laupäev, 7. veebruar 2015

Pärnu jõel Tõnuga vimba püüdmas, 7. veebruar 2015

Reede sai töölt vabaks võetud mõttega minna üksi Pärnu jõele ja sealt õhtul otse maale. Juhtus aga nii, et poisijuss jäi haigeks ja see tõmbas reedesele kalapüügiplaanile kriipsu peale. Laupäevaks aga olime Tõnuga kokku leppinud mineku ning naine jäi Rasmust koju valvama.

Hommikul pool kaheksa start linnast. Tõnn kallas tee peal kaks vedelat lapin kulta leiba sisse (kus on küll kalapüügi dopingukontrollide pilgud) ja pool kümme astusime jääle. Ilm kole, tuuline, udune, sudune ... õnneks vihma ei tulnud. Temperatuud kergelt plussis. Sammud reipalt vimmaaukude suunas, sest päeva eesmärk oli just seda kala püüda.

Mina seadsin püügikorda oma tavalise punase kirbu, Tõnu sidus tamiili otsa miski suure kuldse kuulikese, mille ta ilmselt oma vanaema kunagisest aardekirstust oli sisse vehkinud. Puuriga augud jäässe ja püüdma.

Esimesed paar auku ei andnud miskit, kuid kolmandal korraks keegi ennast näitas ja hetk hiljem punase marmõssi põhjalt üles korjas. Käsi valge. Jätku see auk ei pakkunud ja nii seadsime ennast peagi teisele liinile. Siin hakkas mõlemal midagi juba vaikselt juhtuma ja tunnike hiljem toimunud võtu jahtumise järel olime kahepeale kaheksat kala näinud.

Vaikselt kiskus tuule käes viluks ja otsustasime maailma uurima minna. Uued paigad paremas kaldas, maja vastas jõe keskel, edasi ülesvoolu. Ahvenapätse polnud kodus... Olime pikemate vahedega puurides jõudnud esimese siiatsoonini. Tegin augu sisse, Tõnn mõni meeter eemale. Kulus vast paar minutit, kui Tõnu kuldse kirbu siig endale haarata otsustas. Kala tegi poole veeni sõidu kaasa ja siis lahkus omapäi. Kümme minutit jätkasime edutult samas kandis ja seejärel ajas rahutus meid edasi - mujal on kindlasti parem. Alati on...eriti seal kus meid pole...

Järgmine siiaplats, tegin värske augu, Tõnn va mugav mees võttis miski vana augu ja niikui "kulde kuulike - my precious" jõe põhja jõudis, siis peagi selle järgmine siig endale haaras. Selle venitas mees ka kenasti jääle. Kratsisin kukalt ja jätkasin oma punase kirbuga - üks kord on juhus, kaks korda aga juhus ruudus, järelikult pole põhjust vahetada... Jälle peagi rahutus hinges ja edasi järgmisele siiaplatsile kolisime. Siin esimesed augud midagi huvitavat ei pakkunud ja nii läksin kondama ilma kalakastita. Kui minutit viis hiljem tagasi jõudsin oli kutil järgmine siig kotis. Mul kogu selle aja jooksul mitte üht võttu!

Neelasin oma punase kirbu uhkuse alla ja sidusin siis ka kuldsemaid toone tamiili otsa. Erinevaid - kollast, veel kollasemat, kuldset ja veel kuldsemat; vahet ei olnud, oleks võinud ka sidumata jätta...Kogu selle vahetuse ainus mõju tundus olevat see, et siiad Tõnu "kuldsele kuulikesele" lõpuks selja keerasid.

Poole kolme paiku, kui Wimbu seltskond platvormile maandus otsustasime allavoolu tagasi kulgeda. Saaks vastu õhtut veel mõned vimmad välja meelitada. Tee peal kobistas Tõnu ühest puhkeaugust ühe vimma ja ilma lisandunud actionita olime hommikuses püügirajoonis tagasi. Vanad augud üles otsitud, kirbud alla. Mul keegi puutub, kuid võtma ei kippunud - nagu kardaks täna seda punast kirpu. Tõnn aga uhke kaarega järgmise vimma jääle tõstab...

Kuna jutuvada, et ma üldse vimba püüda ei oska, ei kippunud enam üldse vaikima, siis kondasin uusi auke läbi katsuma ja magusa kättemaksuna lõpuks ühe vimma pika-pika meelitamise peale vee alt välja võlusin. Võidukat naeru ei jätkunud kauaks, sest Tõnn veel ühe välja tõstis. Nilbaka, selle eest miinus punkte talle andsin:-)

Mõnda aega veel üritasime ja siis seadsime asjad kokku. Täna ei olnud ikka üldse minu päev - vaid kuus vimba ja ei ühtegi muud kala (võiks öelda et ka võttu, kui üksik kiisk mingi hetk korraks poleks kirbu otsas värisenud). Tõnnil aga kuus vimba ja kaks siiga - no ilmselgelt ainult tänu minupoolsele heale giidi teenusele ja püüdja enda ääretult pimedale kobistamisele:-)  Punane kirp täna kuidagi ei toiminud - vahet ei olnud kuidas mängisid. Lihtsalt "kuldne" päev oli...

Siiad kaalusid 610 gr ja 710 gr.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar