kolmapäev, 25. november 2020

Põhjarannikul kividel kõõlumas, 25. november 2020

Imelik sügis on olnud. Tööd liiga palju, kalale pole saanud. Eks see Soome kinni panemine on ka kõik mõtted kalapüügilt eemale viinud. Pisitasa on hakanud ületöötamise tunne tekkima ja kuna mõni päev selle aasta puhkusest veel ka välja võtmata, siis otsustasin kolmapäeva vabaks võtta ja merikat otsima minna. Ei mäletagi millal viimati teda püüdmas sai käidud, mõtlesin et vaja korra sügisel see teema ikka ette võtta.

Nagu ikka on ettevalmistus minu jaoks see raskem osa. Asjad on mul tavaliselt kahe majapidamise vahele ära jagunenud ja nagu ikka juhtub, on osa vajalikke asju teises kohas. Murphy seadus... Ritv, rull, kahlakad ja merika landikarp olid kenasti linnas, aga lisavarustus pöörlate ning tamiili näol maakodus. Kraamisin siis oma vanad varud kapist lagedale ja lammutasin deformeerunud trosse algosakesteks. Imekombel ühe 0.3 mm jõhvirulli ka leidsin. Suurema üllatusena tuli kapi sopist lagedale isegi paar kasutamata abu tobyt - polnud sinna pimedasse nurka vist aastaid piilunud:-) Igaljuhul sai varustus kenasti kokku ja hommikul kaheksast linnast ida suunas liikuma hakatud.

Plaan oli kaheosaline. Kuna hommikul lubas vaikset tuult ja pealelõunal pisut kõvemaid lõunakaare iile, siis otsustasin päeva esimese poole tuulte meelevalda minna ja teise poole varjus kükitada. Positiivse üllatusena oli päeva esimese poole püügipaik ka täiesti vaba, hoolimata sellest, et tegemist oli üsna populaarse püügikohaga. Riided selga, ritv kokku, kand ja varvas vee äärde.

Hommikul oli mõnusalt selge ja karge. Päike tõusis ja temperatuur oli alla nulli. Ühes ristis olin auto ka korraks "kergeks" saanud...Aga kogu see valgus kestis vaid tunnikese. Mida aeg edasi, seda rohkem pilve kiskus.

Mere ääres abu toby sinine versioon otsa ja läks loopimiseks. Võtsin rahulikult, lausa samm-sammult, oma lemmikpaiga läbi. Vesi oli kõrge ja nii pidasin mõistlikuks juba päris kalda äärest loopima hakata.

Tunnikene hiljem vahetasin lanti, pannes otsa kellegi käsitöö toodangu. Lillaka tooniga. Nime ei suutnudki tuvastada.  Veerand tundi hiljem saingi kahe kivi vahelisest "august" kena tugeva võtu. Otsa ei jäänud ja uuesti võtma kala meelitada ei õnnestunud. Kulutasin selle püügikoha kivi peal kõõludes pea tunnikese...oleks vist võinud varem edasi liikuda.

Mingi aeg vaatasin, et kajakas hakkas paarkümmend meetrit eemal vette laskuma. Mitu korda ühe ja sama paiga peal, kuid kätte ei saanud midagi. Uudishimu ei andnud asu ja läksin vaatama. Põhjas, nii meetri sügavuses, umbes kahekümne sentimeetrine surnud peenike kala. Ei saanudki aru, kes see oli. Landiga teda haakida ei õnnestunud ja nii ta minust sinna vedelema jäi.

Vaikselt kulgesin edasi, et lõpuks nn oma kivideni välja jõuda. Sinna ma aga ei jõudnudki. Kuna vesi oli kõrge, siis sinna jõudmiseks tuli sügavam ala läbi astuda. Hakkasin siis vaikselt minema, kuniks tagumik veepiirist allapoole jõudis. Samal hetkel sain aru et nende kahlakatega on vist liialt istutud - vaikselt kiskus tagumiku pärjaks. Keerasin otsa ringi ja jätsin need kivid vahele. Kahjuks. Aga märjaks saada ka ei tahtnud.

Lõunaks olin kogu planeeritud marsruudi läbinud ja kobisin autosse. Märg tagumik ja istmesoojendus klappisid hiilgavalt. Järgmisse kohta jõudes oli kahlakate sisemine osa jälle kuiv.

Uude kohta jõudes ootas ees üks auto. Ei lasknud sellest häirida, sest püügilõike siin mitmeid kilomeetreid. Mõne nuki ikka leiab... Seda enam, et plaanis oli vantsida kuni pimedani välja ja siis tee kaudu autoni tagasi tulla. Teadsin küll, et see kõvasti lisa kilomeetreid teeb, aga noh, eks selle puhkepäeva peamine mõte oligi ju ennast füüsiliselt tühjaks rassida.

Ilm oli selleks ajaks juba vihmale keeranud. Alguses tibutades, hiljem ka korralikumalt vett pakkudes.

Esimene paljulubav lõik ei pakkunud midagi huvitavat. Tänu veetasemele ja sellele, et siin aastaid polnud käinud, ei suutnud enam vee alt vanu kive üles "lugeda". Pettunult vantsisin edasi jättes teatud lõigud vahele ja kõõludes ainult nendel kividel, mis kaldasopist pisut eemale turritasid. Tuult ju polnud ja usku, et kala siledas vees kalda ääres, ka mitte. Nii ikka vaikselt Soome poole tõmbas:-)

Vahepeal teise auto omanik vastu tuli ja ühest kergest võtust ning ümmargusest nullist raporteeris. Seejärel vastassuundades edasi kulgesime. Paar kilomeetrit edasi trehvasin järgmist meest. Seekord oli tegemist ühe vanema härrasmehega, jutu käigus selgus et seitsmekümnene. Kurtis seljavalu ja et väike kala kiusab - oli just 40 cm pikkuse lahti lasknud. Võtsin siis sealsamas istet ja tegin kerge lõunapausi, samal ajal vanaga jutustades. Rohkem tal midagi ei juhtunud ja tüdinesin peagi niisama passimisest. Ikka edasi.

Järgmises püügipaigas sain mingi väikse punni togimise. Kaks korda ühes ja samas kohas. Ja jälle kala otsa ei saanud. Lante vahetama ka enam ei kippunud, sest selleks ajaks oli sisuliselt "autopiloot" sisse lükanud - väsimus hakkas vaikselt oma võtma. Jändasin mõnda aega seal ja kulgesin veel edasi. Ikka kaugemale, ikka kaugemale. Kuni lõpuks pimedus vastu tuli ja päevale joone alla tõmbas. Püügipäevale, sest tagasi tuli ka veel vantsida.

Lõpuks auto juurde jõudes näitas kell  23 tuhat sammu. Ju siis visked sisse loeti:-) Püügitulemus oli küll ümmargune null, kuid päevaga võis vägagi rahule jääda. Mõnusalt rammestunud tunne on neid ridu kirja pannes. Ammu pole sellist tunnet olnud. Peaks vist veel varsti seda püüki kordama...

Homme aga jälle tööle.