laupäev, 26. märts 2016

Vigala jõel, 26. märts 2016

Kella panin samaks ajaks mis eile. Naine tegi küll õhtul panused sellele, et magan peale äratuse vaigistamist edasi... aga ei maganud. Miski ime läbi läks uni juba enne kella ära ja nii tõusin ikka üles.

Kuigi väljas hall, siis katuselt polnud vihma krabistamist kuulda. Kohvi joodud, suund Rumba alla.

Alustasin sealt kus eilegi, kääru ülemisest otsast. Tuul eilsega võrreldes vaiksem ja kuigi aeg-ajalt krõbistas seenevihma, siis olla oli täitsa ok. Söödakorviga tonka varustatud kärbsevastsetega, teine tavaline tonkarakendus usside ja kärbsevastsetega.

Vesi oli ööpäeva jooksul kraadi võrra soojenenud ja ka pisut langenud. Kaua ei tulnud oodata, kui söödakorviga varustatud ridvale hakkas vaikselt elu sisse tulema. Alguses mingid nökerdamised stiilis - toks, kaks minutit vaikust, uus toks, jälle vaikus kaks minutit... ja siis miski kümne minuti pärast korralikumalt ritv võnkuma pani. Kole kannatlikult pidi ikka passima, et ära oodata, kuniks särg oma hommikusest unenäost väljub...
Peagi esimene meresärg tee kaldale leidis. Veerand tundi hiljem teine. Siis mõneks ajaks vaikus tekkis, et siis kella kaheksa paiku jões uuesti elu ärkaks. Pisitasa kogunes särjelisa, suuremad ära võtsin, väiksemad kasvama saatsin. Enamus haakimisi tõsi küll tühja jooksid.

Kella üheksa paiku hakkas rahvast jõe äärde tulema. Kõrvale sättisid ennast kaks venekeelset meest, varustatud 8-9 meetri pikkuste käsikatega. Pommitasid hullumoodi sööta alla, kõva pool ämbrit tundus vette kolivat. Ja mina tavaliselt põen, et liiga palju viskan - kolmekordistama peaksin oma söödakogused. Pool tunnikest hiljem sai üks meestest koha ka korralikult käima - särge hakkas matõlli otsa vaikselt tulema. Takt oli enamvähem selline, et tema kolme särje kohta sain mina vaid ühe.

Varsti kolmaski vend kohale ratsutas ja nii olin peagi venekeelse sousti sees. Rahvamassis püük mulle eriti ei istu ja nii tegin poole üheteistkümne paiku vehkat. Enne äraminekut sain lõpuks ka ühe hoogsa võtu, loodetavasti vimb, kuid kätte kala ei saanud.

Uduse hommiku peale käis kaldal kümmekond särge, mõned korralikumad kassile ka kaasa sai võetud.

...

Päeval käisime Lisannet vaatamas. Õhtul jõudsin veel kella viie paiku tunnikeseks suvisesse püügikohta. Seal kaks autot ees ootamas. Pommitasin enda tavalisest kohast pisut allavoolu peibutuse sisse ja tegelesin lihtkäsiõngega järjekordselt kohalike särjemaimukeste kaldale meelitamisega. Vimmast ei kippu ega kõppu.

Päevaks maja alla sisse jäetud tonkad ei pakkunud ka midagi. Keegi polnud pakutavat isegi mitte puutunud. Vigala silla juures ka üks auto passis, kui Pärnu poole suundusime. Tagasi tulles ka too oli juba läinud. Paistab küll, et ülevalpool Rumbat hetkel veel kevadist kalarännet pole. Allpool nagu hakkab vaikselt looma. Vähemalt särje poole pealt.

reede, 25. märts 2016

Vigala jõel, 25. märts 2016

Kolm puhkepäeva jutti, juhhuu kevadised kalaveed, siit ma tulen...

Reede hommikul olin eriti tubli ja ärkasin juba kell pool kuus üles. Väljas hakkas vaikselt valgeks minema. Lugesin kohvi kõrvale Kasari jõe teemal toimuva soigumise läbi ja lükkasin autole hääled sisse. Pool seitse olid Rumba all juba tonkad sees.

Väljas kena varakevadine ilm. Kergelt pilves, temperatuur nulli ümber, kerge edela tuul. Õhurõhk kergelt langemas, 755mm kandis. Vesi ka kenasti alla langenud (+90), pisut soojem ka kui eelmine nädal (+1.6 kraadi). Tundus tulevat mõnus püügipäev. Kääru ülemisse otsa seatud tonkad pakkusid ka koheselt elumärki ja ootused kasvasid mühinal.

Võtud aga sellised nokitsemised ning pikapeale ootused sulama hakkasid. Järgmise tunnikese jooksul mõned nokkimised, mis päädisid sisse vehitud kärbsetõugu kaoga konksult ja üks vähe ärksam liigutus söödatopsiga varustatud ridval, kuid ühtegi uimelist kaldale meelitada ei suutnud. Loodus ümberringi elas - pidevad lindude parved lendasid kagu suunas, kuid veealune elu oli vägagi ettevaatlik...

Kella kaheksaks oli kena vaikne ilmakene võtnud tuulisema suuna ja otsustasin kohavahetuse kasuks. Kääru teise otsa, tuule varju. Passinud seal veel poolteist tundi ja nägemata ühtegi korraliku võttu panin poole kümnest ridvad kokku - parem nullitan juba oma maja alla sooja kohvitassi käes hoides...

...


Õhtu poole otsustasin minna veel tunnikeseks käsiõnge leotama, suvisesse vimma kohta. Kassid kala nõudsid. Veevool juba selline, et käsikaga kannatab vehkida küll. Sensase särjesööt kokku segatud kerge odratangu pudruga, pallikesed vette ja pea kohe läks ka võtuks. Kohalik särjeparv oli talveunest üles tõusnud. Nokitsesid ettevaatlikult ja pika meelitamise peale ka konksu otsa jäid. Sort muidugi armetu, sellised kümnesendised mikrosärjed.

Loopisin sööta regulaarselt juurde, kuid vimba kohale meelitada ei suutnud. Paar võttu olid sellised, et äkki oli... kuna aga jõhv oli vettinud ning ühtegi rasvainet määrimiseks ka kaasas polnud, siis pidevad valehaakimised needki võtud untsu keerasid.

Päikeseloojangu lähenedes panid särjed ka lõpuks suu lukku.

Sumpa veest välja tõstes vaatas võrgust vastu ... tühjus. Kümmekond särge olid talve jooksul sumpa tekkinud august jalga lasknud. Nii jäid kassid täna värske kalata. Hea, et see auk särgedega ilmsiks tuli, vimbade põgenedes oleks tunne ikka oluliselt mõrum...

Õnneks sügavkülmast kassidele ikka midagi hamba alla leiti.

Päev otsa maja juures sees olnud valvetonka ussid olid täiesti puutamata. Kala täna siit alt küll mööda ei liikunud...

pühapäev, 20. märts 2016

Vigala jõel vimba luuramas, 20. märts 2016

Laupäeva õhtul saunast majja tatsates kattis maad valge lumi. Sooh, tali täitsa tagasi tulnud. Hommikul kui poisiga kella seitsme ajal vormelit vaatama sättisime, valitses aias tõeliselt kaunis talvehommik. Päike säras, lumi helkis, neli külmakraadi ... ja miskid imelikud kanalised tatsasid aias ringi. Vormel vaadatud seadsin oma auto nina jõe poole. Rumba alla.

Silla juures üks auto, kurve peal teine. Seadsin ennast ka kurve peale ja tatsasin meeste juurest läbi. Venelased olid hommiku kella seitsmest saati püüdnud ja saanud selle aja jooksul ... null võttu. Kratsisin jõge vaadates natuke kukalt ja seadsin ennast seejärel kurve algusesse paigale. Kaldaäär korralikult jääs. Miski notiga väikese vao sisse peksin ja kuidagi ühe tonka püüdma sain. Teist enam sinna kõrvale ei mahutanud.

Kui aknast vaadates oli ilm kui muinasjutus, siis jõe ääres puhus kerge loode tuul nii vastikult näkku, et pea kohe hakkasin kohavahetuse peale mõtlema. Otsustasin siiski pool tunnikest ära kannatada, et kui selle aja jooksul midagi ei juhtu, siis kurve teise otsa ümber kolin. Ei juhtunudki midagi vähemalt tonkaga, küll aga pakkisid venelased asjad kokku ja tegid vehkat. Korjasid korralikult enda rämpsu kaasa. Tublid mehed.

Seadsin  ennast ka teise kohta. Aini nimelisse metsatukka. Siin tuult oluliselt vähem ja ka kaldaäär jäävaba. Sain mõlemad tonkad püügile seada. Üks söödatopsiga (salmo feederi peibutis, segatud hakitud krevettide ja kärbsetõukudega), varustatud kirpudega ning söödastatud kärbsevastsetega; teine tavaline tonkarakendus: ühe lipsu otsas ussid, teise otsas samuti kirp koos kärbsevastsetega. Ei kulunud viite minutitki kui lihtlabane tonkarakendus elumärke näitas ja peagi käe valgeks sain. Särg. Uuesti samasse kohta tina tagasi lennutades järgnes pea koheselt päris korralik võtt. Haakisin selgelt liiga vara ja kala ei jäänud otsa. Üks poolakatest oli konksult jehhat tõmmanud. Ilmselt see vimb ikka oli, kes sellega hakkama sai. Kirusin oma kärsitust...

Jätku võtule ei tulnud. Ritv jäi vaikselt talveunne. Selle asemel hakkas veerand tundi hiljem keegi söödatopsi juures nagistama. Peagi teise särje kassidele välja kerisin, oli too konksu juba korralikult makku kugistanud. Seejärel ka see ritv talveunne vajus. Aeg oli teist korda püügipaika vahetada. Kolisin puudesalust välja ja seadsin uude paika ridvad sisse. Kolimise järel keegi kohe ussi kiusas, kuid asjade sättimise käigus hiljaks jäin. Hiljem söödatopsiga varustatud feederit ka veel keegi kiusas, kuid siis jälle vaikus maad võttis. Mis värk on? Peabki nagu kalaga koos mööda kaldaäärt ülevoolu tatsama või? Pool tundi jonnisin samas paigas edasi, siis andsin järgi ja vedasid ridvad veel mõnikümmend meetrit ülesvoolu.

Seal päris tuulevaikne. Päike küttis selga, mõnus oli olla. Kala ka ei tülitanud. Lõuna juba ammu käes, tegin võileivale otsa peale. Törts enne kahte hakkas aga söödatopsi rakendusega elu pihta. Esmalt võtt, aga otsa ei jäänud. Seejärel järgmine  nökerdamine ja särje välja vedasin. Sain vaevu ridva hargile tagasi seada, kui käsi pestes silmaotsast nägin, et ritv uuesti hüppas. Kätt ridva suunas sirutades võtt katkes. Kerisin rakenduse välja ja saatsin uuesti samasse kohta värskelt täidetud söödakorviga tagasi. Too ei saanud algul voolus pidama ja kui lõpuks sai, siis kohe keegi sikutama kukkus. Seekord haakimisel aga juba korralikum raskus taga. Meelitasin kala üle kaldarohu ja tõstsin selle kevade esimese vimma kaldale.

Uuesti ritv tööasendisse. Korraks keegi koheselt puudutas, siis aga vaikus. Veel mõni minut vaikust ja siis nökerdamiseks läks. Ühe särje veel välja meelitasin, kuid vimma võttu enam ei saanud. Poole kolme paiku vallutas suur pilv päikesevalguse ja särg vajus uuesti talveunne. Kella kolme paiku panin ridvad kokku. Neli särge, 1 vimb. Vara veel. Vesi ikka väga külm (kraadi ringis vaid soe). Tundus, et sööta täna üldse käima ei saanud, kõik võtud sellise mulje jätsid, et mingi hetk särjeparv vaikselt mööda ujus ja kui sel hetkel konks nina ette sattus, siis ka ära võtsid. Muidu, aga nagu kaevus.

Vee kõrgus oli 125cm ning langes silmnähtavalt; õhurõhk 752 mm ja kergelt tõusmas.

esmaspäev, 14. märts 2016

Deeper Fishfinder testimine, 13. märts 2016

Neljapäev tõmbasin selja ära. Korralikult. See pani põntsu kogu nädalavahetuse püügiplaanidele. Ei miskit kevade esimest merika katset, mis vaikselt mõttesse oli tekkinud...

Laupäevase päeva vedelesin horisontaalasendis, õhtuks lohistasin ennast kuidagi maale, sest poisid pidid külla tulema. Õhtune saun õnneks leevendas natukene olukorda ja nii võtsime kambakesi pühapäeval ette  Deeper Fishfinder nimelise kajaloodi testimise.

Deeper Fishfinder oli mingi imeliku valemiga meile tööle potsatanud ja olin selle testimiseks sealt nädalavahetuseks kaasa haaranud. Tegemist on kaldalt kasutatava loodiga - suur tennisepalli suurune muna seotakse tamiili otsa, visatakse vette ja üle bluetoothi vaatad loodi pilti oma moblast. Toodetud Leedus!


Urmas noore tehnikuna sättis kõik kenasti valmis. Tegi isegi kuival maal imitatsiooni testi ära (keelega klemme ühendades -seade ise on muidu kuival maal passiivne ja voolu ei tarbi, kui vette satub muutub aktiivseks). Seejärel loivasime maja all oleva jõe äärde.

Pill täitsa lahe - näitab sügavust, vee temperatuuri, kalu (kui neid on). Väga kaugele teda saata ei saanud  - Sulevi mobiililt kadus ühendus umbes 50m kaugusel. Kalad leidsime ka üles. Moblast pilti vaadata oli tahvliga võrreldes muidugi mage - liiga väike ekraan. Samas tahvliga jõeääri läbi tatsata oleks ka kuidagi kummaline...

Suure lainega ilmselt katkeb ühendus kergelt ära, sest seadet välja kerides viskas tahvlil pidevalt ühenduse maha. Muidugi mu tahvel ju ülivana ka, äkki selles hoopis asi... Äpil endal veel kaart juures, saab kenasti ajalugu salvestada kui tahtmist. Kalapildid olid küll ühesuurused, aga ilmselt suurema kala puhul mingi vari ka selle taha tekib - vähemalt demopilti vaadates selline mulje jäi.

Lood ise maksab üle paarisaja euro ja igakord kui seda sisse viskasin sai korralikud palved kaitseinglitele peale loetud - kord tundus, et kohe viskan tamiili katki ja seade lendab kus seda ja teist, siis jälle, et haugi lõuad kohe avanevad vetesügavustest ja rabavad seadme veepinnalt ära. Ei tea kas peaks trossi vahele panema ja konksu ka sinna külge panema?

 Seadmel on sisseehitatud aku, mis peaks umbes 6 tundi kestma. Kuna testisime seadet pea tunni jagu (ühe kraadises vees), siis kulutatud 15% mahu järgi tundus see isegi üsna usutav number olevat.

Suures entusiasmis otsustasin loodi korraks ka Rumba all proovida. Seal sügavust rohkem ja vaatepilt peaks seetõttu parem olema. Aga polnud. Imelikul kombel ei näinud seal ühtegi kala. Kõrval sisse pandud tonka kinnitas oma liikumatusega ekraanil avanenud vaadet. Üle poole tunni ei passinud - selg väsis ära ja tulin tulema.

Kokkuvõtvalt täitsa lahe seade, peaks vist endale ka soetama. Uutes püügipaikades sügavuse vaatlemine oleks maru mugav. Kui Urmas ka veel alati kaasa oleks võtta,  siis  oleks nagu kaardilugejaga kalapüügiga tegemist. Tõnn kindlasti kohe seadet ostma läks, ilma selleta ta mulle ju kuidagi vastu ei saa:-)

Eriti äge oleks ta jääaugust püügil - ülilihtne kasutada, poleks mingit mässamist juhtmetega. Kahjuks mul aga windows telefon, aga seadmele on tehtud vaid ios-i ja androidiga äpid:-(

...

Õhtul käisime uue maailmakodanikuga tutvumas. Lisanne nimeks. Vaatas mind üsna kortsus kulmuga - sai vist aru, et usside korjamine tulevikus kõik tema teha jääb.-)  Ma nüüd siis ametlikult vanaisa.

 


pühapäev, 6. märts 2016

Rumba all luurel, 05-06. märts 2016

Jääd kodukandis pole ja kaugemale teda otsima minna enam ei viitsi. Samas nädalavahetuse mõnusad ilmad kohe sundisid kalavete poole piiluma. Panin oma tonkad kokku ja tegin kahel päeval mõni tunnike püüki Rumba all.

Laupäeval parkisin auto kella kolme paiku kurve peale ära. Ilm pilves, täiesti tuuletu. Temperatuur kraadi jagu plusspoolel, kuid nädala sees olnud külm oli lume nii kõvaks muutnud, et see kerge plussike ei mõjunud lumele sulatavalt ja kandva kooriku peal oli mõnus kohale tatsata. Vesi madal, aga üsna kohvi värvi. Kaldaääred paari meetri ulatuses jääs ja kurve alguses miski jääsupi ummistus terve jõe kinni oli pannud. Sättisin ennast selle ummistuse ette.

Üks tonka varustatud söödatopsiga, kaks pisikest plastkirpu, mõlemad punaste kärbsevastsetega varustatud. Teine traditsiooniline tonka, ühe lipsu otsas samuti kirp koos kärbsevastsetega ja teise otsas poolakate ussid. Söödatopsi sai segatud Salmo feederdamiseks mõeldud hele sööt.

Kuna vesi kole külm, siis erilist usku midagi saada polnud, seda suurem oli üllatus kui söödatopsiga varustatud õng kohe tööle hakkas. Särg oli asja kallale asunud. Ja peagi esimene kassikala ka käes. Vähemalt ei jäänud nulli peale...

Mingi hetk läks jääsupi tropp liikvele ja andis võimaluse pisut sügavama poole ümber kolida. Viisin esmalt söödatopsiga varustatud õnge viiskümmend meetrit edasi, panin selle sisse ja kui teise järele läksin, siis eemalt nägin, kuidas ritv hargi peale korralikult edasi-tagasi põrkas. Kiirustasin, mis ma kiirustasin, kuid kohale jõudes oli võtt pooleli jäetud. Oli see nüüd vimb või steroididega nuumatud särg, seda teada ei saanudki.

Saanud kodinad uude kohta kolitud, tahtsin vees käsi pesta. Sammusin uljalt kaldaääre peale välja ja kui käega vee poole küünitasin andis see jäätunud rohukamar järgi ja lendasin parema jalaga puusani vette. Krt. Olin jätnud kombe püksid saapa peale kinni panemata ja vesi tulvas täie hooga pakutud avausest jalanõusse. Jalg koheselt läbimärg. Koju minna ka veel ei tahtnud ja nii tatsasin auto juurde. Matkasaapaid otsima. Kuna aga püksid põlvini märjad olid, siis otsustasin panna paremasse jalga vasaku jala saapa, et see ikka vähe soojem, kui märgade pükstega madalates saabastes. Teise jalga läks matkasaabas. Nii ma siis tatsasingi kahe vasaku jalaga jõe poole tagasi:-)

Särg oli kärbsevastsete peale veel mõnda aega aktiivne, kuid kella nelja paiku kadus igasugune võtt. Õhtupoole üks turvapunn veel külastas teist tonkat, kuid rohkem lisa ei saanudki. Poole kuue paiku tulin tulema. Kokku viis särge ja üks turb. Kõik kärbsevastsetega, ussid olid täiesti puutumata. Hea julge oli kodu minnes kassidele vastu astuda...

Pühapäeva hommik oli samuti pilves, kuid keskpäeva paiku tuli päike välja. Eilne korralik võtt ei andnud rahu ja nii panin autole kella ühe paiku hääled sisse. Kohale jõudes megailus kevadilm - mõnus soe päike, paar soojakraadi, lumi pakkis. Sättisin ennast samasse kohta püüdma ja sain jälle pea koheselt särje käima. Kuid nii nagu eilegi oli pidu jupikeseks ajaks ja lõppes kui noaga lõigatult. Ei teagi, kas sai üle söödetud.

Paar tundi hiljem kodupoole sammudes, oli neli särge leidnud tee ämbrisse. Vimma jaoks veel vara.