Jääluurel, 25. november 2023

Minu jaoks saabus see aasta talvine külm kuidagi ootamatult vara. Jah on olnud ju aastaid, kus isegi oktoobri lõpus kannatas jääle minna. Ühel neist varastest jääoludest vedas jää isegi aprilli keskpaigani välja, pakkudes seega peaaegu pooleaastase jääpüügihooaja! Viimastel aastatel on aga on jääolud mitte just liiga vara saabunud ja nii olen oma mõtetes detsembri keskpaigani jääpeale saamise lootuse ära kustutanud.

Kuigi külma pole just palju olnud, siis ilmateenistuse veetemperatuuride järgi julgesin oletada, et nädala alguses tõmbas Velise, kus vool olematu, kinni ära ja seetõttu lükkasin laupäeval talvekombe selga, võtsin garaazist tuura ja läksin luurele.

Kolm kohta käisin läbi. Velisel oli jää peal ja seda umbes kahe sentimeetri jagu. Lumelobjakast tekkinud jääkiht. Seega nõrk. Kaldaservast meetri kaugusele koputasin, peale ronima ei hakanud. Teine paik kuhu pilgu peale viskasin oli Kasari lautade alune. Seal madala peal tuleb jää hilja, aga sealt on hea vaadata, kas üleval poolsügava peal midagi juba on. Taamal paistis keset jõge lumi, seega suundusin üle põllu seda lõiku lähemalt uurima.

Vanamõisa vimmasirge oli kinni mis kinni, jääd aga vaid ca sentimeetri jagu. Võibolla eemal oli rohkem, aga kaldaääres oli vesi üle kaldaääre ja kaugemale tuuraga koputama ei läinud. Samas tundus lumekiht jääpeal üsna õhuke olevat ja nii tõmbab järgmisel nädalal selle lõigu korralikult kinni ära. Nagu ka Velise.

Vimmasirge alumises otsas, kus vesi oli veel jäävaba, olid paar meest tonkat leotamas. Tegin pisut juttu ja üllatusena kuulsin, et mehed tulid vaatama kas linask veel võtab! Väidetavalt olid nad eelmise aasta novembri alguses, paar nädalat enne lutsu aega, sügava ja madala piirilt kilo pluss linaskeid tonkadega välja meelitanud. Oli see nüüd kalamehe jutt või mitte... ise mäletan, et kõige viimane linask, mille kunagi sellelt lõigult saanud olen, oli oktoobri algusest pärit. Ja siis olid päevad ikka veel parajalt soojad... Samas pole ma juba aastaid viitsinud sügava peale tonkadega tulla, nii et mine sa tea. Peab vist järgmine aasta järgi uurima.

Jääga aga... vara veel. Vähemalt siin, "läänepoolkeral". Maja all ka veel täiesti lahtine vesi.

Lota lota, 18. november 2023

See sügis kohe mitte ei kisu kalale. Facebookis ilmuvad pidevalt kenad merika pildid, suured haugid salajärvedelt jms. ... ma aga samal ajal mõtlen, et las nad siis olla. Ennemuiste oli ikka nii, et kui miski korralik pilt ilmus, siis viis minutit hiljem olid mul vatid seljas ja juba startisin :-) Nüüd aga, tore on, aga ridva järele käsi ei sirutu. Ülepüügi tagajärjed, mis muud.

Nädala sees läks ilm külmaks ja pikem prognoos lubab mõõdukat miinust veel nädala jagu. Tundub, et täpselt nii palju, et kerge kirme jõele peale tekitada, samas jääle veel astuda ei saaks. Vähemalt Lääne-Eestis. Otsustasin, et enne seda on vaja ikka korra lutsul ära käia. Äkki hiljem ei saagi. Nii ma laupäeval peale kella kahte suurele jõele suundusin. Lautade alla.

Ilm oli ikka väga mõnus. Täiesti tuuletu, paar külmakraadi tegi murukamara kõvaks ja nii polnud savis ega poris müttamise probleemi. Mõnus, nii võikski olla.

Püügilõigul oli madala peal ees ootamas üks venelane. Sügava peal mingi eestlaste punt ka veel lisaks. Enne pimedat käisid veel kaks autot luuramas, üks neist lahkus, teine sättis ennast minust ülesvoolu. Seega püügimaad allavoolu jagus nii et tapab. Jaluta või nelisada meetrit piki kallast ja lajata tonka sisse.

Veetase Kasari peal +100, mis tähendas et vesi üle poole meetri kõrguselt üle kalda. Valisin püügitsooni välja, otsides koha kus rohust ülesaamine tundus vähem problemaatilisem. Paik valitud, saatsin kolme tonka ussikomplektid teele. Olin meelgea pisut varem tulnud, et saaks enne pimedat mõne valge kala ka kätte. Söödaks. Aga ei saanud. Vaid üks proovimine valgel ajal ja seegi jäeti pooleli.

Poole viie paiku hämardus. Päris pimedaks ei läinud tükk aega, sest pilveviirg, mis päev otsa oli päikest varjanud, vajus horisondi juurde ja see tähendas tähistaevast. Kuna tuult ei olnud, siis olla oli ikka ütlemata mõnus. Olin talvekombe selga sättinud ja sellega kannatas kenasti külmunud maapinnal siruli ritvu valvata. Kuna kolme ridva peale olin taibanud kaks kellukest kaasa haarata, siis pidin ühel kaikal pideval silma peal hoidma. Hiljem selgus, et tegelikult polnud vajagi - mingi hetk mujale vahtides, kuulsin täielikus vaikuses ridvapitsi liigutamist... seega tänu hämmastavale vaikusele, polnud kellukeste tarbeks täna just erilist põhjust :-)

Esimesed lutsu nokitsemised toimusid kella viie paiku. Kahel erineval ridval, kaks sarnast tulemust. Natuke nökerdamist ja siis vaikus. Kontroll tuvastas usside äestamist, aga mitte kala.

Kella kuue paiku otsustas üks tegelinski asja korralikumalt ette võtta ja peale viie minutilist nökerdamist haakisin kala otsa. Polnud just hiiglane, aga vähemalt käe sain kalaseks. Lota lota läks vette tagasi oma asju ajama. Teisalt väga hea see käe kalaseks saamine polnud, sest tänu sellele sain käed märjaks ja miinuskraadides niiskete kätega oli külm kiiresti ligi tikkumas.

Peale seda võttu tekkis paus. Ootasin kella seitsmeni. Nautisin 0.0 promillist longerot, mis külmas muutus jääseguseks olluseks, pikutasin niisama. Tuletasin meelde nelja erinevat versiooni luulereast "tihti taevas tähti nähti", sain tähistaevast suure vankri pildile ja... seejärel otsustasin sauna ära tulla. Aitas küll selleks korraks.