reede, 13. veebruar 2015

Kinnisidee nimega siig, Pärnu jõel 13. veebruar 2015

Eelmise nädala siiata jäämine (käisin pühapäeval ka veel, saades kolm vimba ja seitse nurgu, aga null siiavõttu ja kamalutäie pettumust) päädis poetuuriga, mille tagajärjel varustasin ennast kuldsete kuulikestega. Poiss endiselt kodune, nii võtsingi uuesti reede vabaks ja suundusime juba neljapäeva õhtul vanaema juurde.

Hommik kell 9 olin jõel. Ilm sompus, kerge tuuleke keerutades kes-seda-teab mis suunast. Kraad sooja. Päikese lootust ei paistnud kusagil. Vimmaplatsid jätsin joonelt seljataha ja kohe vudinal siiaaladele. Punane kirp (kristalliga) otsas alustuseks. Esimesed kolm auku null, mis null. Isegi kiiska ega nurgu polnud kodus. Mõtted vaikselt juba kuldse kirbu suunas liikusid...

...Neljandal augul peale pikka mängitamist vimb kirbu põhjast üles leidis. Lisa talle ei tulnud. Kolisin edasi. Viiendal augul tükk aega vaikust ja kui põhja peal õrnalt mängitasin, ahven otsa hüppas. Kirp tagasi, paar minutit vaikust ja järgmine. Nii vaikselt tiksudes neli tükki tee jääle leidsid, siis vaikus tekkis..

Uus auk meetrit viis eemale. Äkki ahven siia poole liikus? Juba esimese tiiru ajal keegi vastu ujus. Järgmine ring, uuesti vastu ujumine. Seejärel paar korda põhjapeal krabistas, aga üles mängides otsa rippuma ei jäänud nagu kiisk. Siig siis? Viis minutit mängitud otsustasin, et aeg panna kuldne tegija otsa. Sääsevastsed külge ja teele.  Kümme minutit täiesti tühja mängimist. Ilmselt siig eemale ujus, lohutasin ennast mõttes.

Peagi igav hakkas ja kondasin oma kuldset järgmistele aukudele leotama. Vaikus siin ja vaikus seal. Vaikselt tiksus lõuna kätte ja Mait oli lõpuks Keilast kalale jõudnud. Peale infovahetust koperdasin sellele augule tagasi, kus nagu midagi oli olnud... Mait läks jõe keskpaika avastama.

Mängitasin oma kollast ja ühel hetkel viskas üle. Kurat, parem juba punasega nullitada ja sidusin oma armsa silmadega punase kirbu otsa. Sain vaevalt teise tiiruga poole peale, mängitades poole meetri kõrgusel põhjast alla poole, tehti korraga kirbule korralik stopp. Käsi liikus automaatselt, mõte ilmselt heietas mingeid omi radasid...otsa jäi. Vonka vonka, näppude vahel tamiili jooksmised, augu all mõnusad pekslemised. Vaikselt valge kala auku mahtus ja käega altpoolt upitades siia jääpeale aitasin. Yess. Tehtud. Kala materdas jääpeal ja peksis oma küljest ussikesi lahti. Kena poiss.

Mõne minuti pärast rahunenult sättisin uuesti püügile. Otse loomulikult olin eemal püüdnud kalameeste tähelepanu tõmmanud ja nii läheneti mulle vaikselt puurides. Meel oli hea ja mõnus oli püüda. Mõnda aega ei juhtunud midagi, kui korraga põhja ligidalt keegi endast märku andis ning järgmisel tiiru ära vajutas. Ahven kurask. Lasin kala auku tagasi ja saatsin kirbu uuesti teele. Põhja jõudes ja sealt kergelt ülespoole liikuma hakates väljendas keegi ennast väga raevukalt vajutades nooguti korralikult kreeni. Ja jälle tuttav vonka-vonka...

Kala tundus natuke raskem ja pakkus sõidumõnu väheke kauem. Augu all üksteisega silmsidet saades kukkus aga siig täiesti ootamatult otsast. Krt. Läks. Väga vanduma ei võtnud, sõit oli ilus ja mul kala juba kastis olemas ka...

Küll aga viis ära läinud kala eemale ka kõik teised ja nii oli järgmine poolteist tundi täielik vaikus. Mõtisklesin juba vaikselt uute aukude suunas, kui umbes poole kolme paiku kiisk alla tuli. Tüütas ja tüütas mind, rippus kirbu otsas - raputasin lahti; hetk hiljem uuesti kiisk otsas. Suure vihaga kala välja kerisin ja jää peale viskasin. Kirp uuesti alla tagasi. Kiirelt ei viitsinud enam mängida, õõtsutasin kergelt üles alla kui korraga krõps noogutis läbi käis. Haakimine ja maakera taga. Läks järgmiseks sõiduks. Ilus siig minutike hiljem jääle maandus. Juhhuu. Päev enam kui korda läinud. Mission is completed :-)


Edasi ei juhtunud midagi. Ilm oli endiselt hall. Kiisk kiusas endiselt. Värsket talveõhku nautides istusin edasiste tulemusteta pimedani ära.

Mõlemad siiad kodus kaaludes natuke üle kilo - 1.04 ja 1.10 (vereta).

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar