Paguluses vol.15 - rekord või siis mitte?

Neljakümne esimene päev, 26. aprill 2020

Hommikul olin tubli, tegi jooksuotsa ja mängisin lapsega jalkat. Kuna järjekord oli selline nagu ta oli, siis ega mul vutis võiduks võimalust polnud. Olin läbi nagu läti raha.

Püügiks otsustasin seekord päevase aja valida. Kella kahe paiku sättisin minekule. Kuna vaikselt hakkab turva koht ära tüütama, siis tegin endaga kokkuleppe - kõigepeal kärestik, siis turvaauk. Otsustasin minna Rumba kärestikule. Ei mitte selle alla, vaid päris kärestikule. Eelmise aasta Vigala kärestiku püük oli jätnud kustumatu mälestuse ja nii otsustasin sellele värskendust otsida. Seda enam, et seal Rumba kärestikul ma polnud varem püüdmas käinudki.

Kohale jõudes ootas mind ees rahvaste spartakiaad. Kolm autot matkatee alguses, üks enne oja, mingi vuras veel eemal... kärestiku alune tundus püüdjatest üle ujutatud olevat. Kahjuks olid kärestiku alumisse otsa ennast ka kaks venelast sättinud, nii pidin otsima püügikohta veel kõrgemalt. Rumba kärestik koosneb üsna mitmest harust, neist kolm väiksemat ja üks siis põhiharu. Üritasin neid väiksemaid oma kummikutega ületada, et kõige suuremale jõuda, aga viimasest kahjuks jagu ei saanud. Vool liiga suur, sügavus samuti. Oleks pidanud pika säärega kummikud kaasa võtma.

Proovisin siis hädisematest paikadest, voolunurgast ja natukene ka suurest voolust. Pool tundi mässasin ja siis loobusin. Peab kas pikema säärega kummikuga tulema või teiselt kaldalt lähenema. Natukene vara tundub ka veel selles kohas kärestiku püügi jaoks, sest vool oli veel liialt tugev.

Pakkisin asjad kokku ja vantsisin minema. Turva kohta, kus kohale jõudes ootas mind ees korralik suvepäev. Kui enne oli mõnus pilvealune ilm ilma tuuleta, siis nüüd asendus see korraliku läitsakuga. Kus alles küttis. Õnneks mitte kaua, sest peagi pilviseks tagasi kiskus.

Kohale jõudes oli kell pool neli. Otsustasin alustada ilma peibutussöödata, et näha kas tõesti vimb siin lihtsalt päeval passib. Viis tiiru, null võttu. Ikka vist ei ole nii. Närv ei pidanud vastu ja söödapall läks teele. Ja paar minutit hiljem ka esimene võtt. Särg. Paar triivi hiljem esimene vimb. Algus oli paljulubav, nagu sellele paigale kohane. Lisa aga ei tulnud, sest teine vimb saabus alles ... tunnike hiljem. Tõsi särjed olid vahepeal pisut aktiivsemad ja hävitasid kärbsevastseid.

Teise vimma järel jälle vaikus. Mida värki. Kulus veel 20 minutit ja siis tuli kolmas vimb. Seejärel aga ... keegi nagu oli all. Ühe ja sama koha peal nõksaka korgile tegi, aga võtu pooleli jättis. Peale kolme sellist proovimist otsustasin peale võtu katset korgi paarkümmend sentimeetrit tagasi sikutada, mille peale too närvi läks. Ja sekundi murdosa hiljem ka mina. Kui tema otsustas kenasti korki hüpitada, siis mina otsustasin veel korralikumalt haakida. No pehmelt öeldes korralikult.  Pigem vist metsikult, sest tagasi tuli veest lipsu jupp ilma kirbuta.

Uus kirp otsa seotud ja jälle samas kohas nõks. Proovisin uuesti sama manöövrit, mis eelmine kord ja sain kala võtma. Miski suurem kala oli hetkeks otsas ja siis pudises. Krt. Turb?

Järgnes vaikus kuni kella kuueni, kui täpselt samast kohast lõpuks korraliku korgi hüplemise sain ja ilusa kala otsa. Tükk aega mässasin enne kui kaldale sain. Korralik paksuke vimb. 850 grammi. Imelikul kombel ma ei mäleta, mis mu vimma rekord on, sest kunagi aastaid tagasi ühe korraliku matsaka sain ja too siiamaani ilmselt ka suurim olnud. Mälus on, et see kala miski 800 +  grammi oli, aga kui palju täpsemalt?Nimetame selle aasta vimma siis rekordi kordamiseks ja igal juhul selle aasta suurimaks. Siiamaani.

Ühe vimma sain veel järgmise tiiruga ning peale tekkinud vaikust otsustasin lahkuda. Kuidagi ei osanud ma täna neid käivitada. All nad nagu olid, aga võtma ei saanud. Seekord jäid vimmad siis peale. Kasutasin seekord olude sunnil heledamat peibutussööta - võib olla oli põhjus selles?

Kokku vaid 5 vimba ja umbes 10 särge. Veetase Vigalas +86 ja veetemperatuur on langenud 8.6 kraadini. Õhurõhk kergelt uuesti tõusma hakkamas, olles 747 mm.

Neljakümne teine päev, 27. aprill 2020

Täna otsustasin püügikorra vahele jätta. Tegin õhtuse jooksu ja noppisin valvetonkade otsast kaks vimba ära. Õhtul korraks sees mingi kutse ikkagi peale tikkus ja nii kella 7-8 vahel tunnikeseks kärestikule piiluma läksin. Noh õhtusele jalutuskäigule või midagi sellist.

