pühapäev, 1. märts 2015

Viimane jää Pärnu jõel vol.2, 01. märts 2013

Tükk aega mõtlesin, kas minna Pärnu või minna Kasarile. Hommikul magasin pikalt ja silmi lahti lüües langes ka otsus - ikkagi Pärnu minna. Tonkatamise hooaeg saab niigi pikk olema, vaja võtta sellest jääst veel viimast mis võtta on.

Teel Pärnu poole hakkas kõvasti kallama ja juba hakkasin vaikselt oma mõtet kahetsema. Õnneks linna jõudes rauges ka kojameeste töö ning jõe äärde parkides oli selleks korraks vihm ka otsa saanud.

Poole kaheteist paiku astusin jääle, osad võõrkeelsed seltsimehed olid juba lahkumas. Ilmselt polnud hommik just eriti hea võtuga olnud... Sättisin ennast oma siiatsooni, samas kui ülejäänud rahvas kõik ülesvoolu asus. Ilm pilves ja vahepeal üksikuid pisaraid pilvedest välja pigistas. Tuul lõunast, õnneks mitte tugev. Täitsa normaalne püügiilm tundus tulevat.

Alustasin suure punase tirguga. Esimene auk pakkus peale pikka pikka mängimist ühe vimma, kuid lisa ei tulnud. Vool oli üsna vaikne ja vahetasin kirbu ümber väiksema vastu. Tulemus kohe esimese tõstega - järgmine vimb samast august. Ilmselt meeldis kalale vaheldus ja kuna ma kolmandat kirpu enam siduda ei viitsinud, siis asusin peale kümne minutilist vaikust teisi auke läbi kammima. Allavoolu.

Paar esimest proovimist tühja tulemuse pakkusid. Seejärel ühel augul keegi näitas, kuid ära võtma ei kippunud. Mängisin oma tavalise popurrii - tavaline, kiire, uimane - läbi, kuid kala ei läinud liimile. Viimases hädas panin põrkeversiooni peale, jõnks-jõnks  ülespoole pausidega liikudes. Esimene tiir elumärki ei pakkunud. Teine tiir sai vaevu alata, kui keegi all jõhkralt närvi läks ja korralikult kirpu haaras. Noogutist käis kena laks läbi. Võtu järgi oleks pakkunud, et siig, aga tulemuseks oli hoopis parajalt pirakas vimb. Teine vimmapoiss ronis kohe järgi ja siis jälle vaikus.

Seekord otsustasin pikemalt meelitama jääda ja lõpuks (jälle põrkemängu peale) keegi närvid kaotas, kuid poolel teel plehku pääses. Ilmselt vimb. Mõni aeg hiljem veel ühe samast välja meelitasin. Vaikselt hakkas aga see auk tüütuks muutuma ning järgmise pikema vaikuse peale asukohta vahetasin. Preemiaks kohe järgmise vimma sain.
Kell võis miski pool üks olla, kui vool saabus ja võtu ära rikkus. Panin küll suurema kirbu otsa, kuid voolu alguses tuli niivõrd palju prahti alla, et mugavuse huvides väiksema vooluga joonele sättisin. Siit veel üks vimb, kuid võtulaine oli otsa saanud. Järgnes paar tunnikest otsimist ja paar võtukatset, kuid null kala.

Kella kolme paiku läks vool jälle vaiksemaks, pilvepiir kandus vaikselt eemale ja Pärnu poolt hakkas päike välja ronima. Kalale need tingimused meeldisid ja vimb tegi uuesti suu lahti. Kala siit ja kala sealt. Siiaaugu pealt veel tükki neli ja nii see õhtu vaikselt kätte jõudiski.

Kurb oli see, et siiavõttu täna jälle ei saanud - ei tea kas siig on selle voolu tõttu selle paiga maha jätnud? Hea oli see, et vimb oli ilusa suurusega . Kokku käis värsket õhku nuusutamas 17 vimba. Paar särge ka lisaks. Nurgu sekka seekord üldse ei tulnud. Kui ennelõunal oli võtt isegi meeldivalt agressiivne, siis pealelõunal kõik võtud vaid väiksed krõpsus...

Wimbu ja Aimar ka õhtuks siiarajooni tulid. Tulemused eemal polnud just parimad. Siia võttu polnud. Keegi olla maja all ka läbi jää juba vajunud, õnneks sai välja. Õhtuks oli vool jõe keskel jää alla kümne sentimeetri paksuseks lihvinud, nii et ilmselt homme oleks juba ohtlik minna.

Selleks talveks tundub Pärnu jõega siis ühel pool olevat. Lühike see jääpüügi hooaeg oli, samas siiga sai saadud ja vimmapüügist sai isu juba ammu täis. Aga ikkagi oleks võinud pikem see talv olla - jääpüügi isu korralikult täis ei saanud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar