Pärnu jõel, 27. veebruar 2021

Hommikul olin laisk ja nii jõudsin Pärnu alles enne 11st. Enne veel käisin oma jõge pildistamas, kus jää on lahedalt lahti murdunud paarist kohast, aga allavoolu veel ei liigu. Ei liikunud ka päeval, sest õhtul oli seis suhteliselt samasugune.

Väljas oli korralik kevadilm, 3-4 kraadi sooja, särav päike taevas. Otsisin päikesekreemi esimest korda kastist välja... Samas tugev loodetuul jahutas kenasti õhku, nii et jää väga ei sulanud.

Jääga polnud öösel midagi halba juhtunud. Pigem vastupidi. Vesi oli jää peal kenasti ära jäätunud ja eilsed augud kenakese poole sentimeetrise kaanega kaetud. Rahvast jõe peal üsna vähe. Sättisin ennast siiaauku paigale.

Voolu oli võrreldes eilsega kõvasti juurde keeranud. Sügavamas augus andsin oma suuremale punasele kirbule pea paar meetrit lisa jõhvi juurde. Samas, kui eile vaid poole meetri kanti lisakulu oli. Suur vool tõi ka korralikult sodi ja nii pidi iga paari minuti tagant kirpu puhastama. Polnud just suurem asi püügiolukord.

Passisin omas tsoonis tunnikese, noppides erinevatest aukudest mõned vimmad ja nurud. Otsustasin, et kauemaks ma sinna ei jää ja lähen rändama. Pärast äkki kast vimba täis, siis ei oleks viitsinud selle koormaga tatsata. Suund sai võetud ülesvoolu. Männi poole.

Teepeal paar prooviauku. Männi all kuldne kirp otsa ja neli erinevat auku sai läbi katsutud. Täielik vaikus. Seal voolu ja sodi polnud, ka kala vist mitte. Seejärel kaarega tagasi algsesse paika, mõnda kohta vahepeal proovides.

Vanasse kohta tagasi saabudes, olid kõik seal olnud püüdjad jalga lasknud. Käisin uuesti oma augud läbi, kuid vahepeal ära kadunud vool oli uimelistel suud lukku pannud. Üks nurg läks liimile, aga muidu suur ja pikk-pikk vaikus.

Vooluga oli kehv püüda, sodi pärast. Vooluta samuti kehv, kirp kukkus kolks-kolks nagu sangpomm vastu põhja. Igal juhul tundus, et tõusev vesi on kalade suud täiesti lukku pannud.

Pealelõunal tegin veel samasuguse tiiru nagu lõuna paiku. Lisaks käisin varjendi aluses augus. Igal pool täielik vaikus. Lõpuks ühe suvalise koha pealt ühe vimma veel sain, see ronis otsa täpselt sel hetkel kui vool tagasi tuli. Lootus, et kala selle peale ka karbi lahti teeb, aga ei täitunud. Hoolimata korralikust otsimisest, 19 tuhat sammu ikkagi päeva peale, ei leidnudki võtvat kala üles. Juba enne kella viite tüdinesin lõplikult ja tulin maha ära. Jõgi oli sisuliselt püüdjatest tühi juba paar tundi enne seda.

Kokku siis vaid neli vimba ja kolm nurgu. Tõusev ja sogane vesi pani kalal suu lukku.

Punase silmaga kirbu viimane reis, 26. veebruar 2021

Jõeveed kerkivad hirmutava kiirusega. Minu enda jõgi oli hommikuks juba lõkkeasemeni tõusnud. Jää on küll peal, õigemini küll vee all, vee peale jäänud vaid keskel olev vaid väike osa... aga tulvaveed teevad sellega vist peagi üks null. Seda kõike vaadates tekkis juba neljapäev tunne, et peaks reedese päeva vabaks võtma - äkki ikkagi viimase jää püük. Mõeldud - tehtud. Nii sättisingi ennast hommikul kella üheksaks Pärnu, usse ostma, et sealt edasi jõele minna.

Tünni all jää peal olev rahvas andis lootust, et pole äkki midagi hullu... Parkisin auto oma siiatsooni ja vantsisin jõe äärde. Rõõmsa üllatusega tõdesin, et kannab. Ja kenasti kannab. Jääd kopikas alla kahekümne sentimeetri, tõsi päevane soe tegi selle hiljem päris pudedaks. Nii sai õhtupoole juba 7 pöördega jääst läbi puuritud, aga otsest ohtu nagu polnud, kui vähegi jalge ette vaadata.

Olud üsna samasugused nagu kaks päeva tagasi. Pilves. Sompus. Udu küll puudus, aga tuul täpselt samast suunast. Sooja ka üsna samasse kanti, 2-3 kraadi. Sättisin ennast siiaplatsile ja kammisin alustuseks vanad augud läbi.

Algus polnud lubav. Vool oli oluliselt tugevam ja viis mu kirbu paar meetrit kaugemale, kui oleks tahtnud. Aga kannatas püüda küll ja nii ei hakanud seda vahetama. Proovisin kõik üleeile tegevust pakkunud augud läbi ja leidsin esimesena üles vimma. Eelmise korra siiakonna august. Too auk oli millegipärast nii sodine, nagu oleks kõik see sahara liiv sinna maandunud, nii saingi kasti kalaseks ja korralikult poriseks.

Lisa ei kippunud tulema ühestki august. Mängisin üsna aktiivselt ja peagi sain aru, et vähemalt vimmale see täna kuidagi ei sobinud. Too tahtis terve päeva väga vähest mängu. Ideaalne mäng oli sisuliselt selline, et õõtsutasid aeglaselt vaikselt kirbu 10 cm kõrgusele põhjast ja tegid pausi. Pika pausi. Sellise korraliku paarikümne sekundilise. Umbes nii, et kes kannatab kauem oodata, kas sina või kala. Ja siis ta ... nökerdas ennast otsa. Nagu särg, Nii mängisin alustuseks enamuse päevast aeglaselt ja kui vimb polnud hakkamas, panin siia plaadi peale.

Kahjuks siig aga magas. Otsisin mis ma otsisin, käisin ringiratast auke läbi, tegin päeva peake 25 tuhat sammu... aga üles teda ei leidnudki. Terve päeva jooksul käis platsilt üsna mitu püüdjat läbi, aga siiga ma kellelgi ei näinud. Ilmselt polnud lihtsalt siiakala päev.

Vimba aga... kella 12-13 vahel oli kala pisut aktiivsem, ülejäänud osa päevast aga nökerdas nii nagu sai kirjeldatud. Üle kahe kala ühest august järjest ei saanudki. Mitte, et teda seal rohkem poleks olnud - minnes 15 minutit hiljem samale augule tagasi oli järgmine nökerdaja kenasti platsis.

Kuna võtt oli selline nagu ta oli, siis oli ka palju äraminekuid. Üks neist kahjuks ka koos minu vana hea, silmaga punase kirbuga. Kas kulus ära sõlm, või oli mingi muu koht jääääre taga viga saanud, aga ühte vimba väsitades jõhv korraga katkes. Oli teine (kirp) mitme aasta taguse ostu viimane pärl. Kahjuks enam pole neid poodide lettidel näinud. RIP. Väga hea vimmakirp oli.

Õhtuks tuli tunnikeseks päike ka välja ja see kukkus kohe jääd sööma. Jääl vedelev puur vajus jäässe nagu vatti sisse. Selle soojaga oleks küll parem, kui pilves oleks...

Päevale sai kriips peale tõmmatud kella viie paiku. Kokku käis jää peale 21 mõõdus vimba, 10 nurgu, 1 latikapoiss, 1 teib. Siiast ega ahvenast märki polnud. Kuna kalakasti mahtus 15 vimba, siis ülejäänud sai kodu tagasi saadetud. Tundub, et vimba on jões ikka massiliselt ja Pärnu jõe kohta on tegemist ka üsna hea suurusega kaladega.

Tore puhkepäev oli!

Pärnu jõel, äge ja pettumus korraga, 24. veebruar 2021

Tegelikult tuleb alustada juba eilsest. Seoses lühendatud tööpäeva ja pagulusega maakodus avastasin ühtäkki, et jõuan veel õhtul tunnikeseks jääpeale. Mõeldud - tehtud. Vanamõisa all nagu naksti ära käidud ja üks vimb kaasa võetud. Passis teine ikka selles samas augus, kus eelmise korra esimenegi oli tulnud.

Kasaril käik andis teada, et jääl pole häda midagi on ja nii sättisingi aastapäevaks plaanid Pärnu peale. Ain kes suure suuga lubas ka tulla, leidis järsku vabanduseks ... töö. No mis mõttes. Kahtlustan küll et kartis hoopis pähe saada:-)

Igal juhul olin ma hommikul kell 9 autos ja suund Pärnu poole võetud. Tee oli libe. Tegin puude alleel pilti ja siis sain alles aru kui libe. Vabalt uiskudega uisutada oleks saanud. Hea et ninali ei käinud. Must jää. Jätkasin sõitmist pisut vaiksemas tempos ja õnnelikult jõudsin ilma plekimõlkimisteta kohale. Seekord parkisin auto siiatsoonidele lähemale, kuna kildi jagu mööda peegelsiledat jääd tatsata ei tahtnud. Vaja siis kohe päeva alustuseks selili käia...

Kombe selga ja jää peale. See jumalast timm, isegi kaldaääred pole veel lahti. Vesi küll paiguti jää peal ja ega see head tee, kuid tundub, et mõnda aega ei juhtu sellega vast midagi.

Ilm välja pilves ja udune. Puhus vastikult tugev lõunatuul, mis ei vaibunud kordagi päeva jooksul. Päikest ei näinud samuti. Sama juhtus ka NATO lennukitega mis päeva peale üle lendasid suure müraga nii, et mitte midagi näha polnud.

Alustasin varjendi ülesest siiaaugust. Seal keegi telkis, kuid ma ei lasknud ennast segada. Kuus läbiproovitud (vana) auku ja käsi limane. Kiisaga. Siiast ega ka teist kaladest ei märkigi ja nii lahkusin pool tunnikest hiljem Reiu suunas. Mõtlesin, et proovin Reiu kandi läbi, vaatan siis allavoolu pisut vimba ja lõpetan ülesvoolu olevas männi tsoonis.

Plaanid on tehtud teatavasti selleks, et nendest mitte kinni pidada. Esimene auk sai tehtud posti tsoonis. Kena nurupäts puges vahepeal jääaugust õhu kätte. Seejärel põõsa auk. Olin peale pannud kiiretempolise siiamängu plaadi, kui keegi koheselt märku hakkas andma. Löök läbi nooguti, pikem vaikus, uus löök läbi nooguti. Haakimised loomulikult tühja tõmbasin - keegi narris täiega... ja korraga ühel hetkel matsuga keegi taga. 

Mõnus raskus keeldus alguses ülespoole tulemast, vonksutas rahulikult põhja kohal. Venitasin siis teda  vaikselt ikka enda poole, sain kala poole meetri jagu lähemale ja ... noh läks nagu ikka. Jõhv korraga lõtv... konks pääses kala suust lahti. Väga tigedaks ei ajanudki, hea meel oli selle üle et kohe nii alguses siiavõtu kätte olin saanud. Päev ju alles ees.

Proovisin samal augul veerand tunnikest ja kui vimmad alla tulid tegin järgmise augu. Pisut allavoolu, meetrit viis. Alustuseks pisut mängimist parema käega, seejärel vasaku käega ning korraga noogutile virutati. Paar minutit hiljem uuesti. Ja peagi veel korra. Kõikide nende löökide peale haakisin loomulikult tühja. Olukord hakkas rohkem mind närvi ajama kui kala ennast, kuni otsustasin  vahetada plaati ja panin peale keskmise tempoga vimmarütmi. Vaevu sain sellega alustada, kui mats ja kala taga. Ja milline kala.

Tavaliselt on ikka nii, et peale haakimist käsi inertsist pool meetrit edasi liigub. Tamiil ju venib ja eks kala natuke tuleb koheselt ka järgi. Seekord aga naelutati käsi haakimise kõrgusel paigale. Nagu põhja oleks ramminud. Hakkasin siis vaikselt teda põhja kohalt üles poole meelitama, aga sama hästi oleks võinud seda ka mitte teha. Teine pool lihtsalt keeldus koostööst. Sikutasin ja sikutasin... Vahepeal sain ta paarkümmend sentimeetrit ülespoole, mille peale rahulikult 40 cm tagasi venitati. Maru rahulik, ei mingit pekslemist vaid lihtsalt jõuga vajutamine, sujuvalt jõnksutades. Kestis kogu see kammajaa umbes paar minutit, mille jooksul olin meetrikese tamiili kalale juurde "kaotanud" ja siis korraga... tühjus.

Tunne oli selline, et haara peast kinni ja peksa seda millegi vastu. Täiega pettumus. Hakka või nutma. Pettumus maksimus. See võitlus jääb nüüd küll pikalt painama... Olen ju ennegi siiga saanud kilo ja kahe vahele, aga sellist kes põhimõtteliselt põhjast ülespoole ei kerki... Hirmus kahju.

Siia minek viis siiad ja tõi vimmad. Pettunult saatsin neid paar tükki auku tagasi. Meeleolu oli nullis ja peale tekkinud vaikust, otsustasin peagi lohutust mõnest uuest püügipaigast otsida.

Järgmine tsoon meetrit viiskümmend allavoolu. Panin inertsist tihedat siiamängu ja üritasin leppida olukorraga.  Peagu selgus, et vimb otsustas ennast välja elada ja järgmine pool tunnikest noppisin pea järjest kalu. Kui eelnevalt olin neid tagasi lasknud, siis sellise tulemise peale mõtlesin neid kasti toppima hakata. Vajagi juba esimene sats kuivama panna.

Üllatav oli see, et võetigi ainult seda crazy tempoga mängu. Tavalised rütmid olid kuidagi sobimatud täna. Jõudnud järjekorras 11-nda kalani sai kas parv otsa või otsustasid nad lihtsalt edasi liikuda. Paar ahvenat ja nurgu ning jätsin sellegi augu maha...

Järgmine  auk viis meetrit allavoolu. Kaua mul oma uues püügipaigas kastil rahulikult istuda ei lastud. Sain vast paar minuti mängida kui noogutile konkreetne vajutus tekitati ja kala ka haakimisel taha jäi. Tuli teine nagu suuremat sorti vimb, aga jääaugust hoopis siig välja ronis. 40 cm ja 550 grammi. Kuna kilu jäi aastapäevaks ostmata, rändas too kala kasti. Midagi peab ju leiva peale ka panema.

Lisa ei tulnud ei sellest ega ka eelmistest aukudest. Järgnes umbes tunnike vaikust. Kell oli kolm läbi ja natuke narr tundus nii vara lahkuda. Solgutasin kirpu erinevates kohtades, puurides uusi auke ja läbi käies vanu. Jõgi tühjenes kalameestest. Peagi olin päris üksi.

Kella nelja paiku leidsin vimmaparve ... ära läinud siia august. Kaks tükki tuli jutti, aga ma rumal muutsin järsku mängu ja see rikkus kõik, parv kulges edasi. Kõrvalaukudes keegi nagu oli ka all, aga võtma ei saanud.

Õhtu lõpetasin posti tsoonis, kus ilmselt järgmine siig mind veerand tundi kiusas nii, et teda otsa haakida ei õnnestunud. Näitas teine mõne minuti tagant, üheks hetkeks ka korraga taga oli ja koheselt ära kukkus. See teda eemale ei peletanud ja peale seda näitas ennast veel paar korda. Lõpuks tüdinesin ise ja kobisin minema.

Tervikuna ikka väga äge, kevadise võtuga päev oli, mis kauaks meelde jääb. Kahjuks küll kerge pettumuse tundega... Kokku käis jää peal 1 siig, 13 vimba, 2 ahvenat, 4 nurgu. Lisaks siis 3 plehku pääsenud siiga. Ilm oli muidugi super jama - vahepeal käisin autos fliisi selga panemas, siis käisin ennast soojaks jooksmas... ja seda kõike siis kolme soojakraadi juures. Kõva tuul jahutas ikka kõvasti.

Äkki ikka kestab see jää selle suure sula ära?

Kasaril, 21. veebruar 2021

Pikk külmaperiood sai otsa. Nädala sees tegi veel päris korraliku miinust, paarkümmend kraadi tuli ära, kuid laupäeval hakkas ilm vaikselt soojenema ja õhtuks oli sula kohal. Laupäeval tassisime killustikku majja, pühapäeval lubati kalale.

Sättisin ennast kella üheteistkümneks Vanamõisa alla. Rumba all, jõgede ristis on lahedalt pool kärestikku jääs ja keskel vaid vaba vee joon. Kruusateed kõik puha kiilakad, põllupealne tee selline läbi küntav, sulavaid tuisuvaale täis. Viimane ots tegin nagu ikka kondimootori abil. 

Ilm sompus, päikest terve päeva peale sisuliselt ei näinudki. Korraks pilvepiiril paar minutit piilus, mille järel uuesti kadus. Sooja kuni 3 kraadi. Kerge lõunatuul. Ehk siis parajalt soe olla.

Kohale jõudes ootas mind inimtühi jääväli. Sättisin ennast madala poole peale, salu alla. Keegi oli eile seal kõvasti puurinud ja nii sain terve päeva võõraid auke läbi katsuda.

Alustuseks muidugi vimmatsooni, kus kiisad kohe kiusama hakkasid ja nii sain unnad ruttu sisse. Peagi ka esimene lipuke lehvima hakkas. Kohale jõudes seisis ketas paigal ja kuna ma polnud kindel kaua see lipp ju enne lehvinud oli, siis haakisin ära. Haug oli meetrit viis-kuus tamiili maha kerinud ja kõrkjate juurde ennast paika istutanud. Sikutasin ta sealt välja. 48 cm konn.

Järgmine lipuke kerkis umbes veerand tundi hiljem ja päädis varastatud kiisaga. Kolmik oli osavalt paljaks tehtud. Huvitaval kombel päeva peale rohkem võtte undadele ei saanudki. Haugide tipptund tundus lõunapaiku ära olevat.

Kammisin oma punase kirbuga vimma tsooni läbi ja peagi ühest august ahvenaid hakkas tulema. Enamasti mudilasi, aga kaks sada+ grammist ka sekka. Vimmast polnud aga märkigi.

Kella ühe paiku saabus Ain. Oli oma auto tee juurde jätnud ja vantsis kildi jagu lumeteed. Sportlik värk. Otsis endale ühe augu ja kukkus kiiskasi sikutama. Lubas need kõik kenasti ära fileerida:-)

Umbes samal ajal sain esimest korda maakera otsa. Korraks, enne kui vehkat lasi. Võtt oli äkiline ja terav. Vimb oli sedapuhku täiesti jõe keskel, kus vähekese madalam, kui tavalisel liinil. Äraminek tekitas vee alla loomulikult vaikuse ja sellest august midagi rohkemat ei tulnud. Tegin siis paar meetrit allavoolu uue mulgu ja korjasin kaks kahesajast ahvenat välja.

Ahvenaga oli terve päev see võtt selline kentsakas. Tavaliselt uuel augul esimesed kaks läksid kohe närvi, aga kolmandat kuidagi ei kippunud tulema. Ükskõik kuidas ka ei meelitanud. Ei aidanud kirbu vahetus ega mängude vahetus. Nii ka nüüd.

Aeg tiksus, kala väga ei kippunud tulema ja Ain otsustas ülesvoolu põiki taguma minna. Sai vaevalt sada meetrit eemale, kui oma tavaliselt liinilt teise maakera otsa sain. Ei tea kas Ainil on endiselt see lilla kirp taskus, mis saja meetri raadiuse needuse tekitab :-)

Seekord tuli vimb kenasti ka jääpeale välja. Lisa august aga ei tulnud... Võtt oli selline maru äkiline, teise tiiru alguses, üsna põhja ligidalt. Ei mingit nõkerdamist, proovimist ega vastu ujumist. Kohe asja kallale...

Üsna sama toimus umbes pool tundi hiljem. Oli jälle jõe keskel oleval liinil, mängisin teist tiiru üles ja keegi altpoolt niimoodi ründas, et nooguti sirgeks lendas. Jälle polnud ei märguandmist ega nökerdamist. Selline mulje jäi, et parv ujus alla, kirp jäi kellelegi ette ja kohe üles korjati ning seejärel parv peatumata edasi kulges. Otse loomulikult ei tulnud sellest august järgmist võttu.

Kuni kella kolmeni oli üsna tore olla - aegajalt midagi toimus ja mõni ahven nina veest välja pistis. Peale kella kolme aga... vaid kiisk. 

Ain tuli oma jalutamise tiirult tagasi ja raporteeris sellest, et paarikilone koll oli lahti pääsenud. Nojah, kindlasti oli mingi alamõõduline...

Poole viiest astusime minema.

Jääd on praegu 25+ cm. Saab näha, kas kestab tulevase pika sula ära, või tuleb märts jälle jäävaba.

Kasaril ja Pärnus, 06.-07. veebruar 2021

Hommikul näitas kraadiklaas -23 kraadi. Pisut paljuvõitu, aga otsustasin, et vaja ikkagi minna. Kasarile. Mõneks tunniks, kuna õhtuks oli planeeritud jäähoki lahing lastega...

Kümne paiku parkisin auto Vanamõisa alla ära ja vantsisin üle põllu. Külm küll, aga sain kere soojaks. Lumekoorik ei kanna ja vajusin sellest kõndides vastikult läbi. Teiselt poolt olid kaks meest peale tulnud ja passisid sirge keskel. Võtsin ise positsiooni sisse madala piiril, salu all.

Mõllimine oli tänu pakasele ikka maru keeruline, praktiliselt iga paari tiiru järel toimus jääaugu puhastus. Õnneks päike paistis tugevalt ja kuna tuult ei olnud, siis kannatas paljaste kätega püüda.

Kammisin paari tunni jooksul piirkonna läbi, käies ära ka teise kalda all kõrkjate ääres. Sain mõned särjed, ahvenapunnid ja kiisad, kuid vimba üles ei leidnud. Ühes augus oli küll kahtlane pihta ujumine kahel korral, kuid võtma toda kala ei saanudki.

Lõuna paiku otsustasin ülesvoolu pilliroo tsooni minna ja uuest august ujus keegi esimesel tiirul vastu. Paar minutit hiljem veel korra kerge puudutus, kuid käivitumist ei toimunud. Proovisin siis erinevaid mänge, kui kiire takti peale keegi lõpuks liimile läks. Maakera lasi ennast vaikselt jääpeale venitada. Kena poolekilone vimb.

Lisa aga ei tulnud hoolimata kannatlikust ootamisest. Isegi märku ei antud. Peagi hoopis kiisk alla tuli. Proovisin järgmisel augul, viis meetrit ülesvoolu, ka seal kiisk. Kuna kell tiksus halastamatult kiirelt ja lähenes juba kolmele, siis kiirustasin veel lõpetuseks alguse tsooni tagasi ja sain sealt kingituseks paar ahvenat. Kella kolmest tormasin minema.

Lauspäike oli päeva peale temperatuuri tõstnud -9ni välja. Unnalipud täna ei liikunud.

Kokkuvõtvalt - ei midagi erilist. Üks vimb, neli ahvenat, kaks särge, mõned kiisad. Kesk-talviselt vaikne elu on hetkel jääkaane all.

...

Pühapäeval korjas Ain mind poole üheteistkümne paiku peale ja suundusime Pärnu. Kopikas enne lõunat olime Lennuki all jää peal.

Ilm võrreldes eilsega pehmem. Pilves ja külma -8 kraadi. Tuul jäi metsa taha kinni ja nii kannatas jälle terve päeva kinnasteta püüda. Üsna alguses nägime viieks minutiks ka päikest. 

Kuigi mõlemal pool jõge oli parklas neli autot, siis püüdjaid jää peal väga polnudki. Mõned mehed tagusid Lennuki all põiki ja paar tükki paistis Reiu kandis kükitavat. Pooled autodest ilmselt matkajate omad, sest jääpeal saalisid pidevalt rahvaste hordid.

Võtsime esimesena ette vimmatsooni. Esimese kala reegli järgi oli peagi mul võit käes. Särg oli vimmatsoonis maiustamas. Ain peagi alamõõdulise vimma samast välja korjas ja kui paarikümne minuti pärast olime maha jahtanud, suundusime vantsides siiarajoonide suunas.

Reiu parkla alguses vimmatsoonis vahepeatus ja ahven rändas kalakasti. Seejärel Reiu suudmest üks auk, vestlus ühe püüdjaga, kellel siig kenasti kelgul ja kolm vimba veel lisaks...  ja suundusime kalda äärt pidi ülesvoolu edasi. Posti juures sain veel paar ahvenat. Vimmast ega siiast märke aga polnud. Ain leotas oma deeperit ja mingi kenam kala tal seal augu all oli, kuid võtma toda ei saanud.

Järgmisena kaldaäärt pidi edasi suure männi alla. Sinna jõudes otsustasid mingi tsiklivennad jääkrossi harrastama hakata. Kõrva ääres pidevat pininat kuuldes võtsime peagi suuna allavoolu tagasi. Seekord siis teise kalda poolt. 

Müüri augus üks ahven. Parkla alusest vimmaaugust kummalegi üks vimb kotti ja lõpuks enne kella kolme saime pika vantsimise tulemusena Lennuki tsooni tagasi. Ain jäi meie varasemaid auke proovima, mina vaatasin uusi voolujooni. Kaldapoolsemast osast. Paar ahvenat, üks neist kotti. Üks teib, kolm vimmapunni.

Vaikselt nagu hakkas juba looma, kui korraga vool peatus ja lõikas nagu noaga võtu katki. Peale poolt nelja ei saanud enam võttugi!

Poole viieks olime tüdinenud ja pakkisime asjad kokku.

Mul siis punase kirbuga neli vimba, millest vaid üks kotti kõlbas panna; kuus ahvenat, neist suurim paarisaja kanti, üks särg, üks teib. Ainil kuldse kirbuga kolm vimba, millest üks kotti.