laupäev, 14. veebruar 2015

Sõbrapäev Pärnu jõel, 14. veebruar 2015

Siiaga tundub olevat nii, et kui ta lõpuks käes, siis järgmine päev kipub olema selline, kus väga selle püügiga vaeva ei viitsi  näha ja üldse nagu kalapüügile kiiret kuidagi pole. Nii juhtuski, et põõnasin kuni valgeni ja peale poolt kümmet panin alles auto käima. Natuke enne ühteteist astusin jääle, kus pea mustmiljon konkurenti laupäeva puhul jõele kogunenud.

Ilm sama mis eile, vaid tuul oluliselt tugevam (lõunast). Täna kala saamise isu polnud, maailm vajas uurimist. Esmalt sammud parklast sinnakanti, kus eile ahvenat taga aeti. Jäin ühe mehega jutlema ja sain suuna selgelt kätte. Puuri ei viitsinud kokku panna ja sättisin ennast eile tehtud aukudele.

Viis minutit esimesel augul punast kirpu loksutades. Edasi järgmisele. Lasin kirbu põhja, sirutasin selja sirgeks, et nüüd hakkan mängima, tegin esimese liigutuse ja keegi lajatas korralikult vastu. Plaksti taga. Mõtetes alles alustasin püüki ja see kõik kuidagi liiga äkki juhtus. Mõnusalt kena poiss tundus olevat. Kuni poole veeni ... Ilmselt polnud see minu kala. Tegin siis pool tunnikest veel samas kandis, kui seljataga keegi põigiga siia sai ja ma peagi hirmuga sellest pundist eemale liikusin. Massis püük kuidagi ei istu, lärm ja melu nagu baaris...

Järgmise sammuna oli plaanis tunniks siiaplatsilt läbi minna. Lubasin endale pühalikult, et ei ole ühe koha  peal järgmine pool päeva ... Kammisin ümbruskonna eilsed augud kõik läbi, nurg ja särg, vimmapunn pealekauba. Siiga aga mitte. Mingi hetk hakkas tunduma, et ülesvoolu oleva augu peal istub Mait ning silmade kinnituseks sammusin kand ja varvas asja uurima. Oligi tema. Oli hommikust saati peal, alguses siiapüügi tsoonis ja nüüd selle augu peal. Siiast ei kippu ega kõppu, mõned normaalsed ahvenad + paar vimmapoissi.

Lõin samasse kanti mõneks ajaks laagri üles, aga kuna allavoolu toimus rahvasummas ootamatu lagunemine võtsime peagi eesmärgiks eilse päeva ahvenaparv kahekesi koos üles otsida. Kammisime korraliku vahemaa servast servani läbi ja ainukeseks tulemuseks oli mul miski saja grammine punn. Ülejäänud aja passis nooguti omas rütmis. Sama lugu ka Maidul.

Kell oli kolm. Kusagil mingeid märke eldoraadost ei olnud ja nii sättis ennast Mait peagi minekule. Ma kammisin veel hommikuse siiavõtu tsooni läbi, liikudes vaikselt allavoolu. Augult augule, igal umbes kolm tiiru mängu ja edasi. Istuda ei viitsinud, seistes püüda oli tugeva tuule tõttu ebamugav. Püügirütmi tunnetus kadus peagi nagu selle talve lumi ...

...Korraga ühe augu esimese tiiru tõste peale tõeliselt melanhoolne liigutus nooguti kreeni vajutus. Ja kala taga. Korralik võitlus, kuid siia raskust nagu polnud. Mõttes korralik vimb seisis, kui ootamatult august korralik ahven nina välja pistis. 420gr. Paksult marja täis. Värvilt nagu kollatõbe põdenuks...

Mängisin samal augul minutit kümme ja kammisin ka ümbruskonna läbi. Mitte midagi. Kuna ei saa ju olla ometi viga minu püügioskuses, siis oli see selge tõestus sellest, et ahven ei ole parvekala:-) Kollase kirbu ka vahepeal otsa sidusin, selleks et pool tundi hiljem see karpi tagasi toppida...

Lõpuks koduigatsus peale tuli ja sammud auto poole seadsin. Sammusin huvipärast meeste summast läbi ja sain teada, et põigi tagujatel tõeliselt hea päev olla olnud. Hommikune siiamees veel ühe välja oli meelitanud, hauge olla nähtud üsna mitut ja keegi ka korraliku ahvena välja meelitanud. Mnjah, ikkagi ei kisu pundis põigi tagumise poole...

Kokkuvõtvalt suht nutune päev - mõni nurg, särg, kiisk, kolm ahvenat, üks neist korralik, vimb ja äraläinud siig. Aga selle eest sai avastatud uusi alasid ja paar uut mõtet kõrva taha pandud. Ilm võiks küll vähem udusem olla - see albion stiilis siil udus püük ei ole just kõige mõnusam.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar