka enda kuldse sama tooni vastu välja ja ... nullitasin edasi.

Ei tulnud lisa ka Ainil ja pool tundi hiljem tuli järgmine nihelemise laine. Sedapuhku vaatasin juba vastuvoolu olevaid alasid. Samal liinil. Tegin Aini trellpuuriga mitu auku ja korjasin kolmest neist ka vimma välja. Võtud toimusid praktiliselt kohe, kui kirp alla sai saadetud. Hilisem mängimine midagi ei pakkunud, kala ujus nagu hirmunult eemale.

Tiir tehtud, sai järgmine pool tunnikest loodi vahitud ja vanal augul istutud. Ei miskit. Kaks varasemat tulijat kolisid lätlaste platsile ja said sealt mõned vimmad võtma ja see ajas ka meid järjekordselt liikuma. Seekord Reiu suudmesse.  Ja juba esimelt augult sain kenakese ahvena (350gr) ja Ain vimma. Puurisime rajooni korralikul auklikuks, et kaladel talvel rohkem hapnikku oleks :), kuid lisa ei saanud.Järgmisena sama tsooni alumine osa ja jälle esimeselt augult praktiliselt kohe krõps ja ahven jääpeal. Edasi...ok ühelt augult sain veel ühe võtu, kuid see pudises ära. Ilmselt ka ahven. Ain käis päris mitu auku veel läbi, kuid ei saanud ka miskit. Läksime tagasi algusesse... ja mõni aeg hiljem otsustasime oma baaslaagrist loobuda. Asjad kaasa ja edasi! Ülesvoolu. Männi suunas.

Postialuses augus näitas lood kenasti kala all. Kohe mängimise alguses lisandus üks vimb, kuid nagu täna juba tavaks oli, siis jätku ei tulnud. Ei aidanud ka see, et Ain meetri kaugusele augu tegi. Nii me kahekesi ekraanil olevat kena kala põrnitsesime ja erinevate mänguviisidega teda ebaõnnestunult käima üritasime saada.

Järgmine peatus madala peal. 3 meetrit vett ja kenad kalad all. Siin sain ka päeva ainukese püügiaugu, kus kaks kala välja tulid. Nurg ja vimb. Seejärel juba männi alla, kus ühe kala ära pudistasin; ülejõe sügava tsoonis kolm auku veel lisaks ja kell kolm olime totaalselt tüdinud. Ilm oli muidugi ka selline, kus koeragi välja ei saadeta... Tulime tulema!

Kokku siis mul vaid viis vimba, kaks ahvenat, üks nurg. Ainil siig, vimb, kiisk. Seekord olen nõus kaotuse enda peale võtma - siia vastu ikka ei saa!

Pärnu jõel - lõpuks ometi, 15. jaanuar 2022

Töönädalad on viimasel ajal kuidagi rasked. Rabelemist on palju. Kumm oli reedeks täitsa toss. Nii ei kipu ka nädalavahetusel ennast vara üles ajama ja seetõttu on ka püügipäevad natukene lühemad, kui tegelikkuses võiks. Õnneks päeva samm-sammult pikeneb ja isu saab õhtuks ikka täis püüda. Sedapuhku jõudsin Pärnu siiajahile kella poole üheteistkümne paiku.

Juba sõites, vastu taamal olevat päikest, valdas varakevadine tunne. Täiega märts. Sama sai kinnitust ka jää peal. Väljas kraad-kaks sooja ja ere päike hommikust õhtuni. Loodetuul, mida lubati üsna tugevat, ei rikkunud üldse pilti - pea terve päeva tahtsin kombekal lukku lahti tirida ja jahedamat õhku peale lasta. Mõnusalt soe oli olla.

Kuna päike veel üsna madalalt käib, alustasin varjendi alusest august. Õigemini siis sellest pisut ülesvoolu olevast alast. Sinna paistis ennelõunane päike kenasti peale ja kuna jääkrossitajad ka alles põõnasid, siis otsustasin hetke ära kasutada.

Pole see tsoon see aasta toiminud ja ega seekord ka erand polnud. Kuldset marmõssi koos sääsevastsete puntraga paar korda himustati. Esimene võtja pääses plehku ja teine osutus vimmaks. Pikalt seal tsoonis vastu ei pidanud ja nii kui päikesekiired põõsaaugu piirkonda jõudma hakkasid, kolisin sinna üle.

Eelmise korra püükidest polnud jälgegi näha. Vahepealne külmetamine-sulatamine oli püügiaugu jäljed likvideerinud ja nii lasin maamärkide järgi augu sisse üsna umbes. Sügavus tundus õige olevat ja ka lood näitas kohe veealuseid elumärke. Alustasin püüki, pannes oma "siiamängu" plaadi käima. Esiti ei miskit, kuid viieminutilise mängu järel esimene krõps noogutil ja ... no ma ei tea oli ta siis latikalips või monster nurg. Väga vahet tegelikult ei ole. Poole kilone kala sai teisest jääaugust tagasi vette saadetud.

Samast august tuli poole tunni jooksul veel kolm sellist ja hakkasin vaikselt nihelema. Egas ma nurgu püüdma tulnud! See vist ikka ei ole see õige liin. Kolisin siis selle peale meetrit neli jõe keskpoole ja teist sama palju allavoolu. Uus auk sai üsna põõsaga kohakuti.

Algus oli sama. Poole kilone krt-seda-teab mis liik see on, ronis otsa ja kolis vette tagasi. Lasin ta otse samast august alla. Järgmisena aga oli kirpu himustamas juba vimb. Kenake pätsike pakkus mõnusat sõitu. Tolle juba kõrvalaugust alla lasin.

Mängisin üsna kiiret ja agressiivset mängu, seda enamasti 4-5 tiiru järjest, seejärel pisut väiksema sageduse ja amplituudiga ning üsna põhja ligidalt jätkasin. Kõrgemale kirbuga üldse ei roninud.. Järgmised vimmad enamasti selle väiksema sageduse peale käivitusid ja otsa koperdasid. Lasin kalad samuti kõrvalaugust alla tagasi.

Kell tiksus omasoodu ja jõudis poole üheni. Olin just lõunavõileiba maiustamas, kui käivitus "happy hour". Ja seda lausa mitmuses. Kui sinnamaani olin vaikselt tiksutades jõudnud umbes viienda vimmani, siis sealt edasi käivitati ootamatult agressiivne invasioon kollasele marmõssile. Kirp sai all vaevu mängida, kui kalad järjest otsa ronisid... Ja ilusad poisid. 

Mingi hetk väsisin nende tassimisest ja vabastamisest kõrval olevast august ning kui järgmisel korral 750 grammine pätsike jääle maandus, otsustasin C&Ri pöörata C&takethemhome stiiliks. Kella pole kaheni oli täiega laulupidu. Umbes kümme vimba seljataga jää peal tekitas tunde, et kalapüük, see on imelihtne. Lase kirp sisse ja venita kala välja. Mis seal keerulist on :-)

Poole kahe paiku tekkis aga korraks vaikus. No nii viis minutit ja siis järgmine "krõps". Selge, vimb käivitus uuesti. Mingi hetk, kui kala oli pooles vees, hakkas too aga hoopis teistmoodi võitlema. Peksis peaga nagu haug. Käsi tamiiliga käis järskude löökidega edasi tagasi. Mõni hetk hiljem ilmus augu alla hele hõbedane sillerdis, kellel ninapeal mingit kühmu polnud. Siig! Panin käe talle toeks ja venitasin august välja. Selle aasta esimene. 770 grammi pole just Herakles, eriti kui arvestada vimma vaid 20 grammise vahega, aga käes see "kinnisidee" lõpuks oli.

Järgnes aga uuesti vimb. Natukene nagu pettumuseks... Lood näitas pikka "boamadu" põhja peal ja mingi hetk "krõps" ka nooguti läbis. Pool tundi hiljem aga tekkis põhjast umbes pool meetrit kõrgemale teistmoodi "madu" ja mõni hetk hiljem sain uuesti tunda teistmoodi pekslemist. Teine siig pistis nina jääaugust välja. Väiksem kui eelmine, 660 grammi., aga ikkagi siig. Rahulolu olukorraga võttis täiega maad :-) Tahtsin ühte, sain kaks. No mille üle siin kurta.

Siiale järgnes uuesti vimmashow. Tõsi, sellist andmist nagu enne enam ei tulnud. Kala oli all aga tahtis kõvasti meelitamist, enne kui liimile läks. Vaikselt tiksus aga uusi poisse jää peale juurde.

Kella kolme paiku saabus lõpuks vaikus. Tundsin isegi kergendust, no kaua võib... Allavoolu olnud paar kalameest, lahkusid. Ma jäin siiski paigale. Reastasin kalu ja tegin vahelduseks paar pilti moblaga,... ning ootasin päikese loojangut. Kiiret kuhugi polnud ja uudishimu hoidis paigal - kas päikeseloojanguga kaasneb veel mingi action, või on päev omadega õhtal.

Kuldne ketas langes vaikselt puude taha ja loodile tekkisid uued varjud. Järgnes kolme kena vimmapätsi võtt. Kõik sellised 600+ grammi. Siig aga uuesti enam alla ei tulnud ja peagi asjad kokku pakkisin. Loodil kala alla jäi, aga rohkem lihtsalt ei viitsinud.

Kokku käis jää peal 31 mõõdus vimba, 2 siiga, 8 latikalips/mutantnurgu ja üks parajalt kobakas särg. Paar kiiska ka loomulikult. Hea et alguses sai neid vimbasid tagasi lastud, sest lõpuks sai kilekott pilgeni täis - tuleb välja et sinna mahub 20 vimba ja 2 siiga. Kõuts saab endale vimbadest kõvasti äkist teha, naine siigadele muidugi küüned taha ajab :-)

Oli ikka ulmeliselt hea päev. Ilm imeliselt ilus. Kala võtis täiega. Siig tuli ka. Sellist jaanuari püüki ei mäletagi. Uskumatult äge oli! No mida sa veel rohkem oskad tahta!

PS! Rõhk kerkis 715 pealt 721le.

Teenuse jõge avastamas, 09. jaanuar 2022

Suvel leidsime Ainiga Teenuselt ühe püügikoha, mis kohe kutsus talvel ennast avastama. Kuna Pärnu ja Kasari peal on juba käidud päris palju, siis tundus, et on aeg see avastatud püügipaik ette võtta. Ain tuli laupäeval maale ja pühapäeva hommikul startisime sealt.

Väljas kerge sula. Temperatuur nullis, lumi pakkis. Öö otsa oli lund alla sadanud ja sama jätkus ka terve päev. Nii oli Teenuse jõeäärne tee selline, et lageda peal aru ei saanud, kus on tee ja kus on kraav. Ühtlaselt valge. Sõidukiirus langes vahel 10 km/h, et mitte kraavi üles leida. Aga kohale me jõudsime.

Auto pargitud, tegime pool kilomeetrit mööda talvist heinamaad otse valitud püügikohale. Märgid jääpeal näitasid, et päev varem oli keegi ka seal käinud ja korralikult puurinud. Järelikult väga vale see koht olla ei saanud.

Auk jäässe ja püüdma. Esimene püügikoht, parempoolse kalda ääres, näitas 4.8 meetrit vett ja üllatavalt kiiret voolu. Kuldne kirp kippus vaikselt allavoolu edasi kanduma. Sain kiirelt kaks kiiska kätte ja seejärel juba unnad vette. Järgmisena suundusin teisele poole jõge, kus sügavust natukene vähem ja... vool täielikult puudus. Tundub, et vooluserv ja sügavam ala läksid täiesti kalda äärest. Keskkohast alates kuni teise servani sisuliselt kusagilt voolu ei leidnud.

Lood näitas kohe, et keegi on all ja hetk hiljem vajutati nooguti vaikselt alla. Alustuseks korralik raskus taga. Vaata et ei kerki põhjast ülessegi...seejärel aga andis kala järgi ja paarsada + ahven tuli jääle.

Samast august paar pisemat veel ja siis kadus ekraanilt kala. Kuna voolu seal ei olnud, siis kirbu liikumise jäljed olid ainukesed mis pildile joonistusid.

Järgmise augu tegin natukene voolu suunda ja sain täpselt sellisele kohale, mis tundus voolu piiril olevat. Vahel kirp kandus paakümmend sentimeetrit edasi, vahel mitte. Sain sealt teise paarisajase ja veel mõned väiksemad triibud. Sellega sai ka Ain oma unnad sisse laotada.

Kuna püügikoht oli uus siis sai tavalisest passiivsest unnapüügist täna aktiivne püük. Iga paarikümne minuti tagant sai nendel asukohta vahetatud ja tänu sellele ka korralikult samme kogutud. Kokku umbes 12 tuhat sammu jääpeal. Kahjuks oli sellest üsna vähe abi. Ainukene lipukerkimine toimus mul lõuna paiku, kui nii kilone koll kümme meetrit tamiili oli poolilt maha sõitnud. Selle unna pool liigub liiga kergelt... Rohkem unnavõtte polnud. Kummalgi meil.

Ahvenate trall kestis ka lõunani ja rauges siis ära. Kuna võttu polnud käisime luuramas üleval pool olevat sonni suuet. Katsusime seal oma paarkümmend auku läbi ja ei saanud ühtegi võttu. Selles kohas oli vett vähem, 2.5-3 meetrit. Kui suvel tuli sealt särge ketti, siis nüüd ei ühtegi. Proovisin vahelduseks ka punase kirbuga, aga ei aidanud seegi.

Tulime tunni pärast tagasi sügava augu peale ja passisime seal kella kolmeni välja Mõni ahven ärkas aeg-ajalt, kuid korralikku õhtust võttu ei tulnudki. Veerand nelja paiku astusime minema. Kaasas haug ja kuus ahvenat. Imelikul kombel olid kolm neist üsna tumedat värvi ja kolm heleda tooniga. Kummad need kohalikud siis olid? Ja kummad sisserändaja pojad?

Ahjaa võit loomulikult mulle. Igaks juhuks kõikvõimalikes kategooriates, et reegleid väänama ei hakataks - esimene kala, suurim kala, enim liike, suurem kaal, suurem kogus ... Ainuke kategooria mille Ain võitis oli puurimine. Tänu uuele soetatud trellpuurile tehti tema poolt jää nii auke täis, et ime et meil jääminek nägemata jäi :-)

Koht ise oli aga äge ja väärib kunagi uuesti proovimist.

Pärnu jõel, 08. jaanuar 2022

Laupäeval oli plaanis Pärnu jõgi uuesti ette võtta. Kuna reedel unustasin kajaloodi aku laadima panna, siis sai hommikune start vaikselt hilisemaks lükatud. Et saaks ikka paar tunnikest laadida, enne minekut. Tänu sellele iseenda lohakusele jõudsin lõpuks jää peale alles kella üheteistkümne paiku.

Väljas pilvine talveilm. Miinus 5 kraadi läks päeva jooksul pisut soojemaks, aga nullini temperatuur välja ei roninud. Tuul oli kes seda teab mis suunast. Algul tundus põhjast olevat siis hoopis lõunast, ja lõpuks kruttis ennast edela kanti. Õnneks tugevalt puhuma ei hakanud. Selle eest andis aga hooga lund juurde. Päev otsa kukkus helves helbe järel. Õhurõhk kukkus päris kolinal (õhtul näitas 715 mm).

Jää peal polnud ei ühtegi hingelist ja nii seadsin sammud põõsa auku. Puur kokku, auk jäässe, lood sisse, kuldne kirp sääsevastsete puntraga järgi. Kast tagumiku alla ja läks püügiks. Juba esimesel tiiru vajus nooguti ritva tõstes looka ja mingi raskus kerkis põhjast kaasa. Ilma ühegi tõmbluseta. Oks kurinahk. Uuesti kirp alla ja peagi järgmine võtt. Seekord ikka päris võtt. Vonks vonks, kenake vimb pistis nina veest välja.

Lood näitas kala all ja nooguti kinnitas seda. Järgmise kümne minuti jooksul sain 4-5 võttu ja kaks vimba juurde. Seejärel kadus natukeseks ajaks loodilt "elu" ja sama juhtus ka noogutiga. Aeg kulus. Aeg-ajalt keegi ronis alla, paar korda märku anti, kuid tunnikene hiljem olin endiselt sama skoori juures. Vaikselt kiskus jahedaks ja nii kolisin edasi.

Lätlaste tsooni. Värske lumi oli katnud kõikvõimalikud eelmise korra augud ja nii lasin maamärkide järgi augu jäässe. Tuli välja, et otse vimmale pähe. Kümme minutit, kolm vimba. Üks tuli päris kenakese litriga kiire "siia" mängu peale. Korraks juba nagu lootsin...

Seejärel jälle vaikus. Loodil täpselt sama pilt nagu eelmisel. Korraks keegi alt läbi käib, mõni minut tühjust, siis uuesti "riba" ekraanile joonistub. Tasapisi hakkas igav ja nii tegin veel paar auku, millest elu aga ei leidnud. Tagasi tulles samale augule noppisin veel ühe punn-nina.

Siiast ei kippu, ega kõppu. Otsustasin vimmad rahule jätta ja sama joont pidi väikeste vahedega puurides ülesvoolu otsida. Ühest august veel kolm vimba, seejärel aga tühi-tühi-tühi-tühi...auk. Loodi pilt muutus ka suhteliselt tühjaks ja igavaks, lõpuks jõudsin posti alla välja ilma ühegi võtuta ja panin asjad kokku. Kell oli juba pool neli ka. Peale kella kahte ei saanud seega ühtegi võttu! Imelikult vaiksed ja elutud on need päikeseloojangu eelsed ja järgsed ajad sel talvel.

Kokku käis jääl kümme vimba. Seitse neist ka kaasa vedasin. Siiaga sinasõprust aga kuidagi ei taha tekkida.

Pärnu jõel, 01. jaanuar 2022

Uue aasta esimese päeva hommikul korjas Ain mind poole kümne paiku auto peale ja suundusime Pärnu. Teed sellele päevasele kohaselt üsna tühjad, samasugune seis ootas ees ka jõel. Vaid kaks meest peal, Lennuki all ei paistnud varjugi.

Talvekombet metsavarjus selga sikutades tundus, et ilmateade valetab. Väljas ju ilus ja mõnus ilm. Alla jõe peale marssides selgus aga tõsiasi, et lubatu peab ikkagi paika. Piki jõge puhus vastik põhjatuul, viskas sekka tuisku ja olukord ei tundunud üldse mitte mõnus. 

Suundusime joonelt Reiu suudmesse. Eesootava püüdjaga pisut vestlust ja siis sinna kus viimane kord oldud sai. Otsisin oma vana augu üles ja sättisin ennast sinna paika. Vee alla läks tegusid tegema punane kirp.

Lood näitas pea koheselt elavat liiklust vee all. Pikad varjud tulid ja läksid. Mõni sättis ennas minutiks pildil paigale, enne kui kõrvale suundus. Kirpu ära võtma aga keegi ei kippunud. Kulus vast veerand tundi erinevaid liike mängitamisi, kui lõpuks teisel poolel keegi alla andis ja pakutava vastu võttis. Korralik maakera taga. Kena sõit. Pekslemine enne kui auku ronis. Vimb. Tuletasin Ainile kohe meelde esimese kala reeglit ja laiendasin seda tervele aastale - kes aasta esimese kala saab see on aasta võitnud :-)

Vimb käes otsustasin kirpu vahetada. Eesmärk oli ikkagi ju ikkagi siig. Kuldne sai otsa seotud ja sääsevastsete pundar konksu varrele.

All olnud kalaparv polnud kuhugi liikunud ja peagi kaks vimba veel välja meelitasin. Seejärel näitas lood veel päris pikalt kala all, äkki mingi veerand tundi, kuid võtma enam ei soostutud. Ain puuris mu augu ümbruskonna sõelapõhjaks, kuid kala ta nendes käivitada ei suutnud. Vaatasin mingi hetk loodiga ka tema augud üle, kala samuti all olemas...

Lõunapaiku kadusid aga loodilt pildid ja kuna põhjatuul oli selleks ajaks keha maha jahutanud, otsustasime soojaks kõndima minna. Esmalt üks auk sada meetrit ülesvoolu ja siis juba eemal oleva kõrge männi alla. Esimeses kohas 3.1 meetrit vett ja tagumises tsoonis juba alla kolme meetri. 2.8 m. Männi augus keegi all oli, tolle võtmagi sain, tasuta transpordi auguni pakkusin enne kui kala plehku pääses. Ilmselt ahven oli.

Samal ajal tegi esimest korda päikest ja seetõttu võtsime suuna  alguse tsooni tagasi. Vanadele aukudele tagasi jõudes ootas meid ees... tugev vool. Ei tea kus kohast see tulnud oli, kuid vool oli nii tugev, et tamiili pidi püüdmiseks oma kaks meetrit juurde andma. Lisaks tõi vool kaasa korraliku sodi ja nii möödus tunnike rohkem kirbu puhastamise kui kalapüügiga.

Vastu päikeseloojangut vool lõpuks rauges ja nii saime tunnikese veel püüda. Paar võtukatset, Ainil korraks maakera otsas, loodi ekraanil palju kalu...kuid lisa me ei saanudki. Tundus et lihtsalt ei näri.

Seega kogutulemuseks jäigi ennelõunased kolm vimba. Ain sai aga nullil hoitud ja ta igatses terve päeva Veisjärve taga :-)