Põhja Eesti forellijõel 30. aprill - täpikuid otsimas

Sellest on vist oma neli aastat, kui viimane kord jõeforelli Eesti otsimas käisin. Täna tuli siis isu uuesti proovida :-)

Otsisin oma landid ja rullid välja, viisin poisi lasteaeda ja vurasin linnast välja. Kella 11 paiku jõudsin lõpuks jõele. Parkisin auto tee äärde, astun välja ja viiskümmend meetrit eemal, põllu peal, vahib rebane mulle imeliku näoga otsa. Egas midagi, küllap ta jehhat teeb, kui ennast riide saan. Viis minutit hiljem, kui puldist signa autole peale panen, istub reinuvader samas kohas. Kentsakas, keset põldu, ühe ja sama koha peal. Täpselt selle kohapeal, kus kohast ma peaks läbi minema, et jõe äärde saada.

Annan alla, teen paarisajameetrise kaare ja kõnnin ümber rebase jõe äärde välja. Vader liigutab selle peale ainult pead. Aru ma ei või ...

Jõe äärde jõudes unustan rebase peatselt. Seon oma rakenduse valmis (hele meps otsa) ja sammun allavoolu minema. Üritan oma mälusopis meelde tuletada kivisid, mille tagant olen kala eelnevalt saanud, aga vesi on nii kõrge, et nende tuvastamine on suht võimatu. Lasen suht suvaliselt ja ühest sügavamast kohast saan ka võtu kätte. Aga otsa ei jää. Proovin veel mõned korrad samas kohas, ei lootustki. Sammun edasi ja loobin. Käsi on ikka väga kohmakas, visked on kord lühikesed ja siis liiga pikad. Mõni aeg hiljem juhtub see mis juhtuma peab - lant saab sõbraks teisel kaldal oleva puuga ja jätab mu maha ... Otsin järgmise karbist välja...

Jõelõik mille valisin on ligi kaks kilomeetrit pikk ja selle läbi loopimine võtab aega. Olles umbes poolele teele jõudnud ütleb kõht,et lõuna aeg on käes. Teen viimase viske ja laks, paarikümne sentimeetrine forellipoeg otsas. Paari klõpsu fotokaga ja lasen tagasi.

Nälg aga ei anna asu ja korjan oma pannkoogid moosiga lagedale.  Uskumatu, kuidas looduses selline asi maitseb. Keele viib alla. Lasen hea maitsta ja puhkan. Mõnus. Logelenud veerand tunnikest panen uue plaani paika - vaja lõigu lõpuni vantsida ja siis vastuvoolu astuda. Mõeldud tehtud. Võtan vedrud alla ja teen kand ja varvas.

Paarkümmend minutit hiljem jõuan lõigu lõppu. Siin on parimad kohad ja siit on mul ära läinud ka korralik koll. Võttis tookord sügavast käärust umbes kümne meetri kauguselt, keeras selja ja pani ajama, isegi head aega ei öelnud ...  Paarikümne viske pärast saan mõne aja pärast ka ühe punni võtu, aga kolli ei ole ...

Jõgi ei ole palju muutunud, mõned uued kopra poolt langetatud puud, aga enamus sopikesi on ära tuntavad. Sammun põhikohad vaikselt läbi. Paaris kohas on koprad? päris korraliku töö teinud - terve hulk leppadest on aetud teivasteks, nagu kavatseks vanaaegset linnust kaitsma hakata ...

... Vahetan lante - vikerkaare värvi, vikri värvi ... ei miskit. Ühel hetkel loobun vahetamast ja jään vikrivärvile truuks. Vahet ei tundu olevat ... Tuima töö tunne ronib peale, kuni ühel hetkel hakkan peast arvama, et mis see kell võiks olla. Otsin mobla välja ja saan aru, et olen metsavahel neli tundi niimoodi surnuks löönud, et aru ei saa, kus ja millal ...

Edasi läheb kiireks. Vaja lasteaeda jõuda ja siis veel maale. Jätan suure osa parimatest kohtadest vahele ja panustan hommikusele "võtu" augule. Kohale jõudes saan paar viset tehtud enne kui käsi päris korralikult vääratab, laksti on lant teises kaldas puu otsas. Kätte ei saa, vihaga tõmban nööri katki, keeran selja jõele ja sammun auto poole. Rebane on ka vahepeal jalga lasknud ja saan otseteed auto juurde.

Kokkuvõtvalt - tore oli, peaks veel proovima, aga peab rohkem aega võtma; kiirustades forelli ikka ei püüa.

Ilm: pilves, vahel päikest, paar korralikku vihmasagarat, tugev lääne tuul, kuni 10 kraadi sooja; vesi kõrge, pruun, aga selge

Vigala jõgi 28. aprill - laisa kalamehe püügipäev:-)

Hommikukohvi joodud, sai plaan paika pandud - lähen kohe ja päris õhta peale püüki ei jäta. Naine noogutas, poiss midagi pomises, hiilisin uksest välja :-)

Rumba aukude juurde jõudsin kella 10 paiku. Hommikune udu oli just lahtunud ja päike säras taevas. Olin valmis kõige hullemaks, aga teeääres parkis ainult viis autot. Mõttest käis läbi, et see pole miski rahvamass ja miski koha ikka leiab.

Sättisin ennast kääruäärse salu alla. Tuulevaikne koht, päike; minusugusele "kakrass" selline tervise taastamise kohake :-)

Möödudes paarist tonkatajast uurisin ka tulemusi, aga need olid hommikul olnud nirud... Egas midagi, põhjakad sisse ja mugav poos toolil üles leida. Mõlemad tonkad said kahe lipsuga; ühel ülevalpool plastmarmõss (kollakas-punakas)  koos kärbsetõuguga ja teisel  tonkal alumine lips sama kraamiga. Teised tonka lipsud said mõlemad söödastatud tavalise mullaussiga. Kolmandat lipsu ma traditsiooniliselt rakendusele ei sidunud - pole kunagi selle mõttekusest aru saanud.

Ilm mega, soe, koorisin riideid vähemaks. Ei läinud kaua aega, kui parempoolne ritv pani tantsima ja välja sai keritud kobe poolekilone vimb. Pole paha, isegi rohu taha kinni ei jäänud, kuigi vesi oli täpselt sellise kõrgusega, et kala väljavõtmine eeldas igakord probleemiks kujunevat... Vimb tuli ülemise lipsu, kärbsetõugu otsa.

Järgmise paari tunni jooksul sai kenasti peesitatud ja ajaviiteks kala haagitud. Vimma võtt külastas enamvähem korra poole tunni jooksul ja iga teine võtt sai ka resultatiivse tulemuse. Need pooled, mis jalga lasid, olid täpselt sellised, kus olin olnud kärsitu ja haakisin liiga vara. Vimma puhul kehtib põhimõte, et kala sööb ennast enamasti ise otsa; aga kannatad sa jah oodata, ikka kipud esimeste korralike tõmmete peale haakima...

Mõnus ennelõuna sai otsa kell kaksteist kui kala pani suu lukku kõikidel käärus kalastanutel. Nagu lõigatult. Järgnes paar tundi päikese käes mõnulemist. Käär vajus rahvast vaikselt tühjaks, kuni lõpuks jäin päris üksi. Nautisin ilusat ilma ja loodust. Toolil mugavalt istudes oli tunne nagu kassil, kes soojas nurru lööb. Mõnusalt soe, ilus vaade, mugav olemine ... oleks veel õlle ka kaasas olnud :-)

Lõunane paus sai otsa poole kolme paiku. Keskid seal vee all  hakkasid uuesti usse kiusama. Kalavõtt oli aga tunduvalt ettevaatlikum kui ennelõunal. Enamasti toimus paar tõmmet, millele järgnes vaikus. Vahetades ussid, sai paar kala ka korralikult võtma ja ka kaldale. Üks kopsakam - oli see säinas? - jäi aga seekord võitjaks ja pääses poolest veest minema. Võtud ei kestnud aga kaua, poole neljaks oli uuesti vaikus majas, mis kestis sedapuhku kuni äraminekuni (poole kuueni) välja.

Kokkuvõtvalt sai ära võetud viis vimba, kala suurus väga korralik ja ei anna Pärnu omaga võrreldagi. Lisaks üks meresärg ja üks turvapunn.  Vimbadest kolm tulid kärbsevastse ja kaks usside otsa. Ülemine lips ruulis oluliselt paremini kui alumine. Väikesed kalad sedapuhku nuhtluseks ei osutunud :-) Oli selline tõeliselt laisa kalamehe "vedelemise" päev.

Ilm: päeval kuni 10 plusskraadi, tuul läänest, enamasti nõrk, õhtupoole tugevnes, päike ja vahelduvpilvisus; veetase EMHI järgi +128 ja langes päeva jooksul ca 5 cm

Vigala jõgi 27. aprill - vesi langeb ja selgineb

Kõik plaanid ei ole määratud täitumisele - nii ka selle aastane Hiiumaa vallutamise plaan. Haigus taandub vaevaliselt, palavikust olen lõpuks lahti saanud, aga köha vaevab endiselt. Riskide vältimiseks jätsime reisi saarele ära ja valisime ohutuma variandi - tulime perega maale.

Enamus päeva passisin toas, aga tonka viskasin siiski sisse. Vesi jões on vaikselt langemas, kuid veel üsna kõrge. Soga väga palju allavoolu ei uju ja vesi paistab isegi läbi. Minu krundilt on sellise veega püük siiski liialt varajane, kuna tina takerdub enamasti kaldaäärsesse rohtu ja rakenduste kadu on meeletu. Paar tundi sai ussikest küll leotatud ja ka üks turvapunn välja veetud, kuni rakendus põhjalikult kinni jäi ...Rohkem jännata ei viitsinud.

Kui vähegi jaksu, siis homme peaks Rumba all ära käima, seal peaks jõe kõrgus püügiks juba üsna sobiv olema.

Ilm: päike, +7 kraadi, nõrk põhjakaare tuul

Kodus pikali maas 23. aprill

Niih, nüüdseks juba kaheksa päeva palavikuga kodus. Täna esimene päev, kus eluvaimu hakkab natuke sisse puhuma. Aknast välja vaadates tahaks kohe minna ... aga kuna ei saa, siis jääb vaid meenutamise ja unistamise rõõm ...

See oli 2004 aastal, kui väiksema pundiga (vennad Loogid ja nende sõbrad) Hiiumaad vallutasime. Minu jaoks oli see esimene kord (ja hetkeks ka viimane kord), kui Hiius kalastamas sai käidud.

Ilmad olid jumalikud, seltskond muhe. Käisime läbi nii Kõrgessaare, kui kui ka Orjaku. Säina jaoks oli veel vara, kuid särje ja kiisa jaoks mitte. Tol ajal sai kõvastik kalapäevikut peetud ja laupäeva peal on mul mustvalgelt kirjas, et välja sai võetud 65 kiiska:-) Pidi ikka olema tahtmine neid lugeda:-)

Õhtul valmistas vanem vendadest meile kiiskadest korraliku uhhaa; see oli tõesti hea; isegi minusugusele "kala mittesööjale" tundus see peale päevast värkes õhus veetmist tõeliselt maitsvana.

Teisel päeval olime Orjakul ja päeva lõpuks õnnestus ka  soliidsem säinas õnge otsa saada; kuna kahva polnud, siis tuli kala korralikult ära väsitada, enne, kui teda maapeale üritasin tuua. Lõpuks kala väsis, astusin kaldapervele talle vastu, panin käe kalale alla ja ... otsustasin ebamugavas poosis jalga kohendada; niikui vasakut jalga sentimeetri võrra nihutasin, kadus toetuspind ja ma leidsin ennast jõest; kiirelt ronisin välja, kuid kala oli oma võimaluse ära kasutanud ja pääsenud. Ju siis polnud minu kala!

Tore käik oli; nüüd üheksa aastat hiljem ootab mind (juhul kui muidugi terveks saan) mälestusretk samadele radadadele. Saab siis nädalavahetusel näha, kas muru oli siis rohelisem ja taevas sinisem:-)

Ilm aknast vaadates: liiga ilus

Pärnu jõgi 14. aprill - suur siiaralli

Nädala sees leppisime Maiduga kokku, et pühapäev teeme hooaja viimase jääpüügi Pärnus. Soovisime üles leida suuri ahvenaid ja siigasid. Seetõttu sättisime ennast jõele juba kella seitsmeks.

Läksime Reiu alla. Alustasime vanadest ahvena aukudest. Kui eile sai sealt veel püüda, siis öö jooksul oli sinna tekkinud suur vool ja kirbuga püügist ei tulnud miskit välja. Sättisime ennast seetõttu rohkem rüsa taha, kus vool suht vaikne.

Esimene püügitund võttis siunama - tasus siis nii vara üles end ajada kui vaid nurg võtab ja teised kalad täiesti suu kinni hoiavad. Pikapeale asi siiski paranes ja sekka lõi vimba ning ka ühe latikapoja. Kuni ühel hetkel oli korralik koll otsas - latikas; kuidas ma ka ei üritanud aga auku mul teda saada ei õnnestunud. Üritasin seejärel kongitsaga kala otsa saada, aga meetrine jää ja minu liialt pisike kongits ei andnud tulemust. Seejärel otsustasime augu pisut laiemaks puurida, kuni ühel hetkel puur vastu tamiili läks ja ...Ju siis polnud minu kala.

Kuna võtud olid suhteliselt nirud, siis lõuna paiku suundus Mait Reiu suudmesse vanu auke läbi kammima ja mina liikusin vaikselt uusi auke tehes samas suunas.

Umbes neljakümne meetri kaugusel algsest kohast oli korraga otsas keegi korralik kala - ilmselt siig, kuid pääses poolest veest jooksu. Egas siig ometi üksi ela ja seetõttu jätkasin samas kohas otsinguid. Esialgu tulemuseta. Kella kahe paiku tuli tagasi ka Mait ja otsustas samas kohas proovida  ning  mõne minuti pärast tõmbas välja siia...

Edasine oli juba tõeline ulme - järgmise tunni jooksul võtsime kahe peale välja seitse siiga, kuniks üks augu alt lahti pääsenud siig võtu lukku pani.  Jändasime veel tunnikese sealkandis aga kala uuesti võtma ei hakanud.

Siig võttis üsna põhja ligidalt - ca 10 cm põhjast; võtud olid väga erinevad, esmalt ujus kala üsna mitu korda lihtsalt pihta (täpselt selline mulje nagu ogalik kiusaks), mõne aja pärast läks kala lõpuks närvi ja siis oli löök juba väga ründav. Püüdsime mõlemad punase kirbuga. Samas läti venelased Jura & Jura, kes meiega koos  samas kohas siiga said, püüdsid rohelise/kollase marmõssiga. Samuti oli neil lööke väikese põiklandi peale.

Pealelõunal õnnestus meil ära näha ka elus kalainspektor, kelle ringkäigu järel tühjenes jõgi meestest lausa võluväel.

Õhtu eel õnnestus meil kummalgi veel üks siig saada, seega kokku: Mait 5 siiga, mina 4 siiga (1.3 kg, 1.1 kg, 0.9 kg, 0.85 kg).  Hea lõpetus jääpüügi hooajale!

Pärnu jõgi 13. aprill - vimba muudkui tuleb

Startisin Vigalast ennelõunal ja jõudsin jõele Lennuki alla pool üks päeval.

Juba parkimiskohaga oli probleeme. Jõele jõudes jää lausa mustas - pea poolsada meest olid kuhjunud parklaalusesse sügavamasse kohta. Marssisisn uljalt kogu massist läbi ja suundusin Reiu poole.

Jõudes siia kohta otsisin pikalt auke, kus püüdnud olin. Kuna lumi oli ära sulanud ja augud nägid kõik ühenäolised välja, valisin esimeseks suvalise ning lasin kirbu alla. Kolm tiiru mängimist, vaikus; kolisin järgmisele, vaikus ... kompasin läbi kümmekond auku enne kui suundusin edasi. Ahvena aukudele.

Jõudes kohale, tegin kiire tiiru kolme augu peal. Aga ei midagi. Otsustasin siiski paika jääda ja oma lõuna ära pidada. Võileib ühes ja õng teises käes koolutasin augu kohal, kui ühel hetkel kerge vajutus noogutist läbi käis. Ahven see küll pole, käis peast läbi. Mängisin edasi. Muutsin rütmi ja mõne aja pärast vajutas keegi ärritunumalt noogutit ja jäi otsa. Vimb. Sooh, nüüd nad siis siia jõudnud.

Paar vimba tuli veel, enne kui ühe allamängimise peale vajus otsa väike (700 gr) latikas. Panin selle kasti - kui  mu suurem laps Saksamaalt Eestisse eksib, ei saa ta vähemalt kobiseda, et jälle pole suitsulatikat:-)

Jändasin paaril kindlal augul, võttes mõnest aeg-ajalt vimma välja. Proovimise mõttes lasin mõned vimmad lahti samast august, kust püüdsin, kuid parv jäi paigale ja võtt kestis edasi.  Väike klipp ka sellest:

Umbes tunni pärast saabus  siiski vaikus - parv liikus edasi.

Ilm, mis lubas ennustuste järgi paremaks minna, ei andnud mingeid paranemise märke. Tugev edelatuul koos niiskusega jahutasid keha lõpuks nii maha, et otsustasin puuri lahti kruttida ja uut territooriumi proovida. Siirdusin jõe keskpaiga poole, nii paari-kolmekümne meetri kaugusele vanast püügitsoonist.

Uue augu puurimine andis sooja ja rahulolevalt võtsin uues paigas istet. Polnud selles kohas kunagi püüdnud ja ega ootusi ka polnud. Aga vimb oli kohal ja ootas ... ning trall läks uuesti lahti ja kestis järgmise tunni, sekka nurgu ja särge;  kuniks külm mind jälle edasi liikuma sundis. Täpsemalt tagasi. Kell oli pool kuus ja tundus olevat mõistlik suunduda allavoolu siia püügipaika.

Siia aukudel oli päeva jooksul nii mõnigi istunud, kuid selleks hetkeks olid kõik lahkunud. Kammisin usinalt auke läbi, kuni ühel augul tuttav jõnks läbi käis. Ka siia oli vimb jõudnud. Sedapuhku aga juba korralikumad, kuuesajane kala leidis tee kalakasti. Sain pika mängimise peale veel kaks kopsakat kätte, lisaks nurgu ja ja paar särge. Kuid siiga ei paistnud kodus olema...

Kell ei olnud küll palju - pool seitse - aga tuul oli mu entusiasmi lõplikult röövinud ning otsustasin alla anda. Selleks hetkeks oli hommikusest suurest seltskonnast jääle jäänud vaid kuus meest. Soovisin mõttes neile edu ja vantsisin auto poole.

Kokku käis jääl 19 vimba, neist vaid paar võisid tsipa alla mõõdu olla. Kümmekond nurgu, mõned särjed, üks ära eksinud ja merest tulnud ahven, üks teib ning üks latikapoiss. Kalavõtt oli ok, aga ilm oli tõeliselt kole.

Ilm: + 4 kraadi, pilves, vahel uduvihma, tugev (üle 10 m/s) edela tuul

Pärnu jõgi 10. aprill - päev mil vimb pani suu lukku

Lennuki all. Jõele jõudsin ca 11.  Jõel ligi kakskümmend püüdjat, enamus parklaaluses augus, kuid osa ka ülespoole laiali. Võtsin kohe suuna ülespoole, tehes tee peal kontrollauke. Tee peale jäänud eilse "siiakoha" olid vallutanud kaks vene meest ja seetõttu jäi seal proovimata. Läksin neist mööda ahvenaaukudeni välja.

Mõne aja pärast liitus minuga Viljar ja kahekesi üritasime ahvenat sööma ärgitada. Tulemused olid nutused - mõned kaootilised ahvenapunnid ... Paari tunni pärast väsisime ja kolisime ümber "siiaala" peale. Kuid ka seal oli seis sama - üks korralik "nooguti vajutus" oli ja rohkem miskit huvitavat.

Kella kaheks, kui meie poole otsutsas liikuda enamus Lennuki alla alles jäänud püüdjaid (pooled olid otsustanud juba varem lahkuda), tüdinesime sellest kohast ja seadsime sammud vimmakoha suunas.

Kolmest kuueni kükitasime mõlemad Viljariga vimma piirkonnas, kammisime läbi  kümneid auke ja lohutuseks saime aegajalt ahvenapunne. Vimba ei kuskilt. Väga tühi jõgi tundus.

Kui Viljar kell kuus pillid kokku pani ja kodu poole suundus, otsustasin vantsida tagasi hommikustesse kohtadesse, et teada saada, mida need kaheksa sinna suundunud meest seal endiselt teevad.

Selgus, et seal oli kolm eraldi seltskonda. Siiapüüdjad olid välja võlunud kamba peale ühe pooleteise kilose siia;  teine seltskond oli latika peale väljas ja olid kätte saanud kahekilose latika; kolmas, kaks venelast, kes ka hommikul enne meid juba seal olid, said mõned ahvenad (üks neist väga kena kaheksasaja grammine) ja ühe väikese siiapunni. Venelaste sõnul oli võttu jagunud hommikuks, päev täiesti vaikne oli olnud. Mingit üldist kala närimist siiski polnud olnud...

Päeva lõpetuseks ronis "siiaala" pealt välja kopsakas särg. Panin seejärel õnged kokku ja tulin tulema.

Kalaga oli kokkuvõtvalt nii nagu ikka öeldakse - ei olnud siis päev õige või oli koht vale või oli ilm liiga ilus või oli sääsevastne liiga punane või puhus tuul valesti või ...:-)

Aga ilm oli mega ja muidu oli tore!

Ilm: +5 kraadi, mõõdukas tuul põhjast ja idast, päike vahel mõni üksik pilv


Hommikuse ja päevase temperatuuri erinevus tekitab päeva jooksul jää peal kentsakaid skulptuure, mille eluiga ei ole just väga pikk:

Pärnu jõgi 09. aprill - siig!

Lõunaks jõudsin Pärnusse Lennuki alla. Kuna Mait, kes palus mul matõlli kaasa tuua oli alles poolel teel Pärnusse, otsustasin teha esimesed püügiaugud autode parkimiskohtade lähedal ja liikuda vaikselt Reiu poole. Päeva plaan oli selge - korralik ahven üles otsida.

Rahvas oli mööda jõge laiali ning enamus tukkus. Liikusin oma vimma kohtadest hooga mööda, ei tahtnud ennast sinna istutada, sest kui kala võtma peaks, siis oleks maru raske ennast sealt eemale vedada.
Puurinud mõned augud ja saamata ühtegi võttu jõudis Mait mulle lõpuks järele.

Andsin vastsed ära ja põrutasime koos hooga Reiuni välja. Seal jätkasime otsimist. Vanade aukude alt leidsime kohe ahvenavõtu. Esialgu tulid august välja mudilased, kuid natuke hiljem ka mõned viisakamad kalad. Kahjuks kala ketti ei läinud. Sama ka Maidul. Otsisime seejärel ümbruskonna augud läbi - tulemuseta - ja maandusime tagasi alguse aukudele.

Ahven oli all, aga võtma ei kippunud. Pika mängitamise peale aegajalt mõni tuli otsa, aga leili kala ei läinud.
Otsisime ja puurisime kuni kella viieni välja kuniks ma tüdinesin ja otsustasin võtta suuna tagasi allavoolu. Mait arvas, et jääb veel tunniks.

Kokku sai ära võetud vaid viis ahvenat ja tagasi lastud üle kümne mudilase.

Sammusin allavoolu, puurides vanu auke lahti ja tehes pistelist kontrolli pea iga paarikümne meetri tagant.
Kuni jõudsin ühe auguni, kus kirbu allalaskmisele järgneval tõstel toimus kohe korralik võtt. Otsa ei jäänud. Mängisin uue tiiru, uus võtt, tühi haakimine; jätkasin samast kohast üles mängimist, kui keegi väga tugevalt nooguti alla vajutas; korraks oli korralik raskus taga, aga kukkus kohe ära. Krt...Jätkasin mängimist, kuid võtte ei järgnenud. Peagi saabus kohale ka Mait ja tegi minust kolm meetrit allavoolu oma augu. Nii kui ta all mängima hakkas toimus korralik laks. Külge ei jäänud, tegi teise tiiru, uus laks. Ja ikka tulemuseta. Peale seda ka temal vaikus.

Korralikud kalad all, aga ei võta ära. Puurisime ümbruskonna läbi, kuid midagi peale ahvenapunnide välja ei võlunud. Võttis vanduma.

Peagi tüdinesin ka sellest kohast ja otsustasin, et teen viimaseks auguks lahti ühe vana augu "võttude" kohast ca 20 meetrit ülesvoolu. Kirp alla ja kohe laks, seekord jäi taha.  Pika venitamise ja väsitamise tulemusena õnnestus jää peale korralik siig (950 gr) tõsta.

Kuna võtt oli olnud samasugune, kui eelmised, oli ilmselt meil teiste aukude all samuti siiad.  Natuke veel jändasin vanadel aukudel, kuni võtsin suuna vimma kohtade poole. Mait jäi siigasid edasi kiusama, ühtegi tal kahjuks välja meelitada siiski ei õnnestunud...

Vimmakohale jõudes oli kogu meestepunt kadunud ja vaid üks tuttav nägu jäänud kohale. Rääkides selgus, et kui mees poole viiest tuli, siis selle aja jooksul ei ole siin keegi vimba saanud. Panin oma kirbu ka vette, kammisin läbi kümmekond auku; sain ühe ahvena ja ühe vimmakonna, kes võttis sööki sellise näoga, et lausa sunnitakse sööma... ja kuulutasin päeva peagi lõppenuks. Tundub, et õhtust võttu täna ei olnud.










Ilm: +5 kraadi, päike, väga nõrk muutliku suunaga tuul

Õhtul tulin maale - saun ja õlu, mõnus. Homme teine Pärnu päev.

Pärnu jõgi 07. aprill - ilma trotsimine

Kuna Mait, Mario ja Viljar olid eile kõvasti kala rabanud, kauplesin end täna poolel teel Tallinnast tuleva auto peale, et Pärnus kõvasti kala püüda.

Kohale jõudsime kella poole kaheks. Panin padavai vimma kohast mööda ahvenat otsima. Proovisin kuni Reiuni üsna mitmed augud läbi, tulemuseks mõned punnid ja ka kaks kala, kes ära võtmist väärisid. Kella neljaks sättisin ennast vimma kohta.

Mait ja Viljar juba toimetasid ees, esimesed vimmad käes. Otsisin oma paari päeva vanused kohad üles ja tegin ka algust. Esimene auk, nn valveauk, mis kolm päeva pidevalt vimba andis, kinkis nuru. Liikusin teisele augule ja sain ka esimesed kaks vimba kätte; üks neist kotti, teine teisest august alla tagasi - kasvama...

Ja siis keeras ilma ära. Kui enne oli päike ja lumesadu vaheldumisi, siis nüüd jäi ainult sadu. Vimb pani suu kinni.  Käisin kordamööda erinevate aukude vahet, sain aeg-ajalt pika mängimise-vahetamise peale mõne kala suu lahti, kuid ketti käima ei saanud...

Kell kuus sai meil lörtsi ja tuule trotsimisest villand ja sättisime minekule. Tagasi kaldale minnes oskasin oma vildist kummikutega üle ääre vette astuda - saab siis näha, kas mingid järelnähud ka tulevad ...

Kogutulemuseks: 6 ära võetud vimba, 1 väiksem tagasi, 4 nurgu, 2 särge ja 2 ära võetud ahvenat

Ilm: vahelduv, enamasti lörts, tugev tuul edelast, +2 kraadi

PS! Hommikul riputasin nädala jagu soolas olnud vimmad räästa alla rippuma;  tegin enne pildi ära kui keegi pihta paneb:-)

Vigala jõgi 06. aprill - kodujõe turvapunnid

Tulime perega pealelõunal maale ning peale asjatoimetamisi otsustasin paar tundi jõe peal veeta.

Esmalt võtsin suuna augule enne Rumba kärestikku. Nii nagu eelmine pühapäev ei andnud ka seekord tehtud augud ühtegi elumärki ja vähem kui poole tunni pärast vahetasin asukohta.

Järgmisena sai suund võetud samasse sügavikku, kus eelmine pühapäev isaga ahvenaid narrisime.
Kohale jõudes selgus, et täna ja eile polnud selles käärus keegi käinud ning vanad augud kõik jääs.
Tegin esimese augu samasse kohta, kus eelmine kord ahvenakari all oli.

Nii kui kirbu koos matõlliga alla lasin andis kala endast märku. Peale pikka mängitamist ronis turvapunn august välja. Seejärel järgnes ahvenate kord. Kümmekond ahvenat tulid üsna järjest, aga kahjuks vaid kaks tükki ca saja grammised, mis äravõtmist väärisid. Teised said priiküüdi jääaugust alla.

Poole tunni pärast (ca 17) katkes ahvena võtt nagu lõigatult. Esialgu arvasin, et kalad panid suu kinni, kuid peagi sain aru, et keegi(d) on all. Need keegid olid sedapuhku turvad, keda pika meelitamisega lõpuks neli tükki veest välja võlusin. Ühtegi kopsakamat siiski polnud.

Oli küll üks võtt väga kõrgelt ja see oli tehtud nii osavalt, et kõik sääsevastsed kirbu konksult hetkega kadusid ... ilmselt üks turbadest...või oli see vimb?

Peale viie uue augu puurimist ja  nendest üheski elumärki tundmata, jälgisin veel natuke kõrval puu otsas toimetava rähnipaari tegevusi, kuni kell kuus pillid kotti panin ja sammud koju suunasin.

Ilm: +3 kraadi, põhja tuul, selge päikesepaisteline ilm

Pärnu jõgi 04. aprill - perekondlikud meistrivõistlused

Vimmatuuri kolmas päev algas pereüritusega. Võtsime isaga poisi jääle (läksime linna sisse, sõudebaasi kanti) kaasa ja tegime kolme põlvkonna vahelise kalapüügi võistluse. Võitis kolme kalaga (kaks särge ja nurg) noorim põlvkond, mina jäin teiseks, kuna mul oli au võitja kalu konksu otsast võtta (saades vähemalt käed kalaseks) ja vanaisa jäeti viimaseks.
Võitja stiilinäide:

Peale võistlust läksime lõuna paiku isaga "järeltreeningule" Lennuki alla. Plaan oli ahvenat kiusata ja õhtu poole ka vimba püüda. Avapaugu tegin siiski eilsel augul, kus sai kiirelt valves olnud vimb välja võetud. Kuna rohkem elumärke polnud, siis võtsin kiirelt suuna ülesvoolu. Isa jäi vimba hiilima.

Võtsin tee peal ette kõik eilsed augud ja ka paar uut, mis olid kellegi võõra poolt tehtud, kuid kõikides aukudes vaikus.   Kuniks jõudsin eilse ahvena auguni. Lootused, mis olid üsna kõrgele kruvitud, said aga kiire tagasilöögi. Ka siin valitses vaikus! Jonni jätmata kruvisin siiski paar auku lähiümbruses ja ühest õnnestus ka viis sajagrammist ahvenat välja meelitada. Suured kalad aga vaikisid.

Paaritunnise otsimise järel andsin alla ja vantsisin vimma piirkonda tagasi. Uurides isalt tulemusi, siis ... neid ei olnud. Seadsin sammud oma valveaugule ja tõmbasin kaks vimba kohe välja. Siis aga tekkis vaikus.

Kella nelja paiku leidis isa teise liini pealt (kakskümmend meetrit eemalt)  kala üles ning samasse kohta üle kolides sai alguses järjekordne vimmaralli, mis kestis vahelduva eduga poole kaheksani välja. Aegajalt tekkisid võttude vahele kümne minutilised pausid, kuid  peale seda tuli kala uuesti samale liinile tagasi.

Vimma võtt erines eelmiste päevade omast - kala reageeris pigem aeglasemale mängule ja söödaga "mängimist" nii palju polnud; kui võttis, siis konkreetselt ja oli enamasti ka  kohe kinni. Võtu alguses oli kala üsna kõrgel (meeter põhjast), kuid õhtu käigus vajus kala aina enam põhja ligi. Kala enamasti ok mõõdus(350-450 grammi). Kolle ei esinenud.

Kokku sai ära võetud 27 vimba ja tagasi lastud 5 kala.

Ilm: pilves, mõõdukas põhja tuul, 2-3 kraadi sooja

Vimmatuuri nr.2 kokkuvõtteks:

• kala oli üsna ühes kohas, liikudes augus ringi
• võtud enamasti kõrgel (meeter põhjast)
• õhtune võtt algas enamasti neljast ja kestis seitsme, poole kaheksani välja
• üldjuhul tahtis kiiremat mängu, vaid viimasel päeval aeglasemat; allamängimine ei ärritanud, vaid ülesmängimine toitis
• punast värvi ning mustade triipudega marmõss ruulis täiega
• kolme päeva peale sai ära võetud 57 mõõdus vimba ja mõned kenad ahvenad

Pärnu jõgi 03. aprill - keskpäevane ahven

Vimmatuuri teine päev algas hilishommikul - jõele Lennuki alla jõudsime isaga alles kella 11 paiku.

Võtsime suuna eile õhtul toiminud aukudele ja nagu arvata võis valitses neis vaikus. Ümbruskonnas põigitas ligi kümme meest, kes paistsid ka pigem päikest võtvat kui kala saavat.

Kauaks vanale kohale ei jäänud, kuna plaan oli ahven üles otsida. Võtsin suuna ülesvoolu Reiu poole, tehes iga saja meetri tagant uue augu. Jää oli nädalaga kõvasti pehmemaks läinud ja mõned sentimeetrid ka õhemaks ning puurimine tundus juba kergem. Teisest kontrollaugust ronis välja esimene ahven, aga rohkem miskit; järgmised kuu auku ei andnud midagi, kuni jõudsin rüsa ette. Puurisin lahti vana augu, paari päeva taguse, lasin kirbu alla ja hakkasin üles mängima; hopp paarikümne sentimeetri kõrguselt nurg. Hüüdsin isale et siit tuleb - too aga otsustas hoopis teisele poole jõge püüdma minna. Egas midagi uuesti mõll alla... mängides kõrgele välja võtt, ilmselt vimb, poolest veest lasi jalga ...krt mõtlesin, et see viib suure kisaga kõik kalad eemale, aga ei miskit. Järgmise tõste ajal ronis otsa kena kahesajane ahven. Ja siis hakkas ahvenat tulema; umbes kolmveerand tunni jagu tuli kenasti täpselt selle hetkeni, kui isa teiselt poolt jõge tagasi tuli:-)
Kokku 11 ahvenat, 5 neist 200+grammi.

Peale mõningast vaikust sai hakatud ümberringi kala otsima aga ei miskit. Paar ahvenat, üks särg ja kõik.
Kella kolme paiku võtsime suuna tagasi allavoolu, et minna vimmaaukudele. Liikusime jõe paremal poolel ja katsusime kõikvõimalikud vanad augud läbi. Ühest õnnestus välja võluda väike teib, aga vimba või ahvenat mitte.

Kuniks jõudsime tagasi eile õhtustele aukudele. Kell oli neli, kõik ülejäänud püüdjad olid lahkunud, vaid meie kahekesi jäänud. Otsisin sama augu üles, kus eile  kogu trall käis, saatsin kirbu alla ja uus ralli läks käima:-)

Esimene vimb ilus, teine punn - saatsin kõrvalaugust tagasi. Seejärel kolmas ja korralik vimb, kes pistis pea august välja ja ... just sel hetkel katkes tamiil. Ajasin kiirelt käe auku ja sain tagurpidi ujuda üritanud vimma koos oma kirbuga kätte.

Käsi märg ja külm jändasin kirbu sidumisega oma viis minutit. Kui uuesti kirbu alla sain järgnes mõne aja pärast võtt ja kala sain ka kätte, kuid siis tekkis vaikus. Parv oli vist ikkagi edasi läinud. Otsustasin siiski samale augule kükitama jääda vaadates kõrvalt, kuidas isal, kes istus ülesvoolu oleval augul, hakkasid vimma võtud pihta...

Ootus tasus siiski ära; umbes kümne minuti pärast oli järgmine vimb all ja väikeste vahedega tilkus kala kuni poole kaheksani välja. Kokku sai ära võetud 13 vimba ja kolm tükki tagasi saadetud. Võttis küll kapriisemalt kui eile - vajas korduvat meelitamist ja uute usside sättimist kirbule, aga tegevust jagus terveks õhtuks.

Vimmapauside ajal kükitas alla suur särg ja korra ka korralik ahven, aga selle oskasin ära pudistada...
Kokkuvõtvalt - igati kordaläinud päev.

Ilm: +3 kraadi, kerge lääne tuul, päike, pilvitu.

Pärnu jõgi 02. aprill - vimb ühest august

Täna sai alguse järjekordne kolmepäevane vimmatuur Pärnu jõel.

Alustasime isaga Lennuki all kl 14. Rahvast jõepeal ligi kümme meest - enamus põigiga püüdjad. Jõe peal päike, olematu tuul, palav. Auke puurida ei taha; komberdasin kasutatud augudel, igimullid otsa ees. Püügivahendiks loomulikult punane kirptirk koos sääsevastsetega.

Pea kohe läks kõikidel põgimeestele saginaks  - võtud, togimised, äraminekud. Mõni sai kala. Mõni mitte. Põigimeeste kamp üritas vimmaparvega koos liikuda ning suundudes puurides pidevalt ülesvoolu Sindi poole. Me isaga jäime truuks omadele aukudele. Mõne aja pärast sain ka esimese vimma. Isa samuti. Peale seda mul ei ühtegi võttu, samas kui papsil igal uuel augul kala "taob". Kogu jant kestis ligi neljani välja, kui põgimeeste elu muutus sama igavaks kui minu oma - kala võtt oli lõppenud.

Kella viie paiku otsustasin kohta vahetada ja sada meetrit allavoolu olevaid kasutatud auke külastada. Kontrollides umbes seitsmendat auku toimus võtt. Kolm tundi ei olnud mu nooguti liigatanud ja reaktsioon jäi seetõttu võtule olematuks... aga kohe järgnes järgmine ja vimb ronis august välja. Matõll ruttu alla ja teine kala. Kolmas ka kohe otsas. Kuna suurem osa püüdjatest oli vahetult enne võttu  lahkunud, liitus minuga vaid üks võõras, kes kõrval oleval augul koha sisse võttis. Üllataval kombel valitses temal aga vaikus. Mul samas aga pidevalt võtud, vaid vahel tegi viie minutilisi pause, et sööma tagasi tulla.

Vimb võttis pea eranditult kõrgelt - mängides põhjast ülespoole, andis tavaliselt endast 60-80cm põhjast "märku" ja meetri kõrgusel tehtud pausil järgnes kohe ka võtt. Allpool, põhja ligidal, mitte midagi.

Kogu nali kestis pea poole kaheksani välja. Kokku sellest august 16 vimba ja kaks nurgu. Teisi liike täna ei saanudki. Polnud paha päev. Homme peab ahvenat otsima minema.

Ilm: +5 kraadi päeval, tuul nõrk ja eri suundadest, pilvitu.

Vigala jõgi 31. märts - kiire kontroll kodujõel

Poisi sünnipäev. Lõuna paiku tegime posile külla tulnud vanaisaga kiire tiiru Vigala jõe "aukudel".

Esmalt enne Rumbat olev süvik. Kohale jõudes valdas meid kerge üllatus - püügikoha olid vallutanud kaks valge tagumikuga kitse, kes ei tahtud meile kuidagi kohta loovutada. Uudishimulikult jälgisid nad meie toimetamisi mõnekümne meetri kauguselt, enne kui metsa poole jalad seadsid. Mehis ütleks selle kohta, et hea märk - loodus elab, kala liigub.

Kahjuks selles esimeses augus siiski nii ei olnud. Peale kolme auku ja null võttu otsustasime asukohta vahetada, kolm kilti ülesvoolu oleva augu kasuks.

See koht oli sedapuhku hoopis teine tera. Ma ei jõudnud veel matõlligi otsa panna, kui isa hüüdis, et vaata. Tema ritv oli kreenis ja keegi sikutas jää all meeletult. Kuna paps oli kasutanud mingit vanemat ja kitsast auku, siis ei tahtnud kala kuidagi auku tulla ja enne kui ma kongitsa välja tõin toimus jõhvis lõtvumine - läks... Kes oli ei tea. Haug? Suur ahven? Latikas? Haugi kahjuks rääkis fakt, et nii kui isa uuesti põgi alla lasi ronis ahven ridamisi otsa.

Mina leotasin oma marmõssi ja tunni jooksul käisid jääpeal külas ning kolisid vette tagasi kümme ahvenapoissi ja kaks turba (suurim vast 250 grammi tuuri). Kaasa sai võetud kassile üks särg.

Ilm: 0 kraadi, ida tuul, vahelduv pilvisus.