teisipäev, 30. aprill 2013

Põhja Eesti forellijõel 30. aprill - täpikuid otsimas

Sellest on vist oma neli aastat, kui viimane kord jõeforelli Eesti otsimas käisin. Täna tuli siis isu uuesti proovida :-)

Otsisin oma landid ja rullid välja, viisin poisi lasteaeda ja vurasin linnast välja. Kella 11 paiku jõudsin lõpuks jõele. Parkisin auto tee äärde, astun välja ja viiskümmend meetrit eemal, põllu peal, vahib rebane mulle imeliku näoga otsa. Egas midagi, küllap ta jehhat teeb, kui ennast riide saan. Viis minutit hiljem, kui puldist signa autole peale panen, istub reinuvader samas kohas. Kentsakas, keset põldu, ühe ja sama koha peal. Täpselt selle kohapeal, kus kohast ma peaks läbi minema, et jõe äärde saada.

Annan alla, teen paarisajameetrise kaare ja kõnnin ümber rebase jõe äärde välja. Vader liigutab selle peale ainult pead. Aru ma ei või ...

Jõe äärde jõudes unustan rebase peatselt. Seon oma rakenduse valmis (hele meps otsa) ja sammun allavoolu minema. Üritan oma mälusopis meelde tuletada kivisid, mille tagant olen kala eelnevalt saanud, aga vesi on nii kõrge, et nende tuvastamine on suht võimatu. Lasen suht suvaliselt ja ühest sügavamast kohast saan ka võtu kätte. Aga otsa ei jää. Proovin veel mõned korrad samas kohas, ei lootustki. Sammun edasi ja loobin. Käsi on ikka väga kohmakas, visked on kord lühikesed ja siis liiga pikad. Mõni aeg hiljem juhtub see mis juhtuma peab - lant saab sõbraks teisel kaldal oleva puuga ja jätab mu maha ... Otsin järgmise karbist välja...

Jõelõik mille valisin on ligi kaks kilomeetrit pikk ja selle läbi loopimine võtab aega. Olles umbes poolele teele jõudnud ütleb kõht,et lõuna aeg on käes. Teen viimase viske ja laks, paarikümne sentimeetrine forellipoeg otsas. Paari klõpsu fotokaga ja lasen tagasi.


Nälg aga ei anna asu ja korjan oma pannkoogid moosiga lagedale.  Uskumatu, kuidas looduses selline asi maitseb. Keele viib alla. Lasen hea maitsta ja puhkan. Mõnus. Logelenud veerand tunnikest panen uue plaani paika - vaja lõigu lõpuni vantsida ja siis vastuvoolu astuda. Mõeldud tehtud. Võtan vedrud alla ja teen kand ja varvas.

Paarkümmend minutit hiljem jõuan lõigu lõppu. Siin on parimad kohad ja siit on mul ära läinud ka korralik koll. Võttis tookord sügavast käärust umbes kümne meetri kauguselt, keeras selja ja pani ajama, isegi head aega ei öelnud ...  Paarikümne viske pärast saan mõne aja pärast ka ühe punni võtu, aga kolli ei ole ...

Jõgi ei ole palju muutunud, mõned uued kopra poolt langetatud puud, aga enamus sopikesi on ära tuntavad. Sammun põhikohad vaikselt läbi. Paaris kohas on koprad? päris korraliku töö teinud - terve hulk leppadest on aetud teivasteks, nagu kavatseks vanaaegset linnust kaitsma hakata ...


... Vahetan lante - vikerkaare värvi, vikri värvi ... ei miskit. Ühel hetkel loobun vahetamast ja jään vikrivärvile truuks. Vahet ei tundu olevat ... Tuima töö tunne ronib peale, kuni ühel hetkel hakkan peast arvama, et mis see kell võiks olla. Otsin mobla välja ja saan aru, et olen metsavahel neli tundi niimoodi surnuks löönud, et aru ei saa, kus ja millal ...


Edasi läheb kiireks. Vaja lasteaeda jõuda ja siis veel maale. Jätan suure osa parimatest kohtadest vahele ja panustan hommikusele "võtu" augule. Kohale jõudes saan paar viset tehtud enne kui käsi päris korralikult vääratab, laksti on lant teises kaldas puu otsas. Kätte ei saa, vihaga tõmban nööri katki, keeran selja jõele ja sammun auto poole. Rebane on ka vahepeal jalga lasknud ja saan otseteed auto juurde.

Kokkuvõtvalt - tore oli, peaks veel proovima, aga peab rohkem aega võtma; kiirustades forelli ikka ei püüa.

Ilm: pilves, vahel päikest, paar korralikku vihmasagarat, tugev lääne tuul, kuni 10 kraadi sooja; vesi kõrge, pruun, aga selge




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar