laupäev, 28. veebruar 2015

Pärnu jõel, viimane jää?, 28. veebruar 2015

Nädal oli töiselt raske, väheke unevõlga ja ainus mõte vastu laupäeva oli see, et saaks vaid magada. Kella üheksani selleks korraks und jaguski ja nii sai enne ühteteist Pärnu poole tee ette võetud. Poiss vanaema juurde. Ise jõe peale.

Peale kahteteist sai pärale jõutud. Ilm maru mõnus, pilves, kuid tuuletu, paar kraadi sooja - selline mõnus molutamiseks sobiv päev.

Reiu jõgi lahti mis lahti. Üks mees juba tonkatas jäävabas tsoonid... Samas voolujoonelt eemal tundus jää tipp-topp olevat ja mehi jää peal enam kui küll. Vantsisin kohale. Plaani polnud, mõtlesin alguses lihtsalt tiksuda siiatsoonis ja siis edasi vaadata. Suur osa rahvast saunaaluse augus istus ja sealt edasi ülesvoolu. Ehk teises kaldas. Minu püügitsoonis üks mees istus, too polnud terve ennelõuna jooksul võttugi saanud...

Sättisin ennast siiatsooni ülemisse serva. Kirbuks läks eelmisest korrast otsa seotud suur marmõss. Sääsevasted alla ja püüdma. Jõgi rämpsu täis mis täis. August ronis välja igasugust sodi, alates pilliroost ja lõpetades erinevate roheliste taimedega. Suur kirp tundus olevat paras, ei kandunud eriti vooluga kaasa. Tavaline mäng paari minuti jooksul ei andnud midagi, kiigutamine põhja kohal päädis krõpsuga noogutil ja esimene vimb käis värsket õhku hingamas. Kuna olin kalade jaoks koti kaasa võtta unustanud, läksid kõik tänased kalad tagasi oma kodusesse keskonda...

Konutanud veel mõnda aega samal augul kulgesin allavoolu edasi. Ikka siiakohtade poole. Otsisin jälgede järgi tuttava augu üles ja jätkasin seal. Siit vimb, nurg, vimb. Siig ei paistnud kodus olevat ja tekkinud vaikuse järel otsisin lähipiirkonnas edasi kammida. Kuidagi ei kiskunud uusi paiku avastama...Takt stiilis vimb, vaikus, uus auk,vaikus ... mitu auku hiljem järgmine vimb. Igaljuhul oli nii, et kui kella piilusin, kolme paiku, oli mu loendur vimbade juures seitsmeni jõudnud.


Käinud vahepeal siiaaugul kiiska narrimas otsustasin järgmiseks keskjõge proovida. Üllatuseks oli siin vesi natuke puhtam - ei pidanudki iga paari minuti tagant kirpu sodist puhastama. Tuterdanud tulutult mõnda aega madalamates vetes seadsin sammud jälle vanale paigale tagasi.

Vaikselt hakkas ülejõe rahvas kodu poole vantsima. Kell lähenes viiele. Olin oma tavalisest siiaaugust natukene allavoolu, kui korraga keegi krõpsatas põhja peal olevat kirpu ja korralik raskus taga. Mõni sekund tuli kaasa ja siis kukkus ära. Paar minutit hiljem samast august korralik vimb, mis küll ei tundunud samas kaalukategoorias olevat kui plehku pääsenud kala. Oli see nüüd siig, või ei olnud...

Järgmine auk järjekordse vimma pakkus. Paar auku hiljem nurg ja vimb. Nii see hämar vaikselt kätte jõudis.

Õhtuks lõpuks viisteist vimba ära tiksus, sort oli vähemalt korralik; lisaks paar nurgu sekka. Mis oli kummaline, oli see, et kõik võtud täna sellised krõpsud... ei ühtegi lööki, pauku, ega tõstmist. Nagu särje püük. Kaks võttu tavalise tempo järgse pausi peale tulid, kõik ülejäänud puhtalt kiigutamise järgsete pauside peale. Rütmis mängu peale mitte ühtegi võttu ... kiire mäng tundus üldse saadanast. Nagu kesktalv. Kalendrisse vaadates muidugi nii ka on, mis sest et ilm pigem märtsi lõpp...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar