Kasaril veetõus, Vigala vesi tõeliselt sopane ja kiirelt kerkiv. Maapind sulab ja hoovis vesi. Niipalju siis talvest Läänemaal.
Laupäev kalale ei saanud ja seetõttu olin pühapäeval varakult tahtmist täis. Kuuest üles. Seitsmest väljasõit. Kaheksast jõel. Auto varjus riideid vahetades tahtis tuul vägisi ümber lükata. Jõejääle saades läks andmiseks - niikui sammu liugu lasid, lisas lõunatuul kümme sammu minu eest juurde. Asi oli kand ja varvas taktist ikka väga kaugel, pigem liu ja suure liu vahepealne:-)
Õnnelikult ilma kordagi külge maha panemata (paar korda sai ikka korralikult tiivad laiali aetud) õnnestus kuidagi siiaaladele välja jõuda. Plaan oli terve päeva siinkandis konutada, vimb ei huvitanud ja ahvena otsimiseks polnud motivatsiooni. Auk augu haaval liikusin vastuvoolu erinevaid paiku läbi katsudes. Ühest august vimb ja kiisk, teistes vaikus. Pikapeale jõudsin ala lõpupiirkonda välja, kui minuga liitus Mait. Näitas mulle eilse 1.4 kilose siia koha, rääkis kus eile oli siin ikka ilus vimb ja võtt ... jätkasime samas tsoonis. Pool tundi hiljem Mait teise kalda alla kolis ja mu üksi siigadega mässama jättis.
Otsisin uue augu ja keegi korraga all. Mängis nagu laps toiduga, ära võtmata ja siis korraga vajutas. Taga. Maakera. Aga ainult korraks, esimese vonksu peale ta läinud oligi. Kõik käis liiga kiiresti, nii ei jõudnud emotsioongi veel tekkida. Kiusasin sama ala edasi, jätkuks tükk aega hiljem teise vimma välja meelitasin. Kell juba lõuna käes, ilm selle aja jooksul tükki korda kuusteist vahetunud - sadu, pilves, tibutamine, poolpilvine, päike peaaegu väljas, päike korraks väljas, seejärel üks korralik maru, padukas jne. Ja lisaks kõik see aeg tuul ulus nii, et kapuutsi peast ei kannatanud võtta.
Vaikselt mõtted vähe rahulikumate ilmastikutingimustega püügi suunas liikusid, kuid ei saanud ju jonni jätta. Seadsin hoopis vahelduseks sammud teise kalda alla, kus Mait vaikselt vimbasid venitas. Jõudsin vaevu poolele teele, kui ühel hetkel kadus mõlema jala alt korraga pind ja lendasin täie hooga sellili. See võis kõrvalt vaadates ikka päris hea pilt olla. Ja loomulikult maandusin kõige vesisemasse kohta, nii et kõik seljas olevad vammused vettisid korraga. Kuidagi väga nihu hakkas see päev vaikselt jooksma...
Maidu juures tuletasin meelde mismoodi kala võtt välja näeb, ujutasin kolm vimba edasi tagasi ja vaikselt tuli siiapüügiisu tagasi. Ritv uuesti kokku ja tagasi oma kalda alla. Siin mõnusalt vaikne, kõik see muu selts oli sammud Maidu taha sättinud ja liikus koos vimmaparvega ülesvoolu. Käisin segamatult omad siiaaugud läbi, siiast ei kippu ega kõppu. Vahetasin punase kuldse vastu. Sama tulemus. Vaid kolm ära eksinud vimba käisid asja uurimas.
Tiksusin vahelduva eduga kuni poole neljani ja sättisin enast seejärel allavoolu minema. Ei olnud minu siia päev. Tahtsin lõpetuseks mõned sügavamad paigad üle vaadata. Vaevalt sain sammud ritta seatud, kui kukkus korralikult vihma kallama ning järgmised kümme minutit vantsisin vastu tuult ning padukat - vastik vastik vastik. Enne selg märg, nüüd siis eest poolt ka. Olukord oli üsna vesine ja nii ma väga kaua enam ringi vaadata ei tahtud. Lisaks metsik vool tekkis, mis kirbupüügi suht võimatuks muutis. Peagi tulema asusin.
Üsna rõve päev oli. Iga ilmaga ikka kalale ei maksa ronida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar