pühapäev, 27. september 2015

Vigala jõel, sügise vimba otsimas, 27. september 2015

See aasta ei saa kuidagi sügisest kalapüügituuri üles, kord pole tahtmist minna, siis pole ilma. Soome minekuks pole ka aega olnud... Laupäev, kui õhtuks lõpuks maale jõudsime, oli kalale juba natuke hilja minna. Lisaks oli kurgus miski asi kraapima hakkanud - ilmselt korjasin tööjuures kelleltki mingi viiruse üles. Saunas olin nõnda lötsa, et peale kolmandat kerget leili kuulutasin saunaõhtu lõppenuks. Õhtu passisime majas peeruvalgel, kuna elekter astus kuhugi suunas minema. Kentsakas laupäev juhtus olema...

Oli kuidas oli, pühapäeva hommikul peale kümmet silmi lahti lüües ja pilku aknast välja visates oli koheselt selge - täna tuleb minna. Nii kena päike ja viisteist kraadi sooja ka veel otsa, mõnusamat sügisilma annab soovida. Tuul küll põhja suunast puhumas, kuid tundus teine üsna nõrgake. Ei seganud ka kehv enesetunne ja valutav kurk, peale hommikukohvisid sättisin ennast poole kahteistkümne paiku minekule.
Suund oma suviste vimmakohtade poole. Kaasa sai veditud mingi poolik pakk karbi sööta. Putru seekord keetma ei hakanudki - niikuinii ei ole vimba jões... Sirge täiesti inimtühi, valisin püügipaigaks alumise, pisut madalama ala. Kui maja juures tundus tuul pea olematu, siis jõeääres puhus ta üle suure välu üsna mõnuga. Õnneks jõekallas varjas suure osa ära, vaid harva keeras veepeale pisukest lainevirvendust. Jõgi eelmise korraga võrreldes pea paarkümmend senti madalam. Vool selle võrra vaiksem. Sööt sisse ja kärbsevastsetega varustatud kirptirk teele.

Sain vaevu püüdma hakata, kui veepinnale esimesed piisad langesid. Esialgu üsna hõredalt, kuid peagi läks pisut tihedamaks. Säh sulle ilusat ilma ... läksin autosse jope järgi. Kümme minti kerget sadu ja pilv kulges üle jõe minema. Kogu järgnev paartunnike jätkuski jope selga - jope seljast mänguga. Vihma küll enam ei tulnud, kuid kui pilved päikese varjutasid kiskus viluks ning päikese käes jälle palavaks...

Vihmapiiskade lahkudes tuli särjeparv söödalõhnade peale alla ja peagi läks togimiseks. Peagi ka esimesed kassikalad sumbas. Võtt aga na niru ja vimmast ei lõhnagi. Tüdinesin peagi särjepunnide nokkimisest ja otsustasin kõrgust vahetada. Kirp kümme senti põhjast kõrgemale. Tundus, et punnidele see muutus ei istunud ja mõni tiir sai ilma võtuta korki leotatud. Siis aga pisut suurem särg kallale tuli ja peagi pudinate triangel edasi läks.

Võtt aga selline eriti valiv. Niikui kärbsevasted oma "best before" välimuse kaotasid, ei pakkunud need ka kellelegi huvi. Sama lugu ka siis kui konksu välja jätsid. Pannes aga värske kraami uuesti otsa, oli keegi kohe kallal. Mõnda aega särjekeste poolt kiustatud sain lõpuks ühe konkreetsema võtu. Esmalt kork poolde vette ja sealt peale mõttepausi sujuvalt see vee alla vajuma hakkas. Haakimine ja keegi korralikum poiss sai konksuga korraks moka pihta. Ilmselt ehmatas see liigutus suurema kala ka minema, sest järg kuulus jätkuvalt särgedele...

Panin veel kõrgemale korgi, nii viisteist senti põhjast. Võtte veel vähem, kuid pisut konkreetsemad. Kolmveerand kahe paiku sai peibutussööt lõpuks otsa ja otsustasin teha viimased viis minutit. Hetk hiljem järgnes korralik sujuv korgivajumine ja seekord haakimise järel juba midagi kopsakamat otsa jäi.

Ritv paindes, kala põhja kohal tiirutamas. Tükk aega veealust madistamist, enne kui midagi valget pinnas ennast lõpuks näitas. Kena suur vimb. Võitlusvaimu täis madistas veel mõnda aega, enne kui alla andis - ja kiire liigutusega ta välja tõstsin. Kudemisest kaotatud rasv oli kalal suve jooksul kenasti taastatud. Silmajärgi pea seitmesajane poiss tundus olevat. Sihukesi talvel mõnus jää pealt tõmmata. Lasin kala vette tagasi oma toimetusi edasi ajama...

No kui juba vimb võttis, võin ju veel veerand tundi olla ning saatsin uuesti korgi teele. Kahju, et sööta enam polnud... Esimene tiir vaikus. Teine tiir särg. Kolmas tiir, korgi rahulik vajumine ja ... jälle kellelegi pikki lõugu konksuga tõmbasin. Ilmselgelt oli liiga kärsitu haakimine. Ja jälle suurem kala alt kadus ning särjed territooriumi vallutasid. Pool tundi madistasin nendega, siis tüdinesin ja lahkusin. Seened tahtsivad vaatamist ning kassidele kala enam kui küll.

Seentega aga... no pannipeale mõned kukekad ikka sai, kuid midagi rõõmustavat ei leidnud. Hiljem Tõnni metsast ka läbi läksime, kuusekaid pole, esimesed lehterkukeseened aga juba tekkimas.

PS! Mehis soome paariks nädalaks kohapüüki õppima läks, mingeid nilbakaid seal tirib. Las harjutab pisut kätt, paari nädala pärast lähen ja näitan, kuidas see asi tegelikult käib:-)

pühapäev, 13. september 2015

Vigala jõel septembri vimba otsimas, 13. september 2015

Suvi oli vimma mõttes üsna kesine - aeg-ajalt teda tuli, kuid tundus, et kala on jões ikka eelmiste aastatega võrreldes vähem ja saagid seetõttu ka kehvemad. Septembris pole eelmistel aastatel vimb enam aktiivne olnud ja tavaliselt olen ma selleks ajaks käsikaga vimmapüügist juba loobunud, kuid suvel sai samal sirgel Reinuga räägitud ja too väitis, et temal eelmisel aastal veel novembris kümnene seeria õnnestus teha ... nii tekkis huvi, et kas äkki see sügis midagi mulle ka tiksub.

Laiskvorstina sai jõe äärde ennast alles kella üheteistkümneks lohistatud. Ilm üsna suvine - pea kakskümmend soojakraadi. Tugev kagutuul puhus aga soojatunde kiiresti kehast välja, nii istusin kogu püügiaja paksu talvekampsuniga. Sööda segamine läks sedapuhku totaalselt aia taha. Liiga palju putru ja kogu koogelmoogel sai selline liimjas klimbi laadne kogum. Egas midagi pole teha, on mis on, paremat polnud kusagilt enam võtta. Kuna sirge oli inimtühi sättisin ennast selle alumisse otsa, madala ääre peale ja lajatasin söödatükid (no pallid oleks selge liialdus) sisse.

Lihtkäsikas töökorda. Kärbsetopsi  avades ootas ees järgmine halb üllatus - värske ja surnud kärbes olid segamini topsi pandud. Aitähh teile Bobo, viimane kord kui teilt sööta ostan. Otsisin elusamaid vastseid laipade seast välja ja toppisin roheka kirbu otsa. Sügavus paika ja sööt põhjakohale triivima.

Tuul puhus piki jõge ja lihtkäsikaga püük oli tõeliselt keeruline.  Tuul ja vool andsid korgile paraja hoo sisse; pidurdamisega püük oli keeruline, sest ridvaots õõtsus nii, et kui pidurdamist proovisid, siis kork käis tuulehoogude mõjul pidevalt vee alla. Iga vise vastu tuult oli selline tunne, et nüüd ritv murdub... Hea et ei olnud kergemat ja kallimat kaigast kaasa võtnud, see ei oleks sellele valule kindlasti vastu pidanud.

Kaua oodata polnud vaja, peagi särjeparv alla tuli ja kärbsevastsete punti nökerdama kukkus.  Pool tunnikest nökerdasid, mõni ka agaramalt ründas ning kassikala sai vaikselt sumpa saadetud.  Mingi hetk järjekordset särge välja lohistades keeras kuppude tagant rohekas selg veepinnale ja järgmisel hetkel haarasid haugi hambad särje sabast kinni. Saak käes loomulikult põhja minema. Järgnes jojo, mis päädis sellega, et kui haugi teisel korral veepinnale sain, siis sai vana aru, et jõud ei käi üle ning lasi särje lahti. Too oli sabapoolelt kui fileeritud, mõlemalt poolelt.

Kogu see triangel ajas särjeparve alt ära ning edasi valitses mõnda aega vee all vaikus. Tunnike hiljem oli selge, et vimba ma selle käkerdatud söödaga alla polnud meelitanud. Aeg-ajalt mõni julgem särg käis alt läbi, kuid korralikumat kala polnud märgata. Käisin vahelduseks põõsa all sügavama peal proovimas. Paarkümmend minutit sealset korgileotust ja null võttu.

Tagasi vana koha peale tulles jätkus kõik vanas rütmis. Kella üheks olin tuulega võitlemisest lõplikult tüdinenud ja läksin seenele ära. See oli märksa produktiivsem tegevus - kuigi mu vanas kohas oli keegi puhta töö teinud, avastasin peale mõningast jalavaeva mõnusa uue koha ja korjasin ämbri kukekaid täis. Mütsi ka veel takkapihta. Elagu korilus!

pühapäev, 6. september 2015

Vallutusretk Lõuna Eesti kalavetele, 05. september 2015

Margus hakkas juba suve keskpaigas rääkima, kuidas nemad Tamuriga Nõuni peal linaskeid katkuvad. Ikka kilo ja pluss kalad ning loomulikult kümne kaupa. No teadagi see Lõuna- Eesti meeste jutt - usud poolt, saad veel poolega petta:-) Aga huvi igal juhul tekkis ning selle aasta varasügisene reis sai ette võetud just linaskite peale mõeldes. Lisaks Margus suuremeelselt kolm päeva korralikult kohta söötis.

Reede õhtul juba pimedas sai lõpuks kohale jõutud. Ees ootas mõnus suitsusaun, kus Jaanusega oma 5-6 leili välja võtsime, enne kui sealt tulema saime. Jube mõnus oli. Õine lõkkeäärne melu kestis kella poole kaheni, enne kui pikali keerasin. Vladiga sai kokku lepitud, et kell viis on äratus, et siis varavalges sissesöödetud kohtadele  asuda. Ta õhtul paar väikest linaskit ja kolm latikapoega sealt juba välja oli meelitanud, nii et lootus hommikuks päri suureks paisus.

Öine magamine kujunes lühikeseks ja kaootiliseks. Vähkremise saatel vaatasin mingi hetk kella - 4.45 - ja mõtlesin, et lesin veel viis minutit ning siis tõusen ... ärkasin selle peale, et mobla äratus hakkas karjumisest juba väsima. Nagu ikka oli see kõikse magusam uni just selle viimase viieteistkümne minuti peale sattunud.

Väljas muidugi kottpime. Pilves. Koiduvalgusest  polnud veel lõhnagi. Molutasime veerand tunnikest lõkke ääres ja siis sättisime asjad paati. Nii kui paat Nõuni kaldalt vette sai lükatud kukkus sadama. Ja päris korralikult. No mida ilm, see nüüd küll linaskile hea ei saa olla, käis peast läbi. Õnneks kaua ei kallanud, peagi vihm lõppes ning tuule üles võttis.

Paat pargitud, pani Vladi oma õnge sisse. Ma jäin veel passima - nii pime oli, et korki ei näe. Vladi valguspulgaga varustatud kork paistis kenasti silma, minu oma oleks selles pimedas silmale küll nähtamatu olnud. Veerand tundi hiljem olin minagi valmis võitluseks libedate punasilmadega. Alustasin maisiga. Ja kohe läks pudinate poolt nökerdamiseks. Veerand tundi hiljem esimene korralikum võtt ning peale mõningast võitlus esimene linaskipoiss paadis.

Vladi pommitas ohtralt sööta juurde, vahetas sööta, kolides kärbsevastsetele peale üle ja võlus oma esimese linaski välja. Tundus, et hakkab nagu looma ... aga tutkit. Edasi vaid väikesed pudinad närisid. Tuul keeras aina rohkem tuure juurde. Mingi aeg vahetasin maisi samuti kärbsevastsete vastus ja liitusin väikekalade narrimisaktsiooniga.

Kella kaheksa paiku tegime järgmise duubli, mina pisikese, Vladi allakilose linaskipoisi. Mingi hetk paadikaaslasel korraga jälle ritv lookas. Natuke aega hiljem kala pinnas ennast näitas ja siis korraga saak oluliselt väiksemaks muutus - haug oli haaranud särje ja selle siis veepinnale venitatult suust välja sülitanud.

Sain mingi aeg veel ühe korraliku võtu ning keegi korralik sai haakimisel konksuga vastu mokka. Aga otsa ei jäänud. Varsti lõpetas ka väike kala oma hommikuse närimise ja peale tunnist pea ühegi võtuta molutamist andsime alla. Kell kümme tulime kaldale ära. Ilmamuutus oli kaladel karbi kinni pannud ja kilosed linaskid jäid meist sinna Nõuni järve edasi elama. Saak oli niru, kuid meistri õngitsemisklassi oli nauditav jälgida olnud.

Kaldale saanud ja surnud tagumiku ellu äratanud, kibelesin peagi karbitiigile.Veel sadas, kuid taamal juba päike piilus, kui ennast tiigi tagumises nurgas sisse seadsin. Karbisööt vette. Õng maisiga samasse kohta. Kõrvale panin tonkaridva, millelt tina ja lipsud maha võtsin, liini lõppu konksu sidusin ja selle ümber parajalt suure pirnikujulise saiakuulikese ehitasin. Konks oli natuke väikesevõitu - suuremad maha olid jäänud - kuid lootsin, et ajab asja ära. Saiakuulike kuue meetri kaugusele kaldast, liin lõdvaks ja loog rullilt maha. Isa kunagi sellise püügiviisiga kodukoha järvekeses korralikke karpe välja meelitas...

Just siis, kui tundus, et nüüd on vihmaga kõik, tuli viimasest pilveservast selline padukas, et tõmbasin ennast jope varjus korralikult koomale. Prillid märjad põrnitsesin liikumatut korki, kui  samal hetkel pani tonka tamiil plaksuga pingesse ning keris rullilt jõhvi maha. Käsi käis kiirelt ridva suunas, haakisin ja sain tühja konksu tagasi. Krt... Vähe ei vandunud.

Uuesti keset padukat saiakuulike otsa veeretatud ning viis minutit hiljem tonka ridval tamiil vaikselt õõtsuma hakkas - paarkümmend sentimeetit eemale ja siis lõdvaks tagasi. Kolm korda niimoodi õõtsutatud otsustasin järgmise tõmbe peale ära haakida ...ja jälle sain endale tühja konksu. Krt nr 2... Võtu järgi arvaks, et see vist pigem linask kui karp oli olnud.

Vihm lõppes, päike tuli välja ja minu pakutavad söödad passisid kellegi huvita vees. Tunnike hiljem otsustasin asupaika vahetada. Olin tiigi teises servas liikumist märganud ja otsustasin seda kolli piinama minna. Ridvad sisse, sättisin istet paika, kui tonka tamiil järjekordselt konkreetselt minema rändama hakkas. Kiire haakimine ja ridv lookas. Kaks  mõnusat vonksutamist pinge all ja siis ootamatult tamiili lõtvumine. Seekord tuli konks tagasi koos saia kuulikesega. Haakimisel polnud konks saiast välja tulnud ja nii oli karp mingi hetk lihtsalt suu lahti teinud ning kuulikese mulle loovutanud. Konks ikka ilmselgelt liiga väike sellise püügiviisi jaoks. Vähemalt sain seekord väärikat vastast tunda ja pulsi korraks lakke.

Tunnike passisin veel ja siis panin asjad kokku. Tundus, et need viis karpi mida peremees arvas veel tiigis olevat olid selleks korraks koostöövalmiduse minetanud. Pikk kodutee ka ees ootamas. Vast järgmine aasta on karbid ja linaskid väheke koostööaltimad...