Pärnu jõel, 17. detsember 2022

Keegi ametnik ärkas ja ütles, et nüüd võib jää peale minna. Laupäevast. Aitäh selle eest. Kuhu see andam tuleks tuua?... Võtsin suuna Pärnu peale ja ilma mõtlemata tormasin peale... no päris nii ogar ma siiski ka pole ja keerame juttu pisut tagasi.

Uni läks küll vara ära, aga tööasjad hoidsin mind arvuti taga ja nii sain liikuma alles enne kella 11st. Väljas lummav talveilm. Poolemeetrised hanged, miinus kaheksa kraadi, õhk oli tardunud. Nagu külmakuninganna oleks maailma frozenud.

Suvepealinna jõudsin poole kaheteistkümne paiku. Uue silla all paistis jää pealt vastu puutumatu lumi. Suundusin edasi ja parkisin ennast lennuki alla ära. Kummalgi pool kallast null autot. Jää peal samuti tühjus. Panin kombe selga ja läksin uudistama. Olud olid üsna imelikud. Esmalt oli selline kolme sentimeetrine  jäätunud lumekiht, mis enamasti kandis, aga vahel ka mitte. Seejärel tuli nii kümne sentimeetrine vee-jääsodi-lume kiht, mille all oli omakorda nii 7-8 cm paksune jää. Seega käimine põrgulik sest vahel vajus see pealmine kiht läbi ja tunne oli et nüüd astud tühja... kui lõpuks alumine kiht vastu tuli ja sinna pidama jäin.

Võtsin esimesena ette vimma tsooni ja juba esimeses augus sai esimene vimb jää peale. Lood näitas liikumist ja vee all tundus olevat suuremal hulgal valget kala. Selle tõestuseks ronis nii mõnigi peagi jää peale. Huvitav, sest eelmistel aastatel on sel ajal enamasti vee all valitsenud talvine vaikus ja sellist pudinate armeed pole enne näinud.

Tunnike hiljem olid jalad vee sees istumisest maha jahtunud ja nii vantsisin edasi. Läksin piki kalda äärt üritades lumevaalude aluseid alasid vältida. Vahel oli mõnus vantsida, siis jälle selline 20 cm pikkune kukkumine, kus tunne, et äkki alumine kiht enam ei kanna. Kandis küll, ametniku garantii ju ikkagi!

Järgmisena juba Reiu alune. Alustuseks poi juures olev vimma tsoon, mis pakkus null märguannet nii loodi ekraanile kui ka noogutile. Ootasin kui keha pisut jahtus ja kolisin teisele poole jõge ja sattusin ... lumevaaludesse. Enne oli selline 5-10 cm lund, nüüd järsku 30-40 cm. Kontrollpuurimine näitas, et jää oli kopika võrra õhem, aga siiski üsna ok. Nii sättisin ennast esmalt teise poole vimma aladele, seejärel juba siiatsooni.

Esimene pakkus endiselt täiesti tühja ekraanipilti, teine aga juba väiksemat sorti melu vee all. Peagi ahvenapunnid ehk madrused sääsevastseid rüüstama hakkasid. Tegin selles tsoonis viis auku aga midagi põnevat ei leidnud. Maru ebamugav oli olla olukorras kus 30 cm lund ja vesi kokku said. Kast korjas enda alla suure lumehunniku. Sama tegi kelk, Edasi liikumine oli vaev omaette. Raskus mis kaasa tuli vedida kasvas iga liikumisega. Peagi sellest tüdinesin, seda enam et vee sees istudes jalad jube ruttu maha jahtusid. Suundusin päevas lõpetuses tagasi lennuki alla ja kiusasin seal pisikalasid. Vimb oli suu lukku pannud.

Seega esimene Pärnus jääpüük tehtud. Esimene vimb nähtud. Pisikala jões suuremas koguses. Siiga kajaloodil ei näinud...Tõsi esimeses vimmatsoonis oli kaks võttu, kus pintsel kirbult pühiti, aga see võis ka ahven olla. 

Lisaks minule oli veel neli püüdjat, kes eemal erinevates kohtades vabadust nautisid. Elagu talv! Elagu lumi! Kahjuks juba sula tulekul.

Raamat "Aastaring kalavetel"

Et kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb esmalt minna ajas pea kümme aastat tagasi. Olime Soomes kalal, kui Mehis viskas lause, et seda Sinu blogi oleks jube hea lugeda paberkujul, istudes seal kus kuningad jala käivad. Lause langes viljakale pinnale ja umbes kolm aastat tagasi sai seda teemat vaikselt konkreetsemaks viilima hakatud.

Esmalt sai mõtet peegeldatud paari Eesti ajakirjandusmaastikul toimetava inimesega, seejärel seda neile juba pisut visualiseeritult tutvustades, kirjutades ja kujundades paar peatükki valmis. Vaikselt tekkis ka huvi Kalastaja väljaandjate seas ja nii ma eelmisel talvel võtsin aega ja tegin raamatu teksti ja piltide kujul valmis.

Kulus veel vaid poolteist aastat ja täna tundub, et raamat on trükkiminekuks valmis ning peale jõule pannakse trükimasinatele hoog sisse. Seega uue aasta alguses loodan väga seda raamatut oma käes juba hoida.

Raamat ise sisaldab erinevate blogipostituste redigeeritud versioone, millele on lisaks ka uusi jutte juurde kirjutatud. Üritan kalapüügifännina kaante vahel kokku võtta erinevatest aastatest põnevamad hetked kõigist aastaaegadest, nii siin kui sealpool väikest lompi. Illustratsiooniks juures ka palju pilte.

Kui nüüd kõik arvavad, et honorari eest soetan endale suure ja uhke kaatri, et veel suuremaid kalu püüda, siis pean tunnistama, et nii olema ei saa. Algajale amatöörkirjutajale pakutakse tasu teatud koguses raamatute näol, mida siis ise turu peal näpu otsas peab müüma. Seega, kui arvad, et blogikirjutajat tahaksid toetada 24 euriga, siis saad selle raamatu tellida ka minu käest. Anna ainult teada!

Siinjuures tahan siiralt tänada kõiki neid, kes on selle raamatu sisuloome juures olnud. Kas siis sellega, et minu kõrval püüdes nullitades (Tõnu ikka Sinust juttu, hahahaha...) oled aidanud kirjatükke sisukamaks muuta; või sellega et koos oleme kõvasti kala sikutanud (teid on päris palju!) või ka need juhtumid,  kus oled mind oma saagiga kadedaks teinud (no selge koba ju!). Aitäh teile kõigile!

PS! Raamat tuleb tasuta kaasa neile, kes on endale teinud ajakirja "Kalastaja" 2023 aastatellimuse.

Unenäod jätkuvad :-), 11. detsember 2022

Nägin jälle unes, et käisin jää peal kalal...

Laupäev külastasin Pärnus ema ja loomulikult läksin ka jõge piiluma. See oli inimtühi. Tagasiteel põikasin kaheks tunniks Velise peale. Jää oli vahepealse ajaga kenasti kasvanud. Selles kohas kus mina püüdsin oli pea 15 cm. Mujal väidetavalt 5-10 cm. 

Kui suvepealinnas paistis päike ja taevas polnud pilveraasugi, siis Velisel oli ilm täiega pilves ja valgustus seetõttu kohutavalt puudulik. See ilmselt pani pitseri ka ahvena võtule. Paar punni sain, nii sain ka unnad sisse asetada ja nägin ka unnalipu kerkimise lõpuks ära. Haug tegi alguses sööstu, sel ajal kui lähemale hiilisin, seisis rullik paigal ja seda päris mitu minutit, enne kui kala neelamise lõpetas ja uuesti lõpuks liikuma hakkas. 

Polnudki haugitatt. Kenake kahekilone kala, kellel oli lisaks kaasas hunnik "salatit" - ju oli põgenedes mädanenud rohtu tormanud ja selle endaga kaasa tarinud. Lisaraskus tegi tõmbamise meeldivalt raskemaks. Peagi peale seda ka lahkusin.

Jõe peal oli veel 4-5 meest ja need kellega räägitud sai, kurtsid terve päeva väldanud kehva võtu üle.

...

Pühapäev tegi samasuguse pilvise ilma nagu päev varem. Külma ka üsna sama palju, miinuseid 7-10 kraadi vahel. Seekord sättisin suuna suurele jõele, koos Ainiga. Lund oli küll 30+ cm kuid maja juures autoga hangedes manööverdamine andis lootust, et küllap me jõe äärde ka kuidagi ikka saame. Saimegi, mazda rallis mõnuga lumehangedes ilma korralikku vastupanu kogemata.

Nädala taguse ajaga võrreldes oli jää oluliselt paksenenud, alla 12 cm püügipäeval ei kohanudki. Kahjuks oli paljudes kohtades vett lume all, mis tegi vantsimise ja kala otsimise keeruliseks. Kelk ei libisenud üldse ja peagi sellest loobusin. Nii tassisin loodi ühes ja kalakasti teises käes. Kuna kast sai istudes alati ka märjaks, siis hakkas põhja alla kenake hunnik jääd tekkima ja nii oli peagi kogu varustus veel omakorda mitu kilo raskem.

