kolmapäev, 24. veebruar 2021

Pärnu jõel, äge ja pettumus korraga, 24. veebruar 2021

Tegelikult tuleb alustada juba eilsest. Seoses lühendatud tööpäeva ja pagulusega maakodus avastasin ühtäkki, et jõuan veel õhtul tunnikeseks jääpeale. Mõeldud - tehtud. Vanamõisa all nagu naksti ära käidud ja üks vimb kaasa võetud. Passis teine ikka selles samas augus, kus eelmise korra esimenegi oli tulnud.

Kasaril käik andis teada, et jääl pole häda midagi on ja nii sättisingi aastapäevaks plaanid Pärnu peale. Ain kes suure suuga lubas ka tulla, leidis järsku vabanduseks ... töö. No mis mõttes. Kahtlustan küll et kartis hoopis pähe saada:-)

Igal juhul olin ma hommikul kell 9 autos ja suund Pärnu poole võetud. Tee oli libe. Tegin puude alleel pilti ja siis sain alles aru kui libe. Vabalt uiskudega uisutada oleks saanud. Hea et ninali ei käinud. Must jää. Jätkasin sõitmist pisut vaiksemas tempos ja õnnelikult jõudsin ilma plekimõlkimisteta kohale. Seekord parkisin auto siiatsoonidele lähemale, kuna kildi jagu mööda peegelsiledat jääd tatsata ei tahtnud. Vaja siis kohe päeva alustuseks selili käia...

Kombe selga ja jää peale. See jumalast timm, isegi kaldaääred pole veel lahti. Vesi küll paiguti jää peal ja ega see head tee, kuid tundub, et mõnda aega ei juhtu sellega vast midagi.

Ilm välja pilves ja udune. Puhus vastikult tugev lõunatuul, mis ei vaibunud kordagi päeva jooksul. Päikest ei näinud samuti. Sama juhtus ka NATO lennukitega mis päeva peale üle lendasid suure müraga nii, et mitte midagi näha polnud.

Alustasin varjendi ülesest siiaaugust. Seal keegi telkis, kuid ma ei lasknud ennast segada. Kuus läbiproovitud (vana) auku ja käsi limane. Kiisaga. Siiast ega ka teist kaladest ei märkigi ja nii lahkusin pool tunnikest hiljem Reiu suunas. Mõtlesin, et proovin Reiu kandi läbi, vaatan siis allavoolu pisut vimba ja lõpetan ülesvoolu olevas männi tsoonis.

Plaanid on tehtud teatavasti selleks, et nendest mitte kinni pidada. Esimene auk sai tehtud posti tsoonis. Kena nurupäts puges vahepeal jääaugust õhu kätte. Seejärel põõsa auk. Olin peale pannud kiiretempolise siiamängu plaadi, kui keegi koheselt märku hakkas andma. Löök läbi nooguti, pikem vaikus, uus löök läbi nooguti. Haakimised loomulikult tühja tõmbasin - keegi narris täiega... ja korraga ühel hetkel matsuga keegi taga. 

Mõnus raskus keeldus alguses ülespoole tulemast, vonksutas rahulikult põhja kohal. Venitasin siis teda  vaikselt ikka enda poole, sain kala poole meetri jagu lähemale ja ... noh läks nagu ikka. Jõhv korraga lõtv... konks pääses kala suust lahti. Väga tigedaks ei ajanudki, hea meel oli selle üle et kohe nii alguses siiavõtu kätte olin saanud. Päev ju alles ees.

Proovisin samal augul veerand tunnikest ja kui vimmad alla tulid tegin järgmise augu. Pisut allavoolu, meetrit viis. Alustuseks pisut mängimist parema käega, seejärel vasaku käega ning korraga noogutile virutati. Paar minutit hiljem uuesti. Ja peagi veel korra. Kõikide nende löökide peale haakisin loomulikult tühja. Olukord hakkas rohkem mind närvi ajama kui kala ennast, kuni otsustasin  vahetada plaati ja panin peale keskmise tempoga vimmarütmi. Vaevu sain sellega alustada, kui mats ja kala taga. Ja milline kala.

Tavaliselt on ikka nii, et peale haakimist käsi inertsist pool meetrit edasi liigub. Tamiil ju venib ja eks kala natuke tuleb koheselt ka järgi. Seekord aga naelutati käsi haakimise kõrgusel paigale. Nagu põhja oleks ramminud. Hakkasin siis vaikselt teda põhja kohalt üles poole meelitama, aga sama hästi oleks võinud seda ka mitte teha. Teine pool lihtsalt keeldus koostööst. Sikutasin ja sikutasin... Vahepeal sain ta paarkümmend sentimeetrit ülespoole, mille peale rahulikult 40 cm tagasi venitati. Maru rahulik, ei mingit pekslemist vaid lihtsalt jõuga vajutamine, sujuvalt jõnksutades. Kestis kogu see kammajaa umbes paar minutit, mille jooksul olin meetrikese tamiili kalale juurde "kaotanud" ja siis korraga... tühjus.

Tunne oli selline, et haara peast kinni ja peksa seda millegi vastu. Täiega pettumus. Hakka või nutma. Pettumus maksimus. See võitlus jääb nüüd küll pikalt painama... Olen ju ennegi siiga saanud kilo ja kahe vahele, aga sellist kes põhimõtteliselt põhjast ülespoole ei kerki... Hirmus kahju.

Siia minek viis siiad ja tõi vimmad. Pettunult saatsin neid paar tükki auku tagasi. Meeleolu oli nullis ja peale tekkinud vaikust, otsustasin peagi lohutust mõnest uuest püügipaigast otsida.

Järgmine tsoon meetrit viiskümmend allavoolu. Panin inertsist tihedat siiamängu ja üritasin leppida olukorraga.  Peagu selgus, et vimb otsustas ennast välja elada ja järgmine pool tunnikest noppisin pea järjest kalu. Kui eelnevalt olin neid tagasi lasknud, siis sellise tulemise peale mõtlesin neid kasti toppima hakata. Vajagi juba esimene sats kuivama panna.

Üllatav oli see, et võetigi ainult seda crazy tempoga mängu. Tavalised rütmid olid kuidagi sobimatud täna. Jõudnud järjekorras 11-nda kalani sai kas parv otsa või otsustasid nad lihtsalt edasi liikuda. Paar ahvenat ja nurgu ning jätsin sellegi augu maha...

Järgmine  auk viis meetrit allavoolu. Kaua mul oma uues püügipaigas kastil rahulikult istuda ei lastud. Sain vast paar minuti mängida kui noogutile konkreetne vajutus tekitati ja kala ka haakimisel taha jäi. Tuli teine nagu suuremat sorti vimb, aga jääaugust hoopis siig välja ronis. 40 cm ja 550 grammi. Kuna kilu jäi aastapäevaks ostmata, rändas too kala kasti. Midagi peab ju leiva peale ka panema.

Lisa ei tulnud ei sellest ega ka eelmistest aukudest. Järgnes umbes tunnike vaikust. Kell oli kolm läbi ja natuke narr tundus nii vara lahkuda. Solgutasin kirpu erinevates kohtades, puurides uusi auke ja läbi käies vanu. Jõgi tühjenes kalameestest. Peagi olin päris üksi.

Kella nelja paiku leidsin vimmaparve ... ära läinud siia august. Kaks tükki tuli jutti, aga ma rumal muutsin järsku mängu ja see rikkus kõik, parv kulges edasi. Kõrvalaukudes keegi nagu oli ka all, aga võtma ei saanud.

Õhtu lõpetasin posti tsoonis, kus ilmselt järgmine siig mind veerand tundi kiusas nii, et teda otsa haakida ei õnnestunud. Näitas teine mõne minuti tagant, üheks hetkeks ka korraga taga oli ja koheselt ära kukkus. See teda eemale ei peletanud ja peale seda näitas ennast veel paar korda. Lõpuks tüdinesin ise ja kobisin minema.

Tervikuna ikka väga äge, kevadise võtuga päev oli, mis kauaks meelde jääb. Kahjuks küll kerge pettumuse tundega... Kokku käis jää peal 1 siig, 13 vimba, 2 ahvenat, 4 nurgu. Lisaks siis 3 plehku pääsenud siiga. Ilm oli muidugi super jama - vahepeal käisin autos fliisi selga panemas, siis käisin ennast soojaks jooksmas... ja seda kõike siis kolme soojakraadi juures. Kõva tuul jahutas ikka kõvasti.

Äkki ikka kestab see jää selle suure sula ära?