Täna siis otsustasime Ainiga Pärnu jõel korra ära käia. Natukene nagu traditsioon ka - kolmas aasta, kus läheme linna sisse latikat ja merekokre otsima.
Kell neli oli äratus ja peale poolt kuute olime Pärnus. Jõe ääres. Kahlakad jalga ja supisooja vette jalgupidi sisse. 8 meetrised stellad püügikorda ja läks andmiseks. Ma ei viitsinud kevadist rakendust vahetada ja püüdsin hõbedase volfram kirbu ja kärbsevastsetega, Ain plast versiooni ja sama söödaga.
Järgmised neli tundi kangutasime nurgu sisuliselt ketti. Olid küll parajad pätsid, et mõnda pidi lausa uurima hakkama, et äkki latikas... Vahel sekka ahvenat, roosärge ja viidikat ka. Ilm oli küll mõnus, kerge tuul tekitas väikese laine, voolu jões ka oli, aga... need keda me tegelikult püüdma tulime, ennast näole ei andnud. Kuna päike kergitas kiirelt temperatuuri ülespoole siis kuulutasime poole kümne paiku püügi lõppenuks.
Tagasiteel käisime paar kohta läbi. Alustuseks Velise haru. Kui kevadel läksime jõe vasakpoolsel kaldal, siis nüüd piilusime pisut teise kalda teed. Ühe lubava koha järgmiseks kevadeks panime kõrva taha.
Seejärel Teenuse jõe silla pealt vett vahtisime ja oma seitse-kaheksa vimba üles loetlesime. Sinna võiks ju isegi äkki minna... Lõpetuseks sama haru allavoolu olevat ala uurisime ja mõttes ühe potentsiaalse linaski koha ära registreerisime. Sinna oleks hea isegi kohta sisse sööta. Kui vaid viitsiks... See va igasuvine püügilaiskus!
Järgmine nädal lähen uuesti Soome tagasi. Vaatan, kas suvist koha ka näha on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar