pühapäev, 29. märts 2020

Paguluses vol.6

Kolmeteiskümnes päev, 29. märts 2020

Täna ei plaaninud vee äärde minna, kui maja all olevad valvetonkad välja arvata. Nende otsas polnud seekord midagi ja üks nendest oli ka rakendusest ilma jäänud. Haug ilmselt sõitis kuhugi kinni ja rapsis kõik katki.

Ilm oli totaalselt ära pööranud - loode tuul oli külma kohale toonud ja õues vaid paar kraadi sooja. Ilmselgelt selline ilmamuutus võtule kasuks ei tule, hoolimata päikesepaistest, mis aknast vaadates lõi olukorrast justkui vale pildi.

Päeval käisime pealinnas pagulusvarusid täiendamas. Kuna algne pagulus pidi olema kaks nädalat, aga nüüd selgus, et see pikeneb määramata ajaks, siis otsustas naine, et tema garderoob vajab värskendust. Egas maal peab ka inimene illus välja nägema, me ikkagi Tallinnast :-) Tassisime siis kogu riidekapi sisu maale ära. Üllatuslikult saime selle kõigega ajaliselt varem hakkama, kui arvasin ja nii tekkis õhtul võimalus paariks tunniks vee äärde minna. Seda enam, et loodusmärgid kargasid otse näkku - meie "kuusikus" pesitsevad kakud on muutunud nii hooletuks, et ühe neist päeva valguses üles leidsin. See siis oli viimaseks piisaks, mineku või mitte mineku karikas:-)

Esimene katse minna päädis sellega, et olin juba poole teest ära vantsinud, kui järsku pahvatas, et kärbsevastsed jäid külmkappi. Egas midagi, tagasi. Aega jäi seda vähem püügiks, sest lõpuks kui jõgede risti kohale jõudsin oli kell juba pool seitse. Tänu sellele, et täna öösel keerati kella, oli püügiaega siiski veel pooleteiseks tunniks. Mulle suureks üllatuseks oli jõekallas kogu vaatamisulatuses inimtühi. Kõikidel kallastel. Keegi oli päeval minu püügikoha peal siiski käinud, konihunnik reetis võõra tegelinski reostamise kombed.

Söödapall sisse ja püüdma. Algus kinnitas arvamust, et täna kala ei võta. Mõne aja edenedes aga nii pessimistlik olukord ei tundunudki. Alustuseks üks särg, siis vimb, veel teine ja mõne aja pärast veel kolmas ka otsa. Peale seda tilkus särge edasi, kuni poole kaheksast sisuliselt vaikus tekkis. Olin veel pool tunnikest ja üks särg leidis selle aja jooksul sööda üles, aga päikeseloojanguga loodetud võtulainet ei tulnud. Külm oli ka, igati loogiline tundus.

Kokku siis 3 vimba ja 9 särge. Seda siis sisuliselt tunni ajaga. Nii et väga paha nagu polnudki, olin valmis olnud lausa nullitamiseks.

Vesi on Kasaris kukkunud +75 peale ja vee temperatuur tõusnud 4.8 kraadini. Nüüd ilmselt külm kisub natuke kraade allapoole. Rõhk oli tsipakene kerkinud, 762 mm. Ära tulles oli temperatuur nullis - tükk aega pusisin ritva kokku, kuna ühenduskohad olid kinni jäätunud.


Neljateistkümnes päev, 30. märts 2020

Kevad oli, kevad läks. Kui eile oli juba külm, siis täna oli tali. Terve päeva külmetas, nii ei viitsinud hommikul isegi kontrolltonkat vaatama minna. Lõuna ajal läksin ja ... otsas vedeles poole kilone luts. Maja alt selle sordi kohta selge rekord. Ei saa aru, mis lutsu invasioon siin see aasta käib.

Päeval hakkas tuiskama. Aknast oli tore vaadata, aga õue minek ei tõmmanud. Kandsin püügiõhtu mõttes maha. Ammu aeg vahet teha. Siis aga kella poole viie paiku lõppes tuisk ja ka ida tuul tõmbas tuurid maha. Viis minutit hiljem oli uus plaan paigas, minek.

Poole kuueks jõudsin jõgede risti. Käia oli mõnus, pind kandis tänu külmale ilmale kenasti. Kerge tuul ka veel takka... Loomulikult polnud kedagi püüdmas. Ega isegi poleks ka tulnud, kui poleks tahtnud lihtsalt teada, kuidas vimb sellise ilmaga käitub.

Hästi käitub. Alustuseks üks särg ja umbes kümme minutit peale algust esimene vimb. Teine tuli kohe järgmise tiiruga. Siis paar tiiru vaikust ja puude. Uus triiv ja uus puude. Mõlemad sihukesed õrnakesed. Kolmandal tegin täpselt selle sama koha ees kerge stopi ja see mõjus. Kolmas kaldale. Kuna Kõuts oli palunud kalad ära noppida, siis ka ämbris.

Neljas vimb oli veel pirtsakam. Toks ja kolm tiiru vaikust. Uuesti märguanne ja uus vaikus. Proovisin siis uut moodi, lasin korgil suurest voolust triivida risti voolu kala nina ette, aga ka see ei mõjunud, kuid kui uuesti tavalise triivi järgmisena peale lasin, vajus kork. Neljas kaldal.

Seejärel vaikus. Pea pool tundi ja üksik tegelinski vahelduseks ära eksis. Siis uus vaikus ja kui veerand kaheksa paiku kodu mineku peale mõtlema hakkasin, otsustas üks ronida otsa väga ränga pidurdusega mängu peale. Kaks tiiru vaikust ja täpselt samasuguse mängu peale teine samast kohast veel otsa.

Viis minutit hiljem otsustasin ikkagi asjad pakkida ja tulema tulla. Tundub, et esialgu see külmalaine küll kehvasti ei mõju. Vimb on küll rohkem kaldapoole kolinud, vooluservast veel rohkem eemale, aga võtab endiselt. Tõsi, üsna pirtsutades ja meelitades, aga siiski võtab. Kokku siis 7 vimba ja vaid 1 särg.

Ilm talv, mis talv. Ida tuul. 0 kraadi. Lume kirme maas. Vesi Kasaris kukkunud +70 peale ja temperatuur 4.1-ni. Õhurõhk kergelt tõusnud, 764 mm peale.


Viieteistkümnes päev, 31. märts 2020

Ilm oli päeval kena päikeseline, aga külm. Vaid 2-3 kraadi sooja. Vaikselt tõmbas tuule üles, keerates selle edelasse ära. Kui kella viie paiku jõe poole teele asusin polnud nagu väga vigagi. Veerand kuueks kohale jõudes aga ... vastaskalda mees istus kapuuts täiega silmini tõmmatud. Ise järgisin peagi sama.

Kuna algus polnud paha, sest juba teise triivi ajal kargas esimene vimb otsa, siis ei lasknud ennast vastikust tuulest esialgu segada. Mis sest, et pidurdamist ega mängitamist teha ei kannatanud. Isegi sissevise kulges üle kivide ja kändude. Viie minuti pärast tuli teine vimmapoiss ka, aga siis...vaikus vaikus vaikus. Maadlesin tuulega ja kirusin, et oli siis vaja tulla. Vastaskalda mees andis peagi alla. Ma pidasin vastu kella poole seitsmeni ja astusin minema. Oleks siis mõni võtt vahelduseks olnud, siis äkki kauem vastu oleks pidanud...

Kasari veetase +66 ja veetemperatuur langenud 3.1 kraadini. Viimased kaks päeva on Vigala vool tugevam olnud kui Velise oma. Kala liikumistee selle võrra ka rohkem kalda poole tulnud. Õhurõhk kukub kolinal, olles õhtuks 756 mm-ni jõudnud.


Kuueteistkümnes päev, 01. aprill 2020

Kohutav rutiin on sees. Juba inertsist liigun õhtul auto peale ja siis jõe äärde. Ikka tipa-tapa üle laia heinamaa. Ilm on endiselt sassis mis sassis. Päeval päike ja tuul, õhtul pilves ja tuul. Täna puhus veel tugevamini kui eile, aga oli keeranud suuna rohkem läände, pakkudes sellega siiski nadi võimaluse püüda jõgede ristis. Tülikas oli ja pidurdada korki ei kannatanud, aga ikkagi püütav olukord. Poolteist tundi ja null võttu. Ei puudutust ka. Vastaskalda venelasel sama lugu.

Rohkem passida ei viitsinud ja tulin tulema. Tee peal põikasin korra sügava kääru peale. Võtsin sealt mõned särjed - suuremad said suitsupakki laotud, väiksemad tikutoosi:-) Nägin ära ka selle aasta esimese jäälinnu. Tegelikult vist isegi kaks, sest peale esimese mööda lendamist pani kahe minuti pärast teine täpselt samasugune samas suunas...Või oli see teine de ja vue nagu Matrixis:-)

Imestan, et selle külmalaine mõju alles täna vimmale mõjus. Oleks arvanud, et see liikumise stoppimine toimib kiiremini.

Maja all tonkaga ka endiselt vaikus, järelikult siiani pole mere kala veel tulnud. Esimest korda sai juba üsna ammu kärestiku alt püütud, nüüdseks pole kala ikka veel 7 kilomeetrit läbinud. Istub kusagil augus ja ootab...

Kasari veetase +66 ja temperatuur +3.6. Rõhk kukkunud juba 744 peale.