pühapäev, 1. veebruar 2015

Pärnu jõel siiga otsimas, 01. veebruar 2015

Eilne ulmeline siiavõtt tegi pühapäevaks plaani tegemise lihtsaks. Tagasi. Äkki joppab veel. Äratus sai tellitud poole kaheksaks, kuid tund varem oli uni juba läinud. Nii tatsasingi poole kaheksa paiku juba auto poole. Kui eile saunast tulles kallas kolinal vihma, siis hommikuks oli olukord kardinaalselt muutunud. Maa valge, auto paksu lume all. Ja lörtsi tuli muudkui juurde...

Tee Pärnu poole kulges kergelt uisutades, teed polnud veel sahkasid näinud. Isegi suur maantee. Lõpuks mingi poole üheksa paiku jõudsin õnnelikult kohale. Ilm vastik vastik vastik. Kõva tuul piki jõge, lörts ja vihm segamini. Pime nagu keskajal. Jõel mitte ühte hingelistki. Loogiline, sellise ilmaga ei aeta koeragi õue.  Selleks ajaks kui oma augule jõudsin oli pealmine jope jube niiske.

Järgmine paartunnike sai sisuliselt neljal-viiel augul konutatud. Kössitasin oma kasti otsas ja väga liikuma ei kippunud. Vaikselt hakkas kombe läbi vettima... Mis kalasse puutus, siis paistis, et ilm oli nii hull, et vetevana ei ajanud ka kalu sellise ilmaga kodunt välja. Kiisad kasutasid tekkinud olukorda ära ja laamendasid, kuid teised ... peale ühe nuru ja ühe "äkki siia võtu" midagi huvitavat ei toimunud.

Kannatlik ootamine päädis sellega, et lõuna paiku viimaks ometi see vihm lõppes ja alustasin kombe kuivatus-tuulutus operatsioone erinevate siiarajooni aukude läbi kammimisega. Ilm muutus vaikselt heledamaks, kuid kalavõtt jäi endiselt millegi taha pidama.

Kella üheks oli kopp ees ja keha pidevast tuulest maha jahtunud. Otsustasin, et aitab. Tatsan talvise vimmaaugu peale ja vaatan mis seal toimub. See kilt vantsimist peaks kenasti sooja ka andma. Kolisin asjadega teisele poole jõge ja matk võis alata. Mingi hetk tegin kontrollaugu kohas, kus kunagi pole vimba saanud, kuid mõned ahvenad on ennast aegajalt näidanud. Sedapuhku aga pea koheselt keegi tundis kirbu vastu huvi ja allapoole mängides sööda ära vajutas. Nurg. Mutantnurg. Uuesti kirp põhja, põhjas mängides olles jõudnud neljakümne sentimeetrini ülespoole ja siis korralik stiilipuhas nooguti vajutus. All suurem vastane kui eelmine, kuid siia sõidud ei tundunud olevat. Vimb, 510gr leidis tee jääle.

Järgnes aga totaalne vaikus. Mängisin sellel augul minutit viis, tegin ühe augu alla- ja ühe ülesvoolu, siis veel risti viimase. Kõigis neis valitses ühtne vaikus. Siis tuli tehtud plaan meelde ja tatsasin edasi. Vimmaaukudele. Maamärkide järgi valisin oma koha välja ja puurisin augu. Kui hommikupüügi rajoonides polnud voolu tunda, siis siin sügavama peal oli kohe kirp põhjas edasi liikumas. Meetrike tamiili läks vaikselt rullilt lisaks maha. Aga lõpuks sai ikkagi pidama. Paar minutit möödus üles-alla kiigutades, kui mingi hetk lambist järgmine nurg kirpu himustas. Uuesti kirp põhja ja peagi vimb korralikult vajutas. Ja jälle vaikus. Selline mulje jäi, et kui nurg otsustas kirpu võtta, siis vimb automaatselt hetkeks käivitus. Aga ainult hetkeks.

Tegin veel ühe kontrollaugu, kuna viie minutiga midagi seal ei juhtunud, siis võtsin suuna tagasi siiatsooni. Kell oli kaks saanud ja eile läks sel ajal võtuks. Päevad pole aga vennad. Täna järgmise kahe tunni jooksul vaid üks kiisk. Võttegi rohkem polnud. Kuniks päeva viimasel augul esimese tiiru ajal, käsi kõrgel horisondi juures, nooguti vaikselt alla vajus ja haakides nagu kännu taga... yes, siig lõpuks ometi ... vaikselt sikutasin lähemale, tuli raskelt, ilmselt suur ... kuid ühtegi sööstu polnud. Kui niimoodi poolde vette oli jõudnud hakkasin juba vaikselt kahtlema ja pettumus realiseerus august alla vaadates ühe korraliku oksa nägemisega. Krt. Lõin käega ja tulin tulema.

Kokkuvõtvalt tore nädalavahetus. Eilne oli ulme ja täna selline tavaline kesktalv. Vimba oleks ilmselt täna võinud lisaks saada, kui poleks kogu aega siiaaukudele matnud. Aga mis  tehtud, see tehtud. Õnneks naine väga palju vimba ei lubagi koju viia:-)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar