laupäev, 28. märts 2015

Vigala jõel, Rumba all, 28. märts 2015

Terve tee Tallinnast maale sõites kallas vihma. Kohale jõudes aga muutusid pilved aina hõredamaks ja parkides maja ette oli sellest kõigest järgi jäänud vaid uduvihm. Tuul pea olematu, naabri tuulelipp näitas lääne suunast puhumist, kuid õhk seisis pea paigal. Viis kuus kraadi sooja ka veel lisaks ... Tundus maru hea kalapüügi ilm olevat. Toimetasin oma asjad ära ja vurasin autoga Rumba poole.

Silla juures neli autot, sirge peal neli autot, kurve peal neli autot. Kas nüüd tohibki vaid nelja auto kaupa kalal käia? Kella kahe paiku pealelõunal parkisin ennast teistele seltsi ja vantsisin jõe äärde. Kaldaäär oli kenasti rahvast täis, kuid leidsin enda paiga vaba olevat ja seadsin püügivahendid korda.   Ühe ridva otsa kärbsevastsed ja poola ussid, teise ridva otsa mullaussid .Vesi natuke madalam kui nädala eest, varsti juba suvised tingimused...

Päev algas happy houriga poola usside teemal. Miski pärast olid veealused elukad nende suhtes kuidagi agressiivse suhtumisega. Järgnes pea tunnike verist õudukat, kus poolakaid rebiti igast kandist puruks. Kord pead otsast, siis sabad ... Ahvenad,  va vägivaldsed triibulised, ei andnud võõralt maalt pärit ussidele kuidagi asu. Võõraviha? Umbes viienda ahvena peale mõtlesin, et kus siis särjed on. Kõrval venekeelne mees tõmbas söödatopsirakendusega särge pea iga viie minuti tagant...

Kell kolm algas happy hour kärbsevastsete peale. Särjed jõudsid pärale ja rüüstasid mu rakendust isukalt. Otsa ainult ei kippunud jääma. Miski veerand nelja paiku otsustas keegi sama sööda nii tormakalt haarata, et tina lendu tõusis. Ridva pits käis isukalt vonka vonka edasi, haakisin, kuid ei midagi. Ilmselt kiirustasin liialt. Panin ridva uuesti likku, kuid uut võttu ei paistnud tulevat.

Otsisin seljakotist naise poolt kaasapandud võileiva välja - kui ei võta kala võtab kalamees - ja kukkusin nosima. Sain vaevalt paar ampsu hamba alla kui kärbse peale täpselt samasugune võtt kui kümme minutit tagasi. Sedapuhku kulus haakimisele aega, sest võileib vajas ju käest panemist:-) Ilmselt tänu sellele haakisin sedapuhku õigeaegselt ja kala jäi konksu otsa. Vonka vonka tuli sügavikust nähtavale kena vimb. 620 gr. Sellist oleks eriti mõnus jää pealt sikutada...

Uuesti rakendus sisse ning särjed said edasi kärbest rüüstama... Kärbsevastse rakenduse pidu hakkas õhtale saama kella nelja paiku. Järgnes tunnike, mis pakkus vahel harva võttu erinevatele söötadele. Särjed olid suurema isu kaotanud, kuid mõni ikka kippus aegajalt sööta haarama. Naabrid, kes ilmselt hommikust saati olid jõe ääres passinud lasid jalga ning jõe äärde tekkis mõnus vaikus. Ei mingit möla. Lisaks keeras olematu tuul ennast täiesti nulli, vee peale tekkis peegel ning ainukesed kes seda vaikuse idülli rikkusid oli kured, kes kusagil eemal metsaääres häälekalt endast märku andsid...

Nii kulges aeg loodust nautides kella kuueni välja. Kala ei võtnud, kui kiisk välja arvata, kuid ilm oli selle eest eriti mõnus. Peale kella kuute kiskus vaikselt vihmale, mille peale särjed jälle karbi lahti tegid ja aegajalt oma tormakust välja elasid. Istusin veel tunnikese ja tulin siis tulema.