Tundus üsna vaikne olevat. Vaid vaiksemas vees vimb paar korda keeras. Kärestikus ei näinud ühtegi liikumist. Voolu serva peale mingi aeg kaks võttu ja üks kala kätte ning natukene hiljem sama asi samas kohas kordus. Mõnus väsitamine suures voolus, aga kauemaks siiski jääda ei viitsinud. Kahe vimmaga asi ka piirdus. Kärestikus tundub, et ta veel ei passi.

Vesi +83 ja temperatuur 9.4 kraadi. Õhurõhk on vaikselt kerkinud (imelik, sest hommikul lubab vihma) 752 mm peale.

PS! Tellisin endale netist uue STELLA ära. Äkki saab veel enne vimmahooaja lõppu kätte.


Neljakümne kolmas päev, 28. aprill 2020

Päev otsa sadas. Oli ka aeg - jõgi juba üsna madalaks muutumas oli. Hommikul korjasin kaks vimba tonka otsast ja rohkem päeva jooksul keegi otsa ei trüginudki. Kella viie paiku tõmbasin kileriided selga ja läksin uudistama. Jõgede risti.

Ühtegi teist hullu sellise ilmaga kodust välja ei olnud aetud ja nii sain esimese tunnikese päris üksi olla. Seejärel allapoole sonni taha mingid tegelinskid saabusid ja hiljem üks kolmene seltskond ka minu vastas olevasse kaldasse. Polnud siin jõgede ristis mõnda aega käinud ja märgid vahepealsetest "isandadest" olid silmaga nähtavad - sodi kaasaviimisega polnud keegi viitsinud vaeva näha ja nii oli  see kilekotiga oma läga lihtsalt puu all poetatud. Kirusin natukene seda oinast ja mõtlesin, et vean selle minnes ise kaasa, aga udupeana oskasin selle ikkagi maha jätta...Järgmine kord võtan.

Vesi maas, mis maas. Ja mis hullem veel, vool rohkem teises kaldas. See pole madala veega sugugi hea märk. Nii läkski esimene tunnikene sedasi et sain vaid kaks kala. Esmalt üks kare särg. Ja teiseks ... ühel hetkel hulpis mu nina ette õngekork. Udjasin ta siis oma toikaga kalda poole, aga teises otsas keegi järsku sõitma hakkas. Selgus, et haugipoiss oli kellegi rakendusega vehkat teinud. Saatsin havi kaugemale nurga poole vette tagasi.

Vimb, aga mitte võtta ei tahtnud. Paar toksu aeglasemast voolust sain, aga võtma nende tegijaid mitte. Seejärel voolu sisse korki pommitama asusin ja mingi aeg ka vimmale otsa komistasin. Siis ka teisele. Täiesti viskeulatuse piiril, kiireima voolu sees.

Pool tunnikest hiljem veel kaks tükki ja siis veel pool tunnikest ning viies kala. Kõik voolust. Kalda poolelt mitte kui midagi. Püük ise oli üsna kurnav, sest kuni kümne meetri pikkused triivid suures voolus kestsid vaid sekundeid. Põhimõtteliselt käis pidev ümber viskamine.

Kella kaheksaks tüdinesin ja astusin minema. Üsna lahja tulemus, aga sellise ilmaga ei aeta koeragi välja, rääkimata siis vimbade võtma meelitamisest:-)

Sooja vaid 4 kraadi. Kirde tuul. Pidev vihm - vahel tugev, vahel tibutas. Veetase Vigala jões +84, vee temperatuur on kukkunud juba 6.9 kraadi peale. Õhurõhk kukkumas, 741 mm.


Neljakümne neljas päev, 29. aprill 2020

Ilm on endiselt külm, mis külm. Hea, kui päeval 7-8 soojakraadi ära tuli. Kirde tuul ja aegajalt päikest varjutanud hoovihma pilved, ei tekitanud ka just soojatunnet juurde.

Kerge õhtune kahetunnine jalutuskäik jõe äärde, turva kohta ütles kahte asja. Esiteks oli keegi seltsimees seal eile püüdmas käinud. Teiseks, vimmal karp kinni, mis kinni. All ta oli, kerge korki läbiv töks aegajalt seda näitas, aga võtma ei saanud. Tulemuseks vaid üks naljakalt räsitud vimb ja kolm särge. Külmalaine mõju on ilmselgelt kala isule halvasti mõjunud. Ka majaalused tonkad ei pakkunud täna ühtegi vimba ja ussidki olid suures osas hävitamata.

Kella kaheksa paiku olin juba tagasi ja asusid lapsega hoopis jalgpalli taguma.

Veetase Vigala jões +87 ja temperatuur 7.6 kraadi. Õhurõhk tõusmas olles õhtul 752 mm.

PS! Sain oma tellitud STELLA kätte. Seisab ilus asi kenasti nurgas, ei tea kas julgebki jõe äärde teda kaasa võtta:-)


Neljakümne viies päev, 30. aprill 2020

Päev valmistas tervikuna suure pettumuse. Võtsin puhkusepäeva, et korralikult hommikust peale vimbadega madistada, aga jäin nii kaladele kui ka iseenda tahtele alla - hommikuse varase äratuse asemel magasin kella üheksani välja, siis tegime veel poetuuri ka otsa ja nii jõudsin jõgede risti alles kella üheteistkümne paiku. Nii palju siis plaanimisest...

Ees samal kaldal ootamas nimekaim ja vastaskaldal pool lasnamäge. Nimekaim oli hommiku kella kaheksast saati seal olnud ja ühe vimma ning korraliku turva saanud. Ka vastaskaldal polnud erilist aktiivsust, kui kaldapealne lärmamine välja arvata. Kahjuks kiskus see vahepeal päris koledaks, kui kaks hiljem saabunud venelast sõna otseses mõttes eestlase välja sõid eirates igasuguseid 2 meetri reegleid. Kährikute ja mägra lugu sobiks siia jutustada...

Sain poole tunniga ühe vimma. Peale seda kümmekond särge ja 2 kirbu kaotamist suure voolu sees oleva takistuse külge. Üsna nutune olukord. Vastaskallas ei hiilanud paremate tulemustega, kuni ühel hetkel üks eesti naisterahvas viisakalt (luba küsides ja ennast hästi väikseks tehes) ennast venelaste vahele mahutas ja nende imestavate silmade all õppetunni andis - kolme viskega kolm vimba välja võlus. Sellepeale läks olukord pisut paremaks ka teistel. Minu kaldal aga mitte. Ei toiminud sööt (seekord miski punase trapperi segu), ei voolu piirilt püük, ega ka voolust. Minu arsenalist täna neid võtte polnud, mis kala võtma panna. Kui teda muidugi üldse oli mina kalda poolel? Võib-olla ronisid parved sedapuhku ainult Velisesse.

Kella neljast olin sunnitud minema astuma, (minnes veel pooleks tunniks turva kohast läbi, kuid ka seal vaikus, ehk ainult särg), et peagi saabuvale Mihklile vimbade laadung üle anda.

Veetase Vigalas +87 ja 6.7 kraadi soe. Velises +52 ja 6.4 kraadi. Ehk Velises kergelt langev, Vigalas suhteliselt sama mis päev varem. Vigala vesi oli muidugi järjekordselt rohkem piimakohvi värvi. Õhurõhk seisab paigal, 752 mm.

PS! Kahte kotkast nägin kõrgel tiirutamas.

PS2! Keegi oli paar päev varem nähtud sodi ära koristanud. Kiitus tegijale!


Neljakümne kuues päev, 01. mai 2020

Tegin täna kaks satsi. Esimese kella 11 ja 14 vahel. Algselt oli plaan oma turva augule minna, aga vastik ida tuul puhus nii, et triivid kõik oma kaldasse trügisid. Poole tunniga polnud ühtegi võttu ja kauemaks mul tahtmist ei jagunud. Läksin rändama...

Alguses allavoolu edasi Aini nurka. Seal kaks korda keegi korki tõstis...ilmselt turvapunn? Aga ajas sealtki mind tuul ära. Seejärel kolisin avastama madalikku. Kammisin oma kolmesaja meetrise ala korralikult läbi. Särg, särg, viidikas... Edasi rändasin naabri maja all olevale augule. Seal umbes seitse triivi ja viis turba. Kõik ühepikkused, 18.5 cm :-) Ära tüütas ja kõht läks tühjaks, tulin koju ära. Krt. aga ilus auk on naabril. Kadedaks teeb.

Õhtul kella viie ja seitsme vahel tegin veel rännakuid juurde. Esmalt oma kärestikule. Sealt sain ainult sõõmu vett kummikusse, aga ei lasknud ennast sellest segada. Pool tundi, null võttu. Edasi. Velise Rumbast ülesvoolu aladele. Silla juures, nähes oma tühja püügipaika, korraks sees tekkis mõte, et läheks...aga ei. Tegin ikkagi avastusretke lõpuni. Käisin oma viis-kuus paika läbi, aga head tunnet ega ka võttu ei tekkinudki. Kunagi sealt haugi ja ahvenat jälitasin ja oli seal üks auk...aga ei leidnudki seda üles.

Viimasena käisin ära Rumba kärestiku ülemise osa, mis teiselt poolt uurides pooleli oli jäänud. Ei leidnud sealtki miskit. Tagasi ka ei kisu, liiga kiire ja liiga vähe nurgataguseid. Ja jälle sain sõõmu vett kummikusse:-)

Nii et kokkuvõtvalt - palju rännatud, vähe avastatud, veel vähem tagasi kiskuvaid kohti. Välja arvatud üks, ennelõunasel madalikul, kus nagu võiks midagi isegi olla. Ja Aini koht ka muidugi.

Vigala veetase +85 ja temperatuur 8.0. Velise +50 ja 8.3. Õhurõhk langeb, õhtul 747 mm. Päeva enamasti pilvine, ida ja kagu tuulega. Maja alused tonkad täna vaid ahvenaid pakkusid. Seega - vimmavaba päev:-)

PS! Kõrvukräts kolib aina madalamale. Uudishimu?

Paguluses vol.14

Kolmekümne üheksas päev, 24. aprill 2020

Paistab, et mõnel hakkab karantiinist siiber saama - Ain otsustas lõpuks ridva riidekapist välja otsida ja kalale tulla. Mitte, et vimma hooaeg vaikselt juba lõpule ei hakka tüürima:-) Aga noh parem hilja, kui mitte kunagi.

Otsustasime järgida kõikvõimalikke ja võimatuid eriolukorra reegleid, mõnda neist isegi kordades suurendades ja minna turva kohta vimba kiusama. Esimene ettevaatusabinõu oli eri aegadel saabumine, mina jõudsin kohale kella neljaks, Ain tunnike hiljem. Õhuvahet piisavalt... Järgmisena võtsime ette 8 meetrise ringkaitse, või siis nn oma tsooni loomise, millesse teine siseneda ei tohtinud. Vehkisime kaigastega ringiratast, kui teine liialt lähedale keelavale joonele astus. Oleks suuremagi ringi teinud, aga pikemaid ritvu polnud. Selle hädapärase lahendusena õnnestus mul Ain parematelt püügialadelt pisut eemal tõrjuda, muidu oleks ta ilmselt jälle lätlast teinud ja mu kalad välja kakkunud:-)

Sel ajal, kui Ain veel kohal polnud, oli kõik tore. Ilm ilus, päike paistis. Viskasin korgi sisse, panin ridva kõrkjate peale ja hakkasin õllepurki otsima, kui silmanurgast märkasin et kork juba samal ajal hüplema hakkas. Õlle ununes kus seda ja teist ning esimene madistamine veealuse tegelasega sai alata.

Teine vimb tuli kohe järgmise tiiruga ja täpselt samast kohast. Visketsooni alguses tundub olevat selline rohune ja madalam koht ning selle taga väike sügavam lohuke. Sealt nad siis otsa kargasidki. Kolmas kala aga lasi ennast mõned triivid meelitada ja tuli paar meetrit altpoolt.

Olin sedapuhku söödaga ettevaatlik ja saatsin söödakuule oma kaks korda harvemini, kui tavaliselt. Ja ka pisut kaugemale joonele. Eilne kogemus ikkagi seljataga.. Kas see oli nüüd sellest tingitud, et liiga harva söötsin või millestki muust, aga parv lahkus alt. Kulus paarkümmend minutit - selle sees paar särge ja üks turvapunn ikka käisid külas - enne kui järgmine etapp algas. Seekord leidsin vimma üles triivi lõpust, umbes viie meetri kaugusel alguspunktist. Kolm kala tulid järjest, paari triiviste vahedega. Ja siis tuli Ain...

Esmalt kadus päike. Siis tõusis tuul. Ja ma ei tea, kas ta oli salaja kaasa võtnud selle lilla kirbu, millega kõik kalad jões eemale saab peletada, või oli asi milleski muus, aga kella viiest kuueni sain võtma vaid ühe turva punni. Kuue paiku üksik vimb ja siis järgmise pooleteise tunni jooksul sisuliselt vaikus. Kui üks 30 cm haugipunn välja arvata, kelle siis tsoonist 50 meetri kaugusele ümber asustasin. Veealuse elu aktiivsust see aga ei tõstnud. Viidikad lendasid söödakuulide peale laiali, keegi teine oli tsoonis endiselt mudilasi kiusamas.

Poole kaheksa paiku sain veel ühe vimma ja seda oma nõksa-nõksa mängitamise peale. Ja ka sellele järgnes vaikus. Ain samal ajal kolistas erinevaid püügipaiku läbi ja sai premeeritud ühe ära eksinud vimmaga. Ja kiisaga. Väidetavalt olevat see olnud võidu kala. No see on see karantiinis istumise mõju-)

Kella kaheksast sai meil püügist küll, tegin veel viimase viske ... ja nagu vahel ikka viimase viskega kipub olema, kargab vimb otsa ja sunnib veel paar viimast tegema. Vaatasime ritvadega distantsi omavahelist distantsi otsides tagasiteel veel ühe madala koha üle, kui ei saanud ka sealt midagi.

Kokku mu siis 9 vimba, 6 neist enne kui Ain oma needuse vee äärde tassis. Andsin omad kalad Ainile. Kuna olin neid eelnevalt puudutanud, lubas Ain neid esmalt kaks nädalat karantiinis hoida ja kui haigusnähte ei esine (n. tuleb vimmal köha), siis alles soola panna. Kuu aja pärast saab siis "vabaõhu surströmmingut" proovida:-)... Lahkudes hoidsime viisakalt autode vahet sada meetrit, et nood ei nakatuks:-)

Ilm alguses päikeseline, hiljem pilve kiskus. Keskmiselt tugeva loode tuulega. Sooja kümne kraadi ringis. Veetase Vigalas +92, temperatuur 9.6 kraadi. Õhurõhk vaikselt langeb, 748 mm.


Neljakümnes päev, 25. aprill 2020

Öösel keeras külmaks ära. Hommikul, kui tonkasid kontrollima läksin, sain ukse avades pahvaka jäist põhjatuult näkku. Aga päike säras taevas ja kruttis päeva peale temperatuuri vähe kenamaks. Kümme kraadi tuli vist ikka täis.

Päev otsa olin kasulik ja kella neljast läksin õhtusele püügile. Ikka oma turva kohta. Sihilikult selleks kellaajaks. Söödakuul sisse ja ritv korda. Kork lendas vette ja hetk hiljem keegi seda juba hüpitas ning haakimise järel vimb otsas. Täpselt nagu eile.

Esimene pooltund möödus lennates. Olin seekordseks peibutamise taktikaks valinud veel vähema söötmise, kui eile. Nii saatsin söödapalli vette vaid sel hetkel, kui vimb õnge otsas oli. Sedasi ei saanud viidikad kuidagi söögile, sest võitlev vimb peksis nad lihtsalt laiale. Asi töötas korralikult. Kala püsis mõnda aega all ja ühestki veealusest röövikust polnud märkigi. Viis vimba ämbris ja üks võitluse käigus otsast pääsenud veel lisaks.

Kas oli see ikkagi vähese pildumise viga või asi milleski muus, aga seejärel tekkis esmalt kahekümne minutiline vaikus ja sinna otsa omakorda tunnine. Ütlemata imelik koht. Kohale tulles on kala kohe all, aga just siis kui teistes kohtades hakkab õhtune võtt pihta, muutub siin veealune elu passiivsemaks. Selline mulje jääb, et vimb päeval siin passib ja õhtupoole liigub edasi.

Alles poole seitsme paiku tuli järgmine laine ja see kestis vahelduva eduga kuni kella kaheksani välja. Vahetasin söötmistaktikat selliseks, et loopisin palle kahte erinevasse kohta. Mõlema püügikoha vahe nii viis meetrit. Loogika peas pakkus välja sellise teooria, et kui ühte kohta haug alla tuleb, siis teises läheb elu edasi. Tundus, et toimiski, sest mingi aeg viidikad vasakpoolses söödakohas laiali hakkasid jooksma ja vimma võtt kolis rohkem parempoolsesse serva üle.

Päris ketti siiski ei tulnud, aga tilkus vimba kogu aeg. Särge ka veel sekka. Kala tahtis sedakorda rohkem mängitamist - kas siis päris korraliku pidurdusega laskumist või vaiksemas vees korgi tõstmist paarikümne sentimeetri jagu. Kolm võttu sain nii, et vimb tegi ühe töksu korgile ära ja kui võtt pooleli jäi, siis tõstsin korgi kohe natukene tagasi ning kala kohe raevukalt kirpu ründas.

Kella poole kaheksa ajal sain aga ridva otsa turva. (nagu kellavärk, sest see eelmine oli täpselt samal ajal). Seekord otsustas vastane peale minutilist sügavas võitlemist järsult minu kaldaäärde roosse söösta ja kuigi esimese mineku suutsin kuidagi ära pareerida, siis teisel katsel jäi kala tahtmine peale. Mõni sekund hiljem keeras turb roos külge ja järsu löögiga rebis lipsu katki. Läinud ta oligi. Silma järgi nii suur ei olnud kui eelmine, aga kilo pluss kala kindlasti.

Kaheksast võtt lõppes. Passisin veel pool tunnikest ja astusin päikeseloojangu eel minema. Kokku 15 vimba, ligi kümme särge ja üks nurg ka veel lisaks. Täitsa lahe õhtupoolik oli, hoolimata kuklasse puhuvast jäisest tuulest, mis sundis ilusa päikeselise ilmaga talvise "pangaröövli" mütsi pähe tõmbama. Korra käis ka kerge vihmasabin üle, pakkudes kena vikerkaare vastaskaldale.

Veetase +89, veetemperatuur 9.6 kraadi. Vigala jõgi. Õhurõhk on langenud 744 mm peale.

Paguluses vol.13 - midagi ootamatut!

Kolmekümne kuues päev, 21.aprill 2020

Pole vist kunagi enne teksti sees kirjutanud numbreid ühest kuni kolmekümne kuueni. Nüüd see ka siis tehtud. Ilmselt tuleb lisa ka tulevikus juurde, sest hetkel veel lõppu pagulusele ei paista.

Päev otsa kaalusin mõtet, et kas teha püügivaba päev ja minna jooksma või mitte. Tööpäeva lõpus hakkas mugavuse hääl valjemalt kõlama ja peale ta jäi. Aega oli kuni kella kaheksani, sest lubasin õhtul varem tagasi olla. Kaladele tuldi järgi...

Väljas veel soojem kui eile. Lausa 15 kraadi näitas. Tuul endiselt põhjast. Viskasin esmalt pilgu oma tavalise koha poole, kuid autode järgi otsustades oli see vallutatud. Nii otsustasin uut lõiku avastama minna. Parkisin auto peale kella viite ära ja läks rändamiseks.

Esimene paik selline pooleteise meetrine lõik. Vool liiga kõrge ja kiire ning head tunnet ei tekkinud. Teiseks lõigus üsna sama sügavusega lõik, aga põhjas huvitavad keerised. Lisaks kerge kurv ka, mis andis usku...aga mitte kauaks. Kümme minutit hiljem vantsisin edasi.

Kolmandaks katseks võtsin lõigu, kus kena kaar. Vool läks kenasti teise kalda lähedalt, nii jäi minu poole aeglasem serv. Söödapall sisse ja püüdma. Sügavust kopikas rohkem kui eelmistes kohtades. Pea kahe meetri ligi. Kõrkja äär ja mudane kallas tegid olud ebamugavamaks, aga koht tundus lubav.

Esimesed tiirud aeglasemast veest, mida edasi seda pikemaks visked läksid. Ei midagi. Sööta juurde ja uuesti vaiksemast voolust ja... särg.  Siis teine. Ja kolmas ka veel. Otsustasin siis, et võtan ikka rohkem voolu suunast ja saatsin korgi kaugemale. Korraga jõnks ja... kiirustasin. Otsa ei jäänud. Järgmine tiir samast, uus jõnks ja kohe korgiupitamine otsa. Haakimine ja ritv lookas. Vimb. Tükk aega mässasin, et ettevaatlikult teda kõrkjatest läbi tüürida.

Järgmine tiiru, sama koht. De ja vue korgi käitumises ja jälle ritv lookas. Rahulolevalt sikutasin kala lähemale. Raudselt vimb, käis mõtteist läbi. Venitasin ja venitasin, särg kurinahk. Vimmamõõtu, poole kilone. Punasilmne pealekauba. Natukene tundsin pettumust, kuid paar tiiru hiljem tuli järgmine vimb otsa ja pettumus ununes.

Kella kuueks oli mul viis vimba käes, sisuliselt järjest, nii paari tiiruste vahedega. Seejärel oskas kuues vimb tamiili kalda ääres katki rebida ja sidumisele kulunud aja jooksul jahtus paik maha. Kulus veerand tundi ja paar särge vahel, enne kui seitsmes vimb tuli. Ja jälle vahe. Sööt ei suutnud neid ikka lõplikult paigale naelutada?

Kakskümmend minutit hiljem tuli kaheksasas ja kui vaim oli valmis järjekordseks seeriaks, saabus ... vaikus. Mitte lihtsalt vaikus, vaid täiega vaikus. Isegi särg ei võtnud enam.

Pildusin sööta, proovisin eri liine, mängitasin ja ei mängitanud sööta, stoppisin, pidurdasin. Vaid peal peal ei seisnud. Miski ei töötanud, nagu kaevus. Kulus oma pool tundi kui hoopis teisest tsoonist latikalipsu otsa meelitasin, aga vanad liinid ei miskit.

Kell oli pool kaheksa ja pidin tegema viimaseid triive, kui korraga vanast tuttavast kohast - voolu joonelt, kus veest keeris tekkis - korraga kiire korgi upitamine. Haakimine ja taga. Ritv lookas, selge et vimb. Aga sikutas jõuga ennast nii põhja ligi, et kork oli pikalt vee all. Kala oli justkui naelutatult põhja kinnitatud. Siis vaikselt kerkima hakkas ja kalda ääre alla ujus. Olin eelmiste selliste manöövritega juba harjunud ja kasutasin kaheksa meetrise kaika eelise ära, sirutades selle kaugele eemale, nii et kala ei saanud tamiili roogu tõmmata.

Korraks keeras kellegi saba korraliku keerise ning selgeks sai, et see vist ei ole vimb. Hakkasin igaks juhuks palvesõnu "ära ole haug" lugema. Siis selg veepeale kerkis - selge haug see pole, sain kohe aru. Latikas? Kala keeras korraks näo minu poole, kerkides pea ees veepinnale, suur suu pärani. Turb. Ja mitte väike. Kulus vist umbes 4-5 minutit enne, kui kala korralikult pinnale plätserdama sain. Ootasin, et too külili keeraks ja siis saaksin ta vaikselt läbi roo venitada. Aga ei. Too istus ikka kõhuli vees ja vangutas loiult oma pead edasi tagasi.

Tundus siiski üsna väsinud ja otsustasin ta siis läbi roo lohistada. Esimesest rivist tuli edukalt läbi. Edasi tuli ületada pooleteise meetrine rohusodine ala. Alguses keeldus kala edasi tulemast ja keeras korraks suuna uuesti jõe poole, kuid väsimus võttis oma ja sain ta enne roogu tagasi minekut pidama. Siis vaikselt venitasin ja venitasin ta kuni käe kukla taha ulatasin panna. Uhh. Oli see vast madin. Aga käes ta oli!

Turb, emane. Kaalu 2.21 kilo. Uus selle liigi rekord. Ja uus rekord ka lihtkäsiõnge jaoks. 0.16 mm lipsuga sai välja venitatud. Kirp oli huule osas nii nõrgalt kinni, et kalda peal kukkus ta lihtsalt lahti. Ilmselt oli see kala ka põhjus, miks keegi teine all enam ei võtnud. Kes sellise labida juures ikka väga toidulauale tikub.

Sellega sai püük ka lõpetatud ja tulin tulema. Kokku siis 8 vimba, 12 särge, 1 latikalips, 1 turvapunn, 1 turb. Täitsa põnev koht oli. Peab uuesti minema.

Veetase Vigalas +102 ja temperatuur pea plahvatuslikult lausa 10 kraadi! Õhurõhk üsna stabiilne, kerkides ööpäevaga 767 mm-ni.


Kolmekümne seitsmes päev, 22. aprill 2020

Otsustasin olla seekord mitte mugav ja läksin jooksma. Seega jäi kalale minek vahele, kui valvetonkad (üks vimb päeva peale) välja arvata.

Vastaskaldal juba mehi jalutab ja sillapoole sügavikul oli tööpäeva kohta ka üsna palju rahvast. Aga ilm oli ka muidugi super ka, 17 kraadi sooja, nõrga põhjatuulega.

Vesi +97 ja 10 kraadi Vigala peal. Kasaris +60 ja 9.2 kraadi, Velisel +53 ja 9.5 kraadi. Seega kukub mühinal. Kaldaäär on juba peagi käes.
Õhurõhk keeras suuna allapoole +760 mm (vaadatud järgmise päeva hommikul)


Kolmekümne kaheksas päev, 23. aprill 2020

Laps teatas täna, et linna tagasi ta ei koli. Korter tuleb maha müüa ja selle eest internetti osta. Kuhjaga. Ega seda kolimist ei paista tõesti kusagilt.

Õhtul jõudsin alles kella kuueks jõe äärde. Eelmise korra püügipaika, nimetame siis seda tulevikus turva kohaks. Väljas mõnusalt soe ilm. +15 kraadi ja kerge loode tuul. Vantsisin kohale ja virutasin sööda sisse. Õng kokku ja sisse, vaim valmis kakkumiseks.

Esimese veerand tunni jooksul kaks ilmselt särjepunni võttu, enamuse ajast triivis kork niisama tühja. Siis korraga kena korgi hüpitamine, haakimine ja minutike väsitamist. Esimene kala olemas. Olin sumba ka veel kaasa vedinud ja organiseerisin selle kalda äärde vette.

Järgnes vaikus. Ja pikalt. Korraks nagu keegi alustas võttu ja siis jälle vaikus.Andsin sööta juurde ja ... viidikad lendasid söödapilvest kahte lehte laiali. Kurat haug ilmselt all! Proovisin siis veel veerand tundi ja kuna limakala tundus, et ei soovi lahkuda, läksin kooserdama.. Proovisin natukene eemalt ja loodisin põhja. Võtte ei saanud, aga tundus ka ok koht olevat. Tsipake isegi sügavam, kui minu kohas.

Pool kaheksa olin tagasi ja lasin korgi triivi. Esimese tiiru lõpus, kohas kus eile ühtegi võttu ei saanud, pani kork hüplema. Teine vimb. Järgmine triiv ja samas kohas samasugune võtt, kolmas vimb. Kolmanda tiiru ajal kiirustasin ja haakisin kellelegi vastu mokka. Neljas tiir jäeti võtt pooleli ja järgnes vaikus. Kõik võtud ühest samast paigast.

Pool tunnikest hiljem veel üks ära eksinud vimb ja kaks hoopis teistlaadi võttu. Keegi ikka korgi täiesti lappi tõstis. Latikas? Kordas sama manöövrit paar tiiru hiljem, kuid mõlemad haakimised täiesti tühja läksid.


Päikseloojangul lahkusin. Kokku siis vaid neli vimba ja ... null muud kala. Ei särgegi! Ei teagi kas võtt läks siis haugi nahka või ilma muutus mõjub. Lasin vimmad tagasi ja jändasin tükk aega nendega. Sööstsid teised hirmunult pea ees mudasse ja jäid saba veest väljas nagu opakad paikale. Udjasin siis nad ükshaaval suure vee poole:-)

Vesi Vigalas +94 ja 10.6 kraadi soe. Õhurõhk on kukkunud 751 mm peale.

PS! Vastaskalda all kena kala pinnas käis. Ilmselt turb. Peab vist tonka ka kaasa vedima teine kord.

Paguluses vol.12

Kolmekümne teine päev, 17. aprill 2020

Veetaseme laeks jäi Vigala jõel sedapuhku +137 cm. Sellel püsis ta terve reedese päeva. Tonkasid ei pannud terve päeva jooksul vette, milleks seda prahti korjata. Otsustasin õhtul käsikaga ikkagi seda liigset veekõrgust trotsima minna ja vantsisin oma tavalisele kohale. Kella poole viie paiku.

Väljas nagu ikka vastik tuul. Sedakorda põhja suunast, mis jättis iilid kenasti põõsastesse kinni ja päikese käes oli mõnusalt soe peesitada. Hoolimata vaid seitsmest soojakraadist.

Püük sai olema kõvasti põõsastes ragistamine. Veetase oli täpselt selline, et oma 8 meetrist kaigast kaldalt püsti tõsta ei kannatanud. Sisse visata veel kuidagi sai, aga kui oli vaja rakendust koos kalaga kaldale saada, siis selleks pidi esmalt meetri jagu vette minema, kuniks vesi pea kummiku ääreni ulatus ja siis nibin-nabin kuidagi ulatusus käsi tamiilini.

Vool oli kõva ja nii püüdsin enamuse ajast voolu nurgatagusest tsoonist. Kolmanda triivi ajal sain esimese võtu kätte ja peale pikka maadlemist, kuidagi ka vimma kaldale. Hiljem proovisin kaldaäärt pidi ka erinevatel voolujoontel, kuid kõik õhtu võtud tulid eranditult vaiksest veest.

Tund peale algust pudistasin ühe vimma jalge juurest ära, kuna tamiil jäi okstesse kinni ja seda vabastades sai pinge liinist vabastatud. Jube maadlemine oli pidevalt nende kalade välja võtmisel, ime et see ainukeseks selliseks äraminekuks jäi.

Paar võttu tulid koheselt peale korgi maandumist, paar võttu lihtsalt triivi lastes ja ülejäänud kergete nõksatuste ja vaba triivi segu peale. Tahtis meelitamist, ketti ei tulnud seekord ühtegi. Üks võtt tuli eriti kummaliselt siis, kui telefonivestluse ajala kaigast lihtsalt üles alla pikalt loksutasin, enne kui kõne lõppedes selle välja tõstsin. Rabas kirpu umbes poolest veest, kuid kukkus kohe ka otsast ära.

Peale kella kuute tekkis tunnine vaikus, siis kella seitsme paiku kaks võttu, järgmine tunnine vaikus ja kella kaheksa paiku viimased kaks võttu.

Kokku 9 vimba ja 8 särge. Ühest discopallist jäin kahjuks ilma:-( Hea et neid juurde tellisin.

Veetemperatuurid kõikides jõgedes 6 kraadi ümber, veetasemed kõikjal kõrgtaseme saavutanud ja kohe kohe langema hakkamas - Kasaris +90, Velisel +68, Vigala +137. Õhurõhk kergelt kerkimas. 752 mm.


Kolmekümne kolmas päev, 18. aprill 2020

Poole nelja paiku jõe äärde vantsides oli minu koht laupäevale tavaselt juba hõivatud. Sedapuhku olid punasepüügi korüfeed tuulte meelevallast metsade vahele korgiõnge vibutama tulnud. Võtsin peale tervitamist aupaklikult kümne meetri kaugusele olevale püügiplatsile koha sisse ja kammisin seal asuvat vaikset nurgatagust. Tunni jooksul vaid ühe võtu saanud ning ühe kirbu kaotanud, tegin juba lahkumise plaane. Kuid siis hakkasid naabrid asju kokku pakkima . Neil hommikust saati püüdes kaheksa vimba ja ootamisest sai villand. Kella viiest sain oma tavalisele püügiplatsile tagasi kolida.

Esimesed triivid erinevate liinidel ei pakkunud midagi. Alles veerand tundi hiljem esimene võtt ja nii kaldaääre alt kui üldse olla andis. Teine vimb tuli viis minutit hiljem samast kohast. Mõlemad vabatriivi peale. Ja siis, kui just tundus, et hakkab tavaline õhtune võtt tuure juurde kerima, oskasin oma kirbu põhja kinni tõmmata ja päeva teisest marmõskast ilma jääda.

Järgmine vimb lasi ennast oodata pea tunni. Tuli ka "seisvast veest". Pool tundi peale seda aga kaks vimba sisuliselt järjest, aga juba oma tavaliselt trassilt - vimb kolis voolu tagasi. Isegi paari plärtsatust sai täna voolus näha.

Korralikku aktiivsust vee all täna aga ei tekkinudki ja poole kaheksast lasin vimma vette tagasi ning tulin tulema. Kokku vaid viis vimba ja kolm särge. Särg on kuhugi täiesti ära kadunud. Shokolaadi lõhnaline peibutussööt on otsa saanud, täna katsetasin karamelli lõhnalist - väga julgustav esimene katsetus just polnud.

Kodus oli esimene lause naise suust "kus vimmad on". Alles siis plahvatas meelde, et ma pidin töökaaslasele mõned kalad ära võtma. Aga ma siis sain... nüüd keelati C&R püük ära, järgmine kord nuiaga kalale pähe ja kotti:-)

Veetase vaikselt langeb. Paekivi serv püügikohas oli juba veepiirile jõudnud. Vigala +127, Velise +66, Kasari +82.  Veetemperatuur Vigalas 6.5 ja velises 5.8 kraadi. Õhutemperatuur 7-8 soojakraadi koos tugeva põhja tuulega. Õhurõhk vaikselt tõuseb, 756 mm.


Kolmekümne neljas päev, 19. aprill 2020

Pühapäeva ei tulnud kuidagi vaimu peale. Pea kohusetundest tegin päeval ühe kahetunnise tiiru oma sügava augule ja Vigala silla alla. Mõned särjed ja üks ahven eksisid ära, vimba ei trehvanud. Jalutasin niisama ilma ridvata ühe lõigu läbi. Kui vesi langeb, siis võtan kaika ka kaasa.

Oli selline vahepäev:-) Kuna ilm oli ilus, siis oli vähemalt Vigala all päris palju rahvast ka. Istusid enamus õhtuni välja, ju siis midagi tuli.

Vigala jõe veetase +116, veetemperatuur 7.6 kraadi. Õhutemperatuur 10 kraadi kanti, päikest kuhjaga. Põhja tuul. Rõhk tõuseb, 762 mm.

PS! Paat sai sisse lastud.


Kolmekümne viies päev, 20. aprill 2020

Täna pidin siis naise käsul vimmale minema ja ta töökaaslasele lubatud kalad ära tooma. No kui peab siis peab. Poole kuue paiku jõudsin kohale ja sain oma tavalise platsi peale koha sisse võtta. Vastaskaldal nii mõnigi tuttav nägu ees ootamas.

Väljas mõnusalt soe ilm. 13 kraadi! Ja seda kerge põhja kaare tuulega. Vesi kukub ikka kolinal, olles jõudnud püügikohas sängi tagasi.

Algus oli vaevaline, tükk aega ei juhtunud midagi, siis tuli aga särg alla ja pakkus tegevust. Vimmast aga ei märkigi. Proovisin erinevatelt liinidelt, ka kalda alt ja voolust, kui lõpuks esimene kala kala kella kuue paiku söödapallide pealt otsa kargas. Kümme minutit vahet, siis teine. Jälle enamvähem samasugune vahe ja järgmine.

Karamellist tehtud peibutussööt ikka väga hästi ei tundunud toimivat. Ketti ei saanud ühtegi vimba. Ilmselt on külma vee kohta liialt vänge lõhn. Aga noh täiesti tühja ka ei läinud, sest särjele see küll meeldis. Nii kakkusingi kella poole kaheksani enamasti särge ja vahelduseks vimba.

Seejärel pani särg aga suu täiesti lukku ja viimase tunnikese tegelesin vaid vimbadega. Kokku tassisin koju ära 12 vimba. 35 särge läks tagasi ujuma. Särg juba kergelt kare.

Mängudest täna mingit erilist lemmikut välja ei kukkunudki. Kõik sobisid peale nõksatamiste. Vimb on üsna kaugel voolu servas, paar võttu ka suuremast voolust õnnestus saada. Kaldaalune tsoon oli aga täiesti maha jäetud. Võtt ise üsna pirtsakas - päris mitmed kalad eelnevalt mitu korda ennast näitasid, enne kui mingi liigutuse peale liimile läksid. Ühe vimma sain ka nii, et kala käis korra pinnas ja visates korgi meetri jagu ülesvoolu, rabati kirp kohe ära.

Veetase on kukkunud Vigalas +108 peale, Velisel +59 ja Kasaril +68. Ehk siis kiirelt kolinal alla tagasi. Veetemperatuurid vastavalt 8.8, 8.2, 7.1 kraadi. Õhurõhk on tõusnud 766 mm peale.

PS! Nädalavahetusel on mingid imelikud käinud minu püügialadel. Nii on vimma sirge lõppu tekkinud omaalgatuslik laagriplatsike koos maha jäetud kolaga. No tõesti tore.