pühapäev, 21. aprill 2019

Jalutuskäik looduses, 21. aprill 2019

Pühapäeval ei olnudki plaanis kalale minna, aga poiss va sunnik põõnas lõunani välja, kuigi pidime pool päeva palli väravasse ajama... Ise olin juba kella üheksast üleval ja kui kontrolltonka otsast ühe 750 grammise vimmapoisi ära korjasin, siis läks hammas verele ja otsustasin päikeselist päeva mitte päris raisku lasta. Läksin mõneks tunniks uitama. Autoga ikka.

Esmalt vana maja varemete alla. Pool tunnikest. Paar särge. Seejärel Vigala silla alla. Ka pool tundi. Särg ja vimb. Tuul aga nii rõve, et pagesin minema, kuigi kala tundus seal olevat... Järgmisena Rumba alla kahe jõe risti, kus tuttav vene mees juba ees passis. Sump kala täis, hommik oli hea olnud. Seadsin ennast ta kõrvale ja kangutasin järgmise kahe tunni jooksul 11 vimba välja. Tegelikult küll 1.5 tunniga, sest viimase tunni passisin niisama...

Vimb nagu juba tavaks täiesti keset voolu. Tahtis kõvasti pidurdamist ja mängitamist. Vahepeal vastaskalda omad mind vist lollakaks pidasid - lasin ühte ja sama kivitagust mitu korda järjest, tehes triivi pikkuseks vaid paar-kolm meetrit. Aga toimis see lollitamine, vimb ära laksas enamasti.

Peagi lasin jalga ja võtsin üheksa vimba Katti onule kaasa. Kui nii tihedasti kala juba võtab, siis vaikselt selle püügi väärtus ka devalveeruma kipub. Liiga palju ei ole kunagi hea.

Mõned tähelepanekud kolmepäevasest vimmapüügist.

Pisut varustusest mida viimase kolme päeva jooksul kasutasin. 

Kõik päevad püüdsin suhteliselt raske kuldse kirbuga. Too oli seotud 25cm lipsu otsa. Sellise raskema kirbuga on hea voolus pidurdada - raskem keha vajub veemassist läbi ja jõuab ikka üsna põhja ligi isegi suurel pidurdamisel Arvestades, et püüdsin 8 meetrise Stella ridvaga, siis oli sellega päris mugav praktiliselt jõe keskelt suurema voolu sees kirpu mängitada. Pika lihtkäsika eelis seisneb just mängitamises ja voolus on see alati oluline. Miinuseks on muidugi läbitava teekonna pikkus.

Mängitamisest.

Enim kasutasin lihtsat ja ühtlast pidurdamist, st. sööt liigub natukene aeglasemalt kui vool. Aga sageli toimisid erinevad variatsioonid. Näiteks vise risti üle jõe nii kaugele, kui tamiil võimaldas, seejärel ritva paigal ja tamiili pinges hoides liikus kirp risti üle jõe minu kaldasse tagasi.Või siis vaikne jõnksutamine, lastes kirbul natuke loomulikult ujuda ja siis natukese stopata ja siis uuesti. Paar kala sain ka nii, et hakkasin vaikselt kirpu lausa vastu voolu venitama. Igal juhul tundus igasugune liigutamine moes olevat:-)


Eriti oluline.

Millegipärast teeb vimb aeg-ajalt vaid väga vaikse tõksu korgile, jättes söödu  ära võtmata. Kui selle märguande aga maha magasin ja suvaliselt edasi triivisin, siis see kala oli kaotatud... Kui aga märkasin, siis saatsin kirbu samale liinile tagasi. Üldjuhul too paari-kolme triivi järel ikkagi lõpuks ära laksas. Mitmel korral pidi tõsi küll proovima erinevaid sööda serveerimise viise.

...

Nüüd siis jäänud veel vaid kuus tööpäeva Suure Kalapüügi Puhkuseni!