Kokkuvõtvalt ütlemata mõnus molutamine, mis päädis ühe vimma, pea kümnekonna särje ja ahvenaga. Suuremat sorti meresärg on ka lõpuks siia välja rännanud. Aga vimma võtt endiselt kapriisne. Positiivne muutus nädala tagusega võrreldes on see, et kärbsevastne on lõpuks tööle hakanud. Enne ligunesid teised täiesti mõttetult vees...

PS! Vastaskaldal käis täna päris elav toimetamine. Päevasel ajal ujus minust umbes kümne meetri kauguselt teise kalda poole vana hea tuttav minki poiss, kes uudishimulikult edasi-tagasi vastaskaldal veerand tunnikest tuterdas. Peale kella kuute tuli aga samas paigas koopast välja aga keegi suurem loom. Ei teagi kas oli saarmas või kobras (oli teine piisavalt kaugel), ujus rahulikult oja suudmesse ja kadus sinna. Loomaaed missugune...

pühapäev, 22. märts 2015

Kasari jõel külmetamas, 22. märts 2015

Hommikul pool üheksa silmi lahti lüües valitses väljas särav päikeseline ilm. Tuul nullis, ükski puuoks ei kõikunud ka mitte. Külma aga selle eest jõhkralt - 5 kraadi. Vaatasin tonkad üle, ussid rüüstatud, ja kobisin lõdisedes tuppa tagasi. Sooja kohvi lürpima. Ei ma sellise külmaga kuhugi lähe...

See mõte tiksus pool tunnikest peas, siis hakkas vasardama "peaks ikka minema". Pendeldasin mõtete vaakumis tunnikese ja peale kümmet lõin autole hääled sisse. Suund... esimene mõte, et jääks oma jõe aukudele; kuidagi liiga lähedal, paneks ikka Rumbale ... seal aga käidud juba küllaga... Lõpuks siht Vanamõisa alla seatud sai. Seal peaks vaikselt kerkima hakanud põhja tuul vastaskalda metsa taha kenasti kinni jääma.

Põld küll kenasti jääs, kuid jätsin auto siiski poolele teele. Vaja ikka natuke vaeva ka näha. Kand ja varvas üle põllu, sügavama poole peale. Terve sirge peale vaid üks auto platsis, koos kahe venekeelse mehega. Pikalt sõnavahetust polnud, tundusid kuidagi imelikud kujud olevat. Vantsisin sügava serva, kraavi äärele püüdma. Siin kenasti tuulevaikne, mõnus passida.

Kaldaserv oli jääs. Tampisin miski toikaga sentimeetrise jää puruks ja tekitasin  koridori, kus hea vimbasid kaldale lohistada. Tonkad sisse... Sain vaevu istuda, kui esimene tonka üsna elavalt liikuma pani. Venitas ja sikutasüsna iskualt kuid peagi vait jäi. Kerisin välja, otsas peenike ahven. Kogu selle tsirkuse tegi sõrmepikkune ahvenapoiss? No on vast jõujuurikas. Lasin teise vette tagasi, vast kilosena murrab tulevikus juba ritvu puruks.

Järgnes juba tüüpilisem varakevade rütm. Vaikus. Toks ja teine otsa, siis vaikus, jälle mõned toksud. Nii oli tunni pärast mul peale kolme ahvena ja ühe meresärje saamist sellest paigast isu täis. Vaikselt päike ennast pilvevinesse mässis ja ilm halliks muutus, hakkas vilu ja tekkis tahtmine liikuda. Kerisin varustuse välja ja vantsisin sirge teise otsa poole. Venelastel kaks ahvenat ja kaks särge ning peagi vehkat tegid. Polnud vist see mida ootasid...

Järgmisena valisin kohaks kõrkjate kandi. Siin talvel jääpealt alati vimba tulnud. No peab teda siin olema. Ussid olid transpordi käigus kõvaks kivistunud ja vahetasin värskema partii vastu välja. Ridvad sisse ja jälle kohe tegevuseks läks. Vähe tugevamad sikutused ja togimised, kala vähe agressiivsem kui sügava peal. Paar kala isegi tina lendu tõstis. Järgmine tund-poolteist pakkus tegevust küllaga. Särge, nii kohalikku kui mere oma, tuli üsna aplalt närima. Mere oma enamasti mullaussi peale, peenemate kommetega kohalikud aga kärbsevastset närisid. Kärbsevastne oli seatud söödatopsiga tonka otsa - huvitav kas sööt peletas mere oma eemale?

Kella kahe paiku lõppes tegevus kui lõigatult. Tuul hakkas ennast tugevamaks keerama, kruttides ennast edelast puhuma ja tõi jõele kena laine. Kapuutsi tõmbasin silmini ja ootasin. Ussid peitsin kotipõhja tuule eest peitu, mine tea pärast mõnel neist veel kopsupõletik tekib... Passisin oma ritvu ja korraga tuleb ülaltvoolu kaks kanuud, kolme mehega. Hullud sellise ilmaga. Juba vaatamine sellest tekitas veel külmema tunde; lõin käega ning tulin tulema. Sooja, koju sooja ...

Kokku kümmekond särge kaldal käis. Mõned neist kassile kaasa võtsin. Vimmavõttu ei näinud.

laupäev, 21. märts 2015

Laisa mehe kalapüük, 21. märts 2015

Hommikul nina uksest välja pistes, plahvatas näkku karge talveõhk. Väljas kerge miinus ja tugev-tugev kirde tuul. Sellise ilmaga ma küll kuhugi minna ei viitsi. Otsustasin koduse päeva teha ja tonkad maja alla likku sättida. Oli ju eelmine pühapäev üks tonka päevase ülesvoolu rändava vimma üles korjanud, vast liigub neid tänagi.

Päev otsa ei paistnud keegi pakutava sööda vastu huvi tundvat. Kaevasin usse, sättisin riita, riputasin eelmise nädala vimmad kuivama, lugesin Mehise "kole" kala lugu - oli teine väike ja inetu, liigiks ilmselt meresärg:-)...

Nii see päevake vaikselt veeres, kui kella nelja paiku otsustasin, et vaja kassile ikka paar särge välja sebida. Muidu kräunub teine rahulolematult ja enne vait ei jää kui midagi hambusse ei saa. Seadsin oma käsiõnge püügikorda ja solgutasin tunnikese ussi maja all. Kolm särge, üks nurg. Mingit erilist aktiivsust vee all ei paistnud  toimuvat.

Kass õnnelikuks tehtud seadsin ennast sauna kütma.
Kella viie paiku vimmaparv ülesvoolu kulges ja üks õnnetu ennast minu konksu otsa seadis. Tonkatina oli kenasti vastaskalda alt oma kalda alla sõidetud ning ridvapits õõtsus sujuvas rütmis. Kala tuli veest välja suhteliselt tuima võitlusega. Ainukeseks ta päeva peale jäigi. Nii et üksikud parved ikka kulgevad vaikselt ülesvoolu, kuid suurt rännakut veel ei ole.

Õhtu poole särjed märatsesid, paar neist ka ennast konksu otsa sõid.

Kogu päev puhus tuul nii vastikult, et tagantjärgi tarkusena - hea et kuhugi mujale külmetama ei läinud. Jõuab püüda küll ja küll, tonkaaega veel ees piisavalt.

laupäev, 14. märts 2015

Vigala harul vimba tonkatamas, 14. märts 2015

Hommikul poole kuuest äratuskell. Veerand seitse auto jõe äärde pargitud ja sammud jõe poole seatud. Väljas paar kraadi külma, maapind mõnusalt jäine. Hea astuda. Sättisin ennast oma lemmikpaika sisse. Asju sättides selline tunne nagu talv oleks käes. Ussid pistsid kohe virisema, et nemad talvel kalal ei käi ... seadsin mõned hoiatuseks teistele konksu otsa, ülejäänud kohe tooni võrra vaiksemaks võtsid:-) Igaks juhuks peitsin ülejäänud siiski kotti ära, tundus küll et vaid aja küsimus, mil sööt jääs oleks.

Ilm selge, kerge idatuul. Vesi juba üsna madal (Kasaril 85) ja külm (2+). Vaikselt hakkas idapoolt koidukuma tekkima. Esialgu vaikisid ridvad jonnakalt, kuid siis kui esimene päikesekiir metsaveerest nähtavale tuli, toimus ühel ritvadest kerge jõnksatus, paarkümmend sekundit hiljem teine samasugune veel. Ilmselt luts, käis peast läbi. Ootasin minutikese, siis veel paar, midagi enamat ei juhtunud...

Kohustuslik ussikontroll. Haagin, raskus taga. Vonka vonka tuli kenasti rohu tagant nähtavale esmalt ülemise lipsu otsas olnud särg ja seejärel kena vimmapoiss. Mõlemad maandusid edukalt kaldale. Vimmal kaalu 700gr. Pole paha algus, tundus, et läheb actioniks...

Järgmise paari tunni jooksul toimus mõni kerge ja ühekordne jõnksatus, kuid otsa ennast siiski keegi ei söönud. Kella üheksa paiku järgmine kahekordne kerge jõnksatus, jälle mitu minutit ootamist ning kontrollimisel kala otsas magas. Kaldaäärse rohu taha ennast korralikult kinni sõitis. Käisin kannatlikult kord ülevalt poolt voolu, kord altpoolt voolu sikutamas. Ei mingit liikumist. Venitasin siis tamiili ettevaatlikult pingele ja õnnestus kalavaba lips vaikselt katki sikutada nii, et teise otsa kala alles jäi. Edasi tuli vimb juba vastupanuta...Teise vimma kaaluks 550gr.

Edasi läks aga jamaks ära. Idatuul tugevnes, kiskus viluks ja ridvad vaikisid jonnakalt. Kella kaheteistkümneni passisin ja "tänutäheks" kannatlikkuse eest kingiti ... üks kiisk...

Terve hommikupooliku jooksul polnud ühtegi korralikku "peksan ridva vastu vett" vimma võttu. Mingid vaiksed jõnksutamised ja väristamised, mille peale haakida võimatu... Mõlemad kalad poolakatega, kärbes jäi täiesti puutumata.

Ära tulles rahvast jõe ääres korralikult. Autosid pea kümme tükki. Ilmselt õhtul veel tagasi...enne veel vaja usse kaevata...

Päeval sai jalkat taotud ja sild vette lastud. Märtsi keskel. Ulme - tavaliselt sel ajal ikka jääminekuni veel paar nädalat aega.... Ülejõe elav kobras tundub juba meie kaldale tungivat - sügisel kaldaäärele tõmmatud silla kallal oli keegi hambaid teritamas käinud... Igaljuhul olin ma oma asjadega kella kolmeks valmis ja nii sai jõele tagasi sõidetud. Pool neli esimene tonka sisse.

Teist hakkasin ümber ehitama, tekkis mingi mõttekiiks, et äkki peaks vähe raskema tina panema, see tingis aga kogu rakenduse ümber sidumise. Konkse sõlmides silma nurgast nägin, et keski nagistab sees oleva tonka kallal, aga tõmbed na nõrgukesed, et ei lasknud segada. Hiljem välja kerides oli keegi mullaussil saba pihta pannud ja sellega piirdunud. Järgmised poolteist tundi ei liigatanud aga ridvad enam kordagi, kui tuulest tingitud kõikumised välja arvata. Ilma ühegi võtuta magas ühe konksu otsas üks ahvenapunn, kes rutiinse usside läbivaatuse käigus kaldal värsket õhku käis hingamas...

Kella viie paiku aktiveerusid ootamatult kiisad. Paar tükki ennast otsa kugistasid. Ja poole kuu paiku sain täiesti lambist "päeva võtu" - keegi tormakas ründas kärbest nii suure hooga, et tõmbas tina lendu. Loomulikult ei pidanud minu närv sellisele kärbsevastsetele tehtavale ülekohtule vastu ja laksasin koheselt haakeliigutuse... jaa peab vist vähem närvi minema...

Peale selle võtu veel mõni kiisk käis torkimas ja pool seitse tulin tulema - tundus mõistlikum sauna minna, kui videvikus vimba oodata.  Nii et hommikused vimmapoisid jäidki lõpuks ainukesteks. Õhtul sai katsetatud kõike, mis kaasas - poolakaid, sõnnikuusse, mullausse, kärbsevastseid... tundus et mullaussid olid kõigile punnidele meelepärased, neid ikka rebiti tükkideks. Mis vimmale aga meeldis, ei tea...

Kalaga oli nagu ta oli, aga ilm oli ikka super - mõnus kevade tunne!

pühapäev, 8. märts 2015

Nädalavahetusel Kasari/Vigala ääres värsket õhku hingamas, 08. märts 2015

Reedel maale. Tõnu-onu kaasa võtsime. Saunatamine ja poole ööni lobisemine päädis sellega, et tee jõe poole võtsime laupäeval ette alles poole kaheteistkümne paiku. Kuna kruusatee oli veel lisaks tõeliselt aukus, siis kulus korralikult aega  Rumba juurde välja jõudmisele. Seal tee ääres kümme masinat parkimas ja me endi ninasid sinna toppima ei hakanud.

Piki kuumaastikku edasi Vanamõisa suunas. Üle põllu vaade pakkus paari masinat jõe ääres ja nii võtsime suuna jõe poole. Pool teest kannatas sõita, edasi tundus kõik kole vesine ja sopane, parkisime ära ja tegime ülejäänud maa kand ja varvas. Esmalt suund sirge keskele. Vestlused venekeelse mehega andsid infoks, et infot pole. St. pole veel ühtegi võttu olnud. Seadsime ennast sellest kohast sada meetrit eemale ja lajatasime tonkad sisse.

Ilm pilves ja tuuline. Hoolimata keskpäevast hämar nagu õhtul. Tuul edelast ja jõesängis keeras ennast kenasti piki sängi puhuma. Õhtuks lubas veel tugevamaks minna...

Kannatasime tuule käes paar tunnikest. Särjed nokkisid, otsa jäämata. Vimba ei paistnud kusagil.T uulevilinast enam kui küllalt tegime plaani vantsida ümber jõekäänaku ja otsida sealt pisut mugavamaid püügitingimusi. Tonkasid välja kerides istus Tõnnil kilone luts otsas. Võttu polevat näha olnud...

Asjad koos ning järgmine kakskümmend minutit matkasime ülesvoolu. Järgmine sirge ei pakkunud varju ja nii võtsime veel ühe käänaku ette. Jõudsime juba plekist kuuri sirge alumisse otsa välja. Siin metsavarjus mõnusalt vaikne. Meiesuguste vanurite jaoks justkui priipääse kõikide mugavustega vanadekodusse:-)

Järgmised kaks tundi möödusid mugavalt jalg üle põlve istudes. Aeg-ajalt sai tonkasid kontrollitud, kuid mingitki huvi ei paistnud vee all pakutavate söötade vastu olevat. Korraks keegi hakkas vaikselt üht ritva õõtsutama ja loomulikult ei pidanud mu närv vastu ning haakisin liiga vara. Keskit otsa ei jäänud. See oli ka ainuke elumärk.

Koht oli mõnus, aga igavaks kiskus. Rahutud vanamehed järgmise plaani kokku seadsid. Rumba alla. Tõnn keris tonkad välja ja ...deja vu... järgmine luts otsas. Sedapuhku seitsmesaja grammine. See kala meie plaanidesse muudatusi ei teinud ja nii vantsisime vastu tuult läbi põõsaste ja üle põllu autoni. Pool tundi astusime. Kohale jõudes läbi kui läti raha.

Järgnes nõka-nõka august kruusateed  Rumba suunas. Hommikused autoummikud olid lahtunud ja kohale vaid kaks masinat jäänud. Otsisime vähe tuulevaiksema ala ja jätkasime püüki. Õigemini ussileotamist, sest polnud ka siin ühtegi märki sellest, et siin üldse kala oleks. Kõrval istus üks härrasmehest tonkataja, luges ajalehte ja kõlgutas jalga. Polnud ka sealpool miskit märki elust. Vaikselt tiksus päikeseloojang kätte ja korraga alumine ritva painutuse tegi, kohe otsa teise, tõstis tina lendu ja kukkus närviliselt tõmblema. Haakisin ilma pikema jututa ära, vimb otsas. Olin just enne pannud suurest igavusest teise lipsu rakendusele juurde ja rohuääre juures maksis see kurjasti kätte. Kuhugi sinna jäi see krempel kinni. Lõpuks katki sikutasin... asjad kokku panime ja sauna kobisime.
Saun mõnus. Esimene ujumine jões sellel aastal sai ära tehtud. Vaikselt pühapäevaks kalapüügivaimu tagasi saime. Startisime jälle pisut enne keskpäeva. Eilne nõrk võtt oli selge jälje jätnud jõeäärsetele püüdjatele - neid polnud ei ühtki...

Valisime jälle tuulevaikse platsi välja. Peagi päike välja tuli ja ilma soojaks küttis. Kõva 8-9 kraadi sooja võis julgelt olla, nii oligi tuulevarjus peagi aeg riideid vähemaks kiskuda. Ilm kardinaalselt erinev eilsega. Rõhk, mis eile pea 10 mm oli kukkunud oli taas tõusteel. Veetase ka jumalast ok. Sodi vähem kui eile. Püügitingimused tänu mõnusale ilmale lausa jumalikud. Ehk kõik nagu peab ... ja ridvad seisid samasuguse stoilise rahuga paigal nagu eilegi. Täiesti uskumatu, aga ei kiisk ega särgki käinud usse kiusamas. Ei toiminud ei poola uss ega kärbsevastne. Krevetti ei hakanud täna proovimagi.

Kella kahe paiku pani lõpuks üks ritvadest leekima ja ainukese nädalavahetuse vimma lõpuks välja võlusin. Ainukeseks korralikuks võtuks see neljatunnises püügisessioonis jäigi. Tõnnil polnud sedagi. Ritvu välja kerides lasin tonka  tinal piki põhja pisut libiseda ja krabin käis ridvaotsast läbi. Särg. Konks täiesti kurgus. Tea kas käsiõnge püük oleks täna parema tulemuse pakkunud?

Enne minekut Wimbu kohale jõudis ja seltsilistega naabrusesse laagri püsti panid. Meist nad sinna võttu ootama jäid.


PS! Jõeääre koledalt sodised. Ilmselt on peale pudel viina joomist ülim pingus enda järel see praht kaasa võtta. Pole vist muud sõna selliste kohta kui - "geeniused".

pühapäev, 1. märts 2015

Viimane jää Pärnu jõel vol.2, 01. märts 2013

Tükk aega mõtlesin, kas minna Pärnu või minna Kasarile. Hommikul magasin pikalt ja silmi lahti lüües langes ka otsus - ikkagi Pärnu minna. Tonkatamise hooaeg saab niigi pikk olema, vaja võtta sellest jääst veel viimast mis võtta on.

Teel Pärnu poole hakkas kõvasti kallama ja juba hakkasin vaikselt oma mõtet kahetsema. Õnneks linna jõudes rauges ka kojameeste töö ning jõe äärde parkides oli selleks korraks vihm ka otsa saanud.

Poole kaheteist paiku astusin jääle, osad võõrkeelsed seltsimehed olid juba lahkumas. Ilmselt polnud hommik just eriti hea võtuga olnud... Sättisin ennast oma siiatsooni, samas kui ülejäänud rahvas kõik ülesvoolu asus. Ilm pilves ja vahepeal üksikuid pisaraid pilvedest välja pigistas. Tuul lõunast, õnneks mitte tugev. Täitsa normaalne püügiilm tundus tulevat.

Alustasin suure punase tirguga. Esimene auk pakkus peale pikka pikka mängimist ühe vimma, kuid lisa ei tulnud. Vool oli üsna vaikne ja vahetasin kirbu ümber väiksema vastu. Tulemus kohe esimese tõstega - järgmine vimb samast august. Ilmselt meeldis kalale vaheldus ja kuna ma kolmandat kirpu enam siduda ei viitsinud, siis asusin peale kümne minutilist vaikust teisi auke läbi kammima. Allavoolu.

Paar esimest proovimist tühja tulemuse pakkusid. Seejärel ühel augul keegi näitas, kuid ära võtma ei kippunud. Mängisin oma tavalise popurrii - tavaline, kiire, uimane - läbi, kuid kala ei läinud liimile. Viimases hädas panin põrkeversiooni peale, jõnks-jõnks  ülespoole pausidega liikudes. Esimene tiir elumärki ei pakkunud. Teine tiir sai vaevu alata, kui keegi all jõhkralt närvi läks ja korralikult kirpu haaras. Noogutist käis kena laks läbi. Võtu järgi oleks pakkunud, et siig, aga tulemuseks oli hoopis parajalt pirakas vimb. Teine vimmapoiss ronis kohe järgi ja siis jälle vaikus.

Seekord otsustasin pikemalt meelitama jääda ja lõpuks (jälle põrkemängu peale) keegi närvid kaotas, kuid poolel teel plehku pääses. Ilmselt vimb. Mõni aeg hiljem veel ühe samast välja meelitasin. Vaikselt hakkas aga see auk tüütuks muutuma ning järgmise pikema vaikuse peale asukohta vahetasin. Preemiaks kohe järgmise vimma sain.
Kell võis miski pool üks olla, kui vool saabus ja võtu ära rikkus. Panin küll suurema kirbu otsa, kuid voolu alguses tuli niivõrd palju prahti alla, et mugavuse huvides väiksema vooluga joonele sättisin. Siit veel üks vimb, kuid võtulaine oli otsa saanud. Järgnes paar tunnikest otsimist ja paar võtukatset, kuid null kala.

Kella kolme paiku läks vool jälle vaiksemaks, pilvepiir kandus vaikselt eemale ja Pärnu poolt hakkas päike välja ronima. Kalale need tingimused meeldisid ja vimb tegi uuesti suu lahti. Kala siit ja kala sealt. Siiaaugu pealt veel tükki neli ja nii see õhtu vaikselt kätte jõudiski.

Kurb oli see, et siiavõttu täna jälle ei saanud - ei tea kas siig on selle voolu tõttu selle paiga maha jätnud? Hea oli see, et vimb oli ilusa suurusega . Kokku käis värsket õhku nuusutamas 17 vimba. Paar särge ka lisaks. Nurgu sekka seekord üldse ei tulnud. Kui ennelõunal oli võtt isegi meeldivalt agressiivne, siis pealelõunal kõik võtud vaid väiksed krõpsus...

Wimbu ja Aimar ka õhtuks siiarajooni tulid. Tulemused eemal polnud just parimad. Siia võttu polnud. Keegi olla maja all ka läbi jää juba vajunud, õnneks sai välja. Õhtuks oli vool jõe keskel jää alla kümne sentimeetri paksuseks lihvinud, nii et ilmselt homme oleks juba ohtlik minna.

Selleks talveks tundub Pärnu jõega siis ühel pool olevat. Lühike see jääpüügi hooaeg oli, samas siiga sai saadud ja vimmapüügist sai isu juba ammu täis. Aga ikkagi oleks võinud pikem see talv olla - jääpüügi isu korralikult täis ei saanud.