pühapäev, 11. veebruar 2018

Kasaril, 11. veebruar 2018

Ain oli kaks korda see aasta kalal käinud ja polnud kätt veel limaseks saanud. Ilmselt käis see talle nii närvidele, et pühapäevaks sättisime ennast Kasarile. Ilm oli küll üsna vähelubav - ühtlaselt tume ja hall. Lisaks veel rõhk ka kukkumas. Õnneks oli tuule täielikult maha keeranud ja nii tundus miinus viis kraadi külma üsna mõnusana.

Nii kui sõitma hakkasime, tulid kahtlased loodusmärgid. Rebasest saan veel aru, aga siniseks külmunud lumememm, sellist asja polnud enne näinud. Head see kindlasti ei tõotanud... Kohale jõudsime kella kümne paiku. Ees polnud kedagi ootamas, terve sirge oli meie päralt. Võrreldes eelmise korraga oli veetase ka normaliseerunud, +59 sentimeetrit. Kuna jääl lumi ka peal, siis vee all ilmselt täielik pimedus...

Seadsime ennast kraavi otsa laagrisse ja viis minuti hiljem oli Aini miinimprogramm täidetud. Kiisk ründas kõike mis alla sai saadetud ja nii oli meil vähem kui kümme minutit peale püügi algust juba unnadki sees. Muud kalad aga vaikisid. Aga noh kell ka alles nii vähe, teada ju et Kasaril enne kella ühteteist suurt midagi ei toimu.

Kammisime kõige pealt jõe vasaku kaldapoolse ja seejärel teisel pool jõge oleva augu läbi. Kiisk, kiisk, kiisk. Mõni ronis punasele kirbule järgi isegi üle poole meetri kõrgusele põhjast. Tunnike hiljem jahtus "vääriskalade" rünnak ja tekkis täielik vaikus.

Käisime kõrkja all, käisime madala servas, sai proovitud sügava kurve peal olevas ahvena kohas, kõrkja ääres ... Põhimõtteliselt said järgmise nelja tunni jooksul kõik vähegi kunagi vimba pakkunud kohad läbi katsutud. Ainukesteks tulemusteks mul - madala servast üks paks särg ja puu alt üks ahven. Ja loomulikult veel mõned kiisad. Ainil läks veel hullemini - vaid kiisk...Päeva peale ei näinud ühtegi vimma plumpsu, ega ka mitte õrna puudutust. Vahet ei olnud mis taktiga mängisid. Ükski neist ei toiminud.

Päeva tegi pisut meeleolukamaks mööda kulgenud kotkas. Suu ammuli vahtides ununes muidugi foto tegemine täiesti ära...

Ootasime kannatlikult kella kolmeni ära ja siis tulime tulema. Undasid sisse võttes avastasin ühe otsast napilt üle mõõdu haugikolli. Oli teine lihtsalt maganud kiisk suus. Lippu püsti ei visanud, tamiili maha ei kerinud. Huvitav kaua ta seal otsas juba magas...

Tüüpiline Kasari veebruari algus. Paar nädalat veel, siis peaks juba midagi liikuma hakkama.

PS! Rõhk kukkus 767 mm pealt 763 mm-le. Tuul kagust. Vigala ja Velise rist jäävaba ning tundus, et ka osa Rumba sirgest. Hoolimata nädala jagu väldanud külmast tõmbas maja all alles pühapäeva öösel jääkaane kinni...



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar