Vabariigi aastapäeva tähistamine Pärnu ja Kasari jõel

Ain ja Tõnu lohistasid ennast reede õhtul meile. Suure plaaniga pühade ajal kõvasti kala kangutada. Ain lootis lausa aasta kolmanda kala kätte saada:-) ja oli selleks ka korralikult ettevalmistusi teinud. Esiteks oli ta kirbutamise raamatu soetanud ja kavatses sealt ilmselt püügiajal nippe välja lugeda. Teiseks tegi ta mingi kalastuspoe kirpudest tühjaks. Isegi konkurentidele tõi kaks kirpu kingituseks. Öeldakse küll, et kingitud hobuse suhu ei vaadata, aga kas ka siis kui see lillat värvi on:-)


Reedel suurt pidu polnud. Kaks meest nautisid terve pitsi pipraviina ja käskisid pudeli sügavkülma tagasi viia. Peale südaööd kobisime juba voodi. Hommikul ootas ees tee Pärnusse.

Väga vara teele ei saanud, sest hommikul ärgates näitas kraadiklaas -21 kraadi. Polnud just välja kutsuv ilm ja justkui vabanduseks vaatasime meeste suusamaratoni lõpuni.

Kella üheteistkümneks olime kenasti Pärnus kohal, lennuki all. Temperatuur oli ka vähe normaalsemaks muutunud, vaid -15 kraadi imeilusa päikesega. Auto juures riidesse pannes tundus küll võrratult mõnus ilm olevat. Kui aga jääle jõudsime ja idatuule piki jõge puhumas avastasime... Ütleme nii, et jääauk jäätus praktiliselt minutiga. Nii et mõllitamine toimus kahe käega - ühes ritv, teise jääkulp.

Võtsime lennuki aluse tsooni paaris paigas läbi ja saime peagi käed kalaseks. Mõned ahvenad, mõned kiisad. Ainil ja mul. Tõnul ... tema oli võtnud eesmärgiks Aini eelmise korra nullitamist korrata:-) Vimb ei paistnud võtvat ja nii kulgesime vaikselt ülesvoolu.

Siiatsoonis veetsime pisut pikemalt aega, kuid peale Aini poolt välja võlutud ahvena ei näinud keegi meist rohkem võttugi.  Kammisime kuni postini välja ja tulime seejärel piki uisurada algusesse tagasi. Ja passisime järgmised kaks tundi seal.

Voolu jões polnud, võttu samuti. Õnneks rauges tuul ja saime nautida päikesepaistelist ilma. Hoolimata -10 kraadisest külmast kannatas kogu pealelõuna paljakäsi püüda. Päike soojendas ikka täiega.

Tea kas oli see nüüd nendest lilladest kirpudest tingitud või millestki muust, aga vimba me võtma ei saanudki. Ain küll ühel hetkel veeretas peos mingid imepisikest  valget kalakest ja väitis et see pidavat vimb olema .. aga see alamõõduline punn oli ka ainukene kes liimile läks.

Enne õhtut tegime saekaatri juures ka veel pool tunnikest. Sealt üks nurg ja paar võttu veel lisaks ja pool tundi enne loojangut tulime tulema. Vabariik vajas tähistamist. Tõnn aga jäigi nulli peale...

...

Pühapäeva hommik oli veel karmim. Lausa -25 kraadi. Kuna Vigalas tuli neljapäev vastu reedet pea viisteist sentimeetrit lund, siis aknast välja vaadates oli õues imeline talveidüll.

Peale pikka jokutamist võtsime kella kümne paiku suuna jõe poole. Vanamõisa alla. Parkisime auto poolde põldu ja vantsisime seejärel jõeni. Ees ootamas terve püügisirge ilma ühegi püüdjata. Sättisime ennast sirge keskele ära ja andsime hagu.

Veerand tunni pärast, nii umbes kolmandast august sain käe kalaseks. 100+ ahven kolis jääle. Kasutades Tõnu välja mõeldud reeglistikku, kuulutasin ennast kui esimese kala saajat tänase päeva võitjaks. Teised ainult nohisesid, ilmselgelt kadedusest:-)

Päev tõotas tulla kena ja kiitsin ennast mõttes, et Aini kingitud kirbu kööki lauale jätsin. Ilmselgelt on see lilla kingitus üks korralik needus. Sellega ma muidugi ei arvestanud, et Aini enda kirp oli Ainil kaasas ja kui ta lõpuks vaikselt selle koledikuga mulle külje alla puuris, kadus kalal ka igasugune isu süüa. Järgnes paar tunnikest nullitamist. Noh peaaegu nullitamist, kui kiisad välja jätta.

Lõuna paiku tegime väikese matka järgmisele sirgele. Kaare peal proovisime, seejärel järgmise sirge keskel, kõrkjate vastas nn ahvena kohas. Mitte üks tonks. Kui lõpuks algesse tsooni tagasi vantsisime, oli meie  algne laagriplats vallutatud. Kaotatud püügikohale lohutuseks lehvis maha jäetud unnalipp võidukalt püsti. Korjasin 47 cm haugipoisi välja. Täpselt samast paigast kus paar nädalat tagasi sama suur poisike otsas oli. Ilmselgelt kaksikutest vennad.

Poole kolme paiku tegi pooleks tunniks ahven pisut aktiivsema perioodi. Noppisin ühest august kaks ja järgmisest kolmest august veel neli tükki juurde. Mõni kõlbas ka ära võtta. Suurim täpselt 200 grammi. Ain sai veel paar särge ja ühe "lillakirbu ahvena". Peagi aga see laine lõppes (imelikul kombel kolis Ain ka just samal ajal minu tsooni püüdma) ja asendus kiiskade näljaralliga.

Tiksusime kuni kella neljani ilma et oleks ühtegi vimmavõttu saanud ja tulime tulema. Olime saanud kaks kena päikeselist ja mõnusat päeva ja suure vaeva nägemise tulemusena praktiliselt olematu kalasaagi. Tõnul õnnestus seekord Aini eelmise korra "kuldset duublit" vältida ja sai väidetavalt lausa viis korda käe kiisaseks.  Kala aktiivsus mõlemal päeval ikka täiesti olematu, ei tea kas see käre pakane keeras kalal suu täiesti kinni?

PS! Õhurõhk 775 mm ja seisis praktiliselt 48h paigal.

Kasaril, 18. veebruar 2018

Laupäeval kontrollisin maja all jää paksust - nädalaga vaid paar sentimeetrit juurde tulnud hoolimata külmadest öödest. Nii on voolujoonel vaid viis sentimeetrit jääd ja poisi kelgurada seetõttu poole jõe jagu lühem kui võiks. Aga siiski piisava pikkusega, et talverõõme nautida.

Õhtul tegime sauna ja lumehange võistluse. Rasmus käis oma 5-6 korda lavalt jooksuga õue ja seal karjudes tagasi. Mingi külm pidavat lumehanges hammustama. Tegin ise ka paar lumemaalingut õue peale - pole midagi öelda, saunast hange minek on ikka üks paremaid asju üldse.

Öösel tegi jälle kenasti külma, oma kümme kraadi kindlasti; hommikul lasin selle suure külma mööda ja peale kella kümmet startisin Vanamõisa suunas. Lund oli nädalaga küll natukene juurde tulnud, kuid heinamaa täiesti sõidetav ka tavalise autoga. Nagu ikka ei hakanud viimast otsa üle põllu autoga võtma vaid tegin kand ja varvas jõeni.

Väljas täiesti tuuletu ja mõnus talveilm. Külma miinus viis kraadi. Õhurõhk 765 mm ja  viimased 24 tundi olnud paigal kui naelutatud. Kahjuks oli päike otsustanud ennast ära peita, aga see olekski vist liigne luksus olnud. Kohale jõudes ootas sirge peal ees juba kolm seltskonda. Ühed kohe autode parkimise ala juures, teised ülesvoolu. Minu koht oli vabaks jäetud ja võtsin suuna sinna.

Baaslaager nagu ikka oma kaldasse. Esimesed augud ka sinna. Päevad pole vennad - kiisk magas täiega ja nooguti liikus tavalises mängurütmis ilma ühegi häireta. Veendunud, et selles paigas kala pole, kolisin teise kalda alla. Maidu lemmiktsooni.

Esimene auk, pikalt mängimist ja kui juba otsustasin järgmist auku puurima hakata, ronis ahven põhjapealt otsa. Nii saja grammine. Jätsin ta jääle ja panin hiljem unna otsa. No suurt haugi ju püüan mitte mingit nilbakat. Söödakalaks oli ta aga ikka liialt suur, sest paar korda käisin hiljem lahti rebitud unnalippu uuesti maa ligi surumas...

See auk ei andnud enam midagi. Teine paar meetrit teisele voolujoonele ja täpselt sama lugu. Pikalt vaikus ja kui lõpuks ... teine ahven, pisut suurem ja teiste värvidega. Need küll ühe suguseltsi poisid polnud. Jätkasin sellel augul jonnakalt kauem ja veerand tunni pärast sain ka tasutud.

Esmalt andis keegi üles mängides märku. Kui haakimise peale too segaja otsa ei jäänud, mängisin edasi üles välja ja seejärel tipust uuesti alla. Samas kohas kus enne märku anti, nii kolmekümmend sentimeetrit põhjast, vajutas keegi korralikult nooguti alla. Naksti ja otsas ta oli. Hoopis teine poiss kui ahven (Ainile ütleks, et nagu maakera:-), ei tahtnud teine kuidagi üles tulema hakata ja tegi kenasti sõitu. Lõpuks augu all hakkas nii meeletult pekslema, et arvasin tast juba ilma jäävat... Aga ei. 580 grammine Kasari vimmapäts ronis jääpeale.

Kiirelt paar klõpsu moblaga ja punane kirp uuesti vette. Toimetasin omast arust piisava kiirusega, kuid järgmist võttu ei tulnud. Ei tea kas üks ainukene otsustas meeltesegaduses ärrituda, või oli siis parv vaikselt edasi kulgenud. Proovisin paar meetrit ülesvoolu ja paar meetrit allavoolu, kuid kõikjal vaikus.

Kümme meetrit minust allavoolu oli platsi sisse võtnud üks venekeelne vanem mees, kes väga tublisti eesti keelt üritas rääkida. Veerand tundi hiljem sai ta musta marmõssiga kellelegi kobedamale korra vastu nina. Otsa too ei jäänud ja rohkem võtte ei saanud temagi. Ülesvoolu, nii meetrit 50 sai aga umbes pool tundi hiljem üks eesti mees veel ühe vimma kätte. Nii et keskpäeva paiku toimus mingi hetkeline äratuse laadne toiming, mis aga kiirelt ka kustus.

Järgmise kolme tunni jooksul kammisin läbi sama tsooni, baaslaagri tsooni ja ka pisut allpool oleva sügavama ala. Paar ahvenat ja ei ühtegi vimma võttu. Mingi aeg ärkas kiisk ka ellu ja hakkas püsivalt juba segama. Kella neljaks olin lõpuks lootuse kaotanud ja tulin tulema. Päikest oleks ikka vaja. Aga muidu oli ikka super ilm - terve päev sai paljakäsi püütud, ilma et jahe oleks hakanud.

Kasaril, 11. veebruar 2018

Ain oli kaks korda see aasta kalal käinud ja polnud kätt veel limaseks saanud. Ilmselt käis see talle nii närvidele, et pühapäevaks sättisime ennast Kasarile. Ilm oli küll üsna vähelubav - ühtlaselt tume ja hall. Lisaks veel rõhk ka kukkumas. Õnneks oli tuule täielikult maha keeranud ja nii tundus miinus viis kraadi külma üsna mõnusana.

Nii kui sõitma hakkasime, tulid kahtlased loodusmärgid. Rebasest saan veel aru, aga siniseks külmunud lumememm, sellist asja polnud enne näinud. Head see kindlasti ei tõotanud... Kohale jõudsime kella kümne paiku. Ees polnud kedagi ootamas, terve sirge oli meie päralt. Võrreldes eelmise korraga oli veetase ka normaliseerunud, +59 sentimeetrit. Kuna jääl lumi ka peal, siis vee all ilmselt täielik pimedus...

Seadsime ennast kraavi otsa laagrisse ja viis minuti hiljem oli Aini miinimprogramm täidetud. Kiisk ründas kõike mis alla sai saadetud ja nii oli meil vähem kui kümme minutit peale püügi algust juba unnadki sees. Muud kalad aga vaikisid. Aga noh kell ka alles nii vähe, teada ju et Kasaril enne kella ühteteist suurt midagi ei toimu.

Kammisime kõige pealt jõe vasaku kaldapoolse ja seejärel teisel pool jõge oleva augu läbi. Kiisk, kiisk, kiisk. Mõni ronis punasele kirbule järgi isegi üle poole meetri kõrgusele põhjast. Tunnike hiljem jahtus "vääriskalade" rünnak ja tekkis täielik vaikus.

Käisime kõrkja all, käisime madala servas, sai proovitud sügava kurve peal olevas ahvena kohas, kõrkja ääres ... Põhimõtteliselt said järgmise nelja tunni jooksul kõik vähegi kunagi vimba pakkunud kohad läbi katsutud. Ainukesteks tulemusteks mul - madala servast üks paks särg ja puu alt üks ahven. Ja loomulikult veel mõned kiisad. Ainil läks veel hullemini - vaid kiisk...Päeva peale ei näinud ühtegi vimma plumpsu, ega ka mitte õrna puudutust. Vahet ei olnud mis taktiga mängisid. Ükski neist ei toiminud.

Päeva tegi pisut meeleolukamaks mööda kulgenud kotkas. Suu ammuli vahtides ununes muidugi foto tegemine täiesti ära...

Ootasime kannatlikult kella kolmeni ära ja siis tulime tulema. Undasid sisse võttes avastasin ühe otsast napilt üle mõõdu haugikolli. Oli teine lihtsalt maganud kiisk suus. Lippu püsti ei visanud, tamiili maha ei kerinud. Huvitav kaua ta seal otsas juba magas...

Tüüpiline Kasari veebruari algus. Paar nädalat veel, siis peaks juba midagi liikuma hakkama.

PS! Rõhk kukkus 767 mm pealt 763 mm-le. Tuul kagust. Vigala ja Velise rist jäävaba ning tundus, et ka osa Rumba sirgest. Hoolimata nädala jagu väldanud külmast tõmbas maja all alles pühapäeva öösel jääkaane kinni...

Pärnu jõel, 09 veebruar 2018

Tean ju küll, et siia jaoks ajaliselt vara veel, aga töö juures nii kiired ajad olnud, et oli vaja aeg maha võtta. Juhe seinast välja, vaba päev. Hommikul linnast start, läbi maakodu, mis ootas kütte panemist, lõpuks Pärnusse. Kohale jõudsin enam-vähem selleks ajaks, kui varasemad mehed juba kaldale hakkasid minema. Arusaadav ka - väljas miinus 9 kraadi ja kerge idatuul. Lõpuks ometi talv...

Asjad kokku ja otse sirge sammuga siiatsooni. Põõsa alla. Punkt kell 11 puurisin esimese augu jäässe. Ümbruskonnas, poole kilomeetri raadiuses, nii kümme meest. Siiberdasid edasi ja tagasi. Tundusid põigimehed olevat. Pisut külm küll oli mõllimiseks, kuid otsisin oma punase kirbuõnge ikkagi välja. On ju ennegi talve nähtud.

Esimesed augud ei pakkunud miskit. Tunnike otsimist ja vast 6.-7. augu juures esimene elumärk vee alt. Või oli see kiirelt jäätuv jääkirme, mis tamiili kuhugi stoppas. Tegin tamiili puhtaks ja loopisin viimasegi jääriisme august minema. Uus tiir ja jälle selline viirastuslik puudutus. No mida. Panin siis oma tavalise rütmi asemel veniva ja sültja takti. Paus mõne sentimeetri kõrgusel põhjast ja noogutist käis krõbin läbi. Haakimine ja midagi otsas. Esimene emotsioon oli, et miski ahvenapunn, kuid vaikselt hakkas võitleja ellu ärkama ja pakkus ka väheke vastupanu. Mõõdupiiril vimb. Vabastasin ta konksu otsast ilma kala puutumata. Näe ei saanudki kätt kalaseks:-)

Jätkasin samal augul, aga otse loomulikult polnud kala lahti päästmine samast august kõikse parem mõte. Järgnes veerand tundi vaikust. Seejärel normaalse mängu peale paar märguannet ja võtt nii paarkümmend sentimeetrit põhjast kõrgemalt. Naksti keegi väheke kopsakam otsas. Sakutas natukene ja läinud ta oligi. Krt. Ilmselt poolekilone vimmapoiss.

Jälle vaikus ja siis korraga põhja kohalt kena võtt ja 250+ ahven ronis veest välja. Seejärel järgmine kala, kes poolest veest plehku pani. Veel paar märguannet, ilma et keegi oleks suvatsenud sääsevastseid põske pista. Tasahilju hakkas auk jahtuma...

Kuna samal ajal hakkas esimest korda vilu põue pugema, läksin edasi otsima. Alguses samal joonel, hiljem posti juurde. Vaikus. Kui jääkirme "võtud" välja arvata. Koperdasin tagasi vanale augule. Ja kohe paari tõste järel järgmine vimb. Sama suur ja sama näoga. Raudselt kaksikud.

Tiksusin ühel ja samal augul kuni kella kolmeni välja. Vahepeale kargasin istmelt püsti ja tegin jooksuotsi teisele kaldale, et sooja saada. Kala eriti ei võtnud, vaid üks ahven, üks vimb ja üks nurg said veel välja võetud. Samas all oli pidevalt. Aegajalt andis pidevalt endast keegi märku, kuid ära võtma teda panna ei suutnud. Ei aidanud ka kuldse marmõssiga proovimine. Mingi hetk loodiga proovisin, too karjus vahet pidamata ja viskasin ta kasti tagasi.

Kella kolmeks, kui põhimõtteliselt olin juba jäärpurika kuju võtnud panin asjad kokku kolisin kolmsada meetrit allavoolu. Mõtlesin isegi ära minna, aga kui samas kohas üks vanem mees juttu tuli tegema ja eilsest kilosest ahvenast rääkis ... no teadagi kohe hakkas soojem. Täna oli mehel neli kena ahvenat (suurim vast 400+) ja üks haug. Lisaks üks koll oli mõnda aega põhja kohal tamiili õõtsutanud ja siis plehku pannud. Vana lahkus peagi, mina jäin passima. Veel kaheks tunniks, mille jooksul ühtegi võttu ei näinud. Krt. langesin vist reklaami ohvriks.

17.15 kolisin maha. Õhtul kühveldasin maja juures ennast lumest segaseks, hiljem kuuma sauna. Sain mingi soojatunde tagasi. Vast jään ikka terveks...

Õhurõhk 765mm ja tõusmas. Terve päev oli selline hall ja udune, väljaarvatud lõuna paiku, kui päike ennast veerand tunniks läbi pilvede pisut näitas.