pühapäev, 17. november 2019

Traditsiooniline "lutsuvõistlus" Kasaril, 16. november 2019

Sulev uuris nädala sees, et kas iga-aastast lutsupüüki see aasta ei tulegi. Kuna minu pere pidi minema nädalavahetuseks Tartusse, siis sai peagi plaan laupäevale paika pandud. Seltskond sedapuhku neljaliikmeline - Sulev, Ain, Tõnu, mina. Kusjuures teema initsiaator traditsiooniliselt ise üldse püüda ei kavatsenud:-)

Ise läksin juba reedel maale ära. Teised saabusid laupäeval kella poole kolme paiku. Kiire riietevahetus ja juba me jõe suunas auto liikuma panime. Sihtmärgiks Vanamõisa. Kuna veetase kõrge (+116), siis leiutama ei hakanud. Vanasse tuttavasse käärdu, seal vähemalt kannatab püüda kõrgema veega.

Üllataval kombel oli kella kolme paiku autot parkides jõekäär järjekordselt täiesti tühi. Kuna tuul oli kagust, siis sättisime ennast kääru ülemisse otsa - ikka vähe mugavam olla, kui tuul selja taha jääb. Jätsin oma eelmise korra püügipaigad Ainile ja Tõnule ning sättisin enda ridvad neist ülesvoolu. Rohuäär oli seal küll tihedam, aga polnud seal enne proovinud ja tahtsin katsetada.

Tonkad sisse, öökatega varustatult ja siis läks "seltskondlikuks vabaõhu ürituseks". Mingi aeg lõkke ka veel üles tegime. Puukorvist pidi jätkuma mõneks tunniks sooja.

Ilm suhteliselt soe, nii 7-8 kraadi... ja kuna tuul polnud ka just väga tugev ning sademeid ei tulnud täispilves taevast tilkagi, siis oli suhteliselt mõnus olla. Õhtupoole tuli samale kääru teise otsa veel neli pealampi juurde.

Enne hämarat sain paar võttu, mis mõlemad pooleli jäeti. Pimeduse hakul, kella viie ümber, veel kolm võttu. Esimeseks turvapunn - Tõnu reeglistiku kasutades, kuulutasin ennast koheselt ka maavõistluse võitjaks:-) Teise võtu tulemuseks kalatükiga konksu otsas alla neljakümnene lutsupoiss. Kolmas ridva liigutamine, söödaks samuti kalatükk, jäeti aga kahjuks pooleli. Sellega oli esimene võtulaine läbi.

Passisime lõkke ääres ja lasime õllel hea maitsa. Sulev oli oma kangema alkoholi majja unustanud - olime just startinud, kui selle avastasime ja ei viitsinud siis enam tagasi minna. Nii pidime ilma soojarohuta hakkama saama.

Ootasime teist võtulainet. Kell kuus ei juhtunud midagi. Peale selle, et üks "konkurentidest" teisest kääruotsast lahkus. Kell seitse, ikka vaikus. Ei aidanud ei ümbervisked ega ka sööda liigutamised. Kell pool kaheksa läks viimane halg lõkkesse ja kümme minutit hiljem andsime alla. Teist lainet me ära oodata ei jõudnudki...

Tõnu ja Ain sai kenasti nullipeal hoitud. Midagi nad alamõõdulistest ja mingitest valedest kaladest habemesse pomisesid, miinuspunktid ja muud vabandused ka veel sekka... õnneks täiesti neutraalne kohtunik Sulev mind võitjaks kuulutas:-)

Kogutulemus seega kahjuks veelgi kehvem kui eelmine nädal:-( Paistis, et ka sügava ala peal ei toimunud midagi - kaks seal olnud autot lahkusid meiega umbes samal ajal. Ikka vara veel...

laupäev, 16. november 2019

Kalahind kargas lakke :-)

Laupäeva hommik. Istun kohvilauas ja tuulan netis. Ilm on väljas vastikult hall nagu ikka novembris.
Õhtuks on plaan koos kolme sõbraga kummikud mudaseks teha ja lutsu piiluma minna. Vesi on nädala sees vahepeal jälle kõrgemale tõusnud, hetkel Kasaris +116. Sügis nagu sügis ikka - veetase käib muudkui üles ja alla. Vimmafilee on sügavkülmast välja võetud ja sulama pandud. Ridvad valmis seatud. Kummikud seisavad ootevalmis asendis ukse kõrval...

...

Näoraamatu Tornio jõe grupis torkas silma üks väljavõte põhjanaabrite ajalehest. Kalakontroll sealpool lahte toimib. Päris kalliks läks ühele mehele kalapüük:



pühapäev, 10. november 2019

Esimene lutsutamine, 09.november 2019

Paar nädalat on kenasti kõrgemat vett teinud. Ilmad olnud sellised vastikult hallid, mille puhul muu kala püüdmise, peale lutsu, väga mõelda ei viitsigi. Kalendri järgi küll natukene vara veel, aga mine sa tea... Umbes sellise mõttekäigu tulemusena startisingi maja juurest umbes kella kahe paiku. Olles enne seda mööda erinevaid panipaiku tonkavarustusi kokku kraapinud - viimane korralik tonka leotamine oli vist varakevadel, kui mälu ei peta.

Kloostri natukene kauge kant, nii valisin esimeseks sügispüügiks Vanamõisa. Kohapeal üks auto teeveeres juba parkimas. Panin asjad kokku, auto lukku, lennuka sammuga üle elektrikarjuse ja veel kümmekond meetrit edasigi... kui korraga tardusin paigale. Midagi oli valesti. Paar sekundit hiljem keerasin otsa ümber - olin oma "poolakad" kenasti majja külmkappi unustanud ja ilma ühegi söödata kalale tulnud. Udupea selline.

Egas midagi, andsin oma mazdale valu ja proovisin märja kruusatee võlusid pisut kiiremal tempol kui tavaliselt. Pool tunnikest hiljem olin tagasi, et uuele katsele minna. Auto oli punase värvi asemele mingi hoopis teise tooni omandanud:-)

Tipa-tapa kääru keskele. Panin paar kaigast sisse ja hakkasin tokke otsima. Uskumatu lugu, nagu keegi poleks siin pikka pikka aega käinud. Pika otsimise tulemusena kaks tükki lõpuks leidsin, nii pidi kolmas ritv seljakotti tokina kasutama.

Vahepeal selgus, et ees oodanud kaks meest olid nn jõetuttavad ja peale pikka lobisemist varustati mind õhtuseks püügiks ööussidega. Panin enda "poolakad" kohe kõrvale, nood olid ikka nii kribud... ja toppisin suured "maod" konksu otsa. Ja siis ootama.

Hämar möödus vaikuses. Pimeda hakul hakkas juhtuma. Olin ühe oma tonkadest pannud meetrit viiskümmend eemale, kui ühel hetkel avastasin, et valguspulka pole pimedusest enam vastu vahtimas. Kohale vantsides selgus, et too vedeles ridva juures maas, olles ilmselt millegi mõjul ridvalt alla sadanud. Imelikul kombel polnud kõrina häält küll enne kuulnud. Ridva kontrollimisel selgus, et rakendus on põhjas kinni... natuke jõnksutamist ja venitamist, ning lahti ta kusagilt pääses. Raskus ka taga. Vimb. Oli ennast peale ussi pintslisse panemist talveunele sättinud?

Järgmise tunni jooksul sain veel viis võttu. Üks vimb, üks kohalik lutsupliiats, kaks korraliku võttu mis pooleli jäeti ja siis üks nagistamine ka veel otsa, mis samuti mitte kuhugi välja ei jõudnud. Poolaktiivne õhtupoolik võttis tuurid kella kuue paiku täiesti maha, et siis seitsmest uuesti pooleks tunniks käivituda. Üks kolmesajane luts kaldal käis, midagi korralikumat peale pikka võitlust ennast kaldarohtu kinni sõitis ja siis otsast pudises. Tundus ikka suurem olevat kui vimb, nii kilo tuuri. Vaimusilma raudselt mereluts. Paar aktiivset võttu veel, mis aga pooleli jäeti, peale ööussi poolikuks rüüstamist.

Poole kaheksa paiku lasid teised jalga, olles samuti paar pliiatsit ja ühe neljakümne sentimeetrise välja meelitanud. Minnes jätsid mulle päranduseks kogu ussitagavara. Võtte see ööussi ohtrus mulle aga juurde ei toonud ja nii panin ise poole üheksast samuti asjad kokku. Täitsa mõnus oli pimedas istuda olnud. Sokk haukus seljataga metsatukas ja vastaskaldas mingi kahtlane kassimoodi olevus hääli tegi. Ega ometi ilves, sest ühtegi talu seal küll läheduses pole.

Loomad üldse kuidagi aktiivsed olid. Tagasiteel kitsekarja alla pidin ajama ja korra ka jänesega mootorid joonele panime. Paarisaja meetrine võidujooks mööda kruusateed päädis lõpuks tema võiduga, sest põllu peale ma talle järgi keerata ei tihanud:-)

Veetase oli 100+ millegagi, temperatuur juba alla 5 kraadi. Õhk aga oli pehme ja sompus, 7 kraadi sooja ja väga õrna kagutuulega. Olla oli mõnus, ilmselt korraliku lutsu võtu jaoks liigagi.