Käisime ära nii sirge alumise osa kui ka keskpaiga põhilised rajoonid. Kalal suu täiesti kinni. Terve päeva peale vaid kaks ahvenat võtma soostusid. Vimba üles ei leidnud, kuigi paari ekraani pildi järgi kerge lootus juba tekkis. Kiiska loomulikult palju, üksik nurg ka sekka. Haugilippe täna ei kergitatud.

Ain tagus suure osa ajast põiki ja sellega võttugi ei saanud. Kirbuga kiiskasid kiusas.

Enne kella kolme tulime ära. Ilm oli piisavalt hämar, et lootus sellele, et päikeseloojangu ajal hakkab võtma, ei tundunud enam usutav.

Rohkem seekord und ei näinud :-)

Unenägu, jäähooaja avamine Kasaril, 03. detsember 2022

Selle aasta talv saabus minu jaoks kuidagi ootamatult. Olin üsna kindel, et enne uut aastat jääpüügile mõelda ei saa, ikkagi kliimasoojenemine juu-nõu... kui ootamatult temperatuuri miinusesse viskas. Ja stabiilselt. Tõsi, mitte küll palju, aga piisavalt, et madala tasemega jõgesid kinni kaanetama hakata.

Eelmine nädalavahetus oli maja all veel vesi lahti, kuid allavoolu oleva käänaku juures hakkas vaikselt kinni tõmbama. Käisin piilusin korra ka Velisele. Seal jõgi kenasti kinni, kuid jää paksus kaldaäärest kaugemal vaid paar sentimeetrit. Liiga riskantne.

Nädala jagu külmetas vaikselt juurde ja nii külastas laupäeva öösel mind järgnev unenägu ... :-)

...startisin Kasarile. Tuur, puur, kelk, kajalood ja kalakast kaasas. 

Jõel kenasti jää peal. Tark ei torma ja nii koputasin esimesed meetrid tuuraga läbi ilma asju kaasa võtmata. Jää täitsa ok. Paksust sügava osa peal ca 6-7 cm. Ei olnud küll must klaasjas jää, pigem jäätunud lumelobjakas. Sellegi poolest mingit riski polnud ja nii toimetasin järgmised neli tundi leppade all.

Katsusin kirbutades läbi nii sügava alguse, kui ka pisut madalamat osa. Päris madalama poolel läks jää pisut õhemaks, nii 5-6 cm ja seetõttu päris õigele kohale välja ei jõudnud.

Igav just polnud, tegevust jagus, samas nii nagu esimesele jääle kohane, midagi erilist ka ei juhtunud. Kiisad ja ahvenapunnid. Unnalippe ei kergitatud. Vimba üles ei leidnud. Korra ühe koha peal loodil oli selline pilt, et see võiks olla nagu vimb, võtma teda aga meelitada ei suutnud.

Kuna veetase oli hullult madal, siis voolu polnud ning loodi pealt oli kenasti kirbu mäng loetav. Lahe oli vaadata, kui mõnikord kala "triip" kirbule järgi ronis ja järgmisel hetkel nooguti alla vajutas. Püüdes tekkis selline tunne, et kui loodi pildil kala polnud, siis ei tasunud ka noogutit jälgida. Nagu arvutimängu oleks mänginud.

Pealelõunal sai paar korralikumat ahvenat ka võtma. Üks pääses pooles vees jooksu, teine kukkus jääaugus lahti. Ei tahtnud selle külmaga kätt vette panna ja nii ta nina põhjapoole keeras... Oli selline kolmesajane.

Kella kolme paiku astusin minema. Hoolimata kehvast saagist tuleb tõdeda, et jääpüük on jätkuvalt ikka üks õite äge asi. Loodetavasti tuleb seekord korralik talv ja saab seda pikalt nautida...

... seejärel ärkasin üles ja tänasin meie kalli riigi kõige targemat ametnikku, kes kaks korda aastas saab näidata kogu rahvale, seda kes on see kõikse tähtsam ja targem inimene siin ilma pääl ja kellel on ülim õigus määratleda jääpeal käimise ohutuse taset. Ta teab ilmeksimatult, et ohutu on jääl käia alles siis kui selle paksus on kümmekond sentimeetrit. Selle ilmselge faktiga kummutab kõik muud oletused, mida põlvest põlve on edasi antud. Näiteks et 8 cm jääd kannab hobust. Või et sügisene tume jää on tugevam kui kevadel mitu korda paksem jää jne. Vene võimu ajal väideti et 12 cm peale võib autoga minna - no see ei saa ju õige olla, Ziguli ega Sapakas ei olnud ju autod! Ja selge et vanasti inimesed ei olnud hea toidu peal kõvasti juurde võtnud ning nende kehakaal jäi tol ajal veel hobusele alla...

Hea, et see ametnik nii tark ja ilmeksimatu on ja et mind oma suurest armust elus hoiab. Ma tõesti ei teaks kuidas ellu jääda, kui teda poleks. Kui kunagi peaksin seda nii austamist väärivat inimest kohtama, siis mõned küsimused tahaks ikka esitada ... kuidas mõnikord kevadel poole meetrisest jääst läbi vajutakse? Kuidas tume 3 cm paksune jää mind kannab?  Kuidas küll keset talve, kui jää peal võib viibida, kärestik jäävaba saab olla? See tekitab omakorda küsimuse - kuidas loodus tohib talitada mõnikord vastu selle targa ametniku korraldusi?

Kas ei või juhtuda nii, et selliste keelamistega tehakse inimestele karuteene - siis kui lubatakse jääle, tormatakse pimesi suvalisse kohta arvestamata olusid. Ohutu on ju siis! Mõelda pole vaja!

Lõpetuseks soovitaks vastu võtta seadus, mille järgi tuleks ära keelata oma voodis magamine - statistika kinnitab, et enamus inimesei sureb oma voodis. See on liiga suur risk ja selle probleemiga tuleks tegeleda! Paluks üks oma voodis magamise keeld. Kõigile!

Peaaegu kalapüük Hiiumaal, 18. november 2022

Küberturbe team tegi oma meeskonna ürituse Hiiumaal. Kristjani juures. Kuna teamis polnud peale peremehe kedagi, kes ussi konksu otsa paneks, meelitati mind ka kaasa. Mis mul saab vastu olla heale seltskonnale, värskes õhus üritusele... teiste sõnadega kummikutes joomisele, vabandust õige termin on ikka team buildingule.

Neljapäeva hommikul tulime pealinnast ära. Et teekond oleks põnevam, tegi ilmataat selle aasta esimese külma. Paar veoautot kraavis, veniv liiklus... aga praam väljus õigel ajal ja saare peale meid maha potsatati. Edasi juba söögi ja joogivarude täiendamine. Rimisse minnes pakkusin, et ostame kõik saare pizzad ära - nii ka läks. Viis tükki neid oli, peale meid kes "tulid Tallinnast ja maksid", valitses letil tühjus.

Paarkümmend minutit sõitu veel ja olimegi Kristjani maavaldustes. Sigin - sagin, asjade sättimine, kütte varumine (teistsõnadega õhtuseks tantsusaateks rollidesse sisseelamine :-)

Poole kolmest vantsisime randa. Kolm ritva ja üks võrk seitsme peale kaasas. Ilm oli hoolimata miinuskraadidele päris mõnus. Õhk seisis, laine puudus, vaatepilt loojangusse oli lummav... oli tunda meeskonnavaimu võimsat kasvu. Kaks tunnikest möödus kiiruga ja ainukeseks tulemuseks oli selle aja jooksul üks võrku eksinud lestake. Ridvad ei pakkunud midagi põnevat.

Vahepeal käisime päevakavas olnud "pealiku kõnet" kuulamas. Peale seda etendati juba vabakava. Me Kristjani ja Ivoga otsustasime, et käime  pimedas veel mere ääres ära. Kaks sisse jäänud ritva oli vaja kokku korjata ja võrgust kala välja noppida.

Minu ridva otsas oli üks krevett ära näritud, teine puutumata. Teist ritva välja kerides oli alguses pisut jändamist, aga peagi sain tina kivi tagant lendu ja seda koos otsas olnud kalaga. Võiks ju arvata, et peaaegu esimene ise püütud lest (võrgu omad ei lähe siin arvesse), aga vaid peaaegu. Kelle kala see oli, kui esiteks müük (ehk mina) sidus rakenduse ja andis selle ärijuhile (ehk Marttile), mille järel pre-sales (ehk Matis) viis kahlakatega sööda saja meetri kaugusele vette. Paar tundi hiljem keris müük (ehk jälle mina) kala välja, viis selle ärijuhile (ehk Marttile), et see tulemuse üle vaataks ja ise oma püügivahendi konksu kala pärasoolest välja opereeriks. Ühtse meeskonnavaimu tulemusena jõudsime järeldusele, et see lest on puhas "äritulemus", ehk siis firma oma ja Martti peab selle investeeringuna teenuste arendusse ülesse võtma :-)

Võrk andis mõned lestad, kilud ja säinapoisi.

...

Hommikul panin varakult saare pealt minema. Lõuna paiku raporteeriti võrgupüügi tulemused. Need olid juba oluliselt paremad, lesta kuhjaga, mõned kogred, säinas, kilud ja siig. Natuke jäi kripeldama, et ära pidin tulema, äkki oleks oma esimese harrastuspüügi vahenditega lesta saanud... Aga noh, mul sellel aastal kalarekord olemas, teine olekski juba priiskamine.

Kogu selle teambuildingu tulemusena tek
kis tunne, et mine või teine kordki lesta püüdma :-)

Aitäh ägedale seltskonnale!

Day 6, ollalallaa, 22. oktoober 2022

Tänast päeva sellises standard vormis kirja panna oleks olnud väga keeruline. Miks? No oli selline päev kus kokku vaid neli võttu sain. Ehk siis sisuliselt mannetu päev. Seda hoolimata sellest, et läbi sai käidud kümne haru, linna teise poole tsoonid, linna alumise osa tsoonid... Ja kõik see kokku oleks olnud ütlemata nördima ajav, kui poleks olnud ühte 60 minutit, mis tegid sellest päevast päeva mida ei unusta.

Anyway alustasime me juba enne kella üheksat kümne harus. Käisime selle lõunaks korralikult läbi ja saime tänutäheks... mina ühe kahekilose haugi, Ain ühe mõnusa paugu kümne märgi all. Seejärel läksime kamraade ära saatma. Mihkel ja Kõuts lahkusid. Seejärel juba meie suund teisele poole linna.

Alustasime trollimisega tööstusrajooni all, kus lood ei näidanud midagi ja voblerid tulid hiljem paati selliste süüdlasliku nägudega et "me oleks kellegi kaasa võtnud küll, aga polnud ju kedagi". Jätsime selle paiga maha ja suundusime hooga mitu kilomeetrit ülesvoolu. Mehise ja Anti lemmikrajooni.

Trollisime selle üle, no suht nutune oli see pilt. Tegime siiski esimese ankru, mis kinnitas ekraanil nähtut. Kui ankur sai juba sisse pandud, siis oleks raiskamine selle kohene välja kerimine, arvestades et seda saab paadi järel allvoolu järgmisesse ankrupaika lohistada. Raisata meile ei meeldi ja nii tegime teise ankrupaiga. Kell oli 13.15...

Panin jigi piki jõge teele ja Ain samal ajal risti jõge viskas. Ütlesin talle landi lennu ajal, et ahah haugi tahad jah, sest seal ju pikalt madal ala. Ain selle peale landi lennuhoole kiirelt stopi peale pani. Igaljuhul maandus ta lant sinna 2.5 meetri sügavusega alale, kus kohast randinini oli mõni meeter tulla. Sai siis paadikaaslane korraks kerida, kui pauguga kala otsa lendas. Selge haug.

Tänitasin parastades, et vaja siis madalasse visata, samas kui Ain kala väsitas. Ja päris kaua väsitas, sest tegemist polnud mingi poisikesega. Ühel hetkel kala pinda kerkis ja ma juba paaniliselt kahva otsima hakkasin. Koha hoopis. Ja mitte väike. 3 kilone. Paati maandus.

Umbes samal ajal kui Ainil võttis, tegi minu klouniga ka keegi tsikipriki ja korraks päris kobe poiss otsas oli. Samas minu oma ikka täiesti sügavast võttis, ei mingit seost madala alaga.

Igaljuhul valdas mind sel hetkel kerge kadeduse tunne. Mitte otseselt selle kala peale, aga just selle peale, et tuleb mees võõrale jõele, võtab kuue ja poolese ning paar päeva hiljem veel kolmese otsa. Nagu ta ise ütles, et tema selle reisi koha keskmine kaal oli 3.3 kilo :-) Olen ise alati ülirahul olnud, kui olen vähemalt ühe kolmese reisi jooksul saanud. Rohkem tundub liiast. Ja nüüd siis mõni mees niimoodi lammutab...

Sealt ankrust enamat midagi ei tulnud. Järgmisest ka mitte. Olime jõudnud ülejärgmisse ankrusse,  peaaegu viimase sillaga kohakuti, kus kohast alates hakkas jõe sügavus madalamaks minema, kui pommitasin oma rohelise kp baitsi jigi piki ranti teele. Lant oli umbes kümne meetri kaugusel paadist, kui korraga mõnus mats ja kala taga. Olles sinnamaani vaid kolm võttu saanud, siis loomulikult lõi vaimu hetkega virgeks. Võitleja tundus nii kilo-kahene, peksis lõugade nii et ridva ots tihedalt tõmbles.

Mida rohkem kala paadile lähemale venitasin, seda raskemaks too läks. Arvamus kalast kerkis juba kaks+ kilo peale. Paadi alla jõudes otsustati teisel pool, et kuigi ma siiani tulin, siis siit edas mitte sammugi. Üritasin teda vintsida, tundus et pigem tiris tema mind. Kala suurus vaimusilmis jõudis kolme+ kilo kanti.

Järgmisena otsustati demonstreerida, et kes siin on peremees. Kala ujus oma arvamuse järgi paadi all ringi ratast, viie meetri sügavuses ja ei kerkinud sentimeetritki. Ain arvas, et see on juba nelja kilo kanti...Kõrval möödusid soomlased paadiga ja põrnitsesid mind... kala istus endiselt omaette ja soomlased eemaldusid kaugusesse.

Kulus veel mõnda aega, kui lõpuks keegi põhjast kerkima hakkas. Järgmisena nägin saba ja siis keha ja see oli nii suur et pulss kerkis ilmselt 180 peale. Kahvamine oli nii nagu Aini kolliga  - mahtus seegi koha väikesse kahva kenasti ära. Ja paadis ta oligi. Huhh, ma pole ammu sellist adrenaliini laksu tundnud. Käed värisesid, emotsioon oli täiega laes.

Kell oli 14.08 Kaal näitas numbrit 6.78 kg. Uus rekord! Pikkust kohal 90 cm. 

Sellega oli minu päev ja ka reis sisuliselt läbi. Väga raske oli ennast motiveerida edasiseks püügiks ja keskenduda. Naeratus näolt ei tahtnud kustuda :-) Järgmine võtt ei omanud enam tähtsust, lihtsalt püüdsin inertsist. Ülejäänud aeg mööduski meie jaoks ilma ühegi võtuta ja nii saime koju lahkuda teadmises, et viimased selle kohahooaja võtud olid meil mõlemal 3+ kiloste kohade omad.

...

Kui kell 13.17 saatsin lahkunud kamraadidele Aini koha pildi, tuli vastuseks "masendav". Kui Ain järgmise pildi saatis, siis ilmselt kaaluti juba auto ümber pööramist:-)

Day 5, 21. oktoober 2022

Eilse suure kala tähistamise järel saime täna vee peale alles poole kümnest. Lubas ideaalset ilma. Pea kümme kraadi sooja, olematu tuul, päikest ka vahel sekka. Mida sa paremat oskad tahta. Sellise kena ilma puhul otsustasime mere ääres ära käia.

Alustasime aga loomulikult kümne harust. Standard püügipaigad vaikisid ja nii kulgesime pool kilomeetrit alla poole, kus eile olime kajaloodi ekraanil näinud suuri valge kala parvesid. Nende servades passivad teadagi kes ja seetõttu proovisime ka selle paiga ära. Polnud paha algus päevale. Sain sealt ankrust esimese koha kasti. Võttis teine kaks korda, esimese rabamise järel ei jäänud otsa, paadi alla jõudes lõi aga korralikult ära.

Paar nökerdamist oli veel aga hing kiskus edasi. Järgmisena tünni rajoon, kus tegime mitmeid ankrupaikasid. Ühes Ain 44 cm kohapunni välja võttis; kolli paiga ankrus aga mul kena kala korraks otsas oli ja ära kukkus. Püügikohale kohaselt rakendas Ain oma tragimise võtteid. Kuna kuuekiloseid polnud saada, tragis ta vahelduseks minu lanti :-)

Paar võttu veel enne kui sellestki püügipaigast tüdinesime. Punn põhja ja peatus punase maja all.

Bonder mainis, et nad olid 4 meetri peal kala leidnud. Otsisime siis ka selle sügavuse välja ja mässasime mitmes ankrupaigas petulöökidega. Latikas oli laialt all ja togis lante. Otsa loomulikult keegi ei jäänud ja koha me sealt üles ei leidnud.

Selleks ajaks oli lõunasöögi aeg käes ja trollisime sama sirget läbi katsuma. Juba esimese punase poi juures vajus ritv. Pruunikas jesse tõi koha paati. Ühe konksuga vaid kinni. Sealt paarsada meetrit edasi veel üks kala kasti. Tundus, et kahe poi vahel kala oli - pildil olid pidevalt väikeste kalade parved ja nende servades kenad kaared. Nii proovisime jigitamise ka paaris ankrus ära. Ain sai ühe koha kasti. Minul mõned võtud ja ärakukkumised. Igav polnud, samas ketti võtte ei antud. Üllataval kombel sain sinise kp baitsiga enamus võtte.

Kuna sort ei tundunud sellel sirgel mitte just õige suur, on ju meie paatkond harjunud kuuekilostega :-) ... siis trollisime  minema. Räiges voolus ja sodis trollides olid meie tulemusteks vaid paar haugi. Üldiselt ei paistnud ka loodilt välja erilist liiklust, nii et tagasi sinna kanti ei kisu.

Õhtupoolik oligi üllatavalt lahja hoolimata korralikust voolust. Ilusa maja alt sain ühe punni otsa, kümne sirgel trollides koha kasti ja õhtu lõpetuseks kümne märgi juures kena mats jigi otsa, mõni sekund mõnusat raskust ja ära kukkumine.

Päeva tulemuseks kokku meie paadis siis mul 4 koha (kaks suuremat 1,2 kilo), Ainil 1 koha. Mõlemal üks haug ka veel  Kõutsile kaasas. Teises paadis Mihklil kolm koha (suurim 1.85) ja Kõutsil üks (2.3 suurim). Arvestades nende paadis toimuvat tantsutralli oli ime et nad üldse kala said:-)

Day 4, Aini päev - jälle, 20. oktoober 2022

Täna päeval pidi tulema Ain. Rongiga, tsuhh tsuhh. Seetõttu valisin püügiks järjekordselt mökki lähedased piirkonnad. Kümne haru ja tünni tsoon.

Veele sain alles poole üheteistkümne paiku, sest andsin väikese näpu töö tarbeks... Sel ajal juba väljas suur päike ja metsikult soe ilm. Temperatuuri küttis julgelt üle kümne kraadi ja talvekombes olemine oli lausa piin.

Kammisin ilma ühegi võtuta eelpool nimetatud tsoonid läbi ja läksin kella poole kahe paiku Ainile linna vastu. Seejärel suundusime juba koos linnast ülesvoolu oleva tööstusrajooni alla. Selleks ajaks oli tekkinud selline vool, et 35 grammise jigipeaga ei kannatanud paadini lanti mängitada. Seda hoolimata sellest, et sügavust oli alla viie meetri. Ei saanud me sealt võttugi, kuigi üks eesti paat samas neli kala välja oli meelitanud.

Algne plaan oli ülespoole linna edasi minna, aga see räige vool pani sellele kavale piduri peale. Mida sinna sügava ala peale minna, kui jigi põhja ei saa. Nii kulgesime läbi linna tagasi, katsusime pisut jalakäijate silla rajooni, seejärel uuesti kümne haru ja kui saime aru, et kala meid ei salli suundusime õhtu viimaseks kaheks tunniks tünni alla.

Trollimine seal andis mulle lõpuks tulemuse. 2.25 kilone koha ronis rapala kollase otsa. Esimene tiir tehtud, tegime teise ka. Olime samasse kohta tagasi jõudnud, kus koha tuli, kui tegin ettepaneku seal jigitada.

Teine vise ja korraga Ainil võtt. Järgnes sõna "kinni". Keerasin pilgu ja samal hetkel hakkas tema rulli sidur vaikselt nööri järgi andma. Ja ta läks, vaikselt kuid järjekindlalt. Esiti oleks arvanud, et mingi nott vajub allavoolu, aga siis hakkas ridva pits ka vaikselt vetruma ja korraga tempot kiirendati. Aini järgmine sõna oli igaljuhul "haug".
Samas ei olnud liikumine eriti tormakas ja ka mitte pika sööstuga. Vaid mõni meeter vajus edasi. Vastasin Ainile "koha"... Järgnes meeletu venitamine. Õigemini katse kala venitada, sest see teine pool ei lasknud seda üldse teha. Lihtsalt vajus üli aeglaselt allavoolu. Asi tundus üsna lootusetu, vaata et kala läheb punase majani välja. Lõpuks sai mingi kolmekümne meetri kaugusel pidama, lähemale aga kuidagi ei tahtnud tulla.

Mingi aeg kala pinda kerkis ja liik sai ära määratletud, koha. See oli esimene kord, siis kadus ta sügavusse, kus ta vahepeal pea paadini venis ja siis uuesti allavoolu vajus. Siis jälle pinda kerkis ja nägime, et konks kalal kõhu alt kinni. Ja siis ta jälle sügavikku vajus. Nagu lõputu lugu...

Kogu see jant kestis kokku 20 minutit ja lõppu sellel ei paistnud. Lõpuks otsustasime ankru välja võtta ja voolu abil kalale lähemale vajuda. Mõtte toimis kenasti. Minuti pärast oli kala paadi ääres ja ühel hetkel nõustus ta ka pinda tulema. Hetk kõhklust kummalt poolt kahvata... ja järgmisel hetkel oli kala paadis. Õigemini paadis oli põrsas. Kalal vats nagu vanal õllejoodikul.

Kaal paadis näitas 6.43 kilo. Hiljem maapeal kaaludes 6.55 kg. 85 cm pikk. Suure vatsa saladus oli lihtne - kõhus oli ca poole kilone latikas.

Sellega oli päev sisuliselt läbi. Ain oli väsitamisest läbi nagu läti raha ja nii me kodupoole minema trollisime. Korjasin tema kolli kõrvale ühe 46 cm pikkuse, kääbiku :-)

...

Mihklil 2 koha, 1,86 +1,4 ja mingi imelik libe kala lisaks :-). Kõuts täna ei vaevunud kala võtma.

Day 3, 19. oktoober 2022

Öösel tegi parajalt külma ja hommikul oli paat täiega jääs. Huvitaval kombel oli start jälle 9.30. Vahet ei ole mis kell ärkan, või kui kiiresti asju sätin, väljumisaeg on kui kivisse raiutud.

Tänane plaan oli lihtne. Tolgendada kümne harus. Seda kahel põhjusel. Esiteks pidid lõuna paiku saabuma Kõuts ja Mihkel ning nad vajasid tõkkepuu alt läbipääsu. Selleks pidin ma puldiga tõkkepuu juurde minema... Seega kaugele polnud nagu pointi püüdma minna. Teiseks huvitas mind see, et kas kümne harus eile juhtunu oli juhus (= parv ujus läbi), või jäid nad sinna pidama. Nii saigi suund vaid kildi kaugusele võetud.

Algus polnud paha. Esimeses ankrus, teine vise ja kohapoiss paadis. 46 cm. Sellises hommikuidüllis oli see lausa võrratu start. Järgmised kaks ja pool tundi olid üheaegselt huvitavad samas ka igavad. Huvitavad selles mõttes, et aegajalt keegi lõi jigi. Ebahuvitav sellepärast, et paganama harva lõi. Igajuhul oli mul lõunaks kolm koha kastis ja üks haug Kõutsi jaoks veel lisaks. Sellise kellaaja kohta oli see üle ootuste hea tulemus. Kaks kala tulid jigitades, üks trollides. Lisaks päris mitu võttu, mis otsa ei jäänud.

Värvivalikus oli endiselt segadus. Puunikas ja roheline tundusid rohkem sobituvat, aga noh egas nendegagi mingit erilist andmist olnud.

Kella ühe paiku lasin kaugelt saabunud tõkkepuu alt sisse ja läksin tagasi kümne harusse. Suurema osa ajast veetsingi seal, vaid vahepeal trollisin paar kilomeetrit ülesvoolu.

Kui eile oli õhtupoolne aeg hea, siis täna... Kokku vaid kolm võttu! Alustuseks mõnus pauk jigi viimaste sekundite vajumisel. Pruuni peale. Ja otssa jäi. Tegi siduri libisedes põhja peal mõnusaid ja rahulikke võnkeid. Ei mingit tõmblemist, puhas raskus. Hakkasin siis kala üles pumpama, mingi hetk saba keeras veepinna lähedal, kala sööstis põhja tagasi ja ... kukkus ära. Vanduma võttis. Alustuseks arvasin et äkki 2-3 kilone. Õhtul jutti kirjutades pakuks juba neljast. Homme on ilmselt 5 kilo lõhki :-)

Paar järgmist tundi ei toimunud midagi ja mingi hetk samasse kohta, kus kala ära läks, tagasi parkisin. Ja korraga de ja vue. Sama lant, sama koht, sama kaugus paadist, samasugune laks ja ilus kala taga. Nii suur ei tundunud, kui see mis plehku pääses, kuid tükk aega meelitamist kulus siiski. Pea 1.9 kilone.

Järgmisest ankrust sain veel ühe võtu ja korraks väiksem kala otsa jäi ja viimane see täna oligi... Ei aidanud ei jigitamine ega trollimine. Kõuts ja Mihkel kulgesid linnani, sealt tagasi mereni ja uuesti kodu poole. Tagasiteel Bonderi käärust korjasid 1.5 kilose koha välja. Paar haugi ka lisaks. Seega ka suurel jõel ei närinud ning ma tegelikult ei saanudki teada, kas eilne kümne haru action oli juhus või oli täna lihtsalt ülimage päev.

Kokku mul neli koha. Suurim 2 kilone, 1.9 kilone, üks üle kilo ja üks alla kilo.