pühapäev, 23. juuli 2017

Nõela otsimine heinakuhjast - otse kümnesse, 21. juuli 2017

Reisi viimane püügipäev.
Terve selle nädala on vesi muudkui kerkinud ja kerkinud ning erandiks ei olnud ka tänane hommik - jälle 5 cm juurde. Saar peaks nüüd kõvasti üle meetri vee all olema. Tavaliselt sel ajal saarel kivide peal linnud ringi tuterdavad. Nüüd aga...

Viimased päevad olen jõel ikka üsna vähe käinud, ootuses et veetõus peatub, nüüd enam minekut kuhugi edasi lükata polnud. Tuli võtta, mis veel võtta andis. Alustasin esimese tiiruga hommikul kella üheksa paiku. Kalda peal lante sidudes ei tundunud tuult olevat ja nii suundusin Rootsi randa. Vale otsus - nii kui landid vette panin, tuli tuul ja jäin selle meelevalda. Poolteist tundi hiljem kui olin teise kärestikuni välja jõudnud, tulin juba poolväsinult maha.

Väikene puhkus, hommikupuder ja kohvi ning seejärel Bonderile oma trassi ette joonistama. Praktikas, kahekesi paadis. Tegime Rootsi saare eest ja tagant tiiru läbi, seejärel üle jõe pumba auku ning lõpetasime kärestike kõrval. Üritasin talle vete sügavustes olevat põhjaprofiili ette joonistada, tema pani maamärkide järgi kõik kõrva taha. Näis, kas tal sellest järele jäänud 1,5 päevaga ka mingit tolku saab olema...

Peale ekskursiooni tegin ühe otsa veel üksinda. Soome kalda äärt pidi, et võimalikult palju põhjatuule eest varju leida. Kaldast eemale ei kippunud üldse minema ja sikk-sakke vältisin täiesti - sodi on nii palju jões, et kui teed ühe paarikümne meetrise tõmbe risti kaldaga, siis on kõik landid koheselt prahti täis. Joonelt alla sõites kannatas umbes kümme minutit püüda, seejärel tuli juba kõik välja võtta, landid puhastada ja uuesti sisse lasta. Üksi paadis seda teha on ikka väga vaevaline.

Kaks tundi hiljem olin oma tiiru lõpetanud ilma ühtegi kala nägemata. Vähemalt paar harjuse punni tekitasid pisut elevust, otsustades just kärestike eest putukale otsa karata.

Väike grill ja kell pool kaheksa seadsin sammud jõe äärde viimaseks tiiruks sellel korral. Päev otsa olin erinevate lantidega mänginud, nüüd pöördusin selle reisi parimate juurde tagasi. Parempoolsele ridvale sidusin lillaka hejo, siis punase edi, seejärel suur punane edi ja lõpetuseks üks jässe (seekord miski rohekas-valge). Otsustasin minna kohe enda juurest peale.

Tänu meeletule veetõusule on meie randa, seal kus paati hoian, tekkinud kerge tagasivoolu koht ning sealt on ennast voolu piiri peal püügile seada maru mugav. Paat sai pandud  voolu serva viie meetri kaugusele kaldast ning hakkasin ritvadega toimetama. Esimesena läks vette suur punane edi, seejärel punane edi. Tõstsin lillaka hejo ridva parda äärde ja lasin landi vette ja hetk enne kui selle ridva rulli poolilt tamiili maha jooksma lasin nägin silmanurgast kuidas punase ediga varustatud kaigas vajus...


Automaatselt vajutasin aerudele ja samal hetkel hüppas rannast paarkümmend meetrit eemal ja peaaegu paadiga kohakuti jõudnud lõhe veest välja. Sinna ei saanud see lant ju kuidagi iseenesest minna - kas siis lõhe haaras selle suhu, ujus ülesvoolu ja ridva pealt selle alles jupike hiljem registreerida suutsin? Igaljuhul jäi kala kahe kiire tõmbe järel otsa ja pani kärriga (minu õnneks) ülesvoolu minema.

Tõmbasin kiiruga paadi kaldasse ja haarasin ridva. Esimene sööst väga pikaks ei kujunenud, viiskümmend meetrit hiljem jäi lõhe paigale. Kasutasin hetke ära ja panin mobiili speakeri peal Bonderile kõne püsti. Jõudsin talle hüüda, et otsas, kui actioni teine vaatus algas. Kala pani nüüd mõnikümmend meetrit allapoole, jõudes allolevatest kividest vast kümne meetri kaugusele. Aga üle neist ei läinud. Üritasin teda sealt natukene tagasi sikutada ja korraks ta üllataval kombel juba nõustuski ning tuli kividest eemale, natukene kaldale lähemale. Vaid hetkeks.

Järgnes sööst juba üle kivide ja möllavate lainete, suurde voolu. Algatuseks üritasin teda ka pisut jõuga tagasi hoida, pidurdades kiirelt pöörlevat pooli näpuga. Tulemuseks oli vaid kiirelt ülekuumenev näpp ja õhemaks viilitud nahk... Mõni sekund hiljem sellest loobusin - võimatu, kala lihtsalt läks. Egas midagi, jookseme siis võidu. Selleks hetkeks oli Bonderi seltskond ka alla jõudnud ja allavoolu kalale järgi minnes palusin teistel veel kongits kaasa haarata ning paat kaldale kinni tõmmata.

Õnneks ei olnud kividest läbi põrutades lõhe kuhugi kivi taha kinni otsustanud ujuda ja jäi natukene hiljem suure voolu piirile seisma. Puhkas seal tsipake, ma üritasin teda natuke kalda poole saada ja siis  pani uuesti edasi. Siis jälle seis ja jälle edasi. Nii käisime kui koeraga jalutades paarsada meetrit piki ranna äärt, mööda kive ja vahel ka vees allapoole, kuni lõpuks vaikselt kala ramm otsa saama hakkas. Olime selleks ajaks juba Iivika majast mööda jõudnud...

Mõnda aega kulus veel kalda lähedal mässamiseks,  kui lõpuks õnnestus lõhe kongitsaga ära haarata. Kõige paremini kongitsat kinni ei saanud, kuid üles kivide taha me siiski koos jõudsime. Huhh, käes!Tunne oli ikka väga mega! Adrenaliin täiega laes!
...

Eriti vinge oli ikka see, et peale nädala jagu tühja sõitmist otsustas kala võtta siis, kui olin peal olnud... 2 minutit. Hullemat juhust ja vedamist vist ikka olla ei saa:-)

Kabariidid: 10.5 kilo (suuruselt edetabelis minu kolmandaks lõheks), 103 cm pikk, isane kala. Peremees Unto arvas, et lõhe oli äsja just tõusmas (sellest ka esialgne ülesvoolu liikumine). Ise arvan, et seesama kala, kes eile märku andis, oli siin passimas.

Suur tänu ka abilistele - Bonder, Joe, Peedu ja Age! Suurem osa jalutuskäigust kenasti linti võetud.


...

Sellega oli seekordne reis ka ühelpool. Kokkuvõtvalt saab väga rahule jääda - kolm kala, üks üle kümne kilone. Eesmärk oli olnud kaks kala, nii et latt sai kenasti ületatud. Väga-väga rahul.

Hämmastav on see, et lõhed tulid kõik ühe ja sama landiga, punane-roheliste triipudega EDI lant. Lisaks veel kaks võttu sama landiga, teiste lantidega aga ei midagi.

Veeolud olid minu jaoks ikka väga kehvad - liialt kõrged ja sogased. Aga vahel leiab ka pime kana tera:-) Augustis saab uuesti proovida.

laupäev, 22. juuli 2017

Ilusale reisile ilus punkt, 21. juuli 2017

Jutt peab ootama ja tuleb hiljem - varasel hommikul vaja koduteele asuda. Aga emotsionaalse laksu sain kätte, pea viimasel hetkel:


reede, 21. juuli 2017

Vesi tõuseb, tõuseb, tõuseb ... 20. juuli 2017

Madalrõhkond on küll üle liikunud, kuid veetõus jätkub. Veel viisteist sentimeetrit juurde. Paadi nina ulatub juba leppadeni - vahepeal oli tegu, et viiemeetrise nööriga esimese lepa külge paati siduda. Need paadid, mis on pikemaks perioodiks kaldale tõmmatud ja paistsid alguses kohatult kõrgele mäkke sikutatud olevat, on vaikselt veepiirini jõudmas.
Terve päeva lubas korralikku põhjatuult ja nii sai esimene tiir alles õhtule planeeritud.

Päeval vallutasime Yllase mäge. Hiljem poes kolades tegin investeeringu oma tagumikule - soetasin paati istumise alla pehme padja:-)

Kell seitse jõe äärde, plaaniga asju katsetada. Parempoolsele kaikale sidusin Tullimies landi, mille veel mõned päevad tagasi landikarbi põhja ära toppisin. Ja kirakka landile otsustasin pool meetrit ettepoole 6 grammise tina oliivi panna. Kaldal paistis asi toimivat - lant läks sügavamale ja justkui mängis ka.

Esimene tiir Soome kalda alt, et tuule eest peidus olla. Peale Iivika kivi tegin esimese lantide ülevaatuse. Plekk puhas, kaks lanti rohused ja tinaga varustatud lant täiesti sassis. Mingi valemiga oli konks tina taha kinni suutnud haakida... Tegin vaiksemas kohas kiire remondi ja amputeerisin selle tina liinilt ära.

Kulgesin piki Soome kalda äärt ja enne teist kärestikku olevat paati hakkasin vaikselt keskvee poole liikuma. Samal liinil, kus esimese selle reisi kala sain. Ja korraga punase edi ritv pani korraliku "plönni". Justkui keegi oleks jõuga pesapalli kurikaga landi pihta virutanud, ritv selle peale hooga alla põrutas ja koheselt tagasi põrganud. Otsa ei jäänud midagi. Lõhe sabaga lõi?
Teise tiiru võtsin Rootsi saare juurest. Tegin väikesed vahetused - kirakka asendasin triibulise ediga ja saksa edi omakorda oranži wäyläga. Pleki otsustasin jätta, kuna kordagi põhja ei jäänud ja midagi hullu ei juhtunud, otsustasin veel mänguaega anda.

Rootsi saare esine ja tagune, suure männi juurest risti üle jõe. Uuesti samale liinile, kus võtt oli toimunud. Ja korraga nelikümmend meetrit otse ees kena selg veest välja tõusis ja aeglaselt lainesse tagasi vajus. Ilus kala, julgelt üle kümnene. Võtsin sentimeeter haaval liini kuni lõheni ... ja seal edasi ka. Midagi ei toimunud. Uuesti ridvad kokku ja järgmisele katsele.

Seekord võtsin ainult mõnisada meetrit ülespoole ja tulin jälle otse alla. Nüüd ei näinud ei kala, ega ka võttu. Võtsin veel kärestike kõrval olevad augud ka läbi  ja kell pool üksteist tulin maha - saun ootas.

neljapäev, 20. juuli 2017

Jockfall, 19. juuli 2017

Päev pidi tulema vihmane, tuuline ja külm. Tundus hea mõte see veeta lõhede paradiisis ilusaid kalu vaadates. Siin jõel pole juba ammu lõhet pinnas korralikult mängimas näinud. Meie panime tsipa enne kella 11st minema, Bonder ja co tulid natuke hiljem järele.

Paar tundi sõitu ja kohale. Vahetasin viissada SEKi kalastuskaardi ja viie landi vastu ning kobisin kahlamispükstesse. Püügiks neid otseselt vaja ei lähe, aga vihmas nendega hea ja kuiv olla.

Püügiks oli landimeestele avatud parempoolne kallas. Püüdjaid ka päris palju, oma viisteist inimest kindlasti. Lennukapüügi kallas aga suuresti tühi. Paar meest vaid püüdmas. Seadsin sammud esimese pauna järgsele nukile. Siin oma 7-8 meest järjekorras passisid. Võtsin esialgu vaatajapositsiooni sisse.

Juttude järgi oli keegi hommikul ühe seitsmekilose kätte saanud, nii et kala jões on. Sama kinnitas ka pilt veepinnale, kus iga paari minuti tagant keegi ennast näitas kas hüppega, plärtsuga või saba ning selga veest välja paista lastes.

Kui vanasti püüti enamasti raske 40-60 grammi kaaluva landiga, siis nüüd olid enamus püüdjad uppuva spinflu rakendusele üle kolinud. Hullult pikkade, nii 3 m, lipsudega varustatud. Kaikad pikad 4-4.5 meetrit, varustatud multirullidega, millel tamiil ... 0.8 mm.

Püüdma mahtus ühele kohale kolm matsi, kes siis järjest väikeste vahedega rakendused teele saatsid. Alumine mees alustas, "kolm Mississippit" hiljem lennutas oma rakenduse teele järgmine ja natuke hiljem siis kolmas omakorda. Sööt käis mööda põhja kuni andis lasta ja seejärel püügi tiir kordus. Kui kellelgi jäi rakendus kinni, siis keerati selg jõe poole ning marsiti uljalt kalda suunas, kuniks tamiil kas katkes või rakendus lahti pääses. Kadu oli korralik - iga viie minuti tagant pääses keegi uut rakendust siduma. Nii see elav järjekord muudkui vahetus...

Peagi oma esimese viis minutit sain teha. Tundus, et 40 grammine oli selle veetaseme kohta liiga kerge. Põhja sai küll kätte, aga nii hilja, et püügimaa üsna lühikeseks jäi. Mingi hetk juba mingi tunne tuli, kui oma esimese landi otsast ära viskasin. Kivide taga oli nöör ilmselt viga saanud ja ühel hetkel ta püssikuulina lihtsalt kadus. Seis -1, minu kahjuks.

Otsustasin, et olen selles kohas nii kaua kui Bonder saabub ja sidusin järgmise otsa. Sellega sain püüda kõva pool tundi, kui lõpuks sellest ilma jäin. Võtte ei saanud, kuid ühel kõrvalolijatest oli ühel hetkel mõneks sekundiks kala taga...

Bonderi saabudes läksime edasi järgmise nuki peale. Seal rahvast polnud ja võtsime kohad sisse. Lõhet siin oli, sest peagi keegi otse nina ees korraliku küünla pani. Nii 7-8 kilone. Täies ilus veest välja paiskus ja plärtsti külje peale vette maandus. Võimas.


Püüdsin sellel nukil pool tunnikest ja kolisin edasi kolmandale. Teised jäid maha. Eelmisel korral siin käies kolmandal nukil ka võtte sain, tundus teine täitsa potentsiaalne koht. Uus koht, uued kombed - sissejuhatuseks esimese landi vette jätsin. Panin seejärel ühe raskema pleki otsa, ainukese 60 grammise, mis mul karbis. Tumepunane, musta küljega. Hirmus sangpomm. Aga püüd oli temaga oluliselt parem. Põhja sai kiiresti kätte ja lant tuli kogu trassi kenasti põhjakive aegajalt puudutades kuni nuki lõpus olevate kivideni välja.

Ühel järjekordsel viskel korraga sujuv ja tugev tõmme. Lant oli jõudnud tiiru lõpuossa, kusagile kümne meetri kaugusele nuka kividest. Haakimine ja korralik kala taga. Tegi esmalt peaga paar pekslevat liigutust ja võttis seejärel sõidu ette. Kahjuks allavoolu otse kaljunuki suunas. Kärr läks käima ... ja vahetult kaljunuki kohal vabanes kala landist. Huhhh, tunne oli ikka võimas. Käed värisesid adrenaliinilaksust, hoolimata sellest et olin seda mõnu saanud tunda vaid 3-4 sekundit.

Kätte poleks seda lõhet kindlasti saanud, sest kaljunuki taha jõudnult oleks ta mu pooli lihtsalt loetud sekunditega tühjaks sõitnud, ilma et ma midagi teha oleks saanud. Samas oli mul sidur ikka piisavalt kinni ka, et enam rohkemaks seda keerates oleks lihtsalt nöör mingi hetk järgi andnud. Nii et läks nagu minema pidi. Selle püügikoha needus ongi selles, et julgelt üheksa kala kümnest pääsevad peale otsa jäämist plehku. Hoolimata robustsetest varustustest.

Bonder püüdis oma kaljunuki otsas mingi hetk välja värske plekklandi koos viiekümne meetrise tamiiliga (0.8 mm). Oleks minu kala nuki taha jõudnud, oleks samamoodi suures osast oma nöörist pidanud loobuma...

Peale rahunemist jätkasin samas kohas ja vabanesin järgmise viskega oma punasest plekist. Rohkem mul sellist polnud ja püügiks jäid vaid 40 grammised. Korralikku lõhevõttu nende enam ei saanud. Üks väiksem kala, nii poole kilone, käis mõneks sekundiks otsas, enne kui lahti pääses.

Püüdsin kuni lantide seis muutus miinus viieks ja panin seejärel asjad kokku. Kell juba viis läbi ka, aeg oli kodutee ette võtta. Teised jäid veel natukeseks püüdma, kuid tulid samuti tühjade kätega koju.

Koht aga on nii võimas, et järgmistel aastatel tulen ikka ja uuesti siia tagasi. See on ikka uskumatu, kui palju siin hüppeid näeb. Tegemist oleks nagu kajaloodile peale pantava demoprogrammiga, mida silme eest muudkui läbi jooksutatakse:-)

Naine ütles tabavalt, et see koht on nagu kasiino - emotsiooni saad igal juhul, kuigi maja võidab alati:-)

...


Õhtul tegin kahetunnise püügikorra oma jõel. Vesi tõusnud veel viis sentimeetrit ja on nii kõrge, et minu kõrgeima veega võtu märk on nii 40-50 cm veetasemest allpool. Sodi ujus üsna palju ja seetõttu pikemalt sõuda ei viitsinud.

Tiir saare ees ja taga. Seejärel Soome kallas, piki kaldaäärt kuni teise koseni (esimene kosk on juba ammu uppunud...). Lantideks lillakas hejo, punene edi, kirakka ja saksa edi. Kala ei näinud. Jões ei mingit elu, isegi harjuse putukat ei himustanud keegi.

Paati kaldale tõmmates tegi keegi kümne meetri kaugusel korraliku plärtsu...

kolmapäev, 19. juuli 2017

Sügis tuli, 18. juuli 2017

Ilmateade lubas juba eelmiseks neljapäevaks korralikku vihma ja tuult. Pidevalt on seda edasi nihutatud ning nüüd siis jõudis see lõpuks kätte. Ja kaunis rõveda põhja tuulega. Kui vihma kannatab ära, siis sellist tuult mis puhub piki voolu, eriti mitte.

Hommikul tegin esimese ilma trotsimise katse. Ronisin Rootsi kalda varju ja kammisin saare kalda poolset äärt kuni suure kivini. Kaks korda, kuna kivist allapoole minna polnud mõtet. Lantideks lillakas hejo, punane edi, lilla poppeli ja saksa jässe. Lõhest ei kippu ega kõppu. Ka harjused on oma isu tagasi hoidmas, vaid paar pisemat poissi pooleteise tunni peale.

Õhtul kell kuus katsetasin uuesti. Olin Kolaris soetanud järjekordse uue landi - Kirakka, mis sai ka otsa seotud. Paremalt lugedes läksid vette - lillakas hejo, punane edi, kirakka ja saksa värvides edi.
 
Vesi samal tasemel mis eile, õhtul võib-olla isegi sentimeetri kukkunud. Optimistilikust vaatenurgast mõõdetuna. Sodi ka vähem ujumas, kuid piisavalt palju, et iga kümne minuti tagant lante puhastada.

Esimene tiir sai tehtud sama mis hommikul. Kammisin kalda äärt läbi. Teiseks tiiruks otsustasin Soome kalda alla kolida. Tundus, et tuul jäi natukene vaiksemaks ja ehk kannatab sõita. No ega ikka eriti ei kannatanud küll - kogu trassi läbimine oli karm. Sõitsin kuni lõpuni ära, aga see oli paras kannatamine.

Poole üheks andsin alla, sellise ilmaga mina siit küll kala välja ei võta. Ega teisigi väga sellise tuulega peale tulnud. Üks paat jäi Rootsi kaldakive proovima, teine lahkus samal ajal kui mina.

Bonder ja co vallutasid salajärve. Väikeseid hauge kiusasid. Kuna homme ilm päris kole, siis läheme vaatame Jockfalli üle.

teisipäev, 18. juuli 2017

Salajärvel, 17. juuli 2017

Traditsioone tuleb austada ja nii vedasin oma pois haugi püüdma. Ega ta väga tahtnud tulla, aga autoga ise sõitmise võimalus oli väikeseks motivatsiooniks.

Järve ääres see aasta lausa kolm paati. Võtsime esimese ettejuhtuva küna ja läks kiigadi kaagadi aerutamiseks. Kohutav paat ja kohutavad aerud. Vastu tuult sõitmisega sai peagi selja märjaks. Võtsime esmalt suuna kahe järve vahel olevale madalikule.

Ilm mõnusalt soe, paarkümmend kraadi ja mõõduka lõunakaare tuulega. Vahel lausa päikest näitas. Kui ilmateade ei valeta, siis viimane ilus ilm sellel reisil.
Kammisin oma landikasti läbi - jigi, suuremad pöörlevad, väiksemad pöörlevad. Koha voblereid ei raatsinud haugile närida anda...Mingi hetk leidsin kastist mingi propelleriga landi. Äkki Margus selle kunagi kinkis.... Proovisin selle ka ära ja sain peagi esimese rabaku. Kuna ei jäänud otsa, siis proovisin veel samast kohast. Paar viset hiljem veepinna peale veelaine kerkis ja järgmine hetk haug pinnal olevat lanti rammis. Väsitamise jätsin poisile. Sõitis päris kenasti. 2.8 kilo. Pildid spetsiaalselt Aini rõõmuks tegin:-) 

Kammisime rohuala läbi, hiljem ka teise saare tagumise nurga. Iga natukese aja tagant keegi proovis kuid otsa ei jäänud. Ei tea kas mängisin valesti või mis iganes. Proovisin küll erinevaid viise - järskude nõksakatega, pausidega, ühtlase kerimisega. Päris sina peale selle landiga ei saanud.

Poolteist tundi püütud, ilmnesid kaaspüüdjal esimesed tüdimusmärgid. Tegime kiirelt paatide äärsele rohuribale ka tiiru peale ja tulime tulema.

...

Päeval saabus Bonder oma kamraadidega. Lisaks tuli kolmandasse mökkisse mingi püügiseltskond ja nii oli stardipaugu kõlades jõel maru tihe liiklus. Mootoriga püüdev rootslane ka veel platsis. Tõmbasin ennast esimeseks tiiruks Rootsi kalda alla, et saare ümbrus läbi kammida. Too kurat sättis ennast mu ümber podisema. Lõpuks tõmbas veel ette ka. Siia tuleks nüüd üks vandesõna kirjutada...

Vesi on pühapäevase seisuga oma 25 sentimeetrit veel tõusnud ja nii kõrge pole ta veel see reis olnudki. Iivika kivi ees oleva väiksem kivi oli vee all. Sodi tänu kõrgele veele ropult. Isegi prahikorjajad ei saanud oma tööga hakkama - nii kui natukene risti kaldaga tõmbasid, olid kogu maailma rohulibled konksude otsas.

Veeloa said sedapuhku: saksa jässe, lilla poppeli, punane edi ja punane HK. Esimesel tiirul nägin ühte hüpet suure kivi järgse elektrikarjuse kohal. Koskedeni jõudes kerisin ridvad kokku ja läksid teisele tiirule. Seekord Soome kalda alla.

Seda tiiru pikalt teha ei lastud. Mingi hetk kalda lähedal lillaka poppeli ritv jõnksatas ja aerudega haakides kala taha sain. Aga väikese - sidur tegi vaid paar kärtsu, rohkemaks polnud kalal jõudu. Haug kurat. Tiir oli sellega rikutud, panin asjad kokku, tegin uue sõlme voblerile ja läksin samale ringile.

Teisel ringil jõudnud ojani, korraga teise kalda alt kärr kõrva kargas. Ülal pool elav soomlane oli kala taha saanud. Võtsin siis uuesti oma asjad kokku ja kobisin ka sinna trassile üle. Äkki parv tõuseb...

Lõhe saadi kätte, nii üheksa kilone. Parve aga polnud, või siis ei osanud seda parve käivitada ja mulle võttu ei jagunud. Kulgesin kuni suure kivini Rootsi kaldas ja seejärel läksin katsusin pumba augu ka läbi. Kärestikest möödusin paremalt ja lõpetasin püügi enda kivi juures, kui olin suutnud poppeli ja jässe sassi ajada. Aitas küll tänaseks.




pühapäev, 16. juuli 2017

Tormi trotsimas, 16. juuli 2016

Pühapäev. Lubas kõva tuult lõuna kaarest. Kui silmad kella üheksa paiku lahti lõin, ei tundunud veel midagi hullu. Tegin kiire kohvi ja läksin olukorraga tutvuma.

Jõe ääres päris kole vaatepilt. Tugev tuul juba üleval, kuigi väljas mõnusalt soe ja päikeseline ilm. Niikaugele tulnuna ei olnud sobilik ometi tagasi minna ja seadsin paadi ikkagi püügikorda. Lantideks sedapuhku said vette seatud: lillakas hejo, punane edi, triibuline edi ja saksa värvi jässe. Kuna Rootsi saar oli ühe paadiga juba mehitatud võtsin ette Soome kalda. Eile siia ei jõudnuki - hea vahelduseks.

Sõudmine oli karm. Aerudega edasi tõmbama eriti ei pidanud, küll aga oli probleemiks paadi otse hoidmine. Pigem oli tegemist aerudega tüürimise, kui aerutamisega. Kuna vesi jälle kerkinud ja jõudnud põhimõtteliselt tagasi samale tasemele kui alguseses, siis tegi asja keerulisemaks pidev lantide puhastamine.

Vaikselt tiksusin allavoolu. Landid vaikisid jonnakalt. Peale esimest kärestikku tegi järjekordse lantide puhastamise. Kerisin harjuse putuka paadi kõrvale, et saaks rahulikult lante sisse lapata. Tegevuse käigus otsustas korraga harjuse ritv ahtri suuna leekima panna. Viimasel hetkel sain sabast kinni. 40+ sentimeetrine harjus oli otsustanud rünnata otse paadi kõrval vedelevat putukat. Uskumatud naiivsus. Karistasin ära ja tõstsin ta paati.

Peale teist kärestikku otsustas keegi triibulist edit rünnata - ilmselt väike kala. Hetk hiljem sain putukaga teise mõõdus harjuse paati. Lõpuks ometi on harjus karbi uuesti lahti teinud. Lõhe aga vaikis...

...

Enne keeluaega kibelesin ikkagi uuesti peale ja nii seadsin kella nelja paiku uuesti ennast rannale. Ees juba kaks troppi rootslast mootoriga püüdmas -vähe närvidele käivad sellised... Lisaks ülapool elav soomlane veel meie poolsesse kaldasse proovima tuli. Proovisin erinevaid voblereid kalda ääres ja kui lõpuks Tupo jõe suue vabaks jäi, panin mootori käima.

Kohale jõudes sain kohe aru, et see ei saa normaalne püük olema. Tuul oli meeletu - nii kui valvsuse kaotasid, oli hetkega paat risti. Kuidagi sain ridvad sisse ja tüürides suundusin allavoolu. Aerutada endiselt polnud vaja, viisteist meetrit sekundis puhuv tuul tegi oma töö. Aeglase vooluga kohtades suundus paat tuule mõjul lausa vastu voolu...

Üllataval kombel andsid esimesena alla rootslased. Mõni aeg hiljem ka soomlane. Tiksusin ilma trotsides piki Rootsi kallast kuni suure kivini ja andsin seejärel alla. Kalda ääres kannatas isegi kuidagi olla, aga iga viie minuti pärast prahti lantide otsast korjata ... sedasi lõhet ei püüa. Tulin tulema. Viimase mohikaanlasena:-) Metsasaun ootas kütmist... Küll seal oli alles palju shokolaadi komme:-)

Järgmine nädal tundub trööstitu - vihma, põhja tuult, külma ... Globaalne ilmamuutus, mille mõjudest inimkonnale Trump alles mõtiskleb, näitab siin oma tõelist palet. Bonder saabub oma seltskonnaga äärmiselt kehval ajal. Ainukene positiivne külg on see, et Kattilakoski kalaloendur on suuna uuesti üles poole ajanud. Vast midagi ikka tuleb. Hea et omad kalad ikka kätte ära sain.

Väylänpää, 15. juuli 2017

Kaks kala käes, rahulolu sügaval sees = püüginälg pea olematu. Hommikul tegin tunnise tiirukese Rootsi saare ümbruses. Tuul nii mega tugev, et sisuliselt ainult otse sai alla lasta. Hea, et vähemalt lõunakaarest. Alguses paistnud päike kadus mingi hetk täielikult ja lõpetuseks sain korraliku vihmasagara kaela. Läbimärjana tulin maha. Lantidest said mänguaega need samad, millega eile lõpetasin.

Päeva veetsime Pellos poikkinaintiajot vaadates ja seetõttu teine tiir alles õhtul. Ilm oli vahepeal jälle päikeseliseks keeranud ja tuul itta pööranud. Sellise ilmaga Soome kalda all tuule käes olla ... tänan ei ... võtsin jälle Rootsi poolse külje.

Esimene tiir lillakas hejo, punane edi, suur punane edi ja oranz wäylä. Kui suure männi alla jõudsin, siis sai selgeks et Soome poole minna ei saa - seal üks paat ees passis. Tegin siis teise otsa veel Rootsi poolelt alustades.

Lantides väike vahetus - suur punane edi asendus uue edi landiga, nimetagem seda siis triibuliseks. Wäylä asendus saksa värvides jässe vastu. Kogu Rootsi pool sai läbitud ilma igasuguste vahejuhtumiteta. Imelikul kombel isegi harjus vaikis.

Suure kivi juurest keerasin üle jõe, et õhtul ikka pisut Soome randa ka proovida. Pumba auk, kärestikust kalda poolt mööda. Kahe kärestiku vahelt mingi pudin korra edi triibulist rammis, kuid otsa ei jäänud. Kuna vesi on tõusuteel (+15cm eilsega, päeva jooksul +5cm) siis mõtlesin vahelduse mõttes kolmanda kärestiku esist ka proovida. Pole kunagi julgenud sealt kitsalt ribalt läbi lasta ja ega tagantjärgi tarkusena ka miskit mõtet polnud. Vool nii tugev, et risti tõmmates viskas landid veest välja ja sisulist püüki sellel alal ei teinudki.

Viimase kärestiku järel võtsin suuna oma kivide peale ja kammisin need läbi. Lõhe ennast ei näidanud. Tegelikult juba eilsest saati pole ühtegi lõhet pinnas käimas näinud.

Paatide sisselaskmise koha juurest kuulutasin päeva lõppenuks. Kell oli küll alles kümme, aga püüginälg puudus...

PS! Untoga Tullimies lantidest rääkisime. Ta kaks pöörlat soovitas panna. Ja kõik neli kaigast tuleks varustada plekkidega. Kompromiss (plekk ja voblerid vahel) ei olevat hea - landid liiga erinevatel kõrgustel mängivad ja täiesti teistsuguseid kiirusi tahavad. No kolme sellist lanti ma nüüd küll juurde ei osta.