Tornio jõel viimane päev ja kokkuvõte. 24. juuli 2015

Reede hommikul silmi lahti tehes valitses väljas imeliselt ilus päikeseline Lappi suvehommik. Sooja oli kella üheksa paiku juba 14 kraadi, mis tõotas viimaseks päevaks korraliku pea 20 kraadist soojust. Tundus, et tuult ka pole ja nii tormasin viimaseks päevaks jõele. Nii kui peal olles paadiga jõe keskele jõudsin, tekkis aga korralik kirdetuul ja kogu hommikune aerutamine toimus korralike iilidega võideldes. Raske, väga raske ja panin pillid juba enne paatide sisselaskmise kohta kokku. Ühtegi kala ka hüppamas ei näinud ning harjused vaikisid samuti.

Päeva molutasin niisama ja õhtu eel nii kella viie paiku, kui tuule lõpuks maha keeras, tegin viimased kaks otsa. Ühe Rootsi rannast ja teise keskveest. Ainuke kord kui lõhe suvatses ennast näidata oli viimase kärestiku kõrval, kui paadininast vaevalt viie meetri kaugusel otsustas keegi korraliku plärtsu panna justkui tõestuseks, et meid siin ikka on.

Kaks korda õnnestus lantidega varustatud ritv ka õõtsuma saada. Esimene kord suure männi kivi juures, kui keegi kergelt ridva rütmist välja lõi ja tamiili välja kerides paarikümne sendine harjuse punn kolmik suus nähtavale tuli. Teine kord oli teise kärestiku ees, kui selle kivide eest läbi tõmmates suure kiiruse pealt 3.3m kaigas korralikult võnkus. Kohe ka hüplik kärr otsa ja vaikselt juba lootsin ... aga hetk hiljem pani korralik harjusepoiss vee kohal pillerkaaritamise püsti... 

Poole kümnest panin ridvad kokku ja tulin tulema.

Kokkuvõtvalt nädala kohta:

Nädala peale vaid üks lõhevõtt ja üks taimeni võtt. Kätte kumbagi ei saanud. Harjuseid hulgim, eriti putuka otsa (must ja punase otsaga kaheharuline toimis korralikult), sort ka see aasta üsna kenake; kolle küll otsa ei löönud, kuid akrobaatilisi ilunumbreid sai piruettidest kuni aksliteni välja;

Lõhe näitas ennast ikka ülimalt harva, headel triividel paar korda, halvematel mitte kordagi. Mulje jäi, et teda siin lõigus ikka vähe ... või siis istub kõht vastu põhja ja punnitab silmi. Naaminsuvantossa paar kala ikka päevas olevat tilkunud, sama ka Lappeas. Terve nädala jooksul ei näinud kordagi, et keegi meie lõigult mõne oleks saanud või et mõnel otsaski oleks olnud. Tavaliselt sellist asja pea iga päev näeb. Eriti müstiline oli see, et sügavama sirge peal ühtegi lõhe hüpet ei näinud...

Vesi oli alguses üsna kõrge, vaikselt aga Rootsi saar välja tuli ning reisi lõpuks vast selline tavaline juuli alguse vesi jões oli. Ehk ei midagi hullu, üsna ok vesi tundus. Ei liiga kõrge, ega liiga madal. Temperatuurilt üsna jahe. Ujuda ei kannatanud.

Kasutatud sai nii Poppeleid, EDIsid, Hejosid, Wäyläsid ... Ainukese lõhe võtu lillakas Poppeli  pakkus (sama millega 16kilone tuli). Muud kalad EDIsid enim ründasid. EDI ka kõige sügavamale läks.

Lõhe loendur näitas, et jões üle 50 tuhande isendi. Seda ei ole just niipalju, kui eelmine aasta, aga graafik liigub paremuselt teise aasta suunas. Ehk kala justkui peaks nagu olema...

Mökki kalapüügi au päästis seekord Kerttu pere esindaja - Marguse 7.7 kilone haug Naamijõest oli tegijaks!

Järgmiseks aastaks enam juulisse bronni ei teinud - juuni ja august jäävad tulevikus sõelale. Mitmeaastane naise veenmine andis lõpuks tulemuse:-)

Tornio jõgi, viies ja kuues päev, 23 juuli 2015

Kolmapäev oli ilm veel pilvine ja peaaegu tuuletu. Neljapäev hakkas päike välja tulema ja pealelõunal oli juba eht lapilik suveilm – 18 kraadi sooja ja mõnus tuuletu ilm. Mõlemal päeval sai jõhkralt vaeva nähtud.

Kolmapäev kündsin veel vanu trasse läbi, erinevate nurkade alt, erinevaid kaldaid. Mängitasin erinevaid lante läbi. Ja ainukesed kes lante korrakski himustasid olid harjus ja haugipoiss. Lõhevõtte polnud ja kala jões näha ka kole vähe. Päeva peale vaid kolme kala pinnas nägin. Päeva viimase sõidu tegin alumistest kärestikes kalda poolt möödudes ja oskasin seal kose taha EDI punase kinni sõita. Tõmbasin küll paadi randa ja käisin erinevate nurkade alt sikutamas, kuid veteohvriks ta seekord sai… Kui tamiili lõpuks jõuga katki sikutasin, siis ei leidnud poolilt enam tamiiliotsa üles. Oli kuidagi niimoodi katki läinud, et ots esimese kihi alla peitu jäi. Lõpuks kui kõik olid mökkis kümme minutit „otsinud“ seda kaduma läinud otsa, lõikasime ülemisel kihil ühe keeru katki ja saime asja käima…

Neljapäeval sai antud ikka täie rauaga. Läbi sai võetud isegi sirge, mille hakul ma tavaliselt lõpetan, ja sellele järgnev kärestik. Sügava peal viibides mitte ühtegi kala ei silmanud - eriti kentsakas, kuna seal nad tavaliselt ennast alati näitavad. Üks ahven eksis poppeli otsa ja see oli ka ainuke võtt terve selle pika pika distantsi peale. Isegi harjust seal polnud.

Oma lõigu peal sai päeva peale nelja kala nähtud, ühele isegi peale sõidetud, kuid…

Harjusega on kahel viimasel päeval üsna kenasti läinud. Putukas laguneb juba suurest koormusest, iga päev saab ikka mõned kalad ka ära võetud. Margitile sõidu tegin ja sai ka oma esimesed harjusepunnid kirja.

Päeva üllatuse pakkus sedapuhku Margus, kes oskas Naaminjõest, Koivumaa sillast natukene allavoolu välja võluda 7.7kg haugi (107cm). Oli teine pöörlevat rabanud ja nii õnnelikult kinni, et ilma trossita tamiil pääses hammaste vahelt ilma purunemata. Väsitamine kestis miski 20 minutit. Fileerimisel selgus et kala kõhus oli kahe päeva eest Marguse enda poolt loobitud ja „põhja“ kinni jäänud lant. Selgus, et polnudki känd või kivi, millele Margus landi ohverdasJ

Lõhe aga jääb seekord saamata. Keegi siin pole nädala jooksul midagi saanud, mulle tundub, et sellel lõigul teda hetkel lihtsalt pole. Vast äkki augustis…

Tornio jõel, 20-21. juuli 2015

Puhkepäeval ringi kooserdasime. Lappis,  jõgede ristis. Esmaspäev veel soe ja ilus oli, õhtul ilma keeras külmaks ära. Päeval vaevu 12 kraadi sooja, pilves. Vahel mingit uduvihma alla sajab. Muidu poleks väga vigagi, aga tuule keeras kirdesse ja see ei ole mitte hea. Sõuda raske.

Mõned episoodid kahest viimasest päevast:

Viimasest kärestikust allavoolu olevat ala kammides olin peaaegu Rasmuse kivini jõudnud, kui keegi Hejole paugu pani. Sügavust siin on, kivi see olla ei saanud. Otsa aga ei jäänud. Hiljem samast kohast uuesti läbi sõites merikas taeva poole lennu tegi. Ei tea, kas see oligi see paugutaja. Või kurat seda teab, mis kalad seal kõik on. Järgmisel päeval samast kohast kolmesajase ahvena EDI punase landiga välja tõmbasin…

Alustasin saarest ülevalt poolt, piisavalt kaugelt, et saaks saare esist auku kammida. Vesi vaikselt langema hakanud, nii oli saarest isegi paar kivi juba näha. Augu üles leidnud, keerasin paadi risti ja sõudsin natuke paigal. Ja lõi, kuid otsa ei jäänud. Tegin siis ruttu paarkümmend meetrit kõrvale, jõuga pisut vastuvoolu ja siis uuesti sama koha peale tagasi. Ja uuesti sama koha peal samasugune võtt Poppeli otsa. Samal ajal lendas veest merikas välja, tegi mingi valemiga kolm paarimeetrist küünalt üle teise liini, keeras kõik sassi ja pääses ise lahti. No tore tänu – ma ta ju niikuini tagasi oleks lasknud, peab siis kohe liinid sassi keerama…

Saarest sain ilma võtuta mööda. Isegi harjus ei kippunud putukat võtma. Võtsin sedapuhku liini pisut jõe keskkoha poole . Suurest männist möödas, veealune kivi vast neljakümne meetri kaugusel, kui vasakpoolne lilla EDIga varustatud ritv sai löögi. Kiirelt aerudega ja keegi jäi taha. Kärri aga kuidagi törtsutades tuli – selge miski väiksem kala. Ei hakanud teisi lante välja võtma ja tirisin kala jõuga paadi äärde. Poole kilone harjus. Sain kala paati, kui samal ajal putuka õnge otsas keegi jõhkralt kiskuma hakkas. Rabamisega hiljaks jäin ja kala plehku pääses. Saanud lõpuks käed aerude juurde tagasi, olid landid juba kivi kõrvale jõudnud ja paari tõmbe järel hüppas parempoolse ridva jõhvist ca viie kilone lõhe üle. Suure plärtsuga. Must kui tont. Sõitsin seejärel kümme minutit sama koha peal enne kui edasi liikusin…

Saare taga suure männi juurest otsustasin risti üle jõe tõmmata. Vaevu paarkümmend meetrit liigutud, kui Hejo ritv kõikuma lõi. Kiirust aerudega juurde ja miskit jäi taha. Järgnes sujuv kärr. Tõmbasin hooga jõe keskkoha poole ja kui piisavalt kaugel olin kerisin teised landid sisse. Kärr samal ajal ühtlane ilma jõnksutamise ja tõmblemiseta. Kivi? Ei saa olla, seal ju sügav oli. Lisaks liin hoopis allavoolu oli liikunud. Lõpuks ridva kätte võtsin ja kerima hakkasin. Midagi seal oli, aga mis … kui see miski nähtavale ilmus võttis vanduma – neljasajane harjus oli ristipidi otsas. Ma veel vaimusilmas lootsin…


Aga lõhe? Selle kalaga kahe päeva jooksul teed ei ristunud. Harjust tuli küll ohtralt, leidsin lõpuks sobiva putuka. Enamus muidugi pudinad, kuid mõnes kõlbas ka ära võtta.

Margus ja Ahti käisid täna Naamionjokit kiusamas. Kolm haugi, ohtralt äraminekuid ja vihma piisavalt palju, et kutid külmavõetuna mökki tagasi saabusid.

Tornio jõel, esimene ja teine päev, 18-19. juuli

Laupäeva pealelõunaks olime lõpuks tõotatud maale jõudnud. Pikad jutud pererahvaga – poisi rõõmuks siin neli soomekeelset marakratti mänguseltsiks olemas – asjade lahti pakkimine, uuendatud sauna ülevaatamine, õngede korda sättimine … nii juhtuski, et peale sain alles kella viie paiku. Selleks magusaks õhtuseks ajaks.

Avapäeva põhinelikusse sättisin nelja erineva landimeistri toodangud. Vasakult lugedes kirsipunakas Hejo, punane-sinaka seljaga EDI, vana hea lilla Poppeli ja erkoranzikas  Wäylä. Putukas ka taha – huvitav kuhu ma oma sprei pudeli peitnud olen… ja peale. Mootoriks paadil mõnus püss 6hepane tohatsu, mis siinsel jõel paadile lausa tiivad annab. Esimeseks triiviks sai loomulikult valitud klassika – soome kaldalt Iivika kivi juures risti üle jõe Rootsi saare taha, seejärel Juraka kivi juurest uuesti risti üle Soome kaldal oleva pumba juurde; kärestikust sedapuhku kalda äärt pidi mööda, ja piki kallast kuni paadislipini välja. Vesi pisut kõrgem kui tavaliselt juulis, esimeste kärestike kive polnud nähagi. Ehk vool üsna kõva. Õnneks oli tuul vastuvoolu ja nii oli aerutamine lihtne.

Ilus päikeseline ilm, mõnusalt soe aerutada. Lõhesid mida jões pea 50 tuhat peaks olema, aga pinnas palju näha polnud. Esimese tiiru aeg üks kord, Rootsi saare taga; ja teise tiiru aeg teine kala teise kärestiku kõrval. Teiseks tiiruks lante vahetama ei hakanud. Huvitaval kombel ei kippunud keegi ka putukat rabama.

Teise tiiru võtsin natuke teisel marsruudil. Algus sama, kuid teise kärestiku juurest keskjõe poole sõites. Kella kümne paiku võtsin kolmanda kärestiku järel suuna Rootsi kaldal oleva maja augu poole. Kammisin selle korralikult läbi, ajasin paadi viimast korda otseks, enne kui piirkonnast lahkuda kavatsesin. Pilk oli pidama jäänud poppeli ridval, kui see samal hetkel alla vajus. Käed reageerisid kiiresti ja vajutasin aerudega hoo üles, järgnes kõrvadele mõnus kärr, kui kellegi selg veepinnal keeras ja … samal hetkel tamiil lõtvus. Otsast pääses. Ei saanudki aru, kui suur see oli, aga lõhe oli ta küll.

Ülejäänud tunnikese vandusin ja siis tulin sauna ära.

Hommikuks oli pettumus üle läinud ja olin täis tahtmist enne keeluaja algust üks kala siit ikkagi välja võluda. Poole üheteistkümne paiku – poolteist tundi jupsisin netiga, ikka seda korralikult toimima saamata – marssisin kaldast alla paadi poole. Landimeeskond esimeseks triiviks sama, mis päev varem – oli võtu näol see kooslus ju toiminud…

Esimene tiir klassika. Üks kala käis plärtsutas Jaanuse maja järel keset jõge. Seejärel lõunapaus. Hommikune hall ilm asendus vaikselt päikesepaistelisega, kuigi taamal juba uued pilved tekkima hakkasid. Teine tiir sama rada mis esimene. Järgmine kala ennast pumba augu juures näitas. Teise tiiru katkestasin poole peal ära, kuna kärestiku järel kargas poole kilone harjus putuka otsa ja selle väljavõtmine kõik magusamad kohad ära rikkus. Aga kätte sain, kuigi peksles teine kui pöörane.

Kolmanda tiiru tegin Soome kalda poolt, kuna taamal olev pilvemass hakkas ohtralt kasvama. Oleks nagu äikesepilv, aga välku polnud näha ja müristamist polnud kuulda. Samas kui pilve äär pea kohale jõudis tõusis võimas tuul, mis jõele korralikud lained tegi ja püügi peaaegu võimatuks muutis. Kannatasin enam-vähem paigal seistes veerandtunnise tuulutuse ära ja siis keeras pilve põhiosa ennast vaikselt eemale. Äär aga jäi pea kohale ja pakkus järgmise tunni mõnusat padukat. Viie minuti pärast oli tunne nagu oleks dushi all käinud ja tunni möödudes olin korralikult pestud… Vihm lõppes siis kui aeglase voolu alale välja jõudsin ning välja tuli taas päike.

Neljandaks tiiruks sõitsin pisut üles poole Tupo jõe auku. Tulin piki Rootsi rannikut saareni välja, et saare kaldapoolset ala uurida. Kõige kiirema lõigu peal keegi Wäylät paugutas, kuid kärri välja ei meelitanud. Ilmselt harjus, mis kohe ka otsast pudises. Seejärel tekitas mõneks sekundiks põnevust üks kivi, mille otsa landi kinni sõitsin ja alguses võttu lausa kahtlustasin… Tõmbasin paadi hooga keskvee suunas, kulus pea kümme sekundit, enne kui aru sain, et midagi valesti … Kümme meetrit tamiili sai selle tegevuse tulemusena täkestatud ja nii tegelesin käigu pealt rakenduse ümber sidumisega.

Peale saart keerasin vanale trassile tagasi ja kulgesin püügiaja lõpuni vanu kohti katsudes. Kokku pea kaheksa tundi püüki ja null võttu. Midagi ei klapi. Lohutust ei paku ka see, et keegi teine midagi ei saanud.  Ma ise kahtlustan, et viga on mu talisman mütsis, mis paari kuu eest ära lagunes. See ericssoni nokats, mis ajutiselt pähe sai istutatud pole vist eriti lõhesõbralik. Vajan uut mütsi.

PS! Viimase tiiru ajal nägin kärestike järel põhjas kõvasti üle meetri pikkust lõhet surnuna põhjas kinni olles. Üritasin hiljem aeruga seda välja õngitseda – tundus jõhkralt suur, oleks mõõtnud – kuid ei saanud voolus kalale pihta. 15+ kilo oli see kindlasti. Ilmselt selle salapärase taudi tagajärg, mis see aasta levib.

Õhtu veetsime metsasaunas. Sääski oli jõhkralt palju. Aga saun oli vinge.

Lappi kalareisi esimene päev, Jockfall, 17. juuli 2015

Selle aasta lõhepüügile Lappi sai seekord tuldud Rootsi ja Norra kaudu. Marsuut Stockholm-Are-Namsos-Trofors-Tärneby-Jockfall-Väylänpää. Suure osa ajast õnnestus ridvad kokku pakitult hoida. Vaid Namseni juures tekkis kiusatus, kuna aga mökkit ei saanud, siis jäi seal ka püüdmata. Nii sai lõhe avapüük tehtud ilusa Jockfalli kose all, Kalixelvä jõel.

Kohale jõudes rõõmustas meid retseptsiooni tüdruk uudisega, et just canceldati üks kõigi mugavustega mökki ja see on nüüd meie päralt. Raha rändas ühest taskust teise – no tegelt küll ühelt pangaarvelt teise – ja kolisime sisse. Küla paksult kalamehi täis, jõeäär samuti. Võtsin kreedoks tark ei torma ja tegin paar õlut. Vaikselt hakkas õhtune püügiaeg kätte veerema ja tegin oma varudesse poekeses väikese investeeringu lantide näol. Neid siin ju kulub.

Eelmisel korral, mõne aasta eest, siin käies oli selgeks saanud kaks asja. Esiteks lante siin kulub nagu leiba. Kui suudad pool tundi ilma landikaota plekki vette visata, siis oled ilmselt üle küla Vinski. Teiseks, kui peaks lõhe landi otsa saama, ja see peaks olema korralik poiss, siis 95% tõenäosusega jääd ilma nii nöörist/tamiilist, kui ka kalast. Püügitsoonideks olevad sopikesed on nii väikesed ja ääristatud teravalt jõkke tungivate kaljunukkidega, nii et kui kala peaks allavoolu jooksu panema, siis on enam kui tõenäoline, et tamiil jääb kaljunuki taha kinni…

Viimane kord (ca 2010), kui siin püüdsin, siis otsustasin siduri korralikult kinni keerata, selleks et kui kala tahab allavoolu söösta, talt see võimalus võtta. Saingi ilusa kala tookord vast paarikümne meetri kaugusel nukist otsa. Õnnestus esimene sööstukatse eos lämmatada, taganedes kiirelt viis-kuus meetrit koos ridvaga kalda poole. Olles juba rahul oma manöövriga ning mõeldes järgmiste sammude peale, jõudis samal ajal ilmselt kalale korralikult kohale, et tuleb  jõud mängu panna…järgnes sööst otse kaljunuki suunas, mille tagajärjel tõmbas lõhe ridva korralikult kaheksasse ja järgmisel hetkel nöör lõtvus…. Nööri sisse kerides selgus, et 25 kilose testiga pööral oli lihtsalt pooleks läinud...
 

… nii vedasin vesti taskus jõe äärde kaasa ka varunööri. Sidurit ikka nii kinni keerata pole pointi, parem juba nöörist loobumiseks valmis olla.

Kui kella üheksa paiku lõpuks oma suure landivaruga – 12 tükki, ´a 60 SEK’i, olin valmis veega kokkupuudet otsima. Jõe ääres oli esimeses sopis pea kümme matsi järjekorras vett vahtu peksmas. Võtsin istet ja üritasin kohalike proffide tegutsemistest häid näpunäiteid kõrva taha panna. Lõhe jões oli – kalade väljahüppeid pinnast tuli pidevalt, tõsi enamus neist väikesed tittilohid. Pool tunnikest vaatlust ei andnud kellelegi kala, kuid ühe võtu nägin siiski ära. Kala oli paariks sekundiks otsas, enne kui lahti pudises.  Olles teooriaga korralikult varustatud, võtsin jalad kõhu alt välja ja läksin allavoolu maailma avastama. Kindlasti on jõeääres veel mõni koht kus püüda nii, et külg külje kõrval massipüüki ei peaks harrastama. Esimesed soppide ääred olid vallutatud ja nii kulus üle kilomeetri enne kui endale mingi tsooni leidsin. Vaatlus siin kalamängu ei pakkunud, kuid seadsin ennast sisse.
 

Tunnike kulus kiirelt. Peagi sain ennast kiita, et ühtegi lanti polnud kaotanud. Samas kalavõttu ka polnud näinud ja nii hakkas loomulikult sees vaikselt kohavahetuse isu tekkima. Mõtlesin, et teen veel viimase viske … ja jäin esimesest landist ilma. Oh ongi mugavam tagasi vantsida, lohutasin ennast.

Kose poole tagasi tulles, tundus, püüdjaid pisut vähemaks jäänud ja nii võtsingi koha sisse teise pauna lõppu, kus kaks soomlast ritvasid kokku pakkisid. Nende jaoks aitas. Kolmas päev, ei ühtegi lõhet. Samas kala pidevalt nina ees välja hüpates närvi ajab. Vangutasid kümme korda pead ja lonkisid minema. Vallutasin hoobilt püügipaiga ja kukkusin piitsutama. Ikka vise, nöör pingesse, piki põhja kolistades lant kaljunukini ja siis kiirelt lant koju tagasi keritud. Umbes pool tundi peale piitsutamist sain esimese kala ära tunda. Haaras teine lanti koheselt kui see vette langes, kargas sellega kaks korda veest välja pead samal ajal raputades. Ja raputas landikonksu suust lahti. Ka suurus polnud just hiilgav, äkki nii 2-3 kilone ja nii polnud ka kaotusevalu röögatu. Maitse suus, kasvas motivatsioon kiirelt kahekordseks. Nii et mingi lootus ikkagi on. Ja kohe kaotasin järgmise landi…

Kuna seltsilisi mulle enam ei tekkinud, rahva hakkas pisitasa kodupoole vantsima, siis sain segamatult jätkata. Katsetasin oma erinevaid värvivalikuid ja tegelesin kivide kangutamisega. Järgmine tunnike ja landiseis kahanes kahe ühiku võrra. Kuna need toonid võtte polnud pakkunud, siis polnud mul neid tegelikult ballastiks vaja kaasa tassida, las siis vedelevad parem jõepõhjas. Huvitav, kas väikese veega käib siis kõvasti landiotsijaid, kes kraami põhjast välja toomas käivad ja siis püüdjatele tagasi müüvad.

Südaöö paiku hakkas tekkima tunne, et siit ma ikka kala välja ei võlu ja peaks minema selle esimese pauna juurde, kus põhimass püüdis. Inimeste liikumise järgi oli tekkinud tunne, et ega seal palju neid enam pole ja vast mahun ka ritta seisma. Mõeldud – tehtud ja nii seisingi viie minuti pärast uues paigas. Seltsiks viiele-kuuele püüdjale. Võtsin istet ja vaatlesin pisut. Pool tundi ja keegi midagi ei saanud. Lõin siis kampa. Juba esimese viske ajal oli selge, et minu neljakümne grammised landid on selle koha jaoks natuke rasked. Kippusid kivi ees voolus seisma jääma ja nii kasvas risk nende põhja jätmiseks oluliselt. Kümme minutit hiljem oli kahest landist ilma. Siin polnud mul küll midagi teha. Kohalikud kümme grammi kergemaid lante loopisid, neid aga mul polnud. Lobisesin natuke – selgus et päeva jooksul siin kolm ilusat poissi ikkagi kätte saadud; suurim 15.5 kilone, teised kaks 7 ja 5 kilosed. Peagi tagasi oma kivide juurde koperdasin.

Tagasi jõudes panin otsa lillaka triibuga vähe tumedama landi. Väljas öiselt hämar, äkki tumedad paremini istuvada… ja peagi sain päris triivi lõpust korraliku löögi. Kuid kala ei jäänud otsa. Nutsin veel eelmist korraliku võttu taga, kui pea samast kohast mõni minut hiljem uus rabak, mis eekord pani ridva korralikult tantsima. Kala oli just kaljunuki piiri peal ja üritas allavoolu sõita. Minu õnneks polnud tegemist kolliga ja nii sain kala enne pidama, kui lant koos lõhega kalju nuki taha oleks sõitnud. Saades aru, et allavoolu ei saa ,põrutas lõhe ülesvoolu ja otse minu jalgade alla. Jõudsin kiiresti liigse nööri kokku kerida ja kala jäi otsa. Natuke pekslemist  - suurem jõud oli lõhepoisil kahte esimesse sööstu jäänud – ja peagi rullus kala päris jalge ees. Nii paarikilone lõhepoiss. Sättisin oma mõtteid ritta, et kas võtta ära ja minna mökki magama või lasta kala tagasi ja loopida edasi, kui samal ajal lahendas lõhe olukorra kenasti enda kasuks ära, kui järjekordse rullimise ajal konksu suust lahti pudistas. No see lahendus sobis mulle ka.

Mõnda aega kivi otsas hetkeemotsioone nautinud, jätkasin püüki. Järgmised paar tundi jätkasin ühtlases rütmis – pool tundi ja lant, ning kui landikaotus jõudis üheksani otsustasin , et nüüdseks aitab. Siin seda minu kolli ikkagi ei tundu olema ja kuna usk, et siit veemõllust teda peale otsa hakkamist ka mingi valemiga peaks kaldale saama oli täiesti kadunud kolisin mökki magama. Sürr koht ikka küll, kui kala nelja-viie meetri kaugusel ennast ilusate hüpetega näitamas käib – vahel lausa paarikaupa – kuid võtma teda nii harva saab. Nagu selline, vaata kuid ära katsu koht:-) (näitusesaali mõtlesin:-)

PS! Naise küsimuses, kui kalalt tulin, oli oma mõte sees – kas lihtsam poleks 5 euroseid niisama vette loopida ja õlut kõrvale rüübata?

Ainiga Vigala jõel, 05. juuli 2015

Ain pakkus välja, et ma võiks talle oma vimmakohti tutvustada. Kuna õhtud olid nädalavahetusel kinni ja hommikuti ei viitsinud tõusta, leppisime kokku pühapäevase ennelõuna. Kell 11 veeres hõbedane mazda hoovi peale. Väljas kui tellitult mõnus kalailm - pilves, kerged piisadki maapeale jõudsid, tuul nullis. Laupäevane päikeseline leitsak oli asendunud mõnusa kahekümne kraadise temperatuuriga.


Kiire kohv ja teele. Vimma sirge peale. Ees ootamas ühed kohalikud. Kiire küsitlus andis informatsiooniks, et hommikul seitsmest alates püüdnud ja kuus vimba kotis. Turb veel lisaks. Midagi siis ikka tilgub. Sättisime ennast sirge lõppu püüdma. Ma polnud siin veel katsetanudki ja tahtsin selle ala ka ära proovida. Peibutussööt sisse - seekord olin ka kama sööda sisse pannud - ning püüdma. Ain otsis oma "vana kooli" sulekorgiga ridva välja ja hakkas kui lennukamees ennast piinama - alati vähemalt kolm heidet enne kui kork keset jõge maandus. Ma toppisin oma lihtkäsika rakendusele kärbsevastsed otsa ka saatsin samuti teele.

Jõgi selles lõigus üle meetri madalam kui sirge keskel ja teises otsas. Laiust selle eest natukene rohkem. Vool tundus rohkem teise kalda alt minevat. Sättisin õnge hargile ja läksin söödaämbri juurde, et sööta juurde visata. Samal ajal sukeldus kork konkreetselt vee alla ... ja loomulikult jäin hiljaks. Pettumuseks palju aega ei antud, sest järgmisel tiirul haaras sama koha peal keegi üsna kindlalt pakutava sööda ja kukkus sellega kuhugi kulgema. Kiire nõks ridva otsaga ja esimene vimmapoiss sai vee all tantsu lahti lasta. Tõestasin Ainile ära, et siin on kala. Paar tiiru hiljem järgmine võtt. Ainil enam-vähem samal ajal ka kenad vimmapoisid leidsid tee sumpa. Algus oli igaljuhul paljulubav. Kas sattusime kalale lihtsalt peale, või läks seekord sööt korralikult tööle?


Paar tiiru hiljem lisasin kolmanda kala sumpa. Järgmise kala võtul haakisin aga liialt vara ja keegi valusalt vastu mokka sai. Niih, see nüüd küll hea ei ole. Kindlasti pani too kala kisaga minema ja teised padavai tema järel. Siiski sain veel üsna kohe ühe pisema vimma enne kui vaikus tekkis mõneks ajaks. Enam-vähem samal ajal kadus hommikune pilvisus päikese eest ja jõgi valgus valgust täis. Ain vahetas vahepeal oma ridva minu backup ridva vastu ja sai ka nüüd vähe kergemini korgi jõe keskpaika sätitud. Vimmad aga olid hetkeks läinud.

Mõne aja pärast parv siiski naasis ja hakkas endast märku andma. Nokitsedes. Tundus, et pilvede kadumine oli kalade isule halvavalt mõjunud. Korraks vajutas triivivat korki ja siis sööda suust välja sülitas. Ja nii pea iga tiir. Ära võtma sööta ei kippunud. Vahel harva võttis mõni julgem asja korralikult käsile ja kohe meite poolt ka ära karistatud sai. Proovisin vahepeal ussi ja kärbse võileivaga, siis maisiga. Kärbest togis, teisi ei puutunud ka mitte.


Kella kolme paiku tõusis kerge tuul. Tekkis õrn laine laine ja triivid asendusid paigalseisva hulpimisega. Võtt kadus täiesti. Ain asendas om kärbsevastsed maisiga ja hakkas särge kiusama. Minu kork aga vaid hulpis tüdinult ühe koha peal. Päike küttis, higi leemendas, vimb vaikis. Poole viieni kannatasime selle saunapalavuse ära ja siis tulime tulema.

Kokku käis minul kaldal kümme vimba, Ainil kolm veel lisaks juurde. Mõned särjed ka sekka. Kokku väga paha tulemus polnudki, kuid tundub, et sel suvel siin ikkagi vähem neid vimbasid kui eelmistel aastatel. Ain lubas nädala sees ööseks ühe retke teha, vast õhtune ja hommikune võtt ikka parem kui keskpäevane...

Aini tehtud videod ka: