pühapäev, 14. juuli 2019

Tornio jõel 13-14. juuli 2019

Laupäev oli selle korra viimane täispikk päev. Pere, eeskätt muidugi pesamuna, kellel on eluks vaja ainult ühte asja - internetti, nõudis kodust päeva, mis minu jaoks tähendas seda, et sain võtta jõest mis võtta andis. Terve päeva peale sai tehtud kolm vooru sõudmist.

Hommikune püük möödus järjekordselt rasketes tingimustes. Väljas puhus põhjatuul, mis vahepeal vastikult tugevaid iile tegi. See muutis sõudmise põrgulikult raskeks. Kahe tunniga sai tiir kuidagi ära tehtud.

Suur osa aerutamisest kulges kui kaevus, aga päris tiiru lõpuosas otsustasid mõned lõhed hüppeid demonstreerima hakata. Üks otsustas pea ees salto teha ja maanduda saba peale. Hüpe oli päris pikk ja toimus allavoolu hüpates. Kuidagi vales suunas minek kalal? Kõik see toimus umbes 50 meetrit minu liinist eemal ja siunasin ennast, et miks ma küll sinna ei olnud sõudnud, kui korraga vasakpoolse hejo kohale korralik küür koos seljauimega kerkis ja vette tagasi vajus. Mnjah -  vabandust, et lant teile ette jäi ja olite sunnitud sellest üle saamiseks vee peale kerkima. :) Kui midagi positiivset otsida - vähemalt sõudsin kalakohas.

Tiir oli hullult väsitav ja läksin hommikusöögile ära. Ja kuna tuul ei näidanud mingeid muutumise märke, siis tegin lõunauinaku ka veel otsa. Hiljem  käisime mökki eest maksmas ning järgmise aasta broneeringuid kinnitamas. Nii see päev vaikselt veeres, kui kella nelja paiku hakkas ilm muutuma. Tuul keeras itta. Oli aeg teiseks tiiruks.

Tegin pika laskumise Tupo jõe august kuni slipini välja. Vaikus valitses nii vee peal kui ka vee all. Isegi harjus vaikis jonnakalt. Jõgi oli tühi mis tühi, vaid mina oma väikese lootsikuga.

Peale tiiru tegin väikese söögipausi ja läksin juba õhtuseks vahetuseks peale. Ilm oli mõnus, tuul vaikne, püüda hea. Andsin aerudele mõnuga hagu. Otsustasin Tupo jõe augus isegi putukat mitte järgi panna, et auk põhjalikult läbi kammida. Muidu mõni harjus oma võtuga püügimaa kokku sulatab. Augu lõpus oleva kivi juures panin alles putuka ka sabasse ja koheselt pandi sellele korralik pauk. Ritv tahtis paadist plehku panna. 555 grammine (Hiina täppiskaal:-)) harjus rändas peale pikka võitlust külmakasti.

Jätkasin saare juurest uuesti sõudmist peale kala pildistamist kalda ääres (muidu saan jälle süüdistusi ainult loodusfotode kohta:-)). Saare tagune ja suure männi auk ei pakkunud ühtegi lõhe selga ega plärtsatust. Suundusin pumba augu poole, kui kella poole kaheksa paiku ärkasid kõik lõhed justkui stardipaugu peale. Hüpe siin ja hüpe seal. Nagu eilegi.

Pumba auk läbi kammitud, järgnesid kärestikud. Üks kala näitas ennast, võtma ei saanud. Viimase kärestiku kõrval olevale sügavamale augule jõudsin seekord natukene hilja võitu, magasin õige suunamuutuse maha... nii sain vaid augu alumist äärt kammida. Olin paadiga kohe-kohe langemas madaliku servale, kui korraga nii kümne kilo kanti lõhe punase edi kohal ennast soliidselt õhku sirutas ja stiilse peakaga vette tagasi maandus.  Kõik oli nii stiilipuhas, et isegi plärtsatust ei kostnud. Kala oli nii lähedal, et võin mürki võtta et emane lõhe oli. Vaatepilt oli igatahes vaatamist väärt. Seekord ei osanud isegi pahane olla, et lant ära põlati. Hakkan vist juba harjuma, et landid ongi ülehüppamiseks mõeldud:-)

Paarsada meetrit hiljem läksin uuele tiirule. Poolikule tiirule. Võtsin samad kärestikud uuesti, kuid elumärke rohkem ei olnud. Vaid harjus sattus korraks marru, paar tükki külmakasti juurde panin. Paha lugu, aga järgmise õlle maitses seetõttu kalalõhnalisena...

Tegin veel ühe tavalise tiiru Tupo jõest slipini ja kella üheteistkümne paiku kuulutasin õhtu lõppenuks. Olin viimased kaks tundi jõel ainukene paat, enne käis naabrimees ja üks paat korraks vett testimas, kuid lahkusid peagi pettunult.

...

Hommikul üritasin kella üheksa paiku peale minna. Keha aga ei võtnud vedu. Ja nii kebisin magama tagasi. Lõuna paiku tegin veel enne ärasõitu kaks tunnikest imeliselt mõnusas sõudmise olustikus - tuul puudus ja ilm oli kergelt pilves. Nägin paari kala, kellele ka kenasti peale sõitsin. Sama hästi oleks võinud ka mitte sõita. Tean küll, et kõige olulisem on võtu saamiseks õigesti landi enne sõudmine/pakkumine, aga aru ei saa kuidas seda peaksin tegema. Olen kõik oma väljamõeldud variandid ära proovinud. Korduvalt kusjuures. Kas järgmisena  peaks äkki pea peal seistes lante serveerima?


See reis siis jäingi lõhe võtuta. Harjused natukene tekitasid lohutavat elevust, aga kokkuvõtvalt olen ikkagi pettunud. Loodetavasti saab augusti püük olema rohkem actionit pakkuv.

Lante, mis toimisid seekord polnud. Valesid kalasid meelitas veest välja eeskätt punane edi.