reede, 11. oktoober 2019

Tagasi Soomes, 11. oktoober 2019

Kolmapäeval ja neljapäeval olin Helsinkis konverentsil ja kui juba sai üle lahe tuldud, siis ... võtsin paar puhkepäeva ka kohade kimbutamiseks. Peale üritust autole hääled sisse ja jõudsin üsna mõistlikul ajal kohale.  Mökkis olid ees ootamas juba nädalajagu kangelastegusid teinud Mehis ja Anti. Terve õhtu muudkui seletasid, et kus ikka on alles võtud ja puha. Antil uus isiklik rekord ka juba tehtud - 4.8 kilo. Sügavkülm paistis poolenisti fileed juba täis olevat.

Kuna oskasin endale mingi viiruse kusagilt hankida, siis sai õhtul tervistaval eesmärgil saunas käidud ja hiljem seespidiseid "ravimeid" manustatud. Reede hommik ei olnud seetõttu just väga varajane ja reibas olemine. Alles poole üheteistkümne paiku sai suund jõele võetud. Hommikukohv jäi ka tegemata, sest meie kohvimasinal on midagi viga. Sisse pandavad ained on eraldi seisvalt head, välja antav kogum selle eest... ma ei oska sellele maitsele isegi nime anda.

Väljas kena soe sügisilm. Pilves ja sooja kaare tuulega. Temperatuur kümne kraadi alla. Vesi ise 9 kraadi. Otsustasin, et ei hakka teiste salakohta täna minema ja käin oma tavalised paigad läbi. Alustasin koskineni haru nurgast ja sealt suundusin diivaniauku. Vaikus siin ja vaikus seal, kuni sügava augu alumisest otsast kalaparve loodilt leidsin. Sealt ka kolm imelikku võttu. Ilmselt latikas. Koha kalast ei märkigi. Ülevalt poolt alla kulgenud soome paatkond laiutas samuti kätt. Ühe haugi ilmselt olid saanud, sest vahetult enne nende tulekut purjetas veepinnal kilone haugikonn. Kõht vastu taevast.

Lõuna paiku jätsin selle piirkonna maha ja suundusin linna alla. Kahe silla vahel panin rapala vobleri ka paadile sappa ja sellega kalapiirkonna ka peagi tuvastasin. Paar-kolmsada meetrit allpool, kui tavaline püügirajoon. Kilone koha rändas kasti. Panin samas ankrusse ja andsin jigile tegevust. Tegin just viimast viset kui musta kp paitsi otsa keegi nõksatas. Kastikala.

 Järgmised kolm tundi olingi selle ankrukoha ja jalakäiate silla vahelist ala läbi kompimas. Tegin umbes pool tundi jigi ja siis pool tundi trollimist. Koha üsna laiali ja kollektiivset käivitumist ei kippunud olema. Vaid ühest ankrust kaks kala sain, ülejäänud üle ühe võtu ei pakkunud. Proovisin küll erinevaid värve läbi mängitada, aga ei aidanud seegi

Päeval tegi paar-kolm tundi voolu ka. Sel ajal püüdsin 20 grammisega. Muidu piisas 15 grammisest. Üllataval kombel olin enamuse ajast täiest üksi. Korraks üks soomlane põikas veerand tunniks tirgutama, kuid suundus siis ülesvoolu minema. Vahepeal mõtlesin ise ka, et peaks äkki läbi linna minema, aga siis hakkas sadama ja sellega kadus ka mõte peast.

Peale kella nelja otsustasin, et aitab küll ja vajutasin mootoril gaasi põhja. Uurisin uuesti läbi diivani augu, seejärel ilusa maja tsooni, trollisin läbi Bonderi kääru... Päeva lõpetuseks ka kümne haru mõlemad otsad, merika rajoonis trollimine ja saare tagune ankrupaik. Kõiki eeltoodud püügipaiku ühendas üks asi - kala seal ei olnud. Isegi võtupoegagi mitte. Ka lood oli suuresti tühi, kui mõned latikaparved ja nende sabas paar üksikut kaart välja arvata.

Kella seitsmest tulin maha. Kaheksa kala sai ära võetud, teist samapalju kosuma saadetud.  Paar haugi ka sekka. Suurimad kilo kopikatega. Suuri polnud, ära ka ei läinud. Jigitades toimis vaid must kp paitsi. Teised värvid null mis null. Vobleritest said hambaid tunda nii rapala ja pruunikas jesse.

Mehise ja Anti paatkond käis jälle teisel pool linna ja tõi kaasa 17 kala. Suurus ka pisut parem. Paar tükki üle kahe kilo.

PS! Päev otsa olin paadis üksi nii, et kordagi kellegagi ei rääkinud. Isegi telefon ei helisenud. Õhtul kui teised maha tulid ja midagi ütlema hakkasin, siis tuli sealt alustuseks suur kahin ... hääl täiega ära läinud.

2 kommentaari:

  1. Väga lahe lugemine.
    Kui saladus ei ole siis millises mökkis seltskond peatus. Omal tekkis plaan järgmine nädal esimene selline käik ette võtta ja seoses sellega vaja kiirelt ka mõistlik peatumiseks leida.

    VastaKustuta