Lennat Emajõel ujutamas, 26. oktoober 2019

Nädala sees sai varakult plaane tegema hakatud. Kevadel ostetud paat oli suve jooksul vaid korra vette saanud ja vajas hädasti ujutamist. Kas või selle pärast, et ostu põhjendus naisele "mul on seda paati hädasti vaja ja ma kasutan seda mitu korda aastas" vajas tõestamist. Head paati suvalisel jõel pole mõtet ujutada ja nii sättisime plaani Emajõe peale. Seda enam, et plaane tehes lubas laupäevaks kuiva ilma.

Laupäev ise näitas aga juba totaalselt teist palet. Hommikul kella seitsme paiku startides oli veel üsna kuiv olukord, aga juba Pärnus hakkas sadama. Meie plaane see ei muutnud, pigem tekitas trotsi juurde, et peame ikka peale minema. Vee peale minnes sadas samuti ja tuul oli päris metsik. Päris toreda ilma olime valinud. Üllataval kombel ei olnudki me ainukesed, sest kaks paadikäru oli Jõesuu parklas juba ees ootamas. Lisaks veel mingi vend maja juures kummiülikonda selga tõmbas ja ilmselt Võrtsjärve võimast lainet mingi tuulele toetuva vahendiga proovima läks.

Paat vees, asjad sees... suund otse Pedja jõe suudmesse. Tonkatajate ridvad jätsime sõidupealt kaasa haaramata:-) Lood sisse, pisut põhja uurimist, ankrusse ja jigitama. Kolme tunni jooksul katsusime vist kõik jõekäänakute sügavamad lõigud läbi. Enamasti aeglustatud triivis püügiga, sest meie ankur oli nii kerge, et tuule ja voolu ühismõjul tõusis ta pidevalt põhjast lendu. Peab ikka vähe suurema ankru muretsema.

Paaris ankrupaigas mõned imelikud võtud - kraapimised ja nökerdamised. Need sai latikanimede alla ära ristitud. Ühes ankrupaigas ka üks paadialune "tõste", nii et silikoon jigikonksult maha kisti. Käsi aga oli aga endiselt valgeks saamata. Kuna vihm ja tuul olid ikka põrgulikud, siis keerasime peale kolmandat tundi suuna sadama poole tagasi. Läks trollimiseks.
Peagi kajaloodile latikaparv ilmus ja selle veerde ennast proovimiseks uuesti ankrusse panime. Teine vise, kerge nöks, haakimine... Miski taga, aga ei mingit liigutust. Kerisin nööri pausidega kokku, vahepeal kaardus ridvapitsilt tõestust kalale otsides. No ei mingit liigutamist, kuni paadini välja. Alles siis hakkas ritv kergelt ja aeglaselt vetruma - jigiotsas maganud latikas avastas, et midagi vist ei klapi. Ain sirutas käe kiirelt kahva järgi ja järgmised viis minutit sain ma korraliku kõhutäie naerda.

Esiteks oli kahv selline, millega väikesed tüdrukud aias liblikaid taga ajavad:-) teiseks suutis ta kahvata kala kuidagi nii, et kahva võrk oli veepeal, latikas selle all ja landilõks siduva elemendina seal vahel, mõlemat poolt omavahel kokku viies. Kuna latikas oli seljauimest ka veel kinni, siis ega ta seal kahva all paigal ei püsinud. Keerutas ja sahmerdas edasi-tagasi, vett pritsides. Lõpuks Ain kala jigipeast tõstes kuidagi paati upitas. See oli ikka ime, et see kala üldse paati jõudis:-)

Sain samast ankrust veel ühe võtu ja kellegi ka otsa, kuid kukkus ära. Trollisime seejärel sadama poole minema, kui korraga kajaloodil pilt kadus. Õigemini, kadus anduri info. Ekraan töötas, aga veealusest elust mingit infot sinna ei laekunud. Nökerdasin, mis ma nökerdasin, aga olukord sellest paremaks ei muutunud. See pani pitseri meie trollimise plaanile (ohh, kus me oleks alles lammutanud, kui veealust infot oleks olnud:-)).

Proovisime siis veel mõned juba tuttavamaks saanud käänakud uuesti läbi ja saime kumbki ka ühe korralikuma võtu. Kuna see nägi välja selline "kolmekordne agressiivne ja kiire neelamise katse", siis võib vist mürki võtta, et kohaga tegemist ei olnud.

Peale kella nelja tulime maha, sai sellest vihmast ja tuulest villand. Pole tükk aega nii koleda ilmaga kalal käinud... Kuulutasime oma esimese Emajõe avastamise jigi-retke lõppenuks. Suutsin oma 1:0 eduseisu kenasti lõpuni hoida ja Aini nulli peale jätta. Võimas võit, teiste sõnadega:-)

Kolm tundi hiljem sai tänu saunale ja kangemale kraamile soojatunde kehasse uuesti tagasi.

PS! Hea et auto ja paat punased on - muidu oleksid pildid täiesti must-valged:-)

Viimane päev, 14. oktoober 2019

Selle hooaja viimane päev. Soomes. Üritasin sellest võtta, mis võtta annab. Ärkasin juba poole kaheksa paiku ja pool tunnikest hiljem siirdusin juba vee peale.  Pole tükk aega nii vara koha püüdma läinud:-) Väljas alles hämar ja kaunis külm. Öösel miinust küll ei teinud, aga oli piisavalt jahe, et vesi pool kraadi võrreldes eilsega külmemaks läks.

Suundusin joonelt linna äärde. Ilma trollimata, kohe sügava peale ankrusse. Järgmised kaks tundi käisin nagu ogar erinevaid ankrupaikasid läbi ja kogu selle vaeva tulemuseks paar hädist kohapunni. Kuna alammõõt minu paadis algab 45 cm-st (ametlik alammõõt Soomes peaks olema 42 cm), siis 43 sendised elavad rahus edasi...Hommikust actionit ei paistnud kusagil. Ilm oli ometi nii paljulubav, sompus ja vahel uduvihma tegi. Tuul ka nullis, nagu voolgi. Aga ei miskit...

Mingi hetk tüdinesin ankru sisse ja välja venitamisest ja otsustasin triivi püüdma hakata. Oli see nüüd juhus või sattus samale ajale hetkeline kalade aktiivsuse puhang, aga sain pea koheselt neli võttu. Ja kõik need võtud otse paadi alt. Kaks kala jäi otsa ka, üks neist rändas kasti.

Proovisin paaris piirkonnas veel sama taktikat ja veel mõned võtud. Kalakasti lisa aga ei tulnud ja lõuna paiku keeras jõgi kolmeks tunniks lõunaunele. Ei aidanud jigitamine, ei aidanud trollimine, üks hüperaktiivne haug oli ainukeseks võtuks selle perioodi peale... See-eest oli mõnusalt soe - päike paistis, linnud laulsid, väike tukk ronis peale...See värvide mäng, mis puude lehtedega toimub, on ikka fantastiline. Mitte ei saanud jätta pildistamata:-)

Kella kolme paiku hakkas jõgi vaikselt mingeid elumärke uuesti näitama. Trollimine oli järjekordselt null, aga triivis jigitamine aeg-ajalt midagi nagu pakkus. Kui hommikupoole olid võtud paadi alt, siis õhtupoole eranditult kaugelt. Külmakasti teine kala lisandus, mõned punnid pealekauba.

Hommiku poole toiminud (noh kui need vähesed võtud üldse lähevad toimivuse alla:-) must kp paitsi otsustas pealelõunal mõttetuks landiks. Tema asenduseks sai mingi roosaka "halvaks läinud kohupiima" kõhualuse värvi ja halli/lillateralise seljavärviga kp paitsi. Seda oli mul landikastis täpselt 1 tükk, nii sai teda nagu silmatera hoitud. Päris lõpupoole otsustas temagi mitte kellelegi huvi enam pakkuda...

Tulin natukene varem maha, et päevavalguses asjad kokku panna. Aga ega päris õhtul miskit eldoraadot ei tekkinud ka - Anti/Mehis 6 koha, Bonder/Ormi 2 koha. Mõlemad paatkonnad teisel pool linna ringi vuristasid.


...

Minu jaoks oli sellega selle aasta kohahooaeg Soomes ühel pool. Aitab küll. Pisut kehvapoolne see lühikesevõitu hooaeg oli, aga pole hullu - kevadised kohafileed sügavkülmas veel söömata. Sügisestest piisab kevadeni küll:-) Ja kuidagi ei haaranud ning köitnud mind sellel aastal jigitamine. Suur osa selle süüst oli kindlasti tõbises olekus, aga jah... miski mind tagasi kutsuma hetkel ei kipu. Kala ju jões justkui oli, aga selle aktiivsus oli otseses seoses vooluga, ja voolu sain neljast päevast vaid ühel. Voolu "kraani keeramise jumal" oli kuidagi kitsi...

Paat sai mitme mehe abil kaldale tiritud. Paadipõhi on endiselt täitsa korras, vett polnud kopikatki sisse tulnud. Mootori ja muu kalavarustuse vedasin koju kaasa - äkki päris sügisel miski emajõgi/pärnu jõgi tee peale ette jääb.

Häält ei ole, aga pilt on ees, 13. oktoober 2019

Eile õhtul sättisin juba poole kümnest magama. Ilmselt oli sellest pisut abi, sest poole öö ajal avastasin, et köha ei tulegi iga viie minuti tagant. Hommikul tuli see jama muidugi tagasi, aga vähemasti sai vastu hommikut korralikult magada. Häält muidugi endiselt pole:-( Kella kaheksast olin üleval. All oli üks mees juba vormeli lainele häälestanud - Mehis ja Anti võtsid täna täiesti vaba päeva. Ma endale seda vaba päeva lubada ei saanud ja nii sai kella üheksa paiku veele mindud.

Hommik nagu hommik ikka. Pilves. Kusagil eemal võis aimata päikese võimalust. Sooja 7-8 kraadi kandis. Jõevesi sisuliselt muutumatu, endiselt 9 kraadi juures. Tuul sedapuhku loodest puhumas.

Alustuseks diivani augu tsoon trollimisega. Karistuseks sai käsi limaseks tehtud. Edasi pisut hooga ja kahe silla vahelise sirge keskpaigas uuesti vobler paadile taha. Jälle sain karistatud haugiga. Nii jõudsingi lõpuks jalakäijate silla auku, kus panin paadi ankrusse. Ja kohe esimese viskega endast keegi märku andis. Miskil imelikul põhjusel oli otsa jäänud kohupiima/oranzikas relax - olin eile maha minnes liinide all kontrollviske teinud - ja täna tundus, et see sobib. Järgmise viskega käis esimene kohapunn õhku ahmimas.

Umbes kümme minutit oli päris ilus. Võtt ja ära kukkumine, võtt ja punn...mõned võtud veel ja siis lõppes kõik. Peast käis läbi, et ega see nüüd ometi päeva tippvõtt ei olnud. Kalakast oli ju endiselt tühi...

Järgnes umbes viis tundi praktiliselt mitte kui midagit. Proovisin jigitada erinevatest paikadest, trollisin mitmeid kordi põhilisi lõike läbi. Korra isegi teise silla juures ära käisin. Tulemuseks vaid mõni haug ja ei ühtegi koha. Masendav. Vesi jões seisis paigal ja kala võtt oli täiega nullis. Õnneks keeras vähemalt ilma ilusaks ja tõi ka lõpuks päikese välja. Nii oli päris mõnus olla. Tõsi vahepeal vähekese une peale ajas - ühel hetkel trollides avastasin, et olin peale ankrupeatust ankru sisse unustanud...trollisin siis nii vobleri kui ankruga:-)

Kell kolm tekkis midagi, mille nimi võis olla "ettekujutus voolavast veest". Keegi keeras kusagil kraani natukene lahti ja vool oli lausa "meeletu" - lausa meeter minutis. Paar kohapunni läksid sellest leili ja käisid lanti uudistama. Andmiseks siiski ei läinud, kuni...

Vaatasin kella, täpselt neli. Viis minutit hiljem sain tõdeda tõsiasja, et järgmise viie viskega sain kolm koha kasti. Üks kilo pluss, teised 46-47 cm. Tuli välja et hommikul ei olnudki tippvõtt, vaid see oli hoopis 16.00-16.05, sest peale seda valitses jões vaikus edasi.

Kondasin erinevaid ankrupaiku edasi ja tagasi ning alles paar tundi hiljem sain veel ühe kilose koha ja kaks konna. Päris pimeda peale ei viitsinud jääda.

Kokku täna siis vaid 4 koha sai ära võetud. Bonder ja Ormi, kes lõunast saabusid, noppisid ära kaks haugi ja lasid tagasi paar kohapunni. Vaba päeva teinud "2/3 ZZ Topist" (Anti ja Mehis, kes aru ei saanud) suitsetasid kohade kõrisid.

PS! Kella keeramiseni on veel aega, aga meil on mökkis see juba tehtud:-)

Poolpäevak, 12. oktoober 2019

Asi kisub vägisi kiiva - tatt, köha, kurguvalu. Täna läks nii, et õhtuni vastu ei pidanudki. Tulin varakult maha ära, et kuuma teega ennast turgutada. Äkki, siis kannatab kaks pikka päeva veel ära.

Vee peale sai mindud enne kella kümmet. Väljas kallas pool ööd vihma ja umbes kella üheksa paiku hakkas vaikselt lõpetama. Paadist  4-5 ämbrit vett välja viskasin. Sellega oli tänane vihm ka ühel pool ja ülejäänud osa päevast tegi kena sooja sügisilma. Vahepeal lausa päikest näitas.

Võtsin suuna jalakäiate silla rajooni. Esmalt pool sirget trollimist, mis päädis käte limaseks tegemisega. Seejärel juba sügava peale ankrusse. Ja kohe läks ka togimiseks. Alustuseks kuidagi väga loiult ja õrnalt, aga lõpuks kala ennast käima sai. Poole tunniga kümmekond võttu, kaks kala kasti, neli üle parda tagasi. Sort nagu eilegi... pisike. Kõik kp paitsi musta jigiga.

Seejärel ankrupaik rahunes. Proovisin paari paika veel ja lõuna paiku otsustasin teisele poole linna kolida. Kaunis tüütu on sinna minna, kui kümne kilomeetri piirang enamasti kiiruse maha tapab, aga kohale ma jõudsin. Lasin sügava alguses rapala paadi taha likku ja enne kenade majade sügaviku kargas nii neljane haug otsa. Õnnestus vabastada nii, et ei pidanud kätega puutuma:-)

Panin samasse tsooni ankrusse ja andsin pool tundi hagu. Ei midagi. Edasi trollides silla sirge peale, mille tulemuseks oli rapala põhja jätmine.  Üritasin päästa, mis ma üritasin, aga kätte ei saanud. Hea lant oli, peab uue ostma.

Lood nagu näitas kala, aga võtte ei saanud. Kündsin kuni sillani, tegin seal kontrollpeatuse ja kulgesin samamoodi tagasi. Kaugemale ei viitsinud minna. Mehis ja Anti kindlasti tükk maad edasi ja sinna kaugele ma väga ei kipu minema.

Kella kaheks oli mul kopp ees - ei ühtegi võttu. Võtsin hoo sisse ja tulin vastu tõusnud tuule tekitatud lainet jalakäijate silla rajooni tagasi. Järgmised kaks tunnikest jändasin selles tsoonis. Sain paar üksikut toksu, kuid null jigikala. Trollides kaks koha sai veel kasti juurde võetud. Õhtust võttu ei tahtnud ootama jääda ja tulin mökki teed ja mett nautima.

Äkki homme parem olla.

PS! Mehisel ja Antil 5 koha. Käisid kose all ka ära. Nii et igal-pool jama. Vool oli täiesti nullis.

Tagasi Soomes, 11. oktoober 2019

Kolmapäeval ja neljapäeval olin Helsinkis konverentsil ja kui juba sai üle lahe tuldud, siis ... võtsin paar puhkepäeva ka kohade kimbutamiseks. Peale üritust autole hääled sisse ja jõudsin üsna mõistlikul ajal kohale.  Mökkis olid ees ootamas juba nädalajagu kangelastegusid teinud Mehis ja Anti. Terve õhtu muudkui seletasid, et kus ikka on alles võtud ja puha. Antil uus isiklik rekord ka juba tehtud - 4.8 kilo. Sügavkülm paistis poolenisti fileed juba täis olevat.

Kuna oskasin endale mingi viiruse kusagilt hankida, siis sai õhtul tervistaval eesmärgil saunas käidud ja hiljem seespidiseid "ravimeid" manustatud. Reede hommik ei olnud seetõttu just väga varajane ja reibas olemine. Alles poole üheteistkümne paiku sai suund jõele võetud. Hommikukohv jäi ka tegemata, sest meie kohvimasinal on midagi viga. Sisse pandavad ained on eraldi seisvalt head, välja antav kogum selle eest... ma ei oska sellele maitsele isegi nime anda.

Väljas kena soe sügisilm. Pilves ja sooja kaare tuulega. Temperatuur kümne kraadi alla. Vesi ise 9 kraadi. Otsustasin, et ei hakka teiste salakohta täna minema ja käin oma tavalised paigad läbi. Alustasin koskineni haru nurgast ja sealt suundusin diivaniauku. Vaikus siin ja vaikus seal, kuni sügava augu alumisest otsast kalaparve loodilt leidsin. Sealt ka kolm imelikku võttu. Ilmselt latikas. Koha kalast ei märkigi. Ülevalt poolt alla kulgenud soome paatkond laiutas samuti kätt. Ühe haugi ilmselt olid saanud, sest vahetult enne nende tulekut purjetas veepinnal kilone haugikonn. Kõht vastu taevast.

Lõuna paiku jätsin selle piirkonna maha ja suundusin linna alla. Kahe silla vahel panin rapala vobleri ka paadile sappa ja sellega kalapiirkonna ka peagi tuvastasin. Paar-kolmsada meetrit allpool, kui tavaline püügirajoon. Kilone koha rändas kasti. Panin samas ankrusse ja andsin jigile tegevust. Tegin just viimast viset kui musta kp paitsi otsa keegi nõksatas. Kastikala.

 Järgmised kolm tundi olingi selle ankrukoha ja jalakäiate silla vahelist ala läbi kompimas. Tegin umbes pool tundi jigi ja siis pool tundi trollimist. Koha üsna laiali ja kollektiivset käivitumist ei kippunud olema. Vaid ühest ankrust kaks kala sain, ülejäänud üle ühe võtu ei pakkunud. Proovisin küll erinevaid värve läbi mängitada, aga ei aidanud seegi

Päeval tegi paar-kolm tundi voolu ka. Sel ajal püüdsin 20 grammisega. Muidu piisas 15 grammisest. Üllataval kombel olin enamuse ajast täiest üksi. Korraks üks soomlane põikas veerand tunniks tirgutama, kuid suundus siis ülesvoolu minema. Vahepeal mõtlesin ise ka, et peaks äkki läbi linna minema, aga siis hakkas sadama ja sellega kadus ka mõte peast.

Peale kella nelja otsustasin, et aitab küll ja vajutasin mootoril gaasi põhja. Uurisin uuesti läbi diivani augu, seejärel ilusa maja tsooni, trollisin läbi Bonderi kääru... Päeva lõpetuseks ka kümne haru mõlemad otsad, merika rajoonis trollimine ja saare tagune ankrupaik. Kõiki eeltoodud püügipaiku ühendas üks asi - kala seal ei olnud. Isegi võtupoegagi mitte. Ka lood oli suuresti tühi, kui mõned latikaparved ja nende sabas paar üksikut kaart välja arvata.

Kella seitsmest tulin maha. Kaheksa kala sai ära võetud, teist samapalju kosuma saadetud.  Paar haugi ka sekka. Suurimad kilo kopikatega. Suuri polnud, ära ka ei läinud. Jigitades toimis vaid must kp paitsi. Teised värvid null mis null. Vobleritest said hambaid tunda nii rapala ja pruunikas jesse.

Mehise ja Anti paatkond käis jälle teisel pool linna ja tõi kaasa 17 kala. Suurus ka pisut parem. Paar tükki üle kahe kilo.

PS! Päev otsa olin paadis üksi nii, et kordagi kellegagi ei rääkinud. Isegi telefon ei helisenud. Õhtul kui teised maha tulid ja midagi ütlema hakkasin, siis tuli sealt alustuseks suur kahin ... hääl täiega ära läinud.