teisipäev, 18. juuli 2017

Salajärvel, 17. juuli 2017

Traditsioone tuleb austada ja nii vedasin oma pois haugi püüdma. Ega ta väga tahtnud tulla, aga autoga ise sõitmise võimalus oli väikeseks motivatsiooniks.

Järve ääres see aasta lausa kolm paati. Võtsime esimese ettejuhtuva küna ja läks kiigadi kaagadi aerutamiseks. Kohutav paat ja kohutavad aerud. Vastu tuult sõitmisega sai peagi selja märjaks. Võtsime esmalt suuna kahe järve vahel olevale madalikule.

Ilm mõnusalt soe, paarkümmend kraadi ja mõõduka lõunakaare tuulega. Vahel lausa päikest näitas. Kui ilmateade ei valeta, siis viimane ilus ilm sellel reisil.
Kammisin oma landikasti läbi - jigi, suuremad pöörlevad, väiksemad pöörlevad. Koha voblereid ei raatsinud haugile närida anda...Mingi hetk leidsin kastist mingi propelleriga landi. Äkki Margus selle kunagi kinkis.... Proovisin selle ka ära ja sain peagi esimese rabaku. Kuna ei jäänud otsa, siis proovisin veel samast kohast. Paar viset hiljem veepinna peale veelaine kerkis ja järgmine hetk haug pinnal olevat lanti rammis. Väsitamise jätsin poisile. Sõitis päris kenasti. 2.8 kilo. Pildid spetsiaalselt Aini rõõmuks tegin:-) 

Kammisime rohuala läbi, hiljem ka teise saare tagumise nurga. Iga natukese aja tagant keegi proovis kuid otsa ei jäänud. Ei tea kas mängisin valesti või mis iganes. Proovisin küll erinevaid viise - järskude nõksakatega, pausidega, ühtlase kerimisega. Päris sina peale selle landiga ei saanud.

Poolteist tundi püütud, ilmnesid kaaspüüdjal esimesed tüdimusmärgid. Tegime kiirelt paatide äärsele rohuribale ka tiiru peale ja tulime tulema.

...

Päeval saabus Bonder oma kamraadidega. Lisaks tuli kolmandasse mökkisse mingi püügiseltskond ja nii oli stardipaugu kõlades jõel maru tihe liiklus. Mootoriga püüdev rootslane ka veel platsis. Tõmbasin ennast esimeseks tiiruks Rootsi kalda alla, et saare ümbrus läbi kammida. Too kurat sättis ennast mu ümber podisema. Lõpuks tõmbas veel ette ka. Siia tuleks nüüd üks vandesõna kirjutada...

Vesi on pühapäevase seisuga oma 25 sentimeetrit veel tõusnud ja nii kõrge pole ta veel see reis olnudki. Iivika kivi ees oleva väiksem kivi oli vee all. Sodi tänu kõrgele veele ropult. Isegi prahikorjajad ei saanud oma tööga hakkama - nii kui natukene risti kaldaga tõmbasid, olid kogu maailma rohulibled konksude otsas.

Veeloa said sedapuhku: saksa jässe, lilla poppeli, punane edi ja punane HK. Esimesel tiirul nägin ühte hüpet suure kivi järgse elektrikarjuse kohal. Koskedeni jõudes kerisin ridvad kokku ja läksid teisele tiirule. Seekord Soome kalda alla.

Seda tiiru pikalt teha ei lastud. Mingi hetk kalda lähedal lillaka poppeli ritv jõnksatas ja aerudega haakides kala taha sain. Aga väikese - sidur tegi vaid paar kärtsu, rohkemaks polnud kalal jõudu. Haug kurat. Tiir oli sellega rikutud, panin asjad kokku, tegin uue sõlme voblerile ja läksin samale ringile.

Teisel ringil jõudnud ojani, korraga teise kalda alt kärr kõrva kargas. Ülal pool elav soomlane oli kala taha saanud. Võtsin siis uuesti oma asjad kokku ja kobisin ka sinna trassile üle. Äkki parv tõuseb...

Lõhe saadi kätte, nii üheksa kilone. Parve aga polnud, või siis ei osanud seda parve käivitada ja mulle võttu ei jagunud. Kulgesin kuni suure kivini Rootsi kaldas ja seejärel läksin katsusin pumba augu ka läbi. Kärestikest möödusin paremalt ja lõpetasin püügi enda kivi juures, kui olin suutnud poppeli ja jässe sassi ajada. Aitas küll tänaseks.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar