Pärnu jõel, 27. juuni 2023

Soome reisist saadud püügist üleküllastumine kestis ikka paganama kaua. Paar korda üritasin ennast sundida püüdma minema. Korra tunnikese suvisel vimmasirgel ja teine kord pool tunnikest oma maja all, kuhu järjepidavalt õhtul putru vette tassisin. Saagid ei olnud miskit erilist ja pikemalt istumiseks tunnet ning tahtmist ei tekkinud kummalgi korral. Seda enam, et ilmad olid nii palavad, veed samuti suviselt kuumad ja ilmselt produktiivseks püügiks oleks pidanud poole öö ajal ennast püüdma sättima.

Täna siis otsustasime Ainiga Pärnu jõel korra ära käia. Natukene nagu traditsioon ka - kolmas aasta, kus läheme linna sisse latikat ja merekokre otsima.

Kell neli oli äratus ja peale poolt kuute olime Pärnus. Jõe ääres. Kahlakad jalga ja supisooja vette jalgupidi sisse. 8 meetrised stellad püügikorda ja läks andmiseks. Ma ei viitsinud kevadist rakendust vahetada ja püüdsin hõbedase volfram kirbu ja kärbsevastsetega, Ain plast versiooni ja sama söödaga.

Järgmised neli tundi kangutasime nurgu sisuliselt ketti. Olid küll parajad pätsid, et mõnda pidi lausa uurima hakkama, et äkki latikas... Vahel sekka ahvenat, roosärge ja viidikat ka. Ilm oli küll mõnus, kerge tuul tekitas väikese laine, voolu jões ka oli, aga... need keda me tegelikult püüdma tulime, ennast näole ei andnud. Kuna päike kergitas kiirelt temperatuuri ülespoole siis kuulutasime poole kümne paiku püügi lõppenuks.

Tagasiteel käisime paar kohta läbi. Alustuseks Velise haru. Kui kevadel läksime jõe vasakpoolsel kaldal, siis nüüd piilusime pisut teise kalda teed. Ühe lubava koha järgmiseks kevadeks panime kõrva taha.

Seejärel Teenuse jõe silla pealt vett vahtisime ja oma seitse-kaheksa vimba üles loetlesime. Sinna võiks ju isegi äkki minna... Lõpetuseks sama haru allavoolu olevat ala uurisime ja mõttes ühe potentsiaalse linaski koha ära registreerisime. Sinna oleks hea isegi kohta sisse sööta. Kui vaid viitsiks... See va igasuvine püügilaiskus!

Järgmine nädal lähen uuesti Soome tagasi. Vaatan, kas suvist koha ka näha on.

Soomes, isu täis, 02. juuni 2023

Tegime täna viimase päeva. Aitab küll. Seda haugi on püütud ja vabastatud juba liigagi palju. Koha veel püüaks, aga tuuled on nii pikalt valest kaarest, et sellise ilmaga mul seda isu kauaks ei ole.

Viimast päeva alustasime poole kümne paiku. Suundusime alustuseks kopra auku. Voolu polnud, tuul oli ka veel väike, lainegi kannatas sõita... Seega jigitasime tunnikese. Erinevates ankrutes. Kaks haugi mul, Ainil üks. Kohast ei märkigi. Üks mu haugidest otsustas neli korda proovida enne kui otsa soostus jääma.

Trollisime sügava ka veel läbi, et äkki loodilt midagi põnevat leiab. Madalama ala servast Ainil üks haug leidis landi üles, aga ekraan see oli mingil uinuval reziimil. No nii vähe märke, et seal sügavas keegi elab...

Ilm polnud veel hullemaks läinud ja otsustasime pisut lainet testida. Suudmesse. Päris kohale ei jõudnudki, juba rohelise poi juures olid parajad lained ja jänesed kohal. Tegime tõugja kodus ühe ankru. Ain jigitas, ma meelitasin tõugjat. Kaks tükki meelitasin ära. Üks neist 3.6, teine 2-3 kilo vahel. Tulid mõlemad randist... ja no on kiirrongid ikka küll :-) Selles kohas tundub, et saan pihta kuidas nad võtma saada, samas üheski teises püügikohas see endiselt pole õnnestunud. Nii et midagi teen vist ikkagi valesti.

Rohkem me seda lainet ei kannatanud, tiksusime vastuvoolu minema. Olime mõlemad eile motonetist uued karikkod ostnud ja nii läks madistamiseks. Põhimõtteliselt oli haugi peaaegu kõikjal, vaid mõned alad olid kuidagi vaiksed. Sealhulgas sügavik muidugi. Karikkod madistasid mõnuga, kuni ühel hetkel üks haugidest Ainil selle koos trossiga minema viis. Ilmselt oli landi liialt kurku ahminud ja tross jäi lühikeseks.

Tiksusime ilusa majani välja, kui tuul tuure maha keerama hakkas. Otsustasime siis uuesti allavoolu minna. Põõsa augus kannatas olla, kala aga polnud. Suundusime edasi ja jõudsime uuesti punase maja sirgele välja, kus kõik ilus. Panime ankrusse ja voilaa, viie minutiga keeras sellise tuule üles, et lained lausa meetrised. No kohe ei kannata olla. Loksud üles alla nagu jojo. Minutit kümme trotsisime olukorda ja siis tiksusime uuesti minema.

Trollimine pakkus kala sisuliselt kogu aeg. Ain loksutas yozurit ja meelitas ka ühe koha välja. Minu uus karikko kakkus ainult hauge. Rabas neid nii usinasti, et ühel hetkel arvasin tõelise kolli otsas olevat. Kala lihtsalt liikus siduri vilina saatel allavoolu. Hiljem selguse, et alla kahene haug oli risti otsas ja lisaks oli nöör tema kõhu ümber tiiru teinud.

Seitsme paiku lõpetasime ära. Asjad oli vaja kokku panna ja mökki koristada. Kokku täna hauge 20-30 vahel. Ainil natsa vähem, aga see eest kohakala. Need karikkod vist põhimõtteliselt koha ei too.

Nüüd koju ära. Aitab hetkel Soomest küll.

Soomes, 01. juuni 2023

Mai viimane päev molutasime niisama. Istusime sillal ja kiusasime pudinaid. Päeval trollisime läbi kümne haru linna ja tagasi, burgerite järel käisime :-) Ei ole praegu selles harus midagi põnevat. Mujale ei kannatanud tuule ja laine tõttu minna. Loode ja lääne tuul ulus 15 m/s.

Juuni esimene päev pidi ilma mõttes sama tulema ja seetõttu otsustasime mujale püüdma minna. Nakkilankoskit teist korda üle vaadata. Kaldalt ikka mõne püütava koha leiab, emmal kummal kaldal siis. Kuna eelmised korrad olime teinud sisuliselt päevast püüki, siis nüüd otsustasime õhtuni välja passida. Nii sättisimegi ennast kohale alles kella 12 paiku.

Alustasime vana ja tuttava Arantila alt. See kärestik oli eelmine kord positiivse mulje jätnud ja seetõttu seda uuesti vaatama kibelesin. Seda enam et jõe silda ületades oli püügiplats tühi. Ain jäi rulli vahetama, mina tõttasin kohale ja juba kolmanda viskega keegi võttis. Üsna kaugelt. Kiire ja aeglase voolu piirilt. Turb, umbes kilone kala . Võtt oli sellise kala kohta uskumatult nõrk ja ega võitlus ka millegagi ei hiilanud.

Käisin selle kärestiku kaks korda läbi ja ainukene muu märk elust oli ühe paadiga peal olnud püüdja landile otsa karanud punane, kes vastaskaldal kolm kena küünalt pakkus. Püüdja sai ridvad sisse, hakkas kala väsitama ja ühel hetkel valjult vanduma hakkas. Ära läks! Tundus selline kolme kilo kanti kala olevat.Kala ei pastnud meile siit paigast tulevat ja nii suundusime edasi. Käisime vaatasime elektrijaama aluse ilma ritvadeta üle. Püüdma seal ei kiskunud. Huvitaval kombel kedagi seal püüdmas ka polnud. Ilmselt tuule tõttu, sest koht oli üsna avatud.

Järgmisena valisime püügikohaks Korte. Seal me eelmine kord ei käinudki. On teine Tyni vastaskaldal, seega sisuliselt kaks uut kohta korraga ära nägime.

Korte oli lahe koht. Sinnasaamine oli juba teistsugusem kui teiste kärestike omad. Kohale saamiseks pidi kilomeetri jagu vantsima. Alguses oli rada kenasti tähistatud, aga hiljem muutus lihtsaks rajaks, mis mitmest kohast laiali hargnes. Panimegi ühest kohast valesti ära ja sattusime jõe äärde liiga vara. Lõik oli suures kanjonis ja kuna olime alla läinud tuli sellest karmist tõusust kuidagi ka üles saada. Läksin mingit teist väikest rada pidi seda tegema ja sisuliselt viimase otsa pidin ennast puu juurtest hoides üles vinnama. Tunne oli juba peaaegu nagu Norras...

Lõpuks kohale jõudes ootas meid ees äge lõik. Kiirevooluline ja sügav, kokku pressitud vooluga ala, mille lõpus kärestik. Lõik läks kohe kalda äärest sügavaks ja tundus pakkuvat kaldaaluseid varjupaiku kaladele. Korte jättis vähemalt mulle kõige meeldivama mulje nendest kärestikest. Tõsi me ei saanud sealt võttugi, kuigi passisime oma kolm tundi kohapeal. Koha teeb meeldivaks ka see, et laisemad püüdjad sinna ilmselt vantsida ei viitsi ning seetõttu rahvamasse on seal harvem.

Ka tagasiteel suutsime pisut ära eksida ja jõudsime autoni ringiga. Kell oli juba kuus ning edasi suundusime õhtusele püügile sinna, kus eelmine kord mõnusa võtu olin saanud. Ruskila parempoolsele kaldale.

Püügiplats oli kohale jõudes tühi ja võtsime laavus kohad sisse. Kahjuks tulid peagi erinevad seltskonnad sinna samuti püüdma, nii oligi vaid saabumise esimesed 15 minutit nii, et saime püüda kus ise tahtsime. Algus oligi päris hea. Sain esimese veerand tunniga suure kärestiku servast kolm võttu. Esimene otse jalge ees olnud kivi tagant, kui korraks ahven otsas oli. Seejärel väiksem võtt pisut kaugemalt ja lõpetuseks päris kena pauk kaugelt. Kahjuks otsa ei jäänud. Toimus see Edi rohelise landiga, mis kahjuks õhtu jooksul põhja jäi.

Edasi enam nii põnev polnud. Minul. Aegajalt mingi kergem võtt. Paar ahvenat kaldal käis. Seda ritva käest rebivat pauku aga ei tulnud ega tulnud... Edi landi kaotas tekitas ka tuska... Ain see-eest sai spintube flashiga aga kaks korraliku tõugjat. Esimene 3.5 kilo ja teine umbes kahene. Polnud küll need kalad, mida lootsime saada, aga kärestikus sellistega võidelda oli kindlasti väga äge.

Püüdsime pea poole üheteistkümneni. Keegi selle aja jooksul punast ei saanud. Nägime ära ka elektrijaamast tingitud veetaseme ja voolu tõusu. Ühel hetkel kerkis jõgi korraga oma 30 cm. Ja nii oligi nii, et lahkusime saarelt, millele olime tulnud kuival jalal, läbi väikese "jõekese".

Kokkuvõtvalt. Ootasin teiselt katselt pisut enamat, aga endiselt istub mõttes, et sügise poole peaks seda paika veel külastama.