Väljas oli korralik eesti suveilm. Pilves, alla kahekümne kraadi sooja, vahel mõnest pilvest mõni piisk alla saadeti. Tugev tuul ulumas. Päike oli ka kusagil seal :-)
Veetase on viimased paar nädalat vihmade mõjul üle kalda olnud ja nii ootas mind keskpäeval ees üsna kiire vooluga püük. Tugeva lääne tuule tõttu sättisin ennast sirge alumisse otsa, kus põõsad pisut varju pakuvad, kuid vool tänu madalamale lõigule pisut kiirem, kui teises sirge otsas.
Stella oli varustatud kevadise rakendusega ja ei hakanud seda esiti muutma. Peibutussööt sisse ja läks sügavuse timmimiseks, seejärel juba püügiks.
Algus oli ikka väga väga nutune. Tühjad tiirud, vahet ei olnud kas lasin korgil vabatriivil vajuda või pidurdasin kergelt. Kuldse mõssi otsa pandud kärbsevastsed ei pakkunud kellelegi huvi.
Alles siis, kui lõpuks päris tugeva pidurdusega püüdma hakkasin, sain esimesed võtud. Needki sellised mikroskoobiga tuvastatavad - ülikerge nöks ja kui selle maha magasin, siis oli jälle tühi tiir... Kui aga ära haakisin, hakkas vaikselt särge otsa jääma.
Mingi hetk otsustasin volfram kirbu plastikvariandi vastu vahetada. Lootsin, et äkki kergem kirp hõljub isuäratavamalt, aga tulemus ei muutunud sellest paremaks. Pigem isegi vastupidi, sest nüüd jõudsid viidikad langevat kirpu rüüstama ja sageli jõudis jõe põhja ligi juba laastatud sööt.
Vimba alla meelitada ei õnnestunud. Kella kaheks oli peibutuse varu otsas ja pakkisin asjad kokku. Paarkümmend särge (kohalikud), mõned viidikad, üks turvapunn.
Mõtlen, et ei tea kas Velise latika jaoks on veel vara või peaks seda varsti luurama minema. Veetemperatuurid on sellised (15 kraadi ümber), et linask küll veel kudenud pole, latikas äkki ikka on. Kusagile kaugemale ei viitsiks ikka veel ennast sättida, kui siis oma jõgedele